3-4-1-16-10

Riigikohtunike Villu Kõve, Peeter Jerofejevi ja Henn Jõksi ja eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-4-1-16-10

1. Me ei nõustu üldkogu enamusega, et KarS § 872 lg 2 on otsuses toodud põhjustel põhiseadusega vastuolus ja tuleb tunnistada kehtetuks.
2. Põhiseaduse § 20 lg 1 tagab igaühele põhiõiguse vabadusele. Sama tuleneb ka EIÕK art 5 lg 1 esimesest lausest. Isikuvabadus on oluline väärtus nii põhiseaduse kui EIÕK järgi ning selle äravõtmine või piiramine saab toimuda üksnes täpselt määratletud juhtudel põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Põhiseaduse tõlgendamisel ei saa tähelepanuta jätta ka EIK praktikat karistusjärgse kinnipidamise suhtes.
3. Karistusjärgne kinnipidamine on KarS § 872 lg 1 järgi mittekaristuslik mõjutusvahend, mille peamine eesmärk on takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu poolt, kelle puhul on alust arvata, et ta võib vabaduses viibides panna toime uusi samalaadseid kuritegusid. Selliselt on karistusjärgsel kinnipidamisel selgelt isiku ohtlikkusest tulenev preventiivne eesmärk teiste isikute kaitseks. Mööname, et ei põhiseadus ega EIÕK ei näe ette sõnaselget võimalust raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isikuid ainuüksi preventiivsetel kaalutustel kinni pidada. Samas ei ole isikuvabadus ainus põhiõigus ning arvame, et teatud juhtudel ei kaalu teistele isikutele ohtliku isiku vabadusõigus üles teiste isikute põhiõigusi elule, tervisele, inimväärikusele jms, mille tagamine on PS §-de 13 ja 14 järgi riigi ülesanne. Riik peab vajalike ja proportsionaalsete meetmete rakendamisega tagama, et teistele ühiskonna liikmetele potentsiaalsed ohtlikud isikud ei saaks neist lähtuvat ohtu realiseerida. Seega tasakaalustavad isikute põhiõigused üksteist. Märgime ka, et ainuüksi isiku ohtlikkusest realiseeruva riski vältimise eesmärgil vabaduse võtmine on nii PS § 20 lg 2 p 5 kui EIÕK art 5 lg 1 lit e järgi lubatav nakkushaigete, vaimuhaigete, alkohoolikute ja narkomaanide puhul, EIÕK art 5 lg 1 lit e järgi ka hulkurite puhul. Nende ohtlikkus võib olla aga kordades madalam korduvalt isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isiku omast.
4. Me ei nõustu otsuses väljendatud kategoorilise seisukohaga, et põhiseadus välistab Eestis üleüldse karistusjärgse kinnipidamise instituudi. Otsuses on leitud, et PS § 20 lg 2 p 1 välistab ohtlikkuse alusel isiku kohtuotsuse alusel kinnipidamise, kuna see ei ole piisavalt seotud konkreetse kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmisega (vt otsuse p 84). Kuigi analoogne säte EIÕK-s, nimelt art 5 lg 1 lit a on sõnastatud veidi teisiti, ei kanna see meie arvates erinevat mõtet põhiseaduse sättega võrreldes. Just selle EIÕK sätte alusel on EIK tunnustanud selgelt karistusjärgse kinnipidamise legitiimsust (vt viimati üheselt Schmitz vs. Saksamaa, kohtuotsus 09.06.2011.a., avaldus nr 30493/04 ja Mork vs. Saksamaa, kohtuotsus 09.06.2011.a., avaldused nr 31047/04 ja 43386/08). Üldkogu otsuses puudub käsitlus, mis osas on PS ja EIÕK sätted erinevad. Meie arvates on üldkogu piirdunud üksnes PS § 20 lg 2 p 1 tõlgendamisega kehtiva karistusõiguse valguses ega ole soovinudki süüvida karistusjärgse kinnipidamise olemusse ja kaaluda selle lubatavust õigustavaid põhiseaduslikke väärtusi. Väärib tähelepanu, et põhjendades PS § 20 lg 2 p 3 sobimatust karistusjärgse kinnipidamise alusena, on üldkogu lähtunud vaid EIK tõlgendusest EIÕK art 5 lg 1 p-le c (vt otsuse p-d 86-89). Samas põhjendades PS § 20 lg 2 p 1 sobimatust kinnipidamise alusena, on üldkogu vaikinud EIK praktikast EIÕK art 5 lg 1 p a kohaldamisel. Seega on EIK praktikat EIÕK kohaldamisel kasutatud valikuliselt, üksnes osas, mis üldkogu enamuse seisukohaga sobib.
5. Meie arvates võinuks üldkogu arvestada EIK seisukohti karistusjärgse kinnipidamise kohta ja kujundada oma seisukoha sellest lähtuvalt (EIK praktika ja karistusjärgse kinnipidamise rakendamise kohta teistes riikides vt ka Sten Lind. Kas karistusjärgne kinnipidamine on õigusriigis lubamatu? Juridica 4/2010, lk 296-303). EIK arvates on määravaks see, et karistusjärgse kinnipidamise otsustab isiku süüküsimust lahendav kohus sama kohtuotsusega ning selle eesmärgid kattuvad vabaduskaotusliku karistuse eesmärkidega – s.o välistada uute vägivaldsete kuritegude toimepanemine. Ka Eesti karistusjärgse kinnipidamise normistiku põhiliseks aluseks olnud Saksa karistusõiguse vastavad sätted kehtetuks tunnistanud Saksa Konstitutsioonikohtu
6. mai
7. a otsuses ei ole peetud seda instituuti lubamatuks. Küll on aga EIK seisukohtade valguses nõutud, et karistusjärgne kinnipidamine peab preventiivse vahendina oluliselt erinema vabaduse võtmisest karistusena, st karistusjärgse kinnipidamise korraldus tuleb tagada selliselt, et isikule kaasneks sellega lisaks vabaduse võtmisele vaid minimaalseid kitsendusi. Karistusjärgselt kinnipeetavad tuleb selle järgi mh eraldada vabadusekaotuse kandjatest, nende suhtes tuleb rakendada kvaliteetseid sotsialiseerivaid ja terapeutilisi abinõusid, tagamaks isikutele vabaduse saamise perspektiiv ning kinnipidamise kestust tuleb kohtul kontrollida vähemalt kord aastas.
8. Kuigi otsuse VII osas on üldkogu üritanud oma otsuse mõjusid „pehmendada“, tekitab seal väljendatu siiski rohkem küsimusi kui annab vastuseid.
9. Nii jääb arusaamatuks, mida peetakse silmas otsuse p-s 91 märgituga, et „praeguses otsuses märgitu ei mõjuta KarS § 56 kohaldamist“. KarS § 56 lg 1 esimese lause järgi on karistamise alus isiku süü, st vähemalt primaarselt põhineb karistuse mõistmine karistusseadustiku järgi süül. Samas arvestatakse karistuse mõistmisel kohtu poolt KarS § 56 lg 1 teise lause järgi mh võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, seega ka ohtlikkust. Õiguskirjanduses on välja toodud, et süüteo toimepanemisel võidakse isiku suhtes kohaldada järelmeid, mille puhul lähtutakse nii isiku süüst kui tema ohtlikkusest, st võimalusest, et isik paneb samalaadseid tegusid toime ka edaspidi (vt nt prof Jaan Sootak. Mida teha, kui isiku ohtlikkus on süüst suurem? Saksamaa kogemus mittekaristuslike mõjutusvahendite osas; Juridica 8/2006, lk 519-529). Põhiseadus ei kirjuta ette, mida võib karistuse mõistmisel arvestada. Kui üldkogu pidas silmas, et isiku ohtlikkust saab ja tuleb arvestada juba karistuse mõistmisel, võinuks seda ka selgelt öelda ja põhjendada, mille poolest erineb süüdlase ohtlikkuse hindamine KarS § 56 lg 1 järgi ohtlikkuse hindamisest karistusjärgse kinnipidamise regulatsiooni järgi. Samas on selline lähenemine isikule ilmselgelt ebasoodsam kui karistusjärgse kinnipidamise puhul. Ohtlikkuse arvestamiseks tuleks sanktsioonimäärasid konkreetsete kuritegude eest tõsta, avardada karistuste liitmist või kehtestada lausa määratlemata sanktsioonid. Sellises süsteemis on kohtu „mänguruum“ ja karistuse määratlematus ilmselgelt suurem kui seadusega kindlaksmääratud juhtudel karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisel. Lisaks ei koheldaks sellist isikut erinevalt n-ö ainuüksi süü põhjal kinnimõistetuist (st neid peetaks vangistuses samadel tingimustel) ega kontrollitaks perioodiliselt nende ohtlikkuse äralangemist. Lisaks tähendaks KarS § 56 alusel ohtlikkuse arvestamine karistuse mõistmisel tegelikult kohtu „varjatud“ õigust isiku ohtlikkust prognoosida ja karistuse mõistmisel seda arvestada, st praktiliselt jõuda preventsiooni mõttes samale tulemusele kui üldkogu poolt põhiseadusevastaseks peetud karistusjärgse kinnipidamise puhul. Nagu eespool öeldud, on tagajärjed isikule sellest aga ebasoodsamad.
10. Otsuses jääb vastamata küsimus, mida riik võib „sanktsioonisüsteemi ja muude meetmete edasiarendamise“ raames ohtlikest kalduvuskurjategijatest tuleneva ohu vähendamiseks teha, millele on samuti viidatud otsuse p-s
11. Loosunglikuks jääb üldkogu seisukoht otsuse p-s 92, et ühiskonna turvalisust on piisavalt tõhusalt võimalik suurendada ka isikuvabadust vähem riivates. Otsuse p-s 93 toodud abinõud ei taga ühiskonna turvalisust samal määral kui karistusjärgne kinnipidamine. Samas tekib ka küsimus, millisele põhiseaduse sättele tuginedes võiks tunnistada otsuses nimetatud abinõude rakendamist, mis samuti vabadust piiravad ehk millise sättega õigustab üldkogu mh KarS § 871 ja muude mittekaristuslike mõjutusvahendite rakendamist pärast karistuse kandmist.
12. Arusaamatuks jääb, miks analüüsis üldkogu üldse karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduspärasust PS § 23 lg 1 valguses määratletusnõude täitmise aspektist, kui leiti, et kogu see instituut on põhiseadusevastane.
13. Nõustume, et karistusjärgset kinnipidamist võib oma intensiivsuselt vaadelda PS § 23 mõttes karistusena, millele peavad laienema ka selle sätte järgsed garantiid. Nõustume ka sellega, et karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja tagajärg peavad olema piisavalt selgelt määratletud (vt otsuse p 66). Me ei nõustu aga, et karistusjärgne kinnipidamine oleks seaduses piisavalt määratlemata ja seetõttu vastuolus PS § 23 lg-ga
14. Oma seisukohta on üldkogu motiveerinud esmajoones sellega, et sätte kohaldamisala piiritlemine pika kuriteokoosseisude loetelu ja mitme loetelu kitsendava tunnuse abil muudab kohaldamisala väljaselgitamise keeruliseks (vt otsuse p 69), KarS § 872 lg 2 p-des 1 ja 2 ei ole selge, millistele süüdimõistmistele ja karistuste mõistmisele need kohalduvad (vt otsuse p 70) ning et KarS § 872 lg 2 ei määratle kuritegelikku kalduvust ega reguleeri selle tuvastamist piisavalt (vt otsuse p 75).
15. Otsuses välja toodud ebaselgused ei ole meie arvates sellised, mis õigustaks näha karistusjärgset kinnipidamist põhiseadusevastaselt määratlematuna. Kuigi KarS § 872 lg 2 on tõepoolest mõnevõrra komplitseeritult sõnastatud, on võimalik sellest aru saada, milliste tegude eest on karistusjärgne kinnipidamine kohaldatav ning üldkogu viidatud ebaselgused karistusjärgse kinnipidamise formaalsete eelduste mõistmisel on täpsemalt sisustatavad kohtupraktikas. Sama puudutab ka „kuritegeliku kalduvuse“ mõiste sisustamist, mis on samuti kohtupraktikas teostatav. Ohtlikkust prognoositakse ka karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 teise lause kohaldamisel, samuti nt isiku vabastamisel vangistusest ennetähtaegselt KarS § 76 või 77 alusel, aga ka isiku kinnisesse astutusse paigutamisel tsiviilkohtumenetluses. Meie arvates on isikul võimalik aru saada ja ette näha, et tema tegudega võib kaasneda karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine. Arvestades konkreetse normikontrolli piire, oleks üldkogu pealegi pidanud KarS § 872 lg 2 hindama V. Koemetsa ja tema toime pandud tegude aspektist. Meie arvates ei ole kahtlust, et maakohtu otsuses toodud tegude eest karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise võimalus oleks olnud kohtualusele arusaadav.
16. Me ei välista, et KarS § 872 lg 2 võinuks osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks muudel põhjustel. Selleks tulnuks aga kontrollida sätte kohaldamist tegude suhtes, mis olid toime pannud enne sätte jõustumist ning läbi viia esmajoones sätte proportsionaalsuse kontroll, mh hinnates kohtu vähest diskretsioonivabadust karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisel.
17. Kokkuvõttes arvame, et üldkogu ei soovinud tegeleda karistusjärgse kinnipidamise instituudiga sisuliselt ja hinnata selle sisulist vajalikkust ja lubatavust, vaid n-ö blokeeris selle põhjendamatult kohese põhiseadusevastasusega PS § 20 alusel. Sisuliselt väljendas üldkogu, et kuna tema arvates ei sobi see instituut kehtiva karistusõigusega (ohtlikkus on üldkogu arvates ilmselt karistuse mõistmise küsimus), tähendab see samaaegselt ka põhiseadusevastasust. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks