RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-35-10 18. juuni

) § 16 lg 1 ja § 7 lg 1 alusel. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli ametikohalt kõrvaldamine

1. novembrist 2002 kuni
2. märtsini 2007 õiguspärane, kuid sellega piirati põhiseaduse (PS) §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Õigusvastaseks muutus ametikohalt kõrvaldamine alates
3. märtsist 2007, kui jõustus karistusseadustiku muudatus ja tunnistati kehtetuks säte, mille alusel Ü. Kaasi süüdistati. Puudusid mõistlikud põhjused, miks ei saanud uurija määrust tühistada kohe pärast seaduse muutmist. Kaebaja kahju seisnes saamata jäänud töötasus (põhitöötasu ja lisatasud) ning puhkusetasudes. Kaebaja lõplikuks kahjunõudeks jäi 254 087 krooni, mis paluti vastustajatelt välja mõista solidaarselt.
4. Riigiprokuratuur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuses kaebusele rõhutati, et kriminaalmenetlus Ü. Kaasi suhtes lõpetati mitte tema süü puudumisel, vaid põhjusel, et seaduse muutumise tõttu süüline tegevus dekriminaliseeriti.
5. Politseiameti kirjalikus vastuses kaebusele leiti, et Ü. Kaasi suhtes ei ole kohaldatav

§ 16

lg 1, sest kriminaalmenetlusega ei ole tema õigusi ja vabadusi erakordselt piiratud. Üldjuhul on isikul ametikohalt kõrvaldamise ajal võimalik muud tööd teha ja sissetulekuid saada. Ü. Kaas ei ole kriminaalmenetluse käigus esitanud kaebusi oma õiguste rikkumise kohta, sealhulgas kriminaalmenetluse mitteõigeaegse lõpetamise suhtes. Isegi kui

§ 16

lg 1 oleks kohaldatav, ei kuuluks kaebus rahuldamisele, sest

§ 16

lg 2 p-st 2 tulenevalt ei saa hüvitist nõuda ulatuses, milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Ü. Kaasi eriline kohtlemine tulenes otseselt kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) §-st 129, mis sätestas võimaluse süüdistatava kõrvaldamiseks ametikohalt.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas
2. märtsi
3. a otsusega haldusasjas nr 3-08-265 kaebuse osaliselt. Kohus mõistis Ü. Kaasi kasuks vastustajatelt välja solidaarselt 150 000 krooni ning menetluskuludena 4500 krooni. Halduskohus leidis, et Riigikohtu halduskolleegiumi
4. aprilli
5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 väljendatud seisukohad on kohaldatavad ka selles asjas ning Ü. Kaasil on õigus nõuda temale kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Võimalus kriminaalmenetluse kestel teenida elatist teisel töökohal töötades või ettevõtlusega tegeledes vähendab rikkumise tõsidust, kuid ei muuda seda olematuks. Tegemist oli piisavalt tõsise PS § 29 lgs 1 sätestatud põhiõiguse riivega, et lugeda

§ 16lg 1 koosseis täidetuks.

Kahju hüvitamist ei välista ka

§ 16

lg 2 p-d 1 ja 2, sest kriminaalmenetlust ei viida läbi süüdistatava huvides, samuti ei välista seadus kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud isikule tekitatud kahju hüvitamist. Avalik võim oleks saanud Ü. Kaasi põhiõiguste riivet ja kahju suurust vähendada kriminaalmenetluse läbiviimist kiirendades või ametikohalt eemaldamise jätkuvat vajadust kontrollides. Kaebaja õigusi piirati enne

1. märtsi 2007 enam kui neli aastat. Ü. Kaasi suhtes ei välista kriminaalmenetluse lõpetamise asjaolud hüvitise maksmist täielikult, kuid neid tuleb arvestada õiglase hüvitise suuruse määramisel. Õiglaseks hüvitiseks perioodi
2. november 2002 kuni
3. märts 2007 eest luges halduskohus 130 000 krooni. Kui tegu, mille toimepanemises isikut süüdistatakse, ei ole enam kriminaalkorras karistatav, puudub kriminaalmenetluse alus ja seega ka alus kriminaalmenetlust tagavate abinõude kohaldamiseks. Alates karistusseadustiku (KarS) §-s 289 ettenähtud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamisest (
4. märtsist 2007) oli Ü. Kaasi ametist kõrvaldamine selleks õigusliku aluse puudumise tõttu õigusvastane. Kohaste õigusekaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Halduskohus ei nõustunud vastustajatega, et nõude rahuldamise välistab nende süü puudumine. Vastustajatel oli piisavalt aega, et karistusseadustiku muudatustele reageerida ja kriminaalmenetlus Ü. Kaasi suhtes õigeaegselt lõpetada. Vastustajad ei ole esile toonud ühtki objektiivset asjaolu, mis seda oleks takistanud.

§ 7alusel määras halduskohus õiglaseks hüvitiseks perioodi 15.

märts 2007 kuni

1. september 2007 eest 20 000 krooni.
2. Tallinna Halduskohtu
3. märtsi
4. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Riigiprokuratuur ja Politseiamet.
5. Riigiprokuratuur palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta Ü. Kaasi kaebus rahuldamata. Riigivastutuse küsimust lahendades peab arvestama kriminaalmenetluse lõpetamise konkreetseid asjaolusid, sest kahju heastamine eeldab avaliku võimu süülist käitumist, ehk eksimust kriminaalõiguslikus kohtlemises, mida antud juhul pole võimalik väita. Halduskohus on otsuse langetanud vaid üldisi kahju hüvitamise põhimõtteid arvestades ning jätnud konkreetselt sündmusepõhise kriminaalmenetluse erisused arvestamata. Apellant ei nõustunud

§ 16lg 1 kohaldamisega ning sama seaduse § 16 lg 2 p 2 kohaldamata jätmisega.

Ü. Kaasi ametikohalt kõrvaldamine ei olnud erakordselt põhiõigusi piirav. Politseiametnikuna töötavale isikule on seatud kõrged eetilised nõuded, ta peab olema seaduskuulekas ja arvestama asjaoluga, et toimepandav seaduserikkumine võib kaasa tuua eneseteostuse riive ning muud negatiivsed tagajärjed. Ü. Kaasi suhtes lõpetati kriminaalmenetlus mitte süü puudumise või süü tõendamatuse tõttu, vaid seoses seaduse muudatusega. Kohtueelse menetluse ajaks ametikohalt kõrvaldamine ei olnud erakordselt koormav ka seetõttu, et juba

1. septembril 2002 registreeris Ü. Kaas end füüsilisest isikust ettevõtjaks. Sellest võib järeldada, et esitatud kahjunõude rahuldamine viiks kaebaja alusetu rikastumiseni. Ametikohalt kõrvaldamine ei muutunud õigusvastaseks ka pärast
2. märtsi 2007, sest kriminaalmenetluse lõpetamiseni säilis võimalus esitada kaebajale süüdistus ametialases võltsimises. Kuna prokuratuur seda ei teinud, sattus Ü. Kaas ikkagi soodsamasse olukorda.
3. Politseiameti apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. KrMK § 129 nägi ette võimaluse süüdistatava kõrvaldamiseks ametikohalt uurija motiveeritud määruse alusel, mille sanktsioneeris prokurör. Uurija määrus selles asjas on seaduslik, seda kaebaja ei vaidlustanud, kuigi KrMS §-d 228-232 annavad menetlusosalisele võimaluse vaidlustada väidetavalt oma õigusi rikkuvaid kriminaalmenetluse toiminguid. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 märgitud seisukohad on kohaldatavad ka selles asjas, sest nimetatud lahend on tehtud enne riigivastutuse seaduse jõustumist. Apellant ei nõustu samuti PS §-i 29 puudutava käsitlusega. Õigus töötada vabalt valitud tegevusalal võimaldab igaühel realiseerida oma isiksust. Tegemist on vaba eneseteostuse ühe olulise vormiga. Peale selle on töö peamine sissetuleku hankimise vahend. Samas ei garanteeri põhiseadus õigust tööle. Tööturul valikute tegemine sõltub isiku enda vabast tahtest ja oskustest. Töötamine avalikus sektoris ei ole isiku põhiõigus. Pealegi esitas Ü. Kaas pärast teenistussuhte uuendamist esimesel võimalusel avalduse politseiteenistusest lahkumiseks. Asjaolust, et kriminaalmenetlus hiljem lõpetatakse, ei tulene automaatselt, et kriminaalmenetluse läbiviimine oleks õigusvastane. KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte kuriteo asjaolude ilmnemisel. Isikud peavad kriminaalmenetluse läbiviimist avalikes huvides taluma. Kriminaalmenetluse algatamisel pole reeglina võimalik etteulatuvalt võtta seisukohta, kas kahtlused kuriteo toimepanemise ja kahtlustatava või süüdistatava suhtes osutuvad paikapidavateks ning milliseid muudatusi peab seadusandja karistusõiguses vajalikuks teha. Kriminaalmenetluses kehtib riigi eksimisprivileegi põhimõte, mille kohaselt peavad isikud piisava kuriteokahtluse korral taluma läbiviidavat kriminaalmenetlust. Kuna kriminaalmenetluse koodeks ja kriminaalmenetluse seadustik nägid ette võimaluse PS §-s 29 sätestatud põhiõiguse piiramiseks kriminaalasja menetluse tagamiseks, siis on isikute eriline kohtlemine seega ette nähtud seadusega. Kriminaalmenetluse läbiviimise näol oli tegemist riigipoolsete õiguspäraste toimingutega, mis ei piiranud erakordselt kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi ega anna seega alust nõuda kahju hüvitamist. Ebaõiged on ka halduskohtu järeldused, mis puudutavad

§ 7alusel määratud hüvitist perioodi 15.

märts 2007 kuni

1. september 2007 eest. Apellant nõustus ringkonnaprokuratuuri esindaja kohtuistungil esitatud seisukohaga, et ajal, mil toimik oli saadetud prokuratuuri (alates
2. märtsist 2007) tehti KrMS § 225 ja 226 ettenähtud toiminguid, millede kestus ei ole ajaliselt piiratud.

§ 7

lg 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida või kõrvaldada kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Ü. Kaasil oli endal võimalus oma õigusi kaitsta ning õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi kaebajale olema arusaadav. Kuigi õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, võib see olla aluseks hüvitise vähendamisele.

1. Ü. Kaasi vastustes apellatsioonkaebustele leiti, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks alused puuduvad.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsusega jäeti Riigiprokuratuuri ja Politseiameti apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgnevalt: 1) Riigikohtu halduskolleegiumi
5. aprilli
6. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 väljendatud seisukohad on asjakohased ka käesoleva asja lahendamisel. Kuigi pärast viidatud lahendi tegemist on jõustunud riigivastutuse seadus ja õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerib selle seaduse § 16, puudub Riigikohtu otsuse ja hilisema seaduse vahel nimetatud küsimuses sisuline vastuolu. Seadusandja pole

§-ga 16 ega muu seadusega teadlikult välistanud saamata jäänud töötasu osas kahju hüvitamise nõude esitamist isiku poolt, kelle suhtes kriminaalmenetlus lõppes õigeksmõistmise või menetluse lõpetamisega. Eriregulatsioon on kehtestatud üksnes nende isikute suhtes, kellelt on võetud vabadus; 2)

§ 16

lg 1 kohaldamine eeldab, et isiku põhiõigusi ja -vabadusi on piiratud erakordselt. Ametniku ametikohalt kõrvaldamist on senises kohtupraktikas peetud isiku põhiõigusi eriliselt piiravaks meetmeks, mille eest on riigilt õiglase hüvitise väljamõistmine põhjendatud.

§ 16

lg-s 2 sätestatud vastutust piiravaid asjaolusid ei esine ning hüvitise nõuet ei välista ka

§ 16lg 2 p 2.

Ühestki õigusaktist ei tulene, et ametikohalt kõrvaldatud isikule tekitatud kahju ei hüvitata; 3) nõustuda ei saa seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud arvestama kriminaalmenetluse konkreetseid asjaolusid ning kahju hüvitamine eeldab avaliku võimu eksimust kriminaalõiguslikus kohtlemises, mida antud juhul ei esine. Halduskohus ei saa kahju hüvitamise taotlust lahendades hakata tuvastama kriminaalõiguslikke asjaolusid ja hindama põhjusi, miks kriminaalmenetlus lõpetati. See oleks võimalik üksnes juhul, kui seadusandja vastava regulatsiooni kehtestaks, määratledes selgelt kahju hüvitamist välistavad asjaolud. Halduskohtu pädevuses ei ole ka tuvastada, kas ja mida oleks menetleja saanud kriminaalasja menetluse lõpetamise asemel veel ette võtta, millised oleksid sellise tegutsemise eduväljavaated ning millistel kaalutlustel menetleja seda siiski ei teinud; 4) Paljasõnaline on apellantide väide, et esitatud kahjunõude rahuldamine viiks kaebaja alusetu rikastumiseni. Ametikohalt kõrvaldamise aluse äralangemisega seoses tulnuks nimetatud meetme kohaldamine viivitamata lõpetada. Kui menetleja jätab selle kohustuse täitmata, on ametist kõrvaldamine õigusvastane. Menetluse lõpetamise vajadus pidi kriminaalasja menetlejale olema ettenähtav ning menetlejal oli objektiivselt võimalik õigeaegselt otsustada, kas süüdistust muuta või menetlus lõpetada. Seetõttu on õige halduskohtu käsitlus, et alates 15. märtsist 2007 tuleb vastustajate tegevust pidada õigusvastaseks ning kahju hüvitamise taotluse lahendamisel lähtuda

§ 7lgst 2; 5) põhjendatud pole Politseiameti seisukoht, et kuna Ü.

Kaasi kriminaalasi saadeti

1. märtsil 2007 Põhja Ringkonnaprokuratuuri, siis ei peaks Politseiamet edasise periood eest vastutama.
2. Tallinna Ringkonnakohtu eelnimetatud otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused Riigiprokuratuur ja Politsei- ja Piirivalveamet. Kassaatorid paluvad kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega jätta Ü. Kaasi kaebus rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Riigiprokuratuuri kassatsioonkaebuses väidetakse järgmist: 1) Riigikohtu üldkogu
4. veebruari
5. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-15-07 tuginedes on ringkonnakohus asunud seisukohale, et halduskohus ei saa kahju hüvitamise taotlust lahendades hakata tuvastama kriminaalõiguslikke asjaolusid ja hindama põhjusi, miks kriminaalasi lõpetati, sest seadusandja ei ole selgelt määratlenud kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid. Kassaator leiab, et kriminaalmenetluse asjaolud peaksid olema arvestatavad määras, mis võimaldavad teha järelduse, kas avaliku võimu kandja tegevust saab pidada süüliseks või mitte; 2) Ebaõige on kohtute seisukoht, et Ü. Kaasi ametikohalt kõrvaldamine piiras erakordselt tema põhiõigusi ja -vabadusi. Käesoleva asja asjaolusid arvestades polnud Ü. Kaasi põhiõiguste piiramine erakordne.
6. Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebuses väidetakse järgmist: 1) KrMK ja KrMS võimaldasid kriminaalasja menetluse tagamiseks PS §-s 29 sätestatud põhiõigusi piirata. Seega oli isikute eriline kohtlemine ette nähtud seadusega. Kriminaalmenetluse läbiviimise näol oli tegemist riigipoolsete õiguspäraste toimingutega, mis kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt ei piiranud; 2) asjaolust, et kriminaalmenetlus hiljem lõpetatakse, ei tulene automaatselt, et kriminaalmenetluse läbiviimine oleks õigusvastane. Kriminaalmenetluse algatamisel pole reeglina võimalik etteulatuvalt võtta seisukohta, kas kahtlused kuriteo toimepanemise ja kahtlustatava või süüdistatava suhtes osutuvad paikapidavateks ning milliseid muudatusi peab seadusandja karistusõiguses vajalikuks teha. 3) Ü. Kaasil oli võimalus oma õigusi ise kaitsta. Õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi kaebajale olema arusaadav ning vastava õiguse kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid.
7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebustele leiab Ü. Kaas, et kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebusi ei ole esitatud osas, millega mõisteti Riigiprokuratuurilt ning Politsei- ja Piirivalveametilt välja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju. Ü. Kaas ei nõustu kassaatorite seisukohaga, et ta pani toime kuriteo, mis ei ole enam kuriteona karistatav. Ainult kohus saab tuvastada, kas isik on kuriteo toime pannud või mitte. Ebaõige on kassaatorite seisukoht, et kriminaalmenetluse kestus ligi neli aastat oli menetluse asjaolusid (kahtlustatavate arv, ühe isiku menetlusest kõrvale hoidumine) arvestades õigustatud. Eelnimetatud aja jooksul saadeti kriminaalasi ka kohtusse, kuid kohus tagastas asja täiendavaks uurimiseks. Arvestades, et kohus andis kriminaalasja edasiseks menetlemiseks suunised, mille täitmisega menetleja venitas, siis ei saa kriminaalasja menetlemiseks kulunud aega pidada õigustatuks ja mõistlikuks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Käesoleva kohtuasja lahendamisel on kohtud kohaldanud

§ 16

lg-t 1 ning § 7 lg-t 1.

§ 16

lg 1 kuulub kohaldamisele juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) kahju on tekitatud haldusakti või halduse toiminguga; 2) kahju tekitanud haldusakt või toiming on õiguspärane; 3) haldusakt või toiming on isiku põhiõigusi- ja vabadusi erakordselt piirav.

§ 16lg 2 sätestab kahju hüvitamise piirangud.

1. Riigivastutuse seadus ei määratle haldusakti või halduse toimingut erinevalt tavapärasest tähendusest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt mõistetakse haldusaktina haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusakti. HMS § 2 lg 2 näeb ette, et süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus. Kolleegiumi arvates ei ole eeltoodust tulenevalt kriminaalasja raames tehtav kohtumäärus, millega isik kõrvaldatakse ametist, ega uurija või prokuröri määrus haldusaktina käsitatav. Samuti ei ole alust käsitada haldusaktidena kriminaalasja menetluse käigus varem kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi alusel tehtud uurija ja prokuröri määrusi. Kolleegium nendib, et kaebaja ning ka kohtud ei ole selgelt piiritlenud, millise akti või toiminguga kahju tekitati. Asja materjalidest võib siiski järeldada, et kahju tekkis seetõttu, et ametist kõrvaldamise kestus oli ülemäärane, st prokuratuur ei lõpetanud menetlust ega lõpetanud ametist kõrvaldamist õigeaegselt. Seega on selles asjas etteheidetav mitte ametist kõrvaldamine iseenesest, vaid prokuratuuri poolt sellise akti andmata jätmine või viivitus akti andmisel, millega ametist kõrvaldamine oleks lõpetud. KrMS § 213 lg-s 1 sätestatud volituse täitmisel prokuratuuri poolt kohtueelses menetluses antavad aktid ja sooritatavad toimingud ei ole haldusmenetluse seaduse tähenduses haldusmenetluses antavateks aktideks ja toiminguteks. Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik halduskohtumenetluses kontrollida (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-55-09, p 14). Eelnevat kinnitab ka KrMS §-des 228, 230 ja 231 sätestatud prokuratuuri kohtueelses menetluses antud aktide ja toimingute vaidlustamise kord. Kolleegiumi arvates ei ole prokuratuuri aktid ja toimingud kriminaalmenetluses ka haldusaktideks või toiminguteks

§ 16

tähenduses, kuigi tegemist on avaliku võimu volituste rakendamisega ja seega peaksid ka need aktid ja toimingud kuuluma riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse. 19. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et selles asjas ei saa kahjunõude õigusliku alusena käsitada

§ 16, sest tegemist ei ole haldusakti ega halduse toiminguga.

Samas on kolleegium seisukohal, et vahendi (ametikohalt kõrvaldamine) kohaldamise õiguspärasus ei välista iseenesest õigust hilisemale hüvitisele. Kolleegium toetub siinjuures ka

1. aprilli
2. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-10-
3. Kehtivas õiguses puudub täpsem regulatsioon, mis sätestaks kriminaalmenetluse käigus õiguspäraselt antud aktide ning sooritatud toimingutega kahju hüvitamise korra. Erandina on selline eriregulatsioon kehtestatud alusetult vabaduse võtmisega tekkinud kahju hüvitamiseks. Käesolevas asjas ei ole kohaldatav ka

§ 15, mis käsitleb õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist.

Nimetatud norm reguleerib eelkõige kohtumenetluse käigus õigusvastaselt, sealhulgas õigusvastase kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist, kusjuures kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

§ 15laieneb ka väärteo kohtuvälisele menetlusele.

Kolleegium möönab, et välistatud pole eelnimetatud sätte kohaldamine ka kriminaalasja kohtueelse menetluse toimingutele. Samas ei saa käesolevas asjas sellele sättele tugineda, sest puudub menetleja ametniku kuritegu. 20.

§ 16ei ole kohaldatav ka nendel juhtudel, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt.

Selles kohtuasjas on vähemalt üks periood, mille osas kohtud on leidnud, et ametist kõrvaldamine oli õigusvastane. Samas tugineb kaebaja oma seisukohtades ka väitele, et selle kriminaalasja menetlus oli ülemäärase kestusega ning seetõttu õigusvastane. Kolleegium möönab, et ametist kõrvaldamine saab muutuda õigusvastaseks ka siis, kui selle menetluse tagamise vahendi kohaldamisel oli kohaldaja otsustus õiguspärane. Õigusvastaseks saab ametist kõrvaldamine muutuda menetluse käigus, kui vahendit kohaldatakse jätkuvalt ka siis, kui kohaldamise alus on ära langenud või kui seda kohaldatakse ebamõistliku kestusega.

1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et riigivastutuse mehhanismi kohaldamine eeldab avaliku võimu aktide ja toimingute õiguspärasuse hindamist. Halduskohus peab kahjunõude lahendamisel tuvastama ühe esmase tingimusena, kas kahju põhjustanud akt või toiming on õiguspärane või mitte. Põhimõtteliselt on õige kassaatorite väide, et kahju hüvitamise nõude lahendamine eeldab kriminaalmenetluse asjaolude arvestamist. Kehtivas õiguses puudub aga regulatsioon, mis selgesõnaliselt annab halduskohtule pädevuse hinnata kriminaalmenetluse aktide ja toimingute õiguspärasust. HKMS § 3 lg-dest 1 ja 2 tulenevalt kuuluvad halduskohtu pädevusse selliste avalikõiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kriminaalmenetluse regulatsioonid ei näe otsesõnu ette menetlusi, mille käigus tuvastada aktide ja menetlustoimingute õigusvastasus PS § 25 ja riigivastutuse seaduse tähenduses. HKMS § 3 grammatiline tõlgendamine võimaldaks omistada halduskohtule pädevuse kontrollida kriminaalmenetluse õiguspärasust. Samas ei ole kolleegium veendunud, et HKMS § 3 eesmärk oli halduskohtule eelnimetatud pädevus anda. Kolleegiumi arvates puudub kehtivas õiguses nõuetekohane menetlus, mille alusel kontrollida kriminaalmenetluse aktide ja toimingute õiguspärasust. Selles kohtuasjas ei ole kohtud menetluse õiguspärasuse osas järeldusotsust teinud.
2. Kolleegium peab põhjendatuks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa halduskohus kahju hüvitamise taotlust lahendades hakata tuvastama kriminaalõiguslikke asjaolusid ja hindama põhjusi, miks kriminaalmenetlus lõpetati. See oleks võimalik üksnes juhul, kui seadusandja vastava regulatsiooni kehtestaks, määratledes seejuures ka kahju hüvitamist välistavad asjaolud. Halduskohtu pädevuses ei ole tuvastada, kas ja mida oleks menetleja saanud menetlusaluse isiku suhtes kriminaalasja menetluse lõpetamise asemel või täiendavalt veel ette võtta, millised oleksid sellise tegutsemise eduväljavaated ning millistel kaalutlustel menetleja seda siiski ei teinud. Eelnev tähendab ka seda, et sisuliselt puudub halduskohtumenetluse käigus võimalus hinnata kriminaalmenetluse antud aktide ja sooritatud toimingute õiguspärasust. Vaatamata regulatsiooni puudumisele on selles kohtuasjas halduskohus siiski sisuliselt asunud kriminaalmenetluse õiguspärasust hindama.
3. Selle kohtuasja lahendamisel on kolleegiumil eelnevast tulenevalt tekkinud kahtlus kriminaalmenetluse aktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide või nende puudumise vastavusest põhiseadusele. Kolleegiumi arvates ei ole kehtiv regulatsioon vastavuses PS §-ga 25, mille kohaselt õigusvastaselt tekitatud moraalne ja materiaalne kahju kuulub hüvitamisele, regulatsiooni puudumisel on rikutud aga PS § 13 nõudeid ning tagatud ei ole isiku õigust menetlusele (PS § 15).
4. Kuna selle kohtuasja lahendamine eeldab kolleegiumi veendumusel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, annab asja läbivaatav kohtukoosseis HKMS § 70 lg 1¹ alusel asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque