RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-36-11 3. augus

) § 87 lg 2 p 3 võimaldab vaideotsuse vaidlustamist vaid siis, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kõik O. Paskidovi väited lähtuvad aga rahulolematusest käskkirjade sisuga. Vaidemenetluse ja vaideotsuste suhtes pole ühtegi väidet esitatud ning ka täiendatud kaebusest ei selgu, kuidas need kaebaja õigusi rikuvad. Samuti ei ole arusaadav, mida saaksid vaideotsuste kohta selgitada kaebuses nimetatud tunnistajad. Kohus nõudis kaebajalt määratud tähtaja jooksul otsustamist, mida ta täpselt vaidlustada soovib ning vajalike selgituste ja põhjenduste esitamist.

2. aprilli
3. a määrusega võttis halduskohus O. Paskidovi kaebuse menetlusse.
5. aprillil 2009 sai halduskohus kätte O. Paskidovi
6. aprillil 2009 koostatud kaebuse täienduse, milles kaebaja jäi oma taotluse juurde Justiitsministeeriumi otsuste tühistamiseks ja põhjendas tunnistajate ülekuulamise vajalikkust distsiplinaarkaristuste määramise aluseks olnud vahejuhtumite selgitamiseks. Lisaks palus kaebaja õigusabi andmist kaebuse puuduste kõrvaldamiseks.
8. juunil 2009 toimunud istungil küsis kohus O. Paskidovilt, kas tal on vaideotsuste kohta ka selliseid etteheiteid, mis ei puutu nende sisusse. Kaebaja vastas, et ministeerium ei tohtinud läbi lasta õigusvastaseid käskkirju. Kohtu küsimusele, miks pole kaebaja pidanud vajalikuks vaidlustada ka Viru Vangla haldusakte, vastas kaebaja, et Justiitsministeerium tegi viimased otsused, need on õigusvastased ja rikuvad tema õigusi sellega, et tema taotlus käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks jäeti rahuldamata ega lähtutud Euroopa Vanglareeglistiku nõuetest.
10. juuni
11. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohus viitas

§ 87

lg 2 p-le 3 ning leidis, et kaebaja õigusi said rikkuda üksnes Viru Vangla haldusaktid, mida kaebaja vaatamata kohtu selgitustele vaidlustanud ei ole. Kohus leidis, et vaideotsused on tehtud selleks ettenähtud menetlustähtaega ületades, kuid see rikkumine ei saanud kuidagi mõjutada otsuste sisu. Kohus leidis, et lisaks vaideotsuste tühistamise taotlemisele on kaebaja eraldi välja toonud ka nende õigusvastasuse tuvastamise nõude. Kohtuistungil põhjendas kaebaja oma huvi selleks kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusega, väites, et vaideotsuste ootamine halvendas tema tervist. Halduskohus asus seisukohale, et on küll võimalik, et vaideotsuste ootamine oli kaebajale ebameeldiv, kuid on väheusutav, et see sai tekitada tema tervisele rahaliselt hüvitatava kahju. Seega oleks kahju hüvitamise kaebus ilmselgelt perspektiivitu ega annaks põhjust tuvastamisnõude rahuldamiseks.

1. O. Paskidov esitas apellatsioonkaebuse, mille kohaselt vaidlustab ta halduskohtu otsust tervikuna. Kaebaja palub tühistada Justiitsministeeriumi vaideotsused ning Viru Vangla käskkirjad nr 1338-KP ja 1365-KP. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saanud kaebaja halduskohtumenetluse kestel juriidilist abi ning istungil pani kohtuniku käitumine ta tugevalt närveerima, mistõttu ta ei saanud asjale korralikult keskenduda. O. Paskidov palus määrata endale advokaat, kes kaitseks tema õigusi ja olulisi huve.
2. Tartu Ringkonnakohus jättis
3. veebruari
4. a määruse resolutsiooni punktidega 1 ja 2 O. Paskidovi riigi õigusabi taotluse rahuldamata ja tagastas apellatsioonkaebuse Viru Vangla
5. septembri
6. a käskkirja nr 1338-KP ja
7. septembri
8. a käskkirja nr 1365-KP tühistamise nõuete osas läbivaatamatult. Ringkonnakohus leidis, et riigi õigusabi tuleb andmata jätta, kuna kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. O. Paskidov ei ole apellatsioonkaebuses esitanud põhjendusi, kuidas vaideotsused vaidemenetluse esemest sõltumatult tema õigusi rikuvad. Halduskohus on esimese astme menetluses korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et ta täpsustaks oma kaebust ja otsustaks, kas ta soovib vaidlustada ka distsiplinaarkaristuste määramise käskkirju. Kaebaja jäi sellest hoolimata seisukohale, et soovib vaidlustada just vaideotsuseid. Vaideotsuste tühistamisest saadav kasu oleks O. Paskidovi jaoks ebamõistlikult väike võrreldes riigi eeldatavate kulutustega õigusabile. Lisaks on O. Paskidov ise võimeline oma õigusi kaitsma, kuna on suutnud esitada nii kaebuse kui apellatsioonkaebuse, mille eesmärgid on kohtutele arusaadavad. Esindaja puudumist kompenseerib uurimispõhimõte. Halduskohtule esitatud kaebuses ja selle täiendustes taotles O. Paskidov selgesõnaliselt üksnes Justiitsministeeriumi otsuste tühistamist. Seega on apellatsioonkaebuses esitatud nõue Viru Vangla käskkirjade tühistamiseks uus nõue, mida ringkonnakohtus esitada ei saa. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus Viru Vangla käskkirjade tühistamise nõude osas tagastada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. O. Paskidov esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ning saata asi läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. O. Paskidov palub tühistada Viru Vangla käskkirjad nr 1338KP ja 1365-KP, mida ta esialgu esimese astme kohtus ei vaidlustanud, kuna tema õigusalased teadmised ei ole piisavad ning kohtud jätsid talle riigi õigusabi kaebuse puuduste kõrvaldamiseks andmata. Ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja suudab ise oma õigusi kaitsta, on vastuolus asjaoluga, et kaebaja ei suutnud isegi õiget nõuet esitada. Halduskohtule esitatud kaebusest nähtub ilmselgelt kaebaja juriidiline kirjaoskamatus. Kõik kaebuste väited tulenesid rahulolematusest Viru Vangla käskkirjade sisuga, vangla käskkirjade sisu vaidlustamise eesmärki kannavad ka kohtule esitatud dokumendid ja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks. Ka määruskaebuse Riigikohtule oli kaebaja sunnitud esitama ilma õigusabita. Juhul, kui määruskaebus ei ole piisavalt põhjendatud, palub kaebaja määrata talle riigi õigusabi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus jättis
11. veebruari
12. a määruse resolutsiooni esimese punktiga rahuldamata O. Paskidovi taotluse riigi õigusabi saamiseks. Sama määruse teise punktiga tagastas ringkonnakohus O. Paskidovi apellatsioonkaebuse Viru Vangla käskkirjade nr 1338-KP ja 1365-KP tühistamise nõuete osas.
13. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus on O. Paskidovi apellatsioonkaebuse Viru Vangla käskkirjade nr 1338-KP ja 1365-KP tühistamise nõuete osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 34 lg 3 teise lause alusel õigesti tagastanud. Viidatud sätte kohaselt ei saa ringkonnakohtule esitada nõudeid, mida esimese astme kohtule ei esitatud. Kuna O. Paskidov halduskohtule Viru Vangla käskkirjade tühistamise taotlust ei esitanud, ei saanud ta nõuda käskkirjade tühistamist apellatsioonimenetluses. Seega tuleb määruskaebus selles osas rahuldamata jätta.
14. Riigi õigusabi andmisest keeldumisel on ringkonnakohus tuginenud esmalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-dele 5 ja 12, leides, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene ning vaideotsuste tühistamisest saadav kasu ebamõistlikult väike võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. Ringkonnakohus leidis, et O. Paskidovi õigusi saavad rikkuda eelkõige Viru Vangla käskkirjad, mitte Justiitsministeeriumi vaideotsused, ning et kaebaja pole vaatamata halduskohtupoolsetele tähelepanujuhtimistele soovinud käskkirju vaidlustada. Lisaks leidis ringkonnakohus, et kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaitsma, kuna on esitanud halduskohtule kaebuse, mille eesmärk on kohtule arusaadav (RÕS § 7 lg 1 p 1). 15.

§ 87

lg 1 kohaselt on isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse. Kaebuse võib esitada haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud (

§ 87

lg 2 p 1) või vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult (

§ 87lg 2 p 3).

1. Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustas O. Paskidov Justiitsministeeriumi otsused, millega ministeerium jättis rahuldamata tema vaided Viru Vangla kahe käskkirja peale, millega vangla määras O. Paskidovile distsiplinaarkaristused. HKMS § 10 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti peale esitatud kaebuses märkida muu hulgas põhjused, miks kaebaja leiab, et akt on õigusvastane (p 3) ning milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt rikub või vabadusi piirab. O. Paskidovi esitatud kaebuse põhjendused on üheselt suunatud Viru Vangla käskkirjade vaidlustamisele. Kaebusest ja selle täiendustest nähtuvalt on kaebaja põhieesmärgiks halduskohtusse pöördumisel distsiplinaarkaristustest vabanemine.
2. HKMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks kohased taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. Riigikohtu praktikas on järjepidevalt osundatud halduskohtu selgitamiskohustuse olulisusele. Muu hulgas tuleb kohtul nõustada kaebajat asjakohase õiguskaitsevahendi valikul. Kohtul lasub kohustus selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum (vt nt halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-4-10, p 15, ja 3-3-16-05, p 17). Samas on ainuüksi kaebajal õigus määrata vaidluse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui valiku tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. Seejuures on aga oluline, et kohus oleks kaebajale selgitanud tema valiku tagajärgi (halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-54-05, p 14, ja 3-3-1-91-06, p 17).
3. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kaebaja võimalus saavutada oma eesmärk ning kaitsta oma õigusi vaideotsuste vaidlustamise teel on ilmselgelt vähene. O. Paskidovil tulnuks oma õiguste tõhusamaks kaitseks esitada Viru Vangla käskkirjade tühistamise taotlus. Määruskaebuse lahendamiseks tuleb kontrollida, kas halduskohus on täitnud piisava hoolsusega selgitamiskohustust. Halduskohus juhtis kaebuse puudustele tähelepanu
4. märtsi ning
5. aprilli
6. a määrustes. Lisaks kerkis kaebuse taotluste asjakohasuse küsimus halduskohtu
7. juuni
8. a istungil. Kolleegium kontrollib järgnevalt, kas kohtu määrustes ning istungil antud selgitused olid küllaldased.
10. märtsi
11. a määruses ei selgitanud halduskohus kaebajale, et tema kaebusest nähtuva eesmärgi saavutamiseks oleks vajalik Viru Vangla käskkirjade vaidlustamine ning et Justiitsministeeriumi vaideotsuste tühistamise nõue kaebajat soovitud sihile ei vii. Kohus selgitas üksnes vaideotsuste vaidlustamise tingimusi ning juhtis tähelepanu sellele, et jääb selgusetuks, mida saaksid vaideotsuste kohta tunnistada kaebuses nimetatud tunnistajad. Sellele määrusele vastuseks esitatud kaebuse
12. märtsi
13. a täienduses selgitas O. Paskidov põhjalikult, mida tema nimetatud tunnistajad distsiplinaarkaristuste määramise tinginud asjaolude kohta saaksid tunnistada. Sellest nähtub, et kaebaja ei mõistnud endiselt, et tema esitatud vaideotsuste tühistamise nõuded ei vii teda soovitud sihile. Halduskohtu
14. aprilli
15. a määruse sisu oli sarnane
16. märtsi
17. a määruse omaga. Ka sellele määrusele
18. aprillil 2009 esitatud vastuses jäi O. Paskidov oma taotluse juurde ning selgitas veel kord tunnistajate ülekuulamise vajalikkust. Lisaks palus kaebaja õigusabi võimaldamist juhul, kui kaebuse puuduste kõrvaldamine ei ole piisav. Istungiprotokolli (toimiku I köite lehed 61-63) kohaselt küsis halduskohus istungil kaebajalt vaideotsuste vaidlustamise põhjust ning seda, miks kaebaja ei pea vajalikuks Viru Vangla käskkirjade vaidlustamist, kuid selgitusi selle kohta, et vaideotsuste vaidlustamine ei saa distsiplinaarkaristustest vabanemise eesmärgi saavutamiseks tulemuslik olla, kaebajale ei andnud. Samuti ei ole halduskohus pööranud tähelepanu
19. aprilli
20. a kaebuse täienduses esitatud õigusabi taotlusele.
21. Kolleegium leiab ülaltoodust tulenevalt, et halduskohus ei täitnud nõutaval viisil selgitamiskohustust. Kohtu pöördumistest kaebaja poole ei pidanud kaebaja mõistma seda, et tema esitatud taotlus ei vii teda sihile. Kohus ei suunanud kaebajat ise tulemusliku taotluse esitamise teele ega kaalunud kaebajale riigi õigusabi määramise vajalikkust ja võimalikkust. Kuna halduskohus ei selgitanud O. Paskidovile nõuetekohaselt Viru Vangla käskkirjade vaidlustamise vajadust, ei saanud ringkonnakohus riigi õigusabi andmisest keeldumisel tugineda asjaoludele, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitsmiseks vaideotsuste vaidlustamise teel on vähene ning et vaideotsuste tühistamisest saadav kasu oleks ebamõistlikult väike võrreldes riigi kuludega õigusabile. Seega tühistab Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu määruse selles osas ja saadab O. Paskidovi riigi õigusabi taotluse Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Taotluse uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul riigi õigusabi andmise või andmisest keeldumise aluseid uuesti hinnata, arvestades seejuures asjaolu, et halduskohus ei täitnud asja menetlemisel nõuetekohaselt selgitamiskohustust. O. Paskidovi kaebuse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht selle osas, kas kaebus tuleks saata halduskohtule uueks lahendamiseks, mispuhul halduskohus saaks kaebajale anda võimaluse kaebuse eseme muutmiseks (HKMS § 19 lg 8). Kaebaja taotlus, et Riigikohus saadaks asja läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule, jääb rahuldamata, kuna kaebus on põhiosas jätkuvalt Tartu Ringkonnakohtu menetluses. Riigikohus lahendas käesoleva määrusega üksnes määruskaebust esmakordselt apellatsiooniastmes esitatud taotluste tagastamise ning riigi õigusabi andmata jätmise määruse peale. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann