RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-15-10 18. juuni

).

§ 16

lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või vabadusi erakordselt piirava haldusakti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Isiku ametist kõrvaldamine kriminaalmenetluse ajaks piirab isiku vaba eneseteostust. Kaebaja kaotas ametist kõrvaldamisega üheks aastaks töötasu saamise võimaluse ning sellega pikaks ajakssissetuleku Kaebajal ei õnnestunud kogu kriminaalmenetluse kestvuse ajal endale elatist teenida. Avalikus teenistuses tööle asumise välistas avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 16 p-s 2 sätestatud piirang, mille kohaselt teenistusse ei võeta isikuid, kes on eeluurimise või kohtu all süüdistatuna kuriteos, mille eest seadus näeb ette vabadusekaotuse. Avalik võim oleks kaebaja põhiõiguste riivet ja kahju suurust saanud menetluse läbiviimist kiirendades vähendada. Kaebaja kuulati kuriteo osas üle vaid kolmel korral, viimati augustis

1. Menetlus lõpetati aga seetõttu, et kaebaja esitas ise prokurörile vastava taotluse. Vajalik on kaebaja asetamine olukorda, kus kaebaja oleks olnud, kui teda ei oleks ametist kõrvaldatud ehk kaebaja oleks jätkanud oma ametikohustuste täitmist ja saanud ametikohustuste täitmise eest temale määratud tasu.
2. Riigiprokuratuur vaidles kaebusele vastu. Kaebaja nõude aluseks ei saa olla Riigikohtu halduskolleegiumi
3. aprilli
4. a otsuses asjas nr 3-3-1-10-01 viidatud õigus nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtete alusel, sest riigivastutuse seadusega on kahju hüvitamise kord kehtestatud. Vastustaja arvates ei ole ametikohalt kõrvaldamine kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt piirav. Pärnu Maakohtu määrusega kõrvaldati kaebaja ametikohalt, kuid ei võetud temalt võimalust asuda muule tööle. Kriminaalmenetluse lõpetamine toimus mõistliku aja jooksul. See, et kõikide kuriteoepisoodide uurimise järel selgus, et ühes kuriteoepisoodis ei ole süüdistuse esitamiseks alust, ei tähenda, et tõkendit (ametikohalt kõrvaldamine) oleks kohaldatud ebamõistlikult pika aja jooksul.
5. Tallinna Halduskohtu
6. mai
7. a otsusega haldusasjas nr 3-09-202 rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti K. M. kasuks välja 40 000 krooni. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) põhiseaduse (PS) § 25 näeb ette, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, kuid see norm ei sätesta, mil viisil, alustel ja kuidas isikule kahju hüvitatakse. Kuna K. M. oli ametist kõrvaldatud Lääne Ringkonnaprokuratuuri taotlusel Pärnu Maakohtu kohtumääruse alusel, siis tuleb võimaliku riigipoolse vastutuse küsimustes lähtuda riigivastutuse seadusest; 2) K. M. soovib tema suhtes tõkendi kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist saamata jäänud töötasu ulatuses, mistõttu saab käesolevat kaebust tõlgendada kui kahjunõuet kriminaalmenetluse läbiviimisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna kaebaja õiguste piiramine toimus kriminaalmenetluse tagamise huvides, siis annab kahjunõude õigusliku aluse

§ 16

lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Samas arvestatakse

§ 16

lg 3 kohaselt hüvitise määramisel kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid. Kaebaja ametist kõrvaldamine piirab tema vaba eneseteostust ja võib olla piisavaks põhjuseks kahju hüvitamiseks; 3) ei ole alust väita, et prokuratuuril kulus ebamõistlikult kaua aega mõistmaks, et K. M. tegevuses puudub ametialase süüteo koosseis. Samas oleks prokuratuur saanud kriminaalmenetluse läbiviimist kiirendades siiski kaebaja põhiõiguste riivet ja kahju suurust vähendada. Mõistlik on eeldada, et ametialase kuriteo puhul on üks esimesi tuvastatavaid asjaolusid see, kas isik saab üldse olla kõnealuse kuriteo subjektiks või mitte; 4) kahju tekkimine pidi olema ettenähtav, sest selle tõkendi kohaldamisel seadus palga säilitamist või muu hüvitise maksmist ette ei näinud. Kahju hüvitamise ulatust võiks vähendada see, kui kaebajal oli võimalik töötada mõnel muul töökohal, samas ei saa jätta tähelepanuta, et avalikus teenistuses jätkamise välistas ATS § 16 p-st 2 tulenev piirang; 5) käesoleval juhul on tegemist piisavalt tõsise PS §-s 29 sätestatud põhiõiguse riivega, et lugeda

§ 16lg 1 koosseis täidetuks.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et kaebaja eneseteostuse vabadus oli piiratud avalikes huvides, mistõttu isikul lasus teatav kohustus oma õiguste piiramist taluda ilma selle eest täielikku hüvitist saamata. Kaebaja õiguste piiramise kestust ning raskust tuleb hinnata keskpäraseks, kuid samas ei nähtu asja materjalidest, et mingid objektiivsed asjaolud oleksid takistanud prokuröril püstitada küsimus kriminaalmenetluse tagamise vahendi kestva kohaldamise põhjendatusest ja ka kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest varem, kui see tegelikult toimus. Kohtueelse uurimise läbiviijal võib olla küll privileeg eksida, kuid ta peab nägema ette selle eksimuse võimalikke tagajärgi. Kohus pidas õiglaseks hüvitiseks 50% taotletust. 6. Riigiprokuratuur palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta K. M. kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt: 1)

§ 16

ei anna kaebuse rahuldamiseks õiguslikku alust ning ei ole kohaldatav.

§ 16

lg 1 alusel on võimalik nõuda üksnes õiguspärase, kuid isiku põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Vajalik on tuvastada piirangu erakorraline ulatus, millega käesoleval juhul tegemist ei ole. Isikult on võetud üksnes avalikus sektoris töötamise võimalus; 2)

§ 16

lg 2 p 2 kohaselt ei saa hüvitist nõuda ulatuses, milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Nimetatud hüvitisest keeldumise alus on kohaldatav ka käesoleval juhul. K. M. kui kahtlustatava eriline kohtlemine toimus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 141 alusel, mistõttu pole

§ 16kohaldatav; 3) prokuratuuri käsitlemine vastustajana pole põhjendatud.

K. M. ametikohalt kõrvaldamine toimus kohtumääruse alusel. Kuigi vastav määrus tehti prokuratuuri taotlusel, oli sisuliseks otsustajaks K. M. põhiõigusi piirava meetme kohaldamise või mittekohaldamise osas Pärnu Maakohtu eeluurimiskohtunik. Alates

1. juulist 2004 on süüdistatava ametikohalt kõrvaldamise õigus antud kohtule põhjendusel, et isiku põhiõiguste piiramine saab toimuda üksnes kohtu poolt.
2. K. M. vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja suhtes oli tegemist piisavalt tõsise PS §-s 29 sätestatud põhiõiguse riivega, et lugeda

§ 16lg 1 koosseis täidetuks.

K. M. ei nõustunud prokuratuuri seisukohaga, et asjas tulnuks kohaldada

§ 16lg 2 p-i 2.

Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et avaliku teenistuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik, mille alusel kaebaja teenistussuhe peatati, ei näe küll selleks perioodiks ette palga säilitamist ega hüvitise maksmist, kuid sellest ei saa tuletada, et seadusega ongi soovitud jätta õigeksmõistetu kanda kriminaalmenetluse läbiviimise ja palga kaotusega tekitatud kahju. Vastustaja väite kohta, et prokuratuur ei saa selles asjas olla vastustajaks ning prokuratuur ja kohus on siin samaväärsed menetlejad, leidis K. M., et kuigi vastustaja on viidanud kohtule, kes on samuti oma

1. novembri
2. a määrusega ja selle tagajärgedega seotud, ei esita prokuratuur siin õige vastustaja osas konkreetset seisukohta.
3. Tallinna Halduskohtu
4. mai
5. a otsusele esitas apellatsioonkaebuse ka K. M.. Apellatsioonkaebuse kohaselt asus halduskohus kahjuhüvitise suuruse määramisel ebaõigele õiguslikule järeldusele, mistõttu tuleb kohtuotsus tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebaja nõude 39 422 krooni ulatuses. K. M. taotles uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse täies ulatuses. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt: 1) võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et põhiõiguste piiramise põhjustas kaebaja ise ja see toimus kaebaja huvides; 2) K. M. tegevus või tegevusetus võimaliku töö leidmisel kriminaalasja eeluurimise ajal on oluliseks asjaoluks kahjuhüvitise suuruse määramisel, mistõttu oli halduskohus kohustatud osundama vajalike tõendite puudumisele ning esitamise vajadusele. Kaebaja ei osanud arvata, et ta peab esitama tõendid selle kohta, et ta kriminaalmenetluse ajal tööd otsis. Kuna kaebaja tegeles nii passiivselt kui ka aktiivselt töö otsimisega, oleks tal olnud võimalus kohtu korraldusel ka vastavad tõendid esitada;
6. Riigiprokuratuuri vastuses K. M. apellatsioonkaebusele leitakse, et kuigi halduskohus võinuks anda K. M.-le võimaluse esitada andmeid töölt kõrvaldamise perioodil erasektoris töö otsimise kohta, ei muuda see otsust ebaseaduslikuks ega põhjendamatuks. Apellatsioonkaebuses ja selle lisades esitatud andmed pole arvestatavad kohtuotsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise põhjustena.
7. Tallinna Ringkonnakohus jättis
8. detsembri
9. a otsusega haldusasjas nr 3-09-202 apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
10. mai
11. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgnevalt: 1) õige vastustaja määramisel on oluline see, millise avaliku võimu asutuse tegevus või tegevusetus kaebaja esile toodud faktilisi asjaolusid arvestades talle kahju tekitas. Kohtumäärus oli küll ametist kõrvaldamise vahetuks aluseks, kuid ametist kõrvaldamise kestuse ja seega riive ulatuse osas omas määravat rolli kriminaalmenetlus. Kriminaalmenetluse viis läbi Lääne Ringkonnaprokuratuur. Kahju hüvitamiseks kohustatud avaliku võimu kandjaks on seetõttu käesoleval juhul riik. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 44¹ lg 5 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 14 lg 2 p 2 alusel on seega halduskohtumenetluses vastustajaks prokuratuur; 2) kriminaalmenetluse käigus ametist kõrvaldamine ei pruugi alati olla isiku põhiõiguste erakordse piiramisena käsitatav. Käesoleval juhul on aga ametist kõrvaldamise kestus asjaoluks, mis teeb piirangu erakordseks. Seoses kuriteo uurimisega isiku aastaks ametist kõrvaldamist ei saa pidada tavapäraseks; 4)

§ 16lg 2 nõudeõigust ei välista.

Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud isikule tekitatud kahju ei hüvitata. Avaliku teenistuse seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku sätetest ei saa järeldada, et seadustega ongi soovitud jätta kriminaalmenetluse läbiviimise ja palga kaotusega tekitatud kahju õigeksmõistetu kanda; 5) K. M. on apellatsioonkaebuses jätnud tähelepanuta, et

§ 16

lg 1 ei näe ette kogu tekitatud varalise kahju hüvitamist, nagu see on üldreegliks õigusvastase tegevusega tekitatud kahju puhul. Kuna teenistusest kõrvaldamine toimus õiguspäraselt, pole kahju hüvitamise aluseks

§ 7

ja § 8, mistõttu on kahjuhüvitise suuruse määramisel asjakohaseks normiks

§ 16

lg 3, mitte VÕS §-d 127, 128, 139 ja 140; 6) uurimisprintsiibi rikkumine pole kaasa toonud ebaõiget kohtulahendit, sest kaebaja täiendavalt esitatud tõendid ei anna alust asuda seisukohale, et halduskohtu määratud hüvitise suurus oleks ebaõige. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Riigiprokuratuur esitas Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb kohtuotsuste tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega K. M. kaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsused on põhjendamatud ja kuuluvad järgmistel asjaoludel tühistamisele: 1)

§ 16

ei anna õiguslikku alust kahjunõude esitamiseks ning

§ 16

lg 1, millele tuginedes on kaebus osaliselt rahuldatud, ei ole antud asjas kohaldatav. Viidatud sätte alusel võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Järelikult on vaja tuvastada piirangu erakordne ulatus, millega antud juhul tegemist ei ole. Piirangut ei tee erakordseks ka selle kestus (üks aasta), sest tegemist oli menetlusega, millesse oli ühendatud viis erilaadset kuriteoasja. Ringkonnakohtu seisukohast võib järeldada, et teenistusest kõrvaldamine toob kaasa kahju hüvitamise siis, kui see kestab teatud aja. Samas pole kohtud selgitanud, milline on ametist kõrvaldamise minimaalne kestus, mis toob kaasa hüvitise maksmise; 2) kui

§ 16

lg-s 1 on sätestatud võimalus nõuda õiguspärase haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist, siis lg 2 sätestab juhud, millal seda siiski teha ei saa.

§ 16

lg 2 p 2 kohaselt ei saa hüvitust nõuda ulatuses, milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. K. M. eriline kohtlemine toimus KrMS § 141 alusel ning järelikult pole

§ 16kohaldatav.

Ringkonnakohtu hinnangust ei nähtu, millal oleks

§ 16lg 2 üldse kohaldatav.

3) kaheldav on prokuratuuri käsitlemine vastustajana. Kohtumäärus, millega K. M. ametikohalt kõrvaldati, tehti küll Lääne Ringkonnaprokuratuuri taotlusel, kuid sisuliseks otsustajaks oli maakohtu eeluurimiskohtunik. Tallinna Halduskohtu otsuse kohaselt on vastustajaks prokuratuur seetõttu, et kahjunõue käsitab kriminaalmenetluse läbiviimisega tekitatud kahju hüvitamist. Ringkonnakohus lisas, et ametist kõrvaldamise kestuse ja selle riive ulatuse osas omas määravat rolli kriminaalmenetlus, mida viis läbi prokuratuur. Nendest põhjendusest nähtub, et vastustaja määramisel on oluline, kelle menetluses on põhiõiguste piiramise ajal kriminaalasi. Sellest saab teha ainuvõimaliku järelduse, et kui ametikohalt kõrvaldatud süüdistatavaga kriminaalasi jõuab kohtusse, siis alates sellest kuupäevast on võimalikuks vastustajaks kohus. 12. K. M. palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta Riigiprokuratuuri kassatsioonkaebus rahuldamata. K. M. on seisukohal, et tegemist oli piisavalt tõsise PS § 29 sätestatud põhiõiguste riivega, et lugeda

§ 16lg 1 koosseis täidetuks.

Asjaolust, et avaliku teenistuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette teenistussuhte peatamise perioodiks palga säilitamist ega hüvitise maksmist, ei saa järeldada, et seadustega ongi soovitud jätta kriminaalmenetluse läbiviimise ja palga kaotusega tekitatud kahju õigeksmõistetu kanda. Vastupidine arusaam oleks vastuolus õigusriigi põhimõtetega. Seadusandja tegevusetus (regulatsiooni kehtestamata jätmine) ei saa kaasa tuua isikutele negatiivseid tagajärgi. K. M. nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega vastustaja osas ja loeb prokuratuuri õigeks vastustajaks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Selles kohtuasjas taotleb K. M. kahju hüvitamist, mis on tekkinud Pärnu Maakohtu
2. novembri
3. a kohtumäärusega KrMS § 141 lg 1 alusel tema ametist kõrvaldamisega. KrMS § 141 lg 1 kohaselt kõrvaldatakse prokuratuuri taotlusel kahtlustatav või süüdistatav ametist eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, kui ta edasi töötades võib jätkuvalt toime panna kuritegusid. K. M. suhtes lõpetati ametist kõrvaldamine Lääne Ringkonnaprokuratuuri
4. novembri
5. a kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusega. Kuigi K. M. ning kohtud on leidnud, et käesolevas asjas kriminaalmenetluse ja sellega seoses ka ametist kõrvaldamise kestus oli ülemäärane, käsitlevad nad kahjunõude õigusliku alusena

§ 16

lg-t 1, mis näeb ette õiguspärase, kuid isiku põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamise õiglases ulatuses. 14.

§ 16

lg 1 kuulub kohaldamisele juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) kahju on tekitatud haldusakti või halduse toiminguga; 2) kahju tekitanud haldusakt või toiming on õiguspärane; 3) haldusakt või toiming on isiku põhiõigusi- ja vabadusi erakordselt piirav.

§ 16lg 2 sätestab kahju hüvitamise piirangud.

1. Riigivastutuse seadus ei määratle haldusakti või halduse toimingut erinevalt tavapärasest tähendusest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt mõistetakse haldusaktina haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusakti. HMS § 2 lg 2 näeb ette, et süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus. Kolleegiumi arvates ei ole eeltoodust tulenevalt kriminaalasja raames tehtav kohtumäärus, millega isik kõrvaldatakse ametist, käsitatav haldusaktina. Kolleegium nendib, et kaebaja ning ka kohtud ei ole selgelt piiritlenud, millise akti või toiminguga kahju tekitati. Asja materjalidest võib siiski järeldada, et kahju tekkis seetõttu, et ametist kõrvaldamise kestus oli ülemäärane, st prokuratuur ei lõpetanud menetlust ega lõpetanud ametist kõrvaldamisest õigeaegselt. Seega on selles asjas etteheidetav mitte ametist kõrvaldamine iseenesest, vaid prokuratuuri poolt sellise akti andmata jätmine või viivitus akti andmisel, millega ametist kõrvaldamine oleks lõpetud. KrMS § 213 lg-s 1 sätestatud volituse täitmisel prokuratuuri poolt kohtueelses menetluses antavad aktid ja sooritatavad toimingud ei ole haldusmenetluse seaduse tähenduses haldusmenetluses antavateks aktideks ja toiminguteks. Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik halduskohtumenetluses kontrollida (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-55-09, p 14). Eelnevat kinnitab ka KrMS §-des 228, 230 ja 231 sätestatud prokuratuuri kohtueelses menetluses antud aktide ja toimingute vaidlustamise kord. Kolleegiumi arvates ei ole prokuratuuri aktid ja toimingud kriminaalmenetluses ka haldusaktideks või toiminguteks

§ 16

tähenduses, kuigi tegemist on avaliku võimu volituste rakendamisega ja seega peaksid ka need aktid ja toimingud kuuluma riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse. 16. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et selles asjas ei saa kahjunõude õigusliku alusena käsitada

§ 16

, kuna tegemist ei ole haldusakti ega halduse toiminguga.

§ 16

kohaldamise välistab ka asjaolu, et sisuliselt on kahjunõude aluseks väide ametist kõrvaldamise õigusvastasusest. Kuigi kaebaja ei ole sõnaselgelt väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud ametist kõrvaldamise kohtumääruse õigusvastasust, saab ametist kõrvaldamine muutuda õigusvastaseks ka siis, kui selle menetluse tagamise vahendi kohaldamisel oli kohaldaja otsustus õiguspärane. Õigusvastaseks saab ametist kõrvaldamine muutuda menetluse käigus, kui vahendit kohaldatakse jätkuvalt ka siis, kui kohaldamise alus on ära langenud või kui seda kohaldatakse ebamõistliku kestusega. 17. Kohaldatav ei ole ka

§ 15, mis käsitleb õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist.

Nimetatud norm reguleerib eelkõige kohtumenetluse käigus õigusvastaselt, sealhulgas õigusvastase kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist, kusjuures kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

§ 15laieneb ka väärteo kohtuvälisele menetlusele.

Kolleegium möönab, et välistatud pole eelnimetatud sätte kohaldamine ka kriminaalasja kohtueelse menetluse toimingutele. Samas ei saa käesolevas asjas sellele sättele tugineda, sest puudub menetleja ametniku kuritegu. Kokkuvõttes võib järeldada, et riigivastutuse seadus ei sisalda neid regulatsioone, millele tuginedes oleks võimalik lahendada kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus õigusvastase akti või toiminguga tekitatud kahju nõue.

1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et riigivastutuse mehhanismi kohaldamine eeldab avaliku võimu aktide ja toimingute õiguspärasuse hindamist. Halduskohus peab kahjunõude lahendamisel tuvastama ühe esmase tingimusena, kas kahju põhjustanud akt või toiming on õiguspärane või mitte. Kehtivas õiguses puudub aga regulatsioon, mis selgesõnaliselt annab halduskohtule pädevuse hinnata kriminaalmenetluse aktide ja toimingute õiguspärasust. HKMS § 3 lg-dest 1 ja 2 tulenevalt kuuluvad halduskohtu pädevusse selliste avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kriminaalmenetluse regulatsioonid ei näe otsesõnu ette menetlusi, mille käigus tuvastada aktide ja menetlustoimingute õigusvastasus PS § 25 ja riigivastutuse seaduse tähenduses. HKMS § 3 grammatiline tõlgendamine võimaldaks omistada halduskohtule pädevuse kontrollida kriminaalmenetluse õiguspärasust. Samas ei ole kolleegium veendunud, et HKMS § 3 eesmärk oli halduskohtule eelnimetatud pädevus anda. Kolleegiumi arvates puudub kehtivas õiguses nõuetekohane menetluskord, mille alusel kontrollida kriminaalmenetluse aktide ja toimingute õiguspärasust. Selles kohtuasjas ei ole halduskohtud teinud järeldusotsust menetluse õiguspärasuse kohta.
2. Kolleegium rõhutab, et kahju põhjustanud menetlustoimingu või akti õiguspärasusele antavast hinnangust sõltub kahjunõude läbivaatamisel kohaldatav õigus ning lõppastmes ka hüvitatava kahju liigid ja ulatus.
3. Selle kohtuasja lahendamisel on kolleegiumil eelnevast tulenevalt tekkinud kahtlus kriminaalmenetluse aktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide või nende puudumise vastavusest põhiseadusele. Kolleegiumi arvates ei ole kehtiv regulatsioon vastavuses PS §-ga 25, mille kohaselt õigusvastaselt tekitatud moraalne ja materiaalne kahju kuulub hüvitamisele, regulatsiooni puudumisel on rikutud aga PS § 13 nõudeid ning tagatud ei ole isiku õigust menetlusele (PS § 15).
4. Kuna selle kohtuasja lahendamine eeldab kolleegiumi veendumusel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, annab asja läbivaatav kohtukoosseis HKMS § 70 lg 1¹ alusel asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann