Obsah (4)

§ 141§ 182§ 64§ 145

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 141lg 2 p 1 ja § 182 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 8.

veebruari

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-1689 Peeter Rukiste kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild
2. mai 2011, kirjalik menetlus
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-101689 Peeter Rukiste süüditunnistamises ja karistamises

§ 141lg 2 p 1 järgi, samuti temalt väljamõistetud menetluskulude osas.

2. Saata kriminaalasi Peeter Rukiste süüdistustes

§ 141lg 2 p 1 järgi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. novembri
5. a otsusega tunnistati P. Rukiste süüdi

§ 182

järgi ja teda karistati rahalise karistusega 400 päevamäära, see on 20 000 krooni. Süüdistuses

§ 141lg 2 p 1 järgi mõistis maakohus P.

Rukiste õigeks. 1.1

§ 182

järgi esitatud süüdistuse osas leidis kohus, et kallutamine alkoholi tarvitamisele seisnes antud juhul alaealises alkoholi tarvitamise soovi tekitamises, samuti alaealise kaasatõmbamises ühisele alkoholi tarvitamisele. P. Rukiste lasi alaealised D. L.-i ja S. L.-i enda korterisse, tarvitas nende juuresolekul ise alkoholi ja tegi võimalikuks alkoholi tarvitamise ka alaealistel endil. Alkohol kuulus P. Rukistele ja seda tarvitati tema korteris. Ei ole oluline, kes kelle klaasi alkoholi valas ja millisel hetkel keegi seda jõi. P. Rukiste täitis

§-s 182 sisalduva kuriteokoosseisu, pannes kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna ta teadis, et D. L. on alaealine, siis möönis ta, et ka temaga kaasas olnud S. L. on alaealine. P. Rukiste teadis ka seda, et tema mõlemad noormehed õpivad alles koolis. 1.2

§ 141

lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas leidis kohus, et pole teada, kui pikk aeg möödus P. Rukiste korteris ühisest alkoholitarvitamisest kuni magamaminekuni ja kui palju S. L. üldse P. Rukistega rääkis või vestlesid S. L. ja D. L. rohkem omavahel. Seetõttu on raske hinnata, kas P. Rukiste sai süüdistuses näidatud ajal üldse aru, et S. L. on mõõduka vaimse alaarenguga. Kohus kahtles kannatanu videoülekuulamisel antud ütluste alusel eksperdiarvamuses selle kohta, et kannatanul ei esine kõrgendatud fantaseerimiskalduvust. Kannatanu ütlustest tulenevalt võis sündmuskohal olla olukord, kus S. L., olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, alustas ise juttu seksi soovimise teemadel. Sellest ei pidanud P. Rukiste aga järeldama ilmtingimata kannatanu vaimset alaarengut, vaid võis seda enda jaoks põhjendada ka kannatanu joobega. Kohtul puudus veendumus, et P. Rukiste oli teadlik S. L.-i arusaamisvõimetusest

§ 141tähenduses.

Samuti nentis kohus, et isegi kui nõustuda, et objektiivselt abitusseisund eksisteeris, ei ole võimalik tuvastada P. Rukiste tegevuses tahtlust selle asjaolu osas. Mitte ühegi tõendiga ei ole tuvastatud, et P. Rukiste sai aru kannatanu abitusseisundist (joobeseisund, mõõdukas vaimne alaareng) ja otsustas seda seisundit ära kasutada ning seega kannatanu tahte vastaselt temaga vahekorda astuda. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt objektiivseid tõendeid selle kohta, et P. Rukiste oleks toime pannud

§ 141lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja P.

Rukiste mõisteti süüdistuse selles osas õigeks. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa ja Põhja ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild. 2.1 Prokurör leidis, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused

§ 141

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mistõttu kohtuotsus P. Rukiste õigeksmõistmises

§ 141lg 2 p1 järgi tuleb tühistada alljärgnevatel põhjustel.

Kohus ei ole analüüsinud kõiki kogutud tõendeid ning on kirjeldanud uuritud tõendeid kohtuotsuses valikuliselt, jättes kajastamata osad ütlused ja ka kirjalikud tõendid, mis on tähtsad nii kannatanu vaimse seisundi (arusaamisvõimetuse) hindamisel kui ka selle asjaolu tuvastamisel, kas S. L.-i mõõdukas vaimne alaareng oli P. Rukistele märgatav. Apellandi hinnangul oli rohkem kui poolteist tundi piisav selleks, et süüdistatav pidi aru saama või vähemalt möönma, et S. L.-i puhul on tegemist vaimse alaarenguga isikuga. Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisiakti, eksperdi ütluste, kannatanu ja tema ema T. L.-i ütlustega on tuvastatud nii kannatanu arusaamisvõimetus

§ 141tähenduses kui ka P.

Rukiste arusaam kannatanu abitusseisundist, mille tulemusena oli lihtsustatud P. Rukiste poolt kannatanuga seksuaalvahekorda astumine. Ringkonnaprokurör taotles P. Rukiste süüditunnistamist ka

§ 141

lg 2 p 1 järgi ja tema karistamist selle kuriteo toimepanemise eest 6 aastase vangistusega. 2.2 Kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse P. Rukiste süüdimõistmise osas

§ 182järgi.

Kaitsja märkis, et maakohus ei ole usaldusväärselt ja usutavalt tõenditele tuginedes põhjendanud, mille alusel on jõutud järeldusele, et P. Rukiste pidi vähemalt möönma S. L.-i alaealisust. Jääb selgusetuks, mille põhjal on peetud kannatanu ütlusi usaldusväärseteks. Kohus seadis ise nende ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ja avaldas tunnistaja ütlused KrMS § 291 p 5 alusel, mis aga tähendab, et nende usaldusväärsust ei olnud võimalik menetlusosalistel kontrollida. P. Rukiste ei ole toime pannud talle

§ 182

järgi süüksarvatavat tegu, sest tal puudus igasugune tahtlus alaealisele alkoholi anda või teda kuidagi alkoholi tarbimisele kallutada. Maakohtu otsuses puuduvad kohtu järeldusi toetavad põhjendused ja sellega on rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. P. Rukiste ütlustest nähtub, et tema ei kallutanud S. L.-i alkoholi tarvitama - ta ei pakkunud S. L.-ile ja D. L.-ile alkoholi, vaid tarvitas seda üksi. Alkoholi võtsid noormehed ise ja jõid nii, et tema ei näinud. S. L. tarvitas alkoholi P. Rukiste teadmata ja ilma temapoolse kallutamiseta. Maakohus on põhjendamatult tuginenud S. L.-i kohtueelses menetluses antud vastuolulistele ütlustele ja lugenud P. Rukiste ütlused ebausaldusväärseteks osas, mis lükkavad ümber süüdistuses toodud asjaolud. Seega on kohus olnud otsuse tegemisel ühekülgne ja subjektiivne ning jätnud põhjendamatult süüdistatavat õigustavad asjaolud käsitlemata. Kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses

§ 182järgi.

Samuti ei nõustunud ta maakohtu seisukohtadega menetluskulude hüvitamise osas, leides, et kuna P. Rukiste mõisteti süüdistuses

§ 141lg 2 p 1 järgi õigeks, ei saa teda kohustada ekspertiisi eest tasuma.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega prokuratuuri apellatsioon rahuldati, kaitsja apellatsioon jäeti aga rahuldamata. Maakohtu otsus tühistati P. Rukiste

§ 141lg 2 p 1 järgi õigeksmõistmise ja temalt väljamõistetud sundraha suuruse osas.

P. Rukiste tunnistati süüdi ka

§ 141

lg 2 p 1 järgi ja teda karistati selle kuriteo toimepanemise eest 6 aastase vangistusega.

§ 182

järgi maakohtu poolt mõistetud rahaline karistus jäeti

§ 64lg 2 alusel iseseisvat täideviimisele.

3.1 Kohtukolleegium ei seadnud kahtluse alla kannatanu ütlusi selle kohta, et koos P. Rukistega aega veetes toimus ka ühine alkoholitarvitamine ja leidis, et P. Rukiste täitis

§-s 182 ettenähtud kuriteokoosseisu. Kohus märkis, et süüdistatav ise ei eita, et ta tarvitas korteris alaealiste juuresolekul alkoholi ja tegi alkoholi tarvitamise alaealistele võimalikuks. Juba selline tegu viitab

§ 182objektiivsesse koosseisu kuuluvale mõjutamisteole.

Kolleegium ei nõustunud kaitsja käsitlusega, et kannatanu ütlused tuleb ebausaldusväärsetena tõendite kogumist välja jätta ja leidis, et kuna S. L. on vaimsetelt võimetelt piiratud ja sotsiaalselt ebaküps isik, siis tuleb ka tema ütlustesse suhtuda vastavalt tema vaimse alaarengu astmele. 3.2 Ringkonnakohus andis tõenditele maakohtust erineva hinnangu. Selles, et P. Rukiste oli süüdistuses märgitud ajal ja kohas S. L.-iga anaalses suguühenduses, vaidlus puudub. Arvestades kannatanu psüühika iseärasusi ja kuriteo asjaolusid, polnud S. L. aga võimeline P. Rukistele vastupanu osutama (keelduma seksuaalvahekorrast ja alkoholi tarbimisest). Kohtukolleegium asus seisukohale, et S.L.-i psüühilise seisundi eripära on märgatav ka tavainimesele. Seetõttu nõustus kohtukolleegium prokuröri järeldusega, et ligi kahe tunni jooksul ühes toas viibides, koos alkoholi tarvitades ja kaarte mängides, sai P. Rukiste aru, et S. L.-i näol on tegemist vaimse alaarenguga lapsega. Ka ei anna kannatanu fantaasia - olla vahekorras naisega, alust järelduseks, et ta soovis, tegi ettepaneku või nõustus olema sugulises vahekorras P. Rukistega. Sellise soovi puudumist on kannatanu väljendanud ka ülekuulamisel. Samuti ei anna see fantaasia alust järelduseks, et kannatanu mõtleb midagi välja või räägib tegelikult toimunust teistmoodi. Kohus tuvastas, et, kannatanu ei soovinud P. Rukistega sugulist vahekorda ja ütles seda talle korduvalt, kuid viimane käskis "ära kannatada". Ringkonnakohtu hinnangul annavad sellised asjaolud alust järeldada kannatanu viibimist abitusseisundis. Ülaltoodust lähtuvalt leidis kohtukolleegium, et P. Rukiste pidas võimalikuks, et S. L. on alaealine ja sai aru, et kannatanu viibib abitusseisundis, milles viimane polnud võimeline vastupanu osutama. Astudes nendel asjaoludel kannatanu tahte vastaselt temaga suguühendusse, pani P. Rukiste toime

§ 141lg 2 p-s 1 ettenähtud kuriteo.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat R. Otsa. Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise alusel. Kaitsja hinnangul ei ole süüdistus

§ 182järgi tõendatud.

Kassaator rõhutab, et alaealise kallutamine alkoholi tarvitamisele

§ 182

tähenduses eeldab erisubjekti poolt vähemalt mingi psüühilises või füüsilises mõjutamises seisneva teo toimepanemist, mis on kantud eesmärgist tekitada alaealisel soov alkoholi tarvitada. Kohtu poolt tuvastatud teod (s.o alkoholi tarvitamine alaealiste juuresolekul ja neil alkoholi tarvitamise võimaldamine) ei ole käsitatavad mõjutamisena

§ 182

mõistes, kuna nende puhul ei toimu täisealise isiku poolt alaealise kindla eesmärgi saavutamisele suunatud psüühilist ega füüsilist mõjutamist. 4.1 Kohus ei põhjendanud, miks loetakse usaldusväärseks just kannatanu ütlusi, kuigi tema ütluste puhul tuleb arvestada isiku vaimset alaarengut. Seetõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kaitsja märgib, et kuigi Riigikohtu praktikas on tunnustatud ka võimalust rajada süüdimõistev otsus üksnes kannatanu ütlustele, on samas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kohtud ei ole vaaginud igakülgselt kannatanu ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud süüdistatava süüditunnistamist kannatanu ütlustele tuginevalt. Kuna kannatanu osalemine kohtuprotsessil ei olnud võimalik tulenevalt tema arengutasemest, siis avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 p 5 alusel. See tähendab, et vastaspoolel ei olnud võimalust kontrollida nende ütluste usaldusväärsust ristküsitluse raames. Samas sisaldavad S. L.-i kohtueelses menetluses antud ütlused hulgaliselt vastuolusid, mis näitavad ilmekalt, et tema ütlustesse ei saa kriitikavabalt suhtuda. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtule põhjendamatult tuginenud kannatanu kohtueelses menetluses antud vastuolulistele ütlustele ja lugenud P. Rukiste ütlused ebausaldusväärseteks osas, mis lükkavad ümber süüdistuses toodud asjaolud. 4.2 S. L. oli süüdistatavaga kohtumise ajal 17-aastane ehk täisealiseks saamisest lahutas teda vähem kui aasta (11 kuud). Kannatanu on pikka kasvu ning kompleksekspertiisi aktist ei nähtu, et tema välimus oleks vaatamata asteenilisele kehaehitusele eale mittevastav. Eelnimetatud asjaolud koosmõjus võisid kassaatori hinnangul täiesti usutavalt tekitada süüdistavas arusaamise, et tegemist on täisealise isikuga. Kohtuotsuses ei ole viidatud ühelegi tõendile, mis vastava järelduse tegemise välistaksid. Kuna kriminaalasja kohtueelses menetluses ei ole kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta muid kohtute poolt arvesse võetud tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu ütluste, siis on tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele. 4.3 Kassaator nõustub esimese astme kohtu järeldusega, et S. L.-i võimetust P. Rukistele füüsilist vastupanu osutada tuleb pidada küsitavaks. Riigikohtu praktika kohaselt peab faktiline olukord takistama kannatanul vastupanu osutamast ning soodustama või üldse võimaldama teo toimepanijal teoplaani (vägistamise) elluviimist. Abitusseisundi puhul peab süüdistatav tahtlikult ära kasutama tegu võimaldava või soodustava seisundi, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus. Käesolevas asjas seda tuvastatud ei ole. 4.4 Kassaatori hinnangul ei ole kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et P. Rukiste oleks toime pannud

§ 141

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mistõttu tuleb ta selles süüdistuses õigeks mõista. Ka ei võimalda tunnistajate T. L.-i ja S. E. ütlused ega eksperdiarvamus tuvastada süüdistatava tahtlust

§ 141lg 2 p 1 koosseisuliste tunnuste suhtes.

Nendele tõenditele tuginedes ei ole võimalik väita, et P. Rukiste kasutas tahtlikult ära tegu võimaldavat või lihtsustavat S. L.-i seisundit, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus suguliseks vahekorraks. Isegi kui kannatanu suhtlusmaneeri ja väljendusviisi arvestades olnuks P. Rukistel võimalik kindlaks teha S. L.-i mõõdukas alaareng, ei tähenda see iseenesest, et süüdistataval oli võimalik tuvastada kannatanu sedavõrd tõsine alaareng, mis ei võimaldanud tal toimunust aru saada ja et seda arusaamisvõimetust oli süüdistataval võimalik oma sugulise kire rahuldamise eesmärgil ära kasutada. Kaugeltki mitte iga psüühilise seisundi häire esinemisele viitav tunnus ei pruugi veel tähendada, et isiku võime ümbritsevat mõista ja oma käitumist juhtida on olulises ulatuses piiratud. 5. Prokuröri kassatsioonivastuses leitakse, et kassatsioon on põhjendamatu. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kassatsioon tuleks jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsja väidete osas P. Rukiste süüditunnistamises

§ 182

järgi (I), seejärel käsitleb kassatsioonis esitatud materiaalõiguslikke (II) ja kriminaalmenetlusõiguslikke probleeme (III) tema süüditunnistamisel

§ 141lg 2 p 1 järgi ning lahendab kriminaalasja (IV).

I 7. Kassaatori hinnangul on P. Rukiste süü

§ 182

järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises tõendamata ja süüdistatav pole kannatanuid mõjutanud alkoholi tarbima. Sellest lähtudes soovib kassaator Riigikohtult sisuliselt faktiliste asjaolude tuvastamist ja kohtute kindlakstehtud asjaolude ümberlükkamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaal- kolleegiumi 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16; 6. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-59-10, p 5). Kolleegiumi hinnangul on kohtud kriminaalasja lahendamisel järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet ning kassaatori väited ei anna alust kohtute otsuste tühistamiseks P. Rukiste süüditunnistamises

§ 182järgi.

II 8. Kassaator leiab ka, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud

§ 141

lg 2 p 1 koosseisu tunnuseid, s.o kannatanu abitusseisundit ja selle ärakasutamist süüdistatava poolt ega ole seda jälgitavalt põhistanud. 8.1 Riigikohus on märkinud, et tunnistamaks isikut süüdi vägistamises, ei piisa pelgalt abitusseisundi nentimisest, vaid tuleb ära näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane tahtlikult kasutas seda olukorda oma eesmärgi saavutamiseks. Sellele viitab otseselt

§ 141lg 1 dispositsiooni sõnastus "ära kasutades tema seisundit".

Sarnaselt vägivalla rakendamisele (

§ 141

lg 1 alt 1) peab ka sellisel juhul esinema mitte ainult põhjuslik, vaid ka finalistlik seos abitusseisundi ja vahekorda astumise vahel. Olukord peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (suguühendusse astumise) elluviimist. Teisisõnu, toimepanija peab tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus vahekorraks. Järelikult tuleb tuvastada tahtlus ka nende objektiivsete koosseisuliste tunnuste suhtes. Süüdistuses ja kohtuotsuses peab seega olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja suguühendus toimus tema tahte vastaselt, s.o nõusolekuta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-12-06, p 11 ja
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-25-07, p 13).
5. Abitusseisundi jaatamisel tuleb alati ära näidata, milles see seisneb - kas kannatanu kaitsetuses, arusaamisvõimetuses või east tulenevas abituses. 9.1 Kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämise või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ja kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Olukorra, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, ärakasutamine tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu on süüdlasel objektiivselt võimalik astuda kannatanuga suguühendusse või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele suguühendusele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-25-07, p 13). 9.2 Seevastu arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Kannatanu võib olla teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a otsus asjas nr 3-1-1-111-10, p 8.3). 9.3 Kuigi teatud vanusest alates (14-aastased ja nooremad isikud) eeldatakse nii kaitsetust kui ka arusaamisvõimetust (ealine abitus,

§ 145

), ei välista see

§-de 141-142 koosseisude inkrimineerimist ka vägivalla tunnuse kaudu juhul, kui on tuvastatud vägivalla kasutamine sellise isiku suhtes. 10. Ringkonnakohtu otsuses leiti, et vägistamise subjektiivne tunnus on täidetud kui täisealine isik saab aru, et alaealine on abitusseisundis, kus ta ei ole võimeline vastupanu osutama, mis vähemalt kergendab alaealisega suguühendusse astumist ja astub sellises seisundis viibiva kannatanuga sugulisse vahekorda. Käesolevas asjas kannatanu väljendas ka sõnaliselt, et ta ei soovi süüdistatavaga suguühtesse astuda. P. Rukiste pidas võimalikuks, et S. L. on alaealine ja sai aru, et kannatanu viibib abitusseisundis, milles ta ei ole võimeline vastupanu osutama ning astus temaga tema tahte vastaselt suguühendusse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole jälgitavalt ja veenvalt põhistanud, milliste asjaolude põhjal kohus järeldab, et P. Rukiste soovis ära kasutada S. L.-i abitusseisundit (

§ 141lg 1 alt 2).

11. Kohtuotsustest ei nähtu ka seda, milles S. L.-i abitusseisund seisnes. P. Rukiste süüditunnistamisel on kasutatud vastuolulisi ja konkretiseerimata seisukohti - ühelt poolt on leitud, et S. L. oli oma vaimse puude tõttu arusaamisvõimetu, teisalt on loetud tuvastatuks, et S. L. ei soovinud P. Rukistega suguühendusse astuda. Samuti on ringkonnakohus jätnud tuvastamata

§ 141

lg 2 p 1 subjektiivse koosseisu tunnuse - kavatsetuse kannatanu abitusseisundi ärakasutamise suhtes. Eelpooltoodu pinnalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on P. Rukiste süüditunnistamisel

§ 141lg 2 p 1 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

III

1. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-16-04, p 12;
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06, p 10 ja
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07, p 7.1).
8. Praeguses kriminaalasjas mõistis maakohus P. Rukiste süüdistuses

§ 141

lg 2 p 1 järgi õigeks, ringkonnakohus tunnistas ta aga samade tõendite pinnalt süüdi. Maakohus on P. Rukiste õigeksmõistmist põhjendanud järgmiselt. S. L.-i tunnistajana ülekuulamise videosalvestisest jäi tema kõnest ja käitumisest adekvaatne mulje, kuid tema ütlused pole alati usaldusväärsed, kuna tal esineb mõningane fantaseerimiskalduvus. Samuti ei ole tuvastatav, kui kaua ja kui intensiivselt S. L. ja P. Rukiste enne suguühtesse astumist suhtlesid, mistõttu ei ole tõendatud, et süüdistatava sai aru kannatanu abitusseisundist vaimse mahajäämuse näol ja soovis seda ära kasutada. Kannatanu ise alustab sageli vestlusi seksuaalse sisuga teemadel ja näitab üles huvi seksi vastu. Ringkonnakohus leidis seevastu, et S. L.-i fantaseerimine piirneb üksnes seksuaalset laadi huviga naissoost isikute vastu. Muus osas annab kannatanu usutavaid ja ilustamata ütlusi ega mõtle midagi välja. S. L. ja P. Rukiste viibisid viimase korteris vähemalt kaks tundi koos alkoholi tarvitades ja kaarte mängides. Kuna S. L. on hea suhtleja, pidi süüdistatav selle aja jooksul aru saama kannatanu vaimsest mahajäämusest ja seega tema abitusseisundist.

1. Kriminaalkolleegium märgib, et kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07, p 7). Käesolevas kriminaalasjas tutvusid nii maakohus kui ka ringkonnakohus peamise tõendiallika, kannatanu ütlustega, vahendlikult videosalvestise abil. Ka sellisel juhul peab ringkonnakohus samade tõendite pinnalt süüküsimuses vastupidise otsuse tegemisel ära näitama maakohtu tehtud vead selleks, et tagada otsuse põhistatus ja poolte kaebeõigus. Kohtu otsus isiku süüküsimuses ei või olla meelevaldne, vaid peab olema põhistatud ja jälgitav.
4. Vaidlust ei ole selles, et S. L. viibis süüdistatava korteris, tarbis seal alkoholi ja P. Rukiste astus seal temaga seksuaalvahekorda. Selles osas süüdistatava ja kannatanu ütlused ühtivad. Seevastu muudes küsimustes - kannatanu abitusseisund, süüdistatava arusaamine sellest ja selle ärakasutamine - on tõendiks üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu. Sellises olukorras peab kohtu otsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mai
5. a otsus asjas nr 3-11-21-09, p 11,
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-1-1-109-10, p 10).
8. Ringkonnakohtu seisukohad S. L.-i abitusseisundi ja P. Rukiste süü tuvastamisel

§ 141järgi on vastuolulised ja ebapiisavad.

Kohus leiab, et kannatanu oli arusaamisvõimetu, st ei olnud võimeline aru saama, et P. Rukiste võib teda seksuaalsetel eesmärkidel ära kasutada. Samas luges ringkonnakohus tuvastatuks, et S. L. väljendas sõnaliselt, et ta ei soovi süüdistatavaga suguühtesse astuda ja osutas P. Rukistele vastupanu: "Mees võttis tal ikkagi püksid jalast ja astus temaga anaalsesse vahekorda, temal oli valus ja käskis mehel lõpetada, kuid viimane seda ei teinud. Ta tahtis ka meest enda pealt ära lükata, kuid ei suutnud.". Sellest asjaolust on võimalik järeldada, et süüdistatav kasutas kannatanuga suguühtesse astumiseks hoopis vägivalda (

§ 141lg 1 alt 1).

Ringkonnakohus kasutab kannatanu ütluste usaldusväärsuse kinnitamisel argumenti, et S. L.-il oli fantaseerimiskalduvus ja seksuaalne huvi üksnes naissoost isikute vastu ja seega ei saanud initsiatiiv suguühenduseks tulla kannatanult, nagu väidab P. Rukiste. See väide seab aga kahtluse alla isiku abitusseisundi tulenevalt tema arusaamisvõimetusest. Seega jättis ringkonnakohus P. Rukiste süüditunnistamisel

§ 141lg 2 p 1 järgi otsuse põhistamata, vastuolud kõrvaldamata ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (Kr

MS § 339 lg 1 p-d 7 ja 8).

1. Kassaator leiab, et kohtu otsuses ebausaldusväärse tunnistaja, s.o kannatanu S. L.-i ütlustele tuginemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu sellise käsitlusega ning märgib, et et kohtuliku arutamise vahetuse ning suulisuse (KrMS § 15) põhimõtte kohaselt võib kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. KrmS §-st 288 jj, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 p-dest 1 ja 3 "d" tuleneb, et üldjuhul peaksid tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Sellist kaitseõigust on peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõiguse tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. Tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-125-06, p 13,
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-45-07, p 16.1 jj.). Pole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. märtsi
7. a otsus asjas nr 3-1-1-125-06, p 15 ja
8. oktoobri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-45-07, p 17.5).
10. Käesolevas kriminaalasjas on tõendiks kannatanu S. L.-i kohtueelses menetluses antud ütlused. Kannatanut kohtus vahetult üle ei kuulatud ja ütluste videosalvestis avaldati KrMS § 291 p 5 alusel, kuna psühhiaatri ekspertarvamuse kohaselt võib S. L.-i ülekuulamine kohtus või kaugülekuulamise teel võib kahjustada tema tervist. Sellisel kujul ütluste avaldamine vastab Riigikohtu seisukohale KrMS § 291 p 5 tõlgendamise osas.
11. Lisaks eeltoodule märgib kriminaalkolleegium, et kohtud on jätnud tervikuna kõrvale tunnistaja D. L.-i ütlused, kui ebausaldusväärsed. Kohtud on aga jätnud tähelepanuta, et ka D. L.-i käitumisel võis olla tähendus P. Rukistele

§ 141lg 2 p 1 järgi süüksarvatava teo tuvastamisel.

Nii ei ole välistatud, et kannatanu kaaslasest tunnistaja viibimine ja käitumine süüdistatava ja kannatanuga samas ruumis P. Rukistele süüksarvatava teo toimepanemise ajal võis näiteks teatud asjaoludel välistada abitusseisundi või ka vastupidi - see võis aidata kaasa kannatanu vastupanust loobumisele. Kuna kohtud pole neid kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid tuvastanud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 399 lg 2 tähenduses. IV 20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja kassatsiooni osaliselt, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011. a kohtuotsuse P. Rukiste süüditunnistamises ja karistamises

§ 141

lg 2 p 1 järgi, samuti temalt väljamõistetud menetluskulude osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi