RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 157, § 201 lg 2 p 3, § 299 lg 1 ja § 418 lg 1, 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 29.

detsembri

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-9912 Ilmar Ojasoo kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen
2. aprill 2011, kirjalik menetlus
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. augusti
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a kohtuotsused Ilmar Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 418

lg 1 järgi ja järgmiste menetluskulude - tasu tulirelva ekspertiisi eest, tõlgitasu, toimiku paljundamise kulu, kohtueelses menetluses määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu ja valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu - jagamise osas. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a kohtuotsus Ilmar Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 201

lg 2 p 3 järgi, Ilmar Ojasoole

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ja Ilmar Ojasoolt väljamõistetud menetluskulude osas. 3. Mõista Ilmar Ojasoo süüdistustes

§ 418lg 1 õigeks.

4. Saata kriminaalasi Ilmar Ojasoo süüdistustes

§ 201

lg 2 p 3 järgi ja menetluskulude väljamõistmise osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a kohtuotsus muutmata Ilmar Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 299

lg 1 järgi.

§ 68

lg 1 alusel arvata Ilmar Ojasoole mõistetud 30 päevamäära rahalise karistuse hulka kaks päeva eelvangistust ehk rahaline karistus 6 päevamäära ja lugeda Ilmar Ojasoo poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 24 päevamäära ehk 598 (viissada üheksakümmend kaheksa) eurot ja 21 (kakskümmend üks) eurosenti. 6. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Maakohus tunnistas 30. augusti 2010. a otsusega Ilmar Ojasoo süüdi

§ 418lg 1 järgi ja lugedes I.

Ojasoo keskmiseks päevasissetulekuks 390 krooni mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 60 päevamäära ehk 23 400 krooni. Sama otsusega mõistis maakohus I. Ojasoo õigeks

§ 294

lg 1 järgi prokuröri süüdistusest loobumise tõttu ja

§ 299lg 1, § 201 lg 2 p 3 ning § 157 järgi kuriteo tuvastamatuse tõttu.

2. I. Ojasoo tunnistati

§ 418lg 1 järgi süüdi selles, et alates 16.

juulist 2004 kuni 9. jaanuarini 2007 hoidis ta oma töökabinetis Rakvere politseiosakonnas ilma vastava relvaloata 38 padrunit, millest 28 automaatrelva padrunit olid tema kabineti seifis ja 10 padrunit töölaua sahtlis. Sellega rikkus I. Ojasoo RelvS § 32 lg-st 1, 2, § 34 lg-st 1, 2 ja § 45 lg-st 1 tulenevaid laskemoona hoidmise nõudeid, s.t hoidis ebaseaduslikult olulises koguses padruneid. 3.

§ 299lg 1 järgi anti I.

Ojasoo kohtu alla süüdistatuna selles, et olles Ida Politseiprefektuuri Rakvere politseiosakonna kriminaaltalituse vanemkomissar, s.t isik, kellel on ametiseisund riigiasutuses ja kellele on pandud juhtimisülesanded, s.o ametiisik

§ 288mõttes, eesmärgiga tuua R.

L. välja Rakvere arestimajast ning võimaldada R. L.-il viibida ilma järelevalveta oma kodus, kasutada mobiiltelefoni ning suhelda teiste isikutega, võltsis

1. detsembril 2006 Ida Politseiprefektuuri Rakvere arestimajas karistust kandva kinnipeetava R. L.-i osas tehtud väljakutse nõuet. I. Ojasoo koostas arestimajas viibiva R. L.-i suhtes teadlikult väljakutse nõude, kus märkis, et R. L. on kinnipeetav I. Ojasoo järgi ja väljakutse põhjuseks on uurimistoimingute läbiviimine. Tegelikult kandis R. L. Viru Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistust ning
4. detsembril 2006 ei teostatud R. L.-iga ühtegi menetlustoimingut. 3.1 Maakohus leidis, et süüdistuses

§ 299lg 1 järgi on I.

Ojasoo süü tõendamata. Seadus ei näe ette, et arestimajas viibivat süüdimõistetut on võimalik arestimajast välja viia. Sellest tulenevalt jäi kohtule arusaamatuks, mille alusel Rakvere politseiosakonna arestimaja juht võimaldas I. Ojasool R. L. arestimajast välja viia. Samuti ei näinud kohus ühtegi seaduslikku alust, millest tulenevalt oleks I. Ojasoo kohustatud täitma väljakutse nõude blanketti. Väljakutse nõude blanketi kehtestamine ja selle täitmise nõudmine ei põhine seadusel ega muul õigustlooval aktil. Riigiasutusel, milleks on ka arestimaja ehk politseiprefektuuri kinnipidamisasutus, puudus õigus nõuda teiselt ametnikult väljakutse nõude blanketi täitmist, kuna seda ei näe ette ükski õigusakt. Isiku karistusõigusliku vastutuse aluseks ei saa olla asjaolu, mis on tekkinud riigi enda õigusevastase toimimise tulemusena. 4.

§ 201lg 1 järgi süüdistati I.

Ojasood selles, et Ida Politseiprefektuuri Rakvere politseiosakonna kriminaaltalituse vanemkomissarina, s.o ametiisikuna

§ 288mõttes, oli ta määratud Ida Politseiprefektuuri prefekti 10.

augusti

1. a ja
2. oktoobri
3. a käskkirjadega Rakvere politseiosakonna tööpiirkonnas asitõendite hävitamise komisjoni esimeheks ja tal oli juurdepääs Rakvere politseiosakonna asitõendite hoidlale ning korraldades isiklikult asitõendite hävitamist, omastas
4. aasta jooksul asitõendite hoidlast vähemalt 428 pakki erinevat marki sigarette, koguväärtuses mitte vähem kui 3065 krooni. 4.1 Maakohus leidis I. Ojasoo süüdistuses

§ 201lg 2 p 3 järgi, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 2006.

aastal sai I. Ojasoo oma valdusesse ilma maksumärkideta või vene maksumärkidega sigaretid, mida hoiti Rakvere politseiosakonna keldris, asitõendite hoidlas või garaažis aadressil Rakvere XXXXXXX XX ja tal oli tegelik võim nende asitõendite üle. 4.2 Kohtuliku arutamise käigus tuvastatud sigarettide koguse puhul ei olnud tegemist I. Ojasoole võõra varaga, sest kindlaks ei tehtud nende sigarettide seaduslikke valdajaid või omanikke ega tuvastatud nende hankimise asjaolusid. Omastada saab ainult võõrast asja. Erinevalt valduse mõistest ei ole erilist karistusõiguslikku omandi mõistet. Võõras on asi, mis ei kuulu isiku omandisse ning mis on kellegi teise omandis. Käesoleva kriminaalasja süüdistuse objektiks olevad sigaretid ei olnud I. Ojasoo omandis. Kohtul ei ole andmeid otsustamaks sigarettide peremehetuse üle AÕS § 96 lg 3 alusel (asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega), sest kohtule ei ole teada sigarettide päritolu. Peremehetu asi ei ole süüdlase isiku suhtes õiguslikult võõras. Asi, mis ei ole kellegi omandis, ei ole samuti isiku suhtes võõras. Õiguslikult omandi fakti tuvastamiseks ei piisa hüpoteetilisest konstateerimisest, et sigaretid on olnud varem kellegi omandis. Tuvastada tuleb vallasomandi tekkimise fakt. Kohtuliku arutamise käigus ei leidnud tuvastamist, et sigarettidele oleks kunagi kellelgi omand tekkinud asjaõigusseaduse sätete alusel. Seega ei saa väita, et kohtuliku arutamise käigus tuvastatud sigarettide kogused oleksid I. Ojasoole õiguslikult võõras vara. 5. Maakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid I. Ojasoo kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid ja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kalmer Kask. 5.1 Kaitsja leidis, et süüdistatava kabineti läbiotsimisel ei järgitud KrMS § 91 lg 6 nõudeid. Samuti on maakohus jätnud tuvastamata, et 5 ääretulepadruni puhul oli tegemist politsei teenistusrelvade hulka arvatud relvade laskemoonaga, millele relvaseaduses sätestatud piirangud ei laiene (RelvS § 2 p 7). Otsuses ei ole piisavalt põhjendatud, miks peeti padrunite kogust

§ 418

lg 1 järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. 5.2 Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist I. Ojasoo õigeksmõistmises süüdistuses

§ 299lg 1, § 201 lg 2 p 3 ja § 157 järgi ning süüdistatava süüdi tunnistamist.

Samuti vaidlustas prokurör maakohtu otsuse menetluskulude osas. Prokurör leidis, et I. Ojasoo võltsis 5. detsembril 2006 teadlikult dokumenti - R. L.-i väljakutse nõuet - eesmärgiga tuua R. L. Rakvere politseiosakonna territooriumilt välja, võimaldada tal kasutada mobiiltelefoni, viibida oma elukohas ja suhelda teiste isikutega. Tegemist on intellektuaalse võltsimisega, kuna I. Ojasoo kandis dokumenti andmeid, mis ei olnud õiged. Dokumendi võltsimisega omandas I. Ojasoo õiguse tuua R. L. arestimajast välja. Kohus rikkus I. Ojasoo õigeksmõistmisel

§ 299lg 1 järgi Kr

MS § 339 lg 1 p 8 nõudeid. 5.3 Prokurör ei nõustunud maakohtu väitega, mille kohaselt pole tõendatud, et konfiskeeritud sigaretid olid I. Ojasoo jaoks võõras vara. Selleks, et kindlaks teha, kas sigaretid olid I. Ojasoo jaoks võõras vara, ei ole vajalik tuvastada sigarettide omanikku. Sigaretid olid seaduslikul alusel hoiul politseiosakonna territooriumil ning Rakvere politseiosakonna valduses. Sigaretid olid I. Ojasoo jaoks võõras vara, kuna tema ei olnud neid ostnud, samuti ei ole neid talle kingitud ega pärandatud. Kohus rikkus I. Ojasoo õigeksmõistmisel ka

§ 201lg 2 p 3 järgi Kr

MS § 339 lg 1 p 8 nõudeid.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega rahuldati prokuratuuri apellatsioon osaliselt ja kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse I. Ojasoo õigeksmõistmises

§ 299lg 1 ja § 201 lg 2 p 3 järgi.

I. Ojasoo tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 299

lg 1 järgi rahalise karistusega 30 päevamäära ehk 11 700 krooni ja

§ 201lg 2 p 3 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära ehk 39 000 krooni.

Koos

§ 418

lg 1 alusel mõistetud karistusega ja lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega mõistis kohus

§ 64lg 1 alusel I.

Ojasoole liitkaristuseks rahalise karistuse 100 päevamäära ehk 39 000 krooni. Kohus luges

§ 68lg 1 alusel karistuse hulka I.

Ojasoo kahtlustatavana kinnipidamise aja

1. -
2. jaanuar 2007, see on 2 päeva ehk 6 rahalise karistuse päevamäära, mõistes I. Ojasoole ärakantavaks karistuseks rahalise karistuse 94 päevamäära ehk 36 660 krooni. Menetluskulude katteks mõisteti I. Ojasoolt välja 2205 krooni tulirelva ekspertiisi eest, 3/5 osa tõlgitasust, s.o 546 krooni, kohtueelses menetluses määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi kulust, s.o 764,60 krooni ja toimiku paljundamise kulust, s.o 148,20 krooni. Valitud kaitsjale makstud õigusabi kulust 99 000 krooni jäeti I. Ojasoo kanda 66 000 krooni. 6.1 Süüdistuses

§ 299lg 1 järgi leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et I.

Ojasoo esitas enda poolt teadlikult võltsitud andmetega täidetud väljakutse nõude Rakvere politseiosakonna arestimaja töötajale eesmärgiga, et arestimaja töötajale jääks mulje, justkui oleks R. L.-i väljakutse nõude eesmärk uurimistoimingute teostamine, mida tegelikkuses I. Ojasool plaanis ei olnud. Seega on tegemist intellektuaalse võltsimisega, kuna I. Ojasoo kandis dokumenti andmeid, mis ei olnud õiged. Ametialase võltsimise puhul ei ole oluline, et võltsitav dokument oleks kohane õiguse omandamiseks. Ringkonnakohus märgib, et vangistusseadusest jt normatiivsetest aktidest tulenevad nõuded peavad tagama kinnipeetavate range arvestuse ja järelevalve nende liikumise üle. 6.2 Süüdistuses

§ 201

lg 2 p 3 järgi ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu järeldusega, nagu ei oleks maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigarettide näol tegemist I. Ojasoo jaoks võõra varaga. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad seda, et tegemist oli I. Ojasoo jaoks võõra varaga, tema enda ütlused. Nendega on tuvastatud, et tema käest ära võetud ja tema poolt teistele politseiametnikele jagatud maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigarette ta oma raha eest seaduslikult ei omandanud - ta lihtsalt võttis need endale. Seega tunnistab I. Ojasoo, et tema poolt politseiosakonna territooriumilt endale võetud sigaretid olid tema jaoks võõras vara, s.o vara, mida ta ei ole endale kuuluvate materiaalsete vahendite eest ostnud. Selleks, et kindlaks teha, kas I. Ojasoo poolt võetud sigaretid olid tema jaoks võõras vara, ei ole vajalik tuvastada, kellele konkreetselt sigaretid kuulusid. Sigaretid olid seaduslikul alusel hoiul politseiosakonna territooriumil ning Rakvere politseiosakonna valduses. Kuna sigarette hoiti asitõendite hoidlas ning teistes kohtades politseiosakonna territooriumil, siis on selge, et tegu on kas väärteo- või kriminaalmenetluse raames ära võetud sigarettidega, mis olid kas omanikele tagastamata või hävitamata. Igal juhul olid sigaretid I. Ojasoo jaoks võõras vara, kuna tema ei olnud neid ostnud, talle ei ole neid kingitud ega pärandatud. Juhul kui lähtuda loogikast, et politseiosakonna valduses oleva väärteo- või kriminaalmenetluse raames ära võetud vara omanikku ei suudeta tuvastada ning sellest tulenevalt ei ole see vara politseiametniku jaoks võõras, siis võiks iga politseiametnik omastada selle vara, kandmata kriminaalvastutust. Taoline maakohtu poolt toodud võõra vara mõiste käsitlus ei ole eelpool toodud põhjendustest tulenevalt õige. 6.3 Kaitsja apellatsiooni osas leidis ringkonnakohus, et I. Ojasoo ametiruumide läbiotsimisprotokolli saab käsitada tõendina. Kuna I. Ojasoo töökabineti läbiotsimine viidi läbi tema juuresolekul ja tal ei olnud märkusi ega pretensioone protokolli kohta, siis see asjaolu, et läbiotsimise juurde ei ole kaasatud eraldi politseiasutuse kui juriidilise isiku esindajat, ei sea kahtluse alla läbiotsimisprotokolli seaduslikkust ja tõenduslikku jõudu. Ülemkomissari ametijuhendi seostamine RelvS §-s 88 ettenähtud järelevalvega ei välista I. Ojasoo vastutust talle esitatud süüdistuses

§ 418lg 1 järgi. Relv

S §-st 2, aga samuti relvaseadusest ja politseiseadusest tervikuna ei tulene, et politseiametnik võib käidelda oma teenistusrelva ja selle laskemoona teistel tingimustel ja korras, kui on sätestatud relvaseaduses. Politseiametnike kohta ei sätestata relvaseaduses ühtegi erandit. Relvaseadus teeb erandeid relvadele, mitte nende kandjatele. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Ojasoo kaitsja R. Laid. Kassaator taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega I. Ojasoo tunnistati süüdi

§ 201

lg 2 p 3, § 299 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi ning täiendavaid tõendeid kogumata uue kohtuotsuse tegemist, millega I. Ojasoo nendes süüdistustes õigeks mõistetaks. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.1 Ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja eksis Riigikohtu praktika vastu, mille kohaselt peab ringkonnakohus maakohtus vahetul kohtulikul uurimisel tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt tehtud süüküsimuse lahenduse ümberhindamisel sellist otsust eriti põhjalikult motiveerima. Kaitsja hinnangul ei tuvastanud ringkonnakohus deliktistruktuuri kõiki elemente. Samuti ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ja ringkonnakohtu hinnangud on vastuolulised. 7.2 Tunnistades I. Ojasoo süüdi

§ 299lg 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõigust.

Ringkonnakohtu mittenõustumine maakohtu järeldustega dokumendi võltsimise osas on deklaratiivne ega tugine tõenditele. I. Ojasoo tegevus blanketi täitmisel oli eksimus andmete sisestamisel, mis ei kahjustanud üldist õigushüve - dokumendi puutumatust ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäivet. I. Ojasoo eesmärgiks polnud arestimaja töötaja eksitamine, vaid teadlikult konspiratiivse kaastöötaja rakendamine. Tegemist oli arestimaja töötaja eksimusega oma töökohustuste täitmisel, sest ta jättis R. L.-i väljaviimise eesmärgi kontrollimata. Taolise blanketi täitmiseks ja esitamiseks puudub igasugune seaduslik alus. 7.3 Ringkonnakohus kohaldas I. Ojasood

§ 201

lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistades ebaõigesti materiaalõigust ja omistas karistusõigusliku tähenduse teole, millel puuduvad kuriteo tunnused. Maksumärgita ja vene maksumärkidega sigaretid polnud I. Ojasoole võõras vara, sest see eeldab, et vara on teise isiku omandis. Karistusõiguslikku omandi mõistet, mis erineks asjaõiguslikust, ei ole olemas. Peremehetu asi ei ole süüdistatava isiku suhtes õiguslikult võõras. Vallasomand tekib üleandmise (AÕS § 92), peremehetu vara hõivamise (AÕS § 96), leiu omandamise (AÕS § 100), peitvara riigile kuulumise (AÕS § 105), ümbertöötamise, ühendamise ja segamise käigus (AÕS §-d 106 ja 107) jne alusel. Neid asjaolusid ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud. Ringkonnakohus ei ole viidanud õiguslikule alusele, mille kohaselt ta leidis, et sigaretid olid seaduslikult hoiul politseiosakonna territooriumil. 7.4 Samuti kahtleb kaitsja toimunud kriminaalmenetluse aususes, kuna erinevates menetlusdokumentides fikseeritud sigarettide kogus ja margid erinevad oluliselt. Lisandunud sigaretipakkide päritolu on tuvastamata ja ringkonnakohus pole sellele apellatsioonis esitatud väitele tähelepanu pööranud. Kolleegidele ja kinnipeetavatele jagatud sigarettide osas pole I. Ojasoole süüdistust esitatud ja seega on ringkonnakohus selles osas väljunud süüdistuse piiridest. Kaitsja ei nõustu ka kohtu järeldustega sigarettide maksumuse osas, sest ametliku müügihinna kohaldamine sigarettidele, mille kvaliteet oli halb, ei ole põhjendatud. 7.5 I. Ojasoo süüditunnistamisel

§ 418

lg 1 järgi ei lükanud kohtud ümber kaitsja väidet, mille kohaselt süüdistatava tööruumidest leitud padrunid olid ette nähtud teenistusrelvade jaoks ja jäid politseijaoskonna ruumidesse ning süüdistatava järelevalve alla, mistõttu kaitstavat õigushüve ei kahjustatud. Samuti ei ole kohtud piisavalt põhistanud, miks on 38 padrunit peetud oluliseks koguseks. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ja leiab, et KrMS § 91 lg 6 nõuete eiramine menetleja poolt on menetlusõiguse oluline rikkumine. 8. Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokurör palub jätta kaitsja kassatsiooni rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium hindab esmalt ametialase võltsimisega (

§ 299

lg 1) seonduvat (I), käsitleb seejärel padrunite ebaseaduslikku käitlemist (

§ 418

lg 1) (II) ja sigarettide omastamist (

§ 201

lg 2 p 3) (III) ning võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse ja menetluskulude osas (IV). I 10. Kaitsja väitel rikkus ringkonnakohus I. Ojasood

§ 299

lg 1 järgi süüdi tunnistades oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest ei põhjendanud piisavalt maakohtust erinevat hinnangut samadele tõenditele. Sellega on ringkonnakohus läinud vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsuses asjas nr 3-1-1-85-07, p 5.1 sedastatuga, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul samade tõendite alusel õigeks, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead (vt ka Riigikohtu
3. detsembri otsus asjas nr 3-1-1-137-03, p 9 ja
4. septembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-77-05, p 12).
6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduste puudumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 15;
9. detsembri
10. a otsus asjas nr 3-1-1-139-05, p 15 ja
11. mai
12. a määrus asjas nr 3-1-1-57-99, p 6.1). Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma otsuses ära näidanud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise maakohtu poolt, samuti maakohtu järeldustes tehtud vead. Ringkonnakohus ei muutnud süüdistuses ja prokuröri apellatsioonis kirjeldatud võltsimisteo faktilist külge ega sellele antud karistusõiguslikku kvalifikatsiooni ning põhjendas jälgitavalt, miks ta otsustas samade tõendite pinnalt I. Ojasoo süüküsimuse lahendada vastupidiselt maakohtule.
13. Kassaatori hinnangul kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, leides, et väljaviimise nõude esitamisel pani I. Ojasoo toime intellektuaalse võltsimise. Kolleegium märgib, et

§ 344

lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud ei erista materiaalset ja intellektuaalset võltsimist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 9).
3. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et

§ 299

lg 1 on

§-de 344 ja 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimise sisustamine toimub nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas. Kolleegium on varasemas otsuses leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. septembri 2001. a otsus asjas nr 3-11-82-01, p 7.1). Kuna võltsimise kirjeldus

§ 299lg 1 järgi ei erine Kr

K §-des 166 ja 186 sätestatust, jääb Riigikohtu kriminaalkolleegium oma senise tõlgenduse juurde. 14. Ringkonnakohus tuvastas, et I. Ojasoo märkis väljakutse nõude blanketile tõele mittevastavaid andmeid. Süüdimõistetu R. L. ei olnud kinnipeetav vanemkomissar I. Ojasoo järgi ja I. Ojasoo ei viinud R. L.-iga läbi menetlustoiminguid. Samuti toimetas I. Ojasoo, vastupidiselt väljakutse nõudes märgitule, R. L. politsei ametiruumidest välja. Seega tuvastas ringkonnakohus ametialase võltsimise faktilised asjaolud ja kohaldas õigesti materiaalõigust. Kriminaalkolleegium jätab ringkonnakohtu otsuse I. Ojasoo süüditunnistamises

§ 299lg 1 järgi muutmata ja kaitsja kassatsiooni selles osas rahuldamata.

II 15. Kassaator leiab, et 38 padrunit ei ole oluline laskemoona kogus ja I. Ojasoo tegu ei kahjustanud

§-ga 418 kaitstavat õigushüve. Kohtud pole ära näidanud, milliseid relvaseaduse nõudeid süüdistatav oma käitumisega rikkus. 16. 15. märtsil 2007 jõustunud

§ 418

lg 1 redaktsioon sätestab vastutuse tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine. Erinevalt seaduse varem kehtinud redaktsioonist ei ole alates 15. märtsist 2007 enam kriminaalkorras karistatav ebaolulises koguses padrunite ebaseaduslik käitlemine. Tulenevalt

§ 5

lg-st 2 tuleb praegu kehtivat

§ 418lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15.

märtsi

1. a toimunud padrunite käitlemisele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 19). 16.1

§ 418

on abstraktne ohudelikt, millega kaitstakse ühiskonnas üldiselt eksisteerivat turvalisust. Esemed, mille käitlemine on selle sättega kriminaliseeritud, on koosseisuga määratletud nendeks on tulirelv, selle oluline osa ja ka laskemoon. Neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-15805, p 12). Seetõttu on seadusandja näinud

§ 418

lg-st 1 ette erandi, mille kohaselt padrunite ja muu laskemoona ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine on karistatav väärteona RelvS § 8913 järgi ja sedagi üksnes juhul, kui käitlejal puudus juurdepääs nende padrunite kasutamiseks ettenähtud tulirelvadele. Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb selle hindamisel lähtuda eelkõige RelvS § 46 lg-s 5 füüsilisele isikule hoidmiseks lubatud laskemoona kogusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 19). RelvS § 46 lg 5 lubab isikul hoida kuni 100 püstoli- või revolvripadrunit, kuni 300 padrunit iga vintvõi sileraudse jahirelva kohta ja kuni 1000 padrunit iga sportrelva kohta.
3. I. Ojasoo ametiruumi seifist leiti 28 automaattulirelva padrunit, mis on kasutatavad ka tsiviilkäibes olevates relvades. Samuti leiti I. Ojasoo kabinetist töölaua sahtlist 5 ääretulepadrunit ja 5 püstoli- ning revolvripadrunit. Nende relvade ja vastava laskemoona kasutamiseks puudus I. Ojasool relvaluba. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole 38 padruni hoidmise puhul alust väita, et tegemist on üksikute padrunite ebaolulises koguses hoidmisega, mis ei ohusta laskemoona käitlemise turvalisust, sest tavaliselt sisaldab automaadi salv 30 padrunit ja automaatrelvast valangu sooritamine on ohtlikum kui üksikute laskude sooritamine.
4. Kolleegium leiab, et maakohtu seisukoht 38 padruni kui

§ 418lg 1 tähenduses olulise koguse suhtes ei ole kooskõlas Relv

S § 46 lg-s 5 sätestatuga. Kui isiku valduses olevate erinevate piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimat piirmäära

§ 418lg 1 koosseisu objektiivset tunnust - laskemoona olulist kogust.

Maakohus tuvastas, et I. Ojasoo käitles ebaseaduslikult laskemoona alates

1. juulist 2004 kuni
2. jaanuarini
3. Juhindudes

§ 5

lg-st 2 kohaldab kolleegium praegu kehtivat

§ 418lg 1 redaktsiooni tagasiulatuvalt ka I.

Ojasoo poolsele padrunite hoidmisele. Kuna

§ 418lg 1 kuriteo koosseisu puudumine toob endaga kaasa I.

Ojasoo õigeksmõistmise selles süüdistuses, jätab kriminaalkolleegium kassatsioonis selle süüdistuse osas toodud ülejäänud väited käsitlemata. III 19. Kassaator leiab, et I. Ojasood

§ 201

lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistades jättis ringkonnakohus tuvastamata omastatud sigarettide täpse koguse, maksumuse ja päritolu ning sellega rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldati ebaõigelt materiaalõigust.

1. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 9,
4. jaanuari
5. a otsus asjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja
6. mai
7. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on põhistatult tuvastanud teo objektiks olevate sigarettide koguse ja hinna. Kassatsioonis toodud väited sigarettide koguse ja hinna tuvastamatuse kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
8. Maakohus leidis, et I. Ojasoo tegevuses, mis seisnes sigarettide keldrist ja asitõendite hoidlast äravõtmises, ei ole

§ 201

lg-s 1 ja 2 ettenähtud kuriteokoosseisu, sest puudub koosseisu kohustuslik tunnus - võõras vara. Kohtuliku arutamise käigus ei leidnud tuvastamist, et sigarettidele oleks kunagi kellelgi asjaõigusseaduse sätete alusel omand tekkinud.

1. Vastupidiselt maakohtule leidis ringkonnakohus, et I. Ojasoo omastatud sigaretid olid temale usaldatud vara ja see vara oli tema valduses ning tema jaoks võõras. Omandatud sigarettide kogus on tõendatud ja sinna hulka on arvatud I. Ojasoo töökohast, tema kasutuses olnud garaažist ja maakodust leitud sigaretid, samuti tunnistajate ütlustes mainitud maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid. Asitõenditega ümberkäimiseks on kehtestatud kindel kord ja ametiisik ei või nendega ümber käia oma suva järgi, s.t neid ise tarvitada, ära kinkida või kasutada oma töö hõlbustamiseks, nagu seda I. Ojasoo tegi.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et

§ 201

kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on

§ 201

mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19). Riigi valduses olevad ja asitõenditena hoitavad maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid on nii käibe- kui ka omandivõimelised asjad, mis on AÕS § 90 alusel faktiliselt riigi omandis ning seega kõlblik omastamisobjekt. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et riigi poolt asitõenditena erinevatelt isikutelt ära võetud maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid olid I. Ojasoole võõras vara.
3. Kassatsiooni piirest väljudes sedastab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et omastamise (

§ 201

) kuriteokoosseisu objektiivse külje tuvastamine eeldab, et kohtud on kindlaks teinud asjaolud, millisel viisil omastamine toime pandi.

§ 201kohaselt eristatakse isiku valduses oleva või talle usaldatud vara omastamist.

Need tunnused on teo kirjelduses esitatud alternatiivselt. Järelikult ei saa isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes. Kohtutel tuleb süüdistatavat

§ 201

järgi süüdi tunnistades ära näidata, millise nimetatud omastamise teoalternatiivi ta oma käitumisega realiseeris. Süüdistuses heideti I. Ojasoole ette, et ta omastas ametiisikuna tema valduses oleva vara, s.t asitõendite hoidlas olnud maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid. Ringkonnakohus on nõustunud süüdistusega ja leidnud, et nimetatud sigaretid olid I. Ojasoo valduses, aga sedastanud ka, et sigaretid olid talle usaldatud vara. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuses ei ole üheselt mõistetavalt tuvastatud, kas süüdistataval tekkis sigarettide suhtes valdus või olid need talle usaldatud. Seega on ringkonnakohus eksinud KrMS § 306 lg 1 p 3 vastu, mille kohaselt peab kohus süüdimõistvas otsuses ära näitama, millises teos ta süüdistatava süüdi tunnistab ja millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Viimane kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 25. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et omastamise piiritlemiseks vargusest (

§ 199) tuleb kindlaks teha, millistel asjaoludel vara isiku käsutusse jõudis.

Omastamise objektiivse koosseisu tunnusteks on valdus või vara usaldamine isikule. Seevastu vargusega isik hõivab asja, s.t murrab teise isiku tahte vastaselt tema valduse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-107-10, p 8.1). Ringkonnakohus ei ole kindlaks teinud ega otsuses jälgitavalt sedastanud, mis asjaoludel sai I. Ojasoo enda käsutusse tema ametiruumidest, tema kasutuses olnud garaažist ja maakodust leitud sigaretid, s.t kas tegu oli hävitamisele määratud sigarettidega või asitõendite hoidlas jätkuvalt hoiul olnud sigarettidega. Kui hävitamisele määratud sigarettidele oli I. Ojasool asitõendite hävitamise komisjoni esimehena seaduslik juurdepääs, siis hoiul olnud asitõendite osas pole kohtud tema seaduslikku käsutusõigust tuvastanud. Kui süüdistataval puudub õigus vara käitlemiseks ja ta omastab vara valdaja tahte vastaselt, tuleb süüdistatava tegu käsitada vargusena

§ 199järgi.

Ringkonnakohus jättis I. Ojasoo süüditunnistamisel

§ 201

lg 2 p 3 järgi koosseisu objektiivse külje tuvastamiseks olulised asjaolud kindlaks tegemata ja järelikult kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse I. Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 201lg 2 p 3 järgi. IV 26. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu

1. augusti
2. a ja Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a kohtuotsused osaliselt.
5. Viru Maakohtu
6. augusti
7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a kohtuotsused tühistatakse I. Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 418

lg 1 järgi padrunite ebaseaduslikus käitlemises, sest puudub kuriteo koosseisu objektiivne tunnus, s.o padrunite oluline kogus. Riigikohtu kriminaalkolleegium mõistab I. Ojasoo süüdistuses

§ 418lg 1 järgi õigeks.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a kohtuotsus tühistatakse I. Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 201

lg 2 p 3 järgi maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigarettide omastamises, sest nende sigarettide I. Ojasoo käsutusse jõudmise asjaolud pole tuvastatud, ja I. Ojasoole

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Süüdistuses

§ 201lg 2 p 3 järgi saadab kriminaalkolleegium I.

Ojasoo kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. 29. I. Ojasoo süüditunnistamise ja karistamise osas

§ 299lg 1 järgi jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kuna I. Ojasoo peeti

1. -
2. jaanuar
3. a 2 päeva kahtlustatavana kinni, tuleb talle ringkonnakohtu poolt mõistetud rahalisest karistusest 30 päevamäära ehk 11 700 krooni

§ 68lg 1 alusel maha arvata 6 rahalise karistuse päevamäära ehk 2430 krooni.

Eeltoodust tulenevalt on I. Ojasoo poolt ärakandmisele kuuluv karistus rahaline karistus 24 päevamäära ehk 9360 krooni, s.o 598 eurot ja 21 eurosenti.

1. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 183 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium on seisukohal, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1).
4. Kassatsioonis ei ole taotletud ringkonnakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osas. Samuti ei ole kaitsja esitanud kassatsioonimenetluses Riigikohtule taotlust õigusabi kulude hüvitamiseks. Vaatamata sellele leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium lähtuvalt eelmises punktis toodud põhjendustest, et seoses ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamisega kahe süüdistuse osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jagamise osas ja saata kriminaalasi ka selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris