3-3-1-15-10

Riigikohtunike Henn Jõksi, Villu Kõve ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse kohta kohtuasjas nr 3-3-1-15-

1. Eriarvamuse p-dega 1 ja 2 on ühinenud riigikohtunik Peeter Jerofejev ning p-ga 3 riigikohtunik Jaak Luik
2. Leiame erinevalt üldkogu enamusest, et K. M. kaebuse rahuldamiseks ei olnud üldkogul vaja tunnistada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses hüvitamise regulatsiooni puudumist põhiseadusega vastuolus olevaks. Üldkogu oleks saanud muuta alama astme kohtute otsuste õiguslikke põhjendusi, öeldes, et alama astme kohtute kohaldatud RVastS § 16 lg 1 on kohaldatav analoogia korras. Riigikohtu varasema praktika järgi aitab seaduse analoogia kasutamine kõrvaldada seaduse lünka, st olukorda, kus seaduse normistik on kohtuasja lahendamiseks ebapiisav ega vasta täies ulatuses reguleerimisvaldkonna nõuetele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
3. septembri
4. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-38-08, p 16). Analoogilise regulatsiooni valikul tuleb kaaluda nii kõikide asjast huvitatud isikute huve kui ka tagajärgede otstarbekust, mis järgneksid ühe või teise regulatsiooni kohaldamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
5. juuni
6. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-45-03, p 14). Üldkogu leidis, et ühegi seadusega ei ole reguleeritud kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise võimalust (vt üldkogu otsuse p-d 55-57). Samas on RVastS § 16 lg-s 1 sätestatud võimalus nõuda avaliku võimu kandjalt õiguspärase haldusakti või halduse toiminguga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui esinevad selles sättes nimetatud täiendavad eeldused. Kuigi kriminaalmenetleja menetlusotsustused ei ole haldusaktid ega menetlustoimingud halduse toimingud, on need oma olemuselt samuti avaliku võimu kandja õigust kohaldavad üksikaktid ja toimingud. Puuduvad andmed, et seadusandja oleks tahtnud välistada kriminaalmenetleja õiguspärase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamist. Seetõttu on meie arvates tegemist seaduse lüngaga, mida saab kõrvaldada seaduse analoogiat kasutades.
7. Üldkogu põhjendas seaduse analoogia mittekohaldamist oma otsuse p-s 57 sellega, et riigivastutuse seaduses ei sätestata, kas, kuidas ja millises ulatuses peab halduskohus hindama kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust või õigusvastasust. Leiame, et sellise regulatsiooni puudumine just annabki aluse kohaldada riigivastutuse seaduse analoogiat. Üldkogu on oma otsuse p-s 65 leidnud, et ei pea võimalikuks kohaldada seaduse analoogia korras RVastS § 16 olukorras, kus kohase õigusliku regulatsiooni (kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise õigusinstituudi) puudumine on PSJKS § 15 lg 1 p 21 alusel tunnistatud põhiseaduse vastaseks. Kuna üldkogu tunnistas eelnimetatud osas seadusandja tegevusetuse põhiseadusega vastuolus olevaks samas asjas, siis võib öelda, et üldkogu lõi ise enda märgitud seaduse analoogia kasutamist välistava takistuse. Otsuse p-s 65 on üldkogu põhjendanud seaduse analoogia mittekasutamist veel sellega, et analoogia kohaldamisel puuduks vajadus tunnistada õigusliku regulatsiooni puudumine PSJKS § 15 lg 1 p 21 alusel põhiseaduse vastaseks. Leiame, et seadusandja tegevusetuse põhiseaduse vastaseks tunnistamine ei ole eesmärk iseenesest. Eelistada tuleks seaduse analoogia kasutamist, mis tagab isiku õiguste efektiivse kaitse. Seaduse analoogia kohaldamist välistava põhjendusena on käsitatav veel üldkogu otsuse p-s 58 märgitu, et kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile ning et kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus. Samas on üldkogu olnud hiljuti teistsugusel seisukohal, tunnistades just riigivastutuse seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei näe ette ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ning lugedes sellise kahju hüvitamise nõuete menetlemise halduskohtu pädevusse kuuluvaks (vt Riigikohtu üldkogu
8. märtsi
9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-09). Pealegi on üldkogu oma otsuse p-s 65 märkinud, et käesolevas asjas on RVastS § 16 lg-t 1 võimalik võtta kahju hüvitamisel eeskujuks. Üldkogu ei ole selgitanud, mille poolest erineb seaduse analoogia kasutamine seaduse eeskujuks võtmisest.
10. Me ei ole nõus üldkogu enamuse seisukohaga, et PS §-dest 14, 15 ja 32 tulenevalt on riigil kohustus maksta kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt üldkogu otsuse p-d 50 ja 51). Oleme seisukohal, et selline kohustus on riigil nende sätete alusel üksnes koostoimes PS §-ga
11. Üldkogu on PS § 32 kohaldamise osas viidanud küll
12. märtsil 2011 haldusasjas nr 3-3-1-69-09 tehtud üldkogu otsuse p-le 64, kuid on jätnud märkimata, et sama otsuse p-s 60 leidis üldkogu, et PS §-des 32 ja 12 sätestatud põhiõiguste ebaproportsionaalne riive toob kaasa õigusvastase varalise kaotuse, mille hüvitamise kohustus tuleneb PS §-st
13. Seega ei ole üldkogu varasema seisukoha järgi PS §-s 32 sätestatud iseseisvat kahju hüvitamise kohustust. Selgitamist vajanuks, kas üldkogu muudab oma varasemat seisukohta PS § 25 kohaldamise osas või mitte.
14. Märkimata ei saa jätta, et üldkogu põhjendused, miks tuleb kohaldada PSJKS § 15 lg 1 p 21, on meie arvates ebapiisavad ning erinevad üldkogu varasematest seisukohtadest. Üldkogu on asjassepuutuva regulatsiooni puudumise põhiseadusvastasust põhjendanud oma otsuse p-s 63, kus on märgitud üksnes seda, et riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus kui riive oletatav eesmärk ei ole kõnealuste põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas. Varasema kohtupraktika järgi ei ole Riigikohus hinnanud õigusaktide põhiseaduslikkuse kontrolli käigus mitte põhiõiguste riive eesmärgi kaalukust, vaid eesmärgi legitiimsust ja seda, kas legitiimse eesmärgiga riive on selle eesmärgi saavutamise abinõuna vajalik, sobiv ning mõõdukas (vt nt Riigikohtu üldkogu
15. juuni
16. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-12-10, p-d 40-58).
17. Üldkogu otsusest jääb ebaselgeks, kas seadusandja on kõnealuse regulatsiooni jätnud kehtestamata tahtlikult või on tegemist tähelepanematusega. Esimesel juhul oleks üldkogu pidanud hindama põhiõigust piirava sätte põhiseadusele vastavust ja vajadusel kohaldama PSJKS § 15 lg 1 p 2, st tunnistama selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Teisel juhul oleks üldkogu saanud kasutada RVastS § 16 lg 1 analoogiat ilma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu