RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 400

lg 1, Aleksander Skoblovi süüdistuses

§ 400

lg 1 § 22 lg 3, AS Liviko ja Forgola Group OÜ (endise ärinimega OÜ Offex Group) süüdistuses

§ 400lg 2 järgi Harju Maakohtu 31.

mai

1. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-20475 Janek Kalvi ja AS Liviko kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg ning Igor Zavizioni kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Piret Paukštys
4. mai
5. a, kirjalik menetlus
6. Tühistada Harju Maakohtu
7. mai
8. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
9. novembri
10. a kohtuotsused Janek Kalvi ning Igor Zavizioni süüditunnistamises ja karistamises

§ 400

lg 1 järgi, Aleksander Skoblovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 400

lg 1 - § 22 lg 3 järgi, samuti AS Liviko ja Forgola Group OÜ (endise ärinimega OÜ Offex Group) süüditunnistamises ja karistamises

§ 400lg 2 järgi.

2. Mõista Janek Kalvi ja Igor Zavizion süüdistuses

§ 400

lg 1 (kehtivas redaktsioonis

§ 400

lg 2 p 1) järgi, Aleksander Skoblov süüdistuses

§ 400

lg 1 - § 22 lg 3 järgi, samuti AS Liviko ja Forgola Group OÜ (endise ärinimega OÜ Offex Group) süüdistuses

§ 400

lg 2 (kehtivas redaktsioonis

§ 400lg 4) järgi õigeks.

1. Rahuldada Janek Kalvi, AS Liviko ja Igor Zavizioni kaitsjate kassatsioonid.
2. Jätta OÜ Forgola Group riigi õigusabi kulud summas 776 (seitsesada seitsekümmend kuus) eurot ja 53 (viiskümmend kolm) eurosenti (12 150 krooni) riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. mai
5. a otsusega tunnistati J. Kalvi üldmenetluses süüdi

§ 400

lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära summas 719 700 krooni, I. Zavizion tunnistati süüdi

§ 400

lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära summas 21 750 krooni, A. Skoblov tunnistati süüdi

§ 400

lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära summas 57 500 krooni, AS Liviko tunnistati süüdi

§ 400lg 2 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 1 500 000 krooni.

Sama kohtuotsusega tunnistati veel süüdi ja karistati Forgola Group OÜ-d (kuni

1. oktoobrini
2. a ärinimega OÜ Offex Group), kuid selles osas kohtuotsust ei vaidlustatud.
3. J. Kalvi, I. Zavizion, A. Skoblov, AS Liviko ja Forgola Group OÜ tunnistati süüdi selles, et nad ajavahemikul
4. jaanuarist kuni
5. veebruarini
6. a sõlmisid konkurentsi kahjustava kokkuleppe, millega lepiti kokku Forgola Group OÜ ja AS Liviko poolt toodetud ja/või imporditud ning jaekaubanduses müüdava kange alkoholi, s.o pooleliitrise viina hinna alampiiriks 59 krooni ja 90 senti. Kokkulepe sõlmiti A. Skoblovi vahendusel ja kaasaaitamisel, kes osales J. Kalvi kutsel
7. jaanuarist kuni
8. veebruarini
9. a AS-is Liviko toimunud nõupidamisel, kus J. Kalvi, A. Skoblov ja R. E. arutasid kange alkoholi hindu jaekaubanduses.
10. ja
11. veebruaril
12. a võttis A. Skoblov telefoni teel ühendust Forgola Group OÜ osaniku ja nõukogu liikme I. Zavizioniga ning andis talle edasi AS Liviko juhatuse liikme J. Kalvi ettepaneku leppida kokku jaekaubanduses müüdava kange alkoholi, s.o pooleliitrise viina hinna alampiiriks 59 krooni ja 90 senti. Pärast I. Zavizioni nõustumist Forgola Group OÜ toodetud ja jaekaubanduses müüdava kange alkoholi hinna tõstmisega tasemele 59 krooni ja 90 senti, informeeris A. Skoblov sellest telefoni teel J. Kalvit. Hinnakokkuleppe sõlmimise eesmärk oli hoida igapäevases majandustegevuses müüdava alkoholi hinda ühtlasel, tootjale soodsal tasemel, mille tulemusena ei kujunenud kauba hind enam vaba turumajanduse reeglite kohaselt ning AS-il Liviko ja Forgola Group OÜ-l tekkis võimalus saada sõlmitud kokkuleppest tulu.
13. Maakohtu otsuses leiti, et A. Skoblovi ja I. Zavizioni telefonikõnede pealtkuulamine KrMS § 118 alusel toimus seaduslikult ja pealtkuulamiste protokollid on kriminaalasjas kasutatavad tõendina. Kui ühel alusel antud jälitusloa raames toimunud jälitustoimingu abil saadakse tõend teise kuriteo toimepanemise kohta, võib selle jälitustoimingu tulemusel saadud teabele tõendina tugineda, kui ka leidkuriteo (

§ 400) puhul on jälitustoiminguga tõendite kogumine seaduse kohaselt lubatud.

Süüdistatavate väited selle kohta, et J. Kalvi juhtis

1. veebruaril
2. a AS Liviko ruumes toimunud kokkusaamisel R. E. ja A. Skoblovi tähelepanu üksnes sellele, et OÜ Offex Group müüdava viina madal hind viitab selle ebaseaduslikule päritolule, on eluliselt ebausutavad ega riimu teiste asjas kogutud tõenditega, s.o telefonikõnede pealtkuulamise protokollide ja kontrollostude põhjal saadud andmetega viina jaemüügi hindade kohta. Samuti ei ole eluliselt usutavad süüdistatavate väited selle kohta, et A. Skoblov rääkis telefonikõnedes I. Zavizionile hinnakokkuleppest vaid seetõttu, et mitte süüdistada oma ülemust salaviina müümises ja vältimaks maksualast kontrolli. Süüdistatavate telefonikõnede pealtkuulamise protokollide, süüdistatavate ja tunnistajate kohtus antud ütlustega ning andmetega viina jaemüügi hindade kohta veebruaris ja märtsis
3. a on tõendatud, et J. Kalvi ja AS Liviko ühelt poolt ning I. Zavizion ja OÜ Offex Group teiselt poolt sõlmisid A. Skoblovi vahendusel kokkuleppe selles, et nimetatud tootjate viinade jaehind oleks vähemalt 59,90 krooni, millega määrati kindlaks viina hind kolmandate isikute - tarbijate - jaoks. Kuigi tootjad ja importijad ei määra kindlaks jaehindu, on neil toote hulgihinna kujundamisega võimalik mõjutada ka toote lõpphinda ja tagada, et jaehind ei jääks alla teatud määra. Samuti on eksportijatel ja tootjatel võimalik jaemüüjatele hindade soovitamisega mõjutada toote hinda lõpptarbija jaoks. Nii J. Kalvi kui I. Zavizioni tegevusega on täidetud

§ 400lg 1 (4.-5.

veebruarini 2009. a kehtinud redaktsioonis) objektiivse koosseisu tunnused, mis kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt vastab

§ 400lg 2 p-le 1.

A. Skoblov, vahendades J. Kalvi ettepanekut I. Zavizionile ja teavitades J. Kalvit sellest, et I. Zavizion nõustus viimase ettepanekuga viina hinna tõstmisega, osutas kokkuleppe sõlmimiseks kaasabi, täites sellega

§ 400

lg 1 - § 22 lg 3 objektiivse koosseisu (praegu kehtiva redaktsiooni järgi

§ 400lg 2 p 1 - § 22 lg 3).

Samuti on nende käitumises tuvastatud kõnealuste kuriteokoosseisude subjektiivsed tunnused, mis on tõendatud A. Skoblovi ja I. Zavizioni vaheliste telefonikõnede pealtkuulamise protokollidega, samuti sõlmitud hinnakokkuleppe reaalsele täitmisele asumisega.

1. Harju Maakohtu
2. mai
3. a kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonid J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja Erki Kergandberg, I. Zavizioni kaitsja Aadu Luberg ja A. Skoblovi kaitsja Raivo Laus, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist süüteokoosseisu puudumise tõttu.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja E. Kergandberg ja I. Zavizioni kaitsja A. Luberg.
8. J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja kassatsioonis taotletakse alama astme kohtute otsuste tühistamist ja asjas uue otsusega AS Liviko ja J. Kalvi õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused on põhjendamatud, sest nendes on jäetud kummutamata kaitseversioon, mille kohaselt J. Kalvi püüdis I. Zavizioni, A. Skoblovi ja R. E. tähelepanu juhtida võimalikule alkoholi ebaseaduslikule müügile ja maksude tasumisest kõrvalehoidumisele. 7.1 J. Kalvi ja AS Liviko kaitseõigus ei ole tagatud, sest nende kriminaalasi eraldati ebaseaduslikult teisest kriminaalasjast, mille esemeks oli I. Zavizioni süüdistus võltsitud maksumärkidega alkoholi käitlemises. Taolise kriminaalmenetlusõigusliku minetusega asetati süüdistatavad käesolevas kriminaalmenetluses ebasoodsasse olukorda. 7.2 Kohtud on väljunud süüdistuse piiridest, hinnates kuriteokoosseisu tuvastamiseks ebavajalikke tõendeid nagu alkoholi jaemüügihindade kontrollostude tšekid. Samuti on ringkonnakohus J. Kalvit ja AS Livikot hulgimüügihindade kontrollimises süüdi tunnistades väljunud süüdistuse raamidest. 7.3 Kassaatori väitel kõikus pooleliitrise viina jaemüügi hind
9. aastal nii alla kui ka üle 59.90 krooni, mistõttu kokkuleppe saavutamine hindade ühtlustamiseks ei ole leidnud tõendamist. 7.4 J. Kalvi ja AS Liviko on süüdi mõistetud üksnes kaudsete tõendite, sh jälitustegevusega saadud teabe alusel. Kohtud ei ole kontrollinud jälitustegevusega saadud tõendi usaldusväärsust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtud ja prokuratuur pole tõendeid hinnanud igakülgselt, objektiivselt ja täielikult. Kohtuotsustes pole arvestatud kaitseversiooni toetavate tõenditega nagu R. E. ütluste, I. G. allkirjastatud dokumentide ja jaemüüjate seisukohtadega viina hinna kujunemise kohta. Seejuures pole võimalik tagada kaitseõigust, kui kaitse tõendid jäetakse tähelepanuta. 7.5 J. Kalvi ei osalenud
10. veebruari
11. a kohtumisel AS Liviko juhatuse liikmena, vaid Alkoholitootjate Liidu juhina, täites selle põhikirjast ja aukoodeksist tulenevaid ülesandeid. Seega ei vasta ta

§-s 400 sätestatud kuriteokoosseisu erisubjekti tunnustele. 7.6 Kohtud on valesti hinnanud tootjate, sh AS Liviko võimalust ja majanduslikku huvi jaehindu mõjutada ega erista mõisteid „hinnakokkulepe“, „hindade mõjutamine“ ja „legaalne hindade soovitamine“. Kohtud on J. Kalvit ja AS-i Liviko süüdi tunnistades valesti kohaldanud materiaalõigust, sest pole

§ 400kohaldades arvestanud konkurentsialase materiaalõigusega, eelkõige Konkurentsiseadusega (edaspidi Konk

S) ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (edaspidi ELTL) artikliga 101. Siseriikliku konkurentsiõiguse kohaldamine ei tohi põhjustada tegevuse keelamist, mis ei kahjusta konkurentsi Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) art 101 lg 1 tähenduses või mis vastab art 101 lg 3 tingimustele - siseturul võrdsete võimaluste loomiseks tuleb ette näha, et siseriikliku konkurentsiõiguse kohaldamine art 101 lg-s 1 sätestatud kokkuleppe suhtes ei tohi põhjustada sellise kokkuleppe keelamist juhul, kui see ei ole keelatud ka EL-i konkurentsiõiguse alusel. Järelikult tuleb konkurentsiasjades olenemata menetlusliigist nii KonkS §-i 4 kui ka

§-i 400 sisustada ja kohaldada kooskõlas EL konkurentsiõiguse printsiipide, õigusaktide ja -praktikaga (ning vajadusel tuleb EL konkurentsiõigust ka otsekohaldada). KonkS § 4 ja sellele korrespondeeruvat ELTL art 101 keeldu rikub vaid tegevus, millel võib olla märgatav kahjulik mõju turu konkurentsiparameetritele (hind, toodang, kvaliteet või -sortiment). Ei piisa nt üksnes sellest, et kokkulepe piirab ühe või enama osapoole tegevusvabadust. Otsustus, kas tegevus kahjustab konkurentsi või ei, saab põhineda üksnes vastavasisulisel turuanalüüsil, millise aluseks tuleb võtta tegelikud konkurentsitingimused, mis valitseksid siis, kui kokkulepet (ja väidetavaid piiranguid) ei esineks. Hindamaks, kas kokkulepe saab konkurentsi piirata, peab selgitama, kuidas ja mis ulatuses see kokkulepe tegelikult või potentsiaalselt üldse mõjutab (saab ja suudab mõjutada) konkurentsi kaubaturul. 7.7 Kohtud on oma otsustes eksinud ühtlasi ka Riigikohtu praktika vastu konkurentsialase materiaalõiguse tõlgendamisel.

§ 400

lg 1 eelmises redaktsioonis vastab kehtivas redaktsioonis

§ 400lg-le 1, mitte lg 2 p-le 1, nagu on sedastanud maakohus ja ringkonnakohus.

8. Süüdistatava I. Zavizioni kaitsja A. Lubergi kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning I. Zavizioni õigeksmõistmist. 8.1 Kassaator on seisukohal, et tuginedes otsust tehes J. Kalvi ja I. Zavizioni vahelistele telefonikõnele, rajas kohus oma otsuse olematule tõendile, kuna sellist kõnet ei ole aset leidnud. Seega pole tõendatud ka nende isikute vahelise kokkuleppe sõlmimine. I. Zavizionile ei ole esitatud süüdistust A. Skobloviga konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimises, mistõttu kohus väljus neid selles süüdi tunnistades süüdistuse raamidest. J. Kalvi juhtis I. Zavizioni tähelepanu võimalikule salaalkoholi müügile, mitte ei sõlminud keelatud hinnakokkulepet. Samasuguse eesmärgiga tegutses J. Kalvilt saadud teavet vahendades ka A. Skoblov. 8.2 J. Kalvi tegevusele hinnangu andmine teiste isikute, I. Zavizioni ja A. Skoblovi, omavahelise vestluse alusel on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 8.3 Kriminaalmenetlusõiguse rikkumised on viinud ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, st I. Zavizioni ebaseadusliku süüditunnistamiseni

§ 400lg 2 p 1 järgi.

1. Kassatsioonivastuses taotleb riigiprokurör P. Paukštys kassatsioonide rahuldamata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsjate nende väidete suhtes, mis puudutavad materiaalõigust (I) ja seejärel kriminaalmenetlusõiguslike probleemide osas (II) ning lõpuks lahendab kriminaalasja (III). I
3. J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja E. Kergandbergi kassatsioonis leitakse, et kohtud on süüdistatavaid

§ 400

järgi süüdi mõistes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sh Euroopa Liidu konkurentsiõigust.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsuses asjas nr 3-1-1-12-11 on põhjalikult käsitletud

§ 400kohaldamise põhimõtteid.

Kriminaalkolleegium sedastas viidatud otsuses, et vältimaks olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõigust reguleerivat õiguskorda, tuleb

§ 400

tõlgendamisel arvestada lisaks konkurentsiseadusele ka ELTL art 101 nõuetega isegi juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on üksnes Eesti piiresse jääv lokaalne ja piiratud mõjuga ettevõtjatevaheline koostöö. Kui aga seadusandja on üksnes Eesti sisest kaubandust mõjutavat ettevõtjatevahelist koostööd reguleerides sätestanud Euroopa Liidu konkurentsiõigusest erinevaid norme, tuleb juhinduda üksnes neist Eesti seadusandluses kehtivatest konkurentsieeskirjadest.

§ 400koosseisu tuvastades selgitatakse esmalt Konk

S § 4 lg-st 1 ja ELTL art 101 lg-st 1 juhindudes, kas konkreetse koostöö näol on tegemist ettevõtjatevahelise kokkuleppega, mille eesmärk või tagajärg on konkurentsi kahjustamine, ja seejärel hinnatakse, kas koostöös esinevad KonkS § 6 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 3 kehtestatud õigusvastasust välistavad asjaolud

§ 27tähenduses.

Ettevõtja mõiste konkurentsiõiguse mõttes hõlmab iga majandustegevuses osalevat üksust sõltumata tema õiguslikust vormist ja finantseerimise viisist. Teatud juhtudel tuleneb juba koostöö olemusest, et sellega piiratakse konkurentsi, mistõttu sellist koostööd nimetatakse konkurentsivastase eesmärgiga koostööks. Kui tuvastamist on leidnud kokkuleppe konkurentsivastane eesmärk, pole vaja täiendavalt uurida selle kokkuleppe tegelikku või võimalikku mõju turule (KonkS § 5 lg 1). Hindade kooskõlastamist tuleb pidada konkurentsi kahjustava eesmärgiga koostööks nii KonkS § 4 lg 1 kui ka ELTL art 101 lg 1 tähenduses. Kolmandate isikute käest küsitavas hinnas kokkuleppimist peetakse juba olemuslikult sedavõrd raskeks konkurentsiõiguse rikkumiseks, et seda loetakse alati olulisel määral konkurentsi kahjustavaks. Täiskogu nõustub selles lahendis toodud seisukohtadega ja leiab, et kassaatori vastupidised väited ei anna alust kassatsiooni rahuldamiseks. 13. Kohtute otsustes tuvastatu kohaselt on AS-i Liviko ja OÜ Offex Group ettevõtjad, kes tegutsevad samal asjaomasel - alkoholi tootmise ja müügi - turul. Jae- ja hulgimüügi eristamine ei oma käesolevas asjas konkurentsiõiguse mõttes tähtsust, kuna KonkS § 4 lg 1 p 1 keelab tootjatel ja importijatel hinna kokkuleppimise lõpptarbija jaoks ka kaudselt hulgihinna kaudu. Kui alkoholi tootjad ja importijad soovitavad ühiselt jaemüüjatele viina lõpphinna alammäära, on tegemist keelatud hinnakokkuleppe või kooskõlastatud tegevusega. Tulenevalt KonkS § 4 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 1 sätestatust ei ole

§-s 400 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse kooseisu tuvastamisel oluline, kas osapool kooskõlastab hinna ettevõtjate ühenduse või ettevõtte esindajana. 14. Kassaator leiab ühtlasi, et kohtud on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades J. Kalvi süüdi

§ 400kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva redaktsiooni lg 2 p 1 järgi.

Kriminaalkolleegiumi täiskogu selle seisukohaga ei nõustu ja selgitab järgmist.

§ 400lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule kuni 27.

veebruarini 2010. a kehtinud sõnastuses vastab käesoleval ajal kehtiva

§ 400

lg 2, milles on loetletud kokkulepped, otsused või kooskõlastatud tegevused, mida peetakse a priori konkurentsi kahjustavaiks ja mille puhul ei nõuta täiendavalt konkurentsi kahjustava tagajärje või eesmärgi tuvastamist. Seega on hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine ning kaubaturu jagamine, mida käsitletavas kriminaalasjas süüdistatavatele ette heidetakse, ka käesoleval ajal karistatavad ning puudub vajadus selgitada, kas süüdistatavad tegutsesid konkurentsi kahjustava eesmärgiga või nende tegevus tõi kaasa konkurentsi kahjustava tagajärje (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2010. a otsus nr 3-1-1-32-10, p 10.2).

§ 400

lg 1 näeb ette vastutuse konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe sõlmimise, otsuse tegemise või kooskõlastatud tegevuse eest,

§ 400

lg 2 aga konkurentidevahelise kokkuleppe sõlmimise, otsuse tegemise või kooskõlastatud tegevuse eest, mis vastab

§ 400lg 2 p-des 1-3 sätestatud tunnustele.

Alates

1. märtsist 2007 kuni
2. veebruarini 2010 kehtinud

§ 400

lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et selle objektiivse koosseisu element konkurentsi kahjustav kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus - peab olema ettevõtjatevaheline. Ettevõtja mõiste sisustamisel tuleb seejuures lähtuda KonkS § 2 lg-s 1 sätestatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus nr 3-1-1-32-10, p 10.4).
3. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalkolleegiumi täiskogu seisukohal, et kohtud on käesolevas kriminaalasjas kohaldanud materiaalõigust õigesti ja kassaatorite vastavasisulised väited ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks. II
4. J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja leiab, et selle kriminaalasja eraldamine kriminaalasjast nr 1-1015069

§ 255

lg 1, § 336 lg 2 p 2 ja § 375 lg 1 järgi alustati erinevatel ajenditel, süüdistused esitati suuremas osas erinevatele isikutele ning kriminaalasjade ühisosa - süüdistatavate ringi osaline kattumine ja jälitustegevusega saadud tõendid oli pigem juhuslikku laadi. Seetõttu ei rikkunud prokuratuur kriminaalasjade eraldamisega KrMS § 216 lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet.

1. Puutuvalt kassaatorite väidetesse, milles vaidlustatakse läbiviidud jälitustoimingute seaduslikkust ja sel teel saadud tõendite lubatavust märgib kriminaalkolleegiumi täiskogu järgmist.
2. Selle kriminaalmenetluse alustamise ajendiks ja peamiseks tõendiks oli teave, mis saadi teises kriminaalmenetluses KrMS §-s 118 alusel tehtud jälitustoiminguga. Riigikohtu varasemas praktikas on märgitud, et jälitustoiminguga kaasneda võivast põhiõiguste riivest kantuna on seadusandja kehtestanud ka garantiidesüsteemi, mille keskseks osaks on KrMS §-des 116, 118 ja 119 loetletud iseäranis intensiivselt põhiõigusi riivavate jälitustoimingute teostamise lubatavus üksnes KrMS § 114 sätestatud korras väljastatud eeluurimiskohtuniku loa alusel. Jälitustoimingu iseäranis intensiivselt põhiõiguse riivava olemusega on põhjendatav ka KrMS §-s 111 sätestatu, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Sellest sättest järeldub, et erinevalt muudest tõendi kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-11-63-08, p-d 13.2-13.3). Kriminaalkolleegiumi täiskogu nõustub kohtute seisukohaga, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist. Praeguses kriminaalasjas on maakohus ja ringkonnakohus kontrollinud jälitustoiminguga saadud tõendite, s.t A. Skoblovi ja I. Zavizioni, samuti R. E. ja M. P. ning I. Zavizioni ja K. U. vaheliste telefonivestluste pealtkuulamise seaduslikkust, samuti tõendite jälitustoiminguga kogumise vältimatut vajalikkust lähtuvalt ultima ratio põhimõttest. Seega ei ole kohtud jälitustoiminguga saadud tõendite lubatavuse hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud, samuti on kohtud põhjendatult tuvastanud, et kohtueelses menetluses jälitustegevuse läbiviimisel pole kriminaalmenetlusõiguse nõuete vastu eksitud.
5. Seoses kassatsioonides sisalduvate väidetega, milles heidetakse maa- ja ringkonnakohtule ette kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi süüdistuses märgitud kuritegude tõendatuks lugemisega, märgib kriminaalkolleegiumi täiskogu järgmist.
6. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 9,
9. jaanuari
10. a otsus asjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja
11. mai
12. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tuleb selle all mõista eelkõige seisukoha kujundamist küsimuses, kas ja kuidas kuriteosündmus aset leidis ning kas teo pani toime süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 obligatoorselt kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Kriminaalmenetluse seadustiku nimetatud sättest tulenevat põhjendamiskohustust peab kohus täitma viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kontroll selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta, kuulub kassatsioonimenetluse esemesse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. mai
14. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p 16 ja
15. juuni
16. a otsus asjas nr 3-1-1-33-08, p 8).
17. Kasseeritud kriminaalasjas on kohtud J. Kalvi ja AS Liviko süü

§ 400

lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises lugenud tõendatuks järgmiste tõenditega: esiteks A. Skoblovi ja I. Zavizioni vaheliste

1. ja
2. veebruaril
3. a peetud telefonikõnede pealtkuulamise protokollidega; teiseks KrMS § 117 alusel teostatud kõneeristustega, millest nähtuvalt helistas J. Kalvi
4. veebruaril kl 12.34 A. Skoblovile; ning kolmandaks n-ö kontrollostudest saadud teabega alkoholi jaemüügihindade kohta. Seevastu nii süüdistatav J. Kalvi kui ka teised süüdistavad, samuti tunnistaja R. E. andsid kohtus ütlusi, milles eitasid kokkuleppe sõlmimist pooleliitrise viina hinna alammäära osas
5. veebruaril
6. a toimunud kohtumisel ja hilisemate telefonivestluste käigus. J. Kalvi on kogu kriminaalmenetluse vältel kinnitanud, et juhtis kohtumisel osalenute tähelepanu üksnes sellele, et OÜ Offex Group müüdava viina hind on liiga madal sisaldamaks kõiki seadustega nõutavaid makse, ja andnud ütlusi, et tema telefonikõnes A. Skoblovile viina hinnast ei räägitud. Sama on kriminaalmenetluses kinnitanud ka teised kõnealusel kohtumisel osalenud. Maakohus aga leidis, et süüdistatavate taolised ütlused pole eluliselt usutavad ja on kummutatud jälitustoimingute protokollidega ja n-ö kontrollostude tulemustega. Tunnistaja R. E. ütluste usaldusväärsuse ja tõendina kasutatavuse kohta on kohtud aga üldse jätnud seisukoha võtmata.
7. Süüdistatavad on tunnistatud süüdi sisuliselt vaid ühe tõendi - A. Skoblovi ja I. Zavizioni vaheliste
8. ja
9. veebruaril
10. a peetud telefonikõnede pealtkuulamise protokollide põhjal. Muud selles kriminaalasjas kogutud tõendid: KrMS § 117 alusel teostatud kõneeristus, millest nähtuvalt helistas J. Kalvi
11. veebruaril A. Skoblovile, ning n-ö kontrollostude tulemusena kogutud teave kange alkoholi hindade kohta jaekaubanduses, ei saa ilmselgelt vahetult kinnitada süüdistatavatele esitatud süüdistust. Viimase kahe tõendi osas tuleb tõdeda, et ühelt poolt pole kriminaalasjas õnnestunud koguda mingeid tõendeid kõneeristuse objektiks olnud J. Kalvi ja A. Skoblovi vahelise telefonivestluse sisu kohta, ning teiselt poolt ei anna jaekaubanduses tuvastatud pooleliitrise viina hinna muutus iseenesest veel teavet selle põhjuste kohta. Maakohtu järeldus, et J. Kalvi ja AS Liviko poolt keelatud hinnakokkuleppe sõlmimine on tõendatud asjaoluga, et ajaliselt pärast seda leiti müügilt pooleliitrist viina läbiräägitud hinnaga, pole formaalloogiliselt korrektne, sest samastab ajalise järgnevuse põhjusliku seosega (post hoc ergo propter hoc). Samuti ei ole järelduste tegemiseks piisavad kontrollostude hulk ja kontrollitud kaupluste arv. Seega saab viimatinimetatud tõendeid käsitleda üksnes kaudsete tõenditena. Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10, p 8.-
12. märtsi
13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. mai 2009 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-09, p 8). Käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsustest ei nähtu, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kõnealuste kaudsete tõendite pinnalt saada.
15. Puutuvalt kassaatorite väidetesse, et kohtud ei ole kontrollinud jälitustegevusega saadud tõendite usaldusväärsust ja on jätnud kõrvale kaitseversiooni kinnitavad tõendid pelgalt põhjusel, et need ei ole eluliselt usutavad, märgib kriminaalkolleegiumi täiskogu järgmist. Kuigi KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. aprilli
17. a otsus asjas nr 3-11-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.
18. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud A. Skoblovi ja I. Zavizioni vaheliste
19. ja
20. veebruaril
21. a peetud telefonikõnede pealtkuulamise protokolle käsitanud tõendina, mis kinnitab süüdistatavate süüd keelatud hinnakokkuleppe sõlmimises, järeldades nendes fikseeritud A. Skoblovi kõne sisust, et J. Kalvi on teinud viimase kaudu I. Zavizionile ettepaneku tõsta pooleliitrise viina hinda jaekaubanduses kindlale tasemele. Kriminaalkolleegiumi täiskogu märgib esmalt, et kõnealused telefonikõnede pealtkuulamise protokollid on vahetuks tõendiks üksnes telefonivestluses osalenud isikute - seega A. Skoblovi ja I. Zavizioni - käitumise kohta, kuid ei ole käsitatavad otsese tõendina osas, mis puudutab J. Kalvile omistatud keelatud hinnakokkuleppe sõlmimist. Viimases osas kajastavad
22. ja
23. veebruaril
24. a peetud telefonikõnede pealtkuulamise protokollid üksnes A. Skoblovi ja I. Zavizioni ettekujutust ja arusaama J. Kalvi rollist. Teiseks ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistuse esemeks oleva keelatud hinnakokkuleppe teine osapool J. Kalvi on kogu kriminaalmenetluse vältel järjepidevalt eitanud igasuguse ettepaneku tegemist leppida kokku pooleliitrise viina hinna alammääras. Analüüsides seega A. Skoblovi ja I. Zavizioni vaheliste telefonikõnede pealtkuulamise protokollide sisu ja kõrvutades seda kaassüüdistatava ütlustega, tuleb tõdeda, et käesoleva kriminaalmenetluse objektiks oleva kuriteo tõendamine taandub n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kus kohtud on ühelt poolt hinnakokkuleppe sõlmimist järeldanud A. Skoblovi salaja pealtkuulatud telefonivestlusest, samas kui kõnealuse kokkuleppe teine poolt J. Kalvi on kinnitanud, et juhtis vestluses A. Skobloviga viina hinna kaudu vaid konkurentide tähelepanu võimalikele maksuõiguse rikkumistele ja nende poolsele kõlvatule konkurentsile. Kohtueelses menetluses ei ole lisaks jälitustegevuse käigus ilmnenud kriminaalmenetluse ajendile kogutud täiendavaid otseseid ja asjassepuutuvaid tõendeid J. Kalvi ja AS Liviko süü tõendamiseks. Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused
25. oktoobrist
26. a kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00, p 5.2 ja
27. maist 2009 kriminaalasjas nr 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Selles kriminaalasjas ei ole kohtud kriminaalkolleegiumi täiskogu arvates vaaginud igakülgselt jälitustoimingu protokollide pinnalt tekkinud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud J. Kalvi ja AS Liviko süüditunnistamist keelatud hinnakokkuleppe sõlmimises.
28. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite vähesust ja nende kaudsust, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et süüdistatava ütlused pole eluliselt usutavad. Selliselt toimides on kohtud oma otsustuse J. Kalvi ja AS Liviko süü tuvastatuse kohta rajanud oletustele, mitte seda kinnitavatele tõenditele. Kohtuotsustes puuduvad põhjendused, miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, et A. Skoblov võis J. Kalvi tähelepanu juhtimist OÜ Offex Group müüdava viina hinnale valesti mõista või meelevaldselt eksitada I. Zavizioni
29. veebruari
30. a kohtumisel räägitu osas. Kahtlusi jälitustoimingu protokollides talletatud A. Skoblovi räägitu objektiivsuses süvendab I. Zavizioni ja Forgola Group OÜ süüditunnistamine maksumärkideta alkoholi käitlemises kriminaalasjas nr 1-10-15069

§ 400

lg 1 ja AS-i Liviko § 400 lg 2 järgi süüdi tunnistades rikkusid kohtud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni. Eeltoodust lähtudes rikkusid maakohus ja ringkonnakohus ühtlasi oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. III

1. Kuivõrd selles kriminaalasjas on täiendavate tõendite kogumine välistatud, siis teeb kriminaalkolleegiumi täiskogu KrMS § 361 p 7 alusel asjas ise uue otsuse ja tühistab Harju Maakohtu
2. mai
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a kohtuotsused kriminaalasjas nr 109-
7. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 7 lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 2 mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu J. Kalvi süüdistuses

§ 400

lg 1 ja AS Liviko süüdistuses

§ 400lg 2 järgi õigeks neile etteheidetava kuriteo tõendamatuse tõttu.

Kuna

§ 400

lg 1 objektiivne koosseis eeldab kahe poole vahel kokkuleppe sõlmimist ja käesolevas otsuses eelpool sedastatust tulenevalt ei ole J. Kalvi ja AS Liviko süüditunnistamine

§ 400lg 1 järgi võimalik, siis pole täidetud ka süüdistuses I.

Zavizionile etteheidetava tegevuse objektiivne koosseis, s.o keelatud hinnakokkuleppe sõlmimine. Kriminaalkolleegium mõistab I. Zavizioni süüdistuses

§ 400lg 1 järgi õigeks. 29. Juhindudes Kr

MS § 352 lg-st 6 laiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonimenetlust ka A. Skoblovile ja Forgola Group OÜ-le (kuni 13. oktoobrini 2009. a ärinimega OÜ Offex Group), mõistes A. Skoblovi süüdistuses

§ 400

lg 1 ja § 22 lg 3 järgi ning Forgola Group OÜ (endise ärinimega OÜ Offex Group) süüdistuses

§ 400lg 2 järgi õigeks.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja vandeadvokaat E. Kergandbergi ja I. Zavizioni kaitsja vandeadvokaat A. Lubergi kassatsioonid.
2. J. Kalvi ja AS Liviko ning I. Zavizioni lepingulises korras kaitsnud vandeadvokaadid E. Kergandberg ja A. Luberg ei ole kassatsioonimenetluses taotlenud Riigikohtult õigusabi kulude hüvitamist. Maakohtu otsusega on Forgola Group OÜ määratud korras kaitsja A. Toomingu kaitsjatasu summas 12 150 krooni jäetud süüdistatava kanda. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium nimetatud kaitsjatasu summas 776 eurot ja 53 eurosenti (12 150 krooni) riigi kanda. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Ivo Pilving