Obsah (5)

§ 141§ 64§ 143§ 63§ 146

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-61-11 Otsuse kuupäev 26. august 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kir

§ 141lg 2 p 1 ja § 146 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 28.

märtsi

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-101 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Rain Boitsovi kaitsja vandeadvokaat Milvi Söörd, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Põhja Ringkonnaprokuratuur Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
2. august 2011, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a ja Harju Maakohtu
6. detsembri
7. a otsused: 1.
8. Rain Boitsovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 141

lg 2 p 1 järgi ning talle

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas; 1.2.

Rain Boitsovilt väljamõistetud sundraha suuruse osas. 2. Süüdi tunnistada Rain Boitsov

§ 143

lg 2 (

§ 143lg 2 p 1) järgi ja mõista talle karistuseks kolm aastat vangistust.

3. Mõista Rain Boitsovile

§ 63lg 2 alusel liitkaristuseks neli aastat vangistust. 4. Mõista Rain Boitsovilt Kr

MS § 179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha 417 (nelisada seitseteist) eurot ja 3 (kolm) senti.

1. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a ja Harju Maakohtu
4. detsembri
5. a otsused muutmata.
6. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Rain Boitsov tunnistati Harju Maakohtu
8. detsembri
9. a otsusega süüdi

§ 141

lg 2 p 1 ja § 146 järgi ning teda karistati vastavalt kuue- ja kaheaastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kuus aastat vangistust.

1.1.

§ 141lg 2 p 1 järgi tunnistati R.

Boitsov süüdi selles, et 1. juulil 2005 täpselt tuvastamata kellaajal Tallinnas aadressil XXXX XX-XXX asuvas korteris astus ta 12-aastase A. A.-ga viimase tahte vastaselt suguühendusse, kasutades ära kannatanu seisundit, milles viimane polnud võimeline vastupanu osutama. Nimelt lubas R. Boitsov näidata A. A. ja B. B. vanematele videot, millel oli filmitud A. A. paljast alakeha ja B. B. paljast ülakeha, kui A. A. ja B. B. ei nõustu hõõruma tema paljast suguelundit. Kartes kompromiteeriva video sattumist vanemate kätte, ei julgenud A. A. R. Boitsovi nõudmisest keelduda ja hakkas käega tema paljast suguelundit hõõruma. Samal ajal pani R. Boitsov A. A.-le, kelle alakeha ta oli eelnevalt paljaks võtnud, sõrme tuppe ja liigutas seda tupes edasi-tagasi. Kannatanu hõõrus süüdistatava suguelundit seni, kuni sellest hakkas erituma sperma, mida süüdistatav sõrmega ka kannatanu tuppe määris. 1.2.

§ 146järgi tunnistati R.

Boitsov süüdi selles, et lõpetanud ülalmärgitud ajal ja kohas A. A. suhtes eelpool kirjeldatud tegude toimepanemise, käskis ta 12-aastasel B. B.-l hõõruda tema paljast suguelundit. Julgemata vastu hakata, hõõrus kannatanu käega süüdistatava peenist edasi-tagasi umbes kolme minuti vältel. Seksuaalse rahulduseni R. Boitsov ei jõudnud, sest ukse taha tuldi koputama, mispeale süüdistatav käskis B. B.-l riidesse panna.

1. Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Boitsov ja tema kaitsja vandeadvokaat Milvi Söörd, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. 2.
4. Apellatsioonis kinnitas R. Boitsov, et ta pole A. A. ega B. B.-ga kohtunud, süüdistuses kirjeldatud kuritegusid toime pannud ega Tallinnas aadressil XXXX XX-XXX elanud. Samuti pole kannatanud talle ühtki videot saatnud. 2.
5. Kaitsja juhtis tähelepanu asjaolule, et
6. juulil 2005 toimepandud kuritegude osas kuulati kannatanud esmakordselt üle alles
7. a juunikuus. Seetõttu ei lugenud kaitsja A. A. ja B. B. ütlusi usaldusväärseteks. Kuna süüdistatava äratundmiseks esitamisel kannatanutele rikuti kriminaalmenetlusõigust, tunnistaja S. T. ütlused ei tõenda R. Boitsovi süüd ning kriminaalasjas pole teostatud ekspertiisi selgitamaks välja, kas ja millal A. A. seksuaalvahekorras oli, ei piisa kogutud tõenditest R. Boitsovi süüdimõistmiseks.
8. Tallinna Ringkonnakohtu
9. märtsi
10. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
11. detsembri
12. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus pidas maakohtu otsuse motiive põhjalikeks ja veenvaiks ning leidis, et apellatsioonides sisalduvad väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
13. Tallinna Ringkonnakohtu
14. märtsi
15. a otsuse peale esitas kassatsiooni R. Boitsovi kaitsja vandeadvokaat M. Söörd, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Tema seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 4.
16. A. A. kinnitas maakohtu istungil, et ta ei saatnud R. Boitsovile videot, millel oli filmitud A. A. paljast alakeha ja B. B. paljast ülakeha. Seetõttu ei saanud kannatanud karta kompromiteeriva video avalikustamist, vanemaid ega tagakiusamise ohvriks langemist. Seega jääb jätkuvalt arusaamatuks, miks kannatanud nende suhtes toimepandud kuriteod pea kolme aasta jooksul maha vaikisid. 4.
17. Ümber ei ole lükatud süüdistatava kaitseversiooni, sest kriminaalasjas kogutud tõenditega pole suudetud kummutada süüdistatava väidet, et ta pole kunagi Tallinnas aadressil XXXX XX-XXX viibinud. Võttes arvesse, et R. Boitsov elas süüdistuses märgitud ajal Soome Vabariigis, oli kannatanutega kohtumine välistatud. 4.
18. Pidades silmas, et R. Boitsov eitab kõnealuste kuritegude toimepanemist, tema süüd ei tõenda ka kannatanute vanemate ütlused ja kriminaalasjas pole teostatud ekspertiisi selgitamaks välja, kas ja millal A. A. seksuaalvahekorras oli, ei piisa kogutud tõenditest R. Boitsovi süüdimõistmiseks.
19. Kassatsioonivastuses märgib Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild, et nii A. A. kui ka B. B. osutasid R. Boitsovile kui isikule, kes nende suhtes süüdistuses kirjeldatud teod toime pani, ja leiab, et antud ütluste usaldusväärsust ei kahanda asjaolu, et kannatanud kuulati esmakordselt üle kolm aastat pärast nende suhtes toimepandud kuritegusid. Arvestades, et A. A. ei avaldanud R. Boitsovi tegevusele vastupanu kartusest kompromiteeriva video avalikuks tuleku ees, polnud ta järelikult hirmu tõttu võimeline süüdistatavale vastupanu osutama. Seega on R. Boitsovi poolt A. A. suhtes toimepandud tegu kvalifitseeritud õigesti

§ 141lg 2 p 1 järgi.

Pidades silmas, et kannatanud selgitasid kohtuistungil ka asjaolusid, millistel nad arvasid, et R. Boitsovil õnnestus kompromiteeriv video siiski salvestada, on käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsused seaduslikud ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Seades kannatanute ütluste usaldusväärsuse kassatsioonis taas kahtluse alla, taotleb kassaator sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei või. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16 ja
4. juuni
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-10, p 5).
6. Tulenevalt KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, ei sõltu tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vältimatult vaid ühte kindlasse tõendi liiki kuuluva tõendi olemasolust. Nii pole ka seksuaalvahekorra toimumise tuvastamiseks alati obligatoorne kannatanu läbivaatus või kohtumeditsiiniekspertiis. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud kannatanute usaldusväärsete ütluste alusel põhjendatult tuvastanud, et R. Boitsov astus A. A.-ga tema tahte vastaselt suguühendusse. Kolleegiumi hinnangul on seejuures järgitud nii kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid kui ka kohtuotsuse põhistamise nõuet. Seetõttu ei anna kassaatori väited alust kohtuotsuste tühistamiseks.
7. Kassatsiooniväliselt juhib kolleegium tähelepanu varasemas praktikas väljendatud seisukohale, et vägistamisega on kehtiva õiguse kohaselt tegemist juhul, kui suguühendusse astumiseks kasutatakse kannatanu vastu vägivalda või kasutatakse ära tema seisundit, milles ta ei ole võimeline oma tahet väljendama või vastupanu osutama. Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühendusele sundimise puhul otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-10, p 16.1). Viidatud otsuse p-s 16.2 selgitati, et

§ 143

järgi suguühendusele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. Võimalus teist isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses (nt on süüdistataval kannatanut kompromiteerivaid andmeid, mille avaldamisega ähvardades suudab ta kannatanut kontrollida). 9. Käesolevas kriminaalasjas esitati R. Boitsovile süüdistus ja ta tunnistati A. A. suhtes toimepandud kuriteos süüdi

§ 141lg 2 p 1 järgi.

Süüdistuse kohaselt kasutas R. Boitsov A. A.-ga seksuaalvahekorda astumiseks ära olukorda, milles kannatanu ei julgenud hirmust kompromiteeriva video avalikustamise ees süüdistatava nõudmistest keelduda. Ka asusid kohtud seisukohale, et R. Boitsov tegutses kavatsetult ning kannatanud allusid süüdistatava tahtele just kartusest kompromiteeriva video avalikustamise ees. Eelnevast ilmneb, et R. Boitsov ei kasutanud A. A. tahte murdmiseks vägivalda. Samuti ei viibinud A. A. abitusseisundis, vaid otsustas R. Boitsovi tahtele alluda, et viimane ei avalikustaks kompromiteerivat videot. Järelikult kohaldati R. Boitsovi süüditunnistamisel

§ 141

lg 2 p 1 järgi materiaalõigust ebaõigesti ja selles osas tuleb kohtuotsused tühistada. Kuna kohtud on tuvastanud, et R. Boitsov saavutas video avalikustamisega ähvardades A. A. üle kontrolli ja kasutas tekkinud võimupositsiooni teadlikult ära A. A.-ga suguühendusse astumiseks, vastas R. Boitsovi poolt A. A. suhtes toime pandud tegu kolleegiumi hinnangul teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 143lg 2 (noorema kui 18-aastase isiku sundimine suguühendusele) koosseisule.

Alates 16. juulist 2006 on sama tegu karistatav

§ 143lg 2 p 1 järgi. 10. Eeltoodu alusel ning juhindudes Kr

MS § 362 p-st 1 ja § 361 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a ja Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsused R. Boitsovi süüditunnistamises

§ 141lg 2 p 1 järgi ning talle mõistetud liitkaristuse osas.

Tühistatud osas tunnistab Riigikohus R. Boitsovi süüdi

§ 143

lg 2 järgi (teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsioonis, millele käesoleval ajal vastab

§ 143lg 2 p 1).

R. Boitsovi süüditunnistamise ja karistamise

§ 146järgi jätab kolleegium muutmata.

11. R. Boitsovile süüks arvatud teo ümberkvalifitseerimise tõttu tuleb talle mõista uus karistus.

§ 143lg 2 näeb ja nägi ka 1.

juulil 2005 karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. Pidades silmas, et R. Boitsov sundis kavatsetult suguühendusele 12-aastase lapse, kelle kontrollimine ja hirmutamine on kannatanu nooruse ja kogenematuse tõttu oluliselt lihtsam, vastab tema süü suurusele kolleegiumi arvates keskmisesse kolmandikku jääv vangistus. Võttes arvesse, et lisaks suguühendusse astumisele sundis R. Boitsov A. A.-d ennast rahuldama ka suguühendusest erineval viisil, kuid ka seda, et arutatava kuriteo toimepanemisest on möödunud üle kuue aasta, mõistab kriminaalkolleegium R. Boitsovile

§ 143lg 2 järgi karistuseks kolme aasta pikkuse vangistuse.

Suurendades

§ 63lg 2 alusel mõistetud üksikkaristustest raskeimat, mõistab kolleegium R.

Boitsovile liitkaristuseks neli aastat vangistust. 12. R. Boitsovilt on menetluskuluna välja mõistetud 27 915 krooni (1784,09 eurot), sealhulgas sundraha 10 875 krooni (695,04 eurot). Seoses R. Boitsovile süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimisega esimese astme kuriteost teise astme kuriteoks tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas tehtud kohtuotsused ka R. Boitsovilt väljamõistetud sundraha suuruse osas ja mõistab temalt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha 1,5 kuupalga alammäära, s.o 417,03 eurot. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris