← Eesti

3-1-1-58-11

Obsah (7)§ 201§ 420§ 418§ 64§ 68§ 288§ 318

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 201lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Tartu Ringkonnakohtu 25.

märtsi

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-6286 Marek Tiiratsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross
  2. august 2011, suuline menetlus Marek Tiiratsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a ja Tartu Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsused muus osas peale Marek Tiiratsi õigeksmõistmise

§ 420lg 1 järgi. 2. Lõpetada Kr

MS § 274 lg 1 esimese lause kolmanda alternatiivi alusel kriminaalmenetlus osas, milles Marek Tiiratsit süüdistatakse

§ 418

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 75 sileraudse jahipüssi padruni ebaseaduslikus käitlemises.

  1. Ülejäänud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
  2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Tartu Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsusega tunnistati Marek Tiirats süüdi

§ 201

lg 2 pde 1, 3 ja 4 järgi ning teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära summas 58 200 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati M. Tiirats süüdi ka

§ 418

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 60 päevamäära summas 34 920 krooni.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus M.

Tiiratsile liitkaristuseks rahalise karistuse 130 päevamäära ehk 75 660 krooni, mida

§ 68alusel vähendati 121 päevamäärani.

M. Tiiratsit süüdistati ka

§ 420lg 1 järgi, kuid selles osas mõistis maakohus M.

Tiiratsi õigeks. 2.

§ 201lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi tunnistati M.

Tiirats süüdi selles, et ta pani Lõuna Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklustalituse ülemkomissarina, s.o ametiisikuna

§ 288mõttes, toime järgmised teod.

2.1 Tegutsedes grupis koos Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekt A. O.-ga ja kasutades ära J. S.-i, omastas M. Tiirats

  1. juunil 2008 talle usaldatud bensiini, mis oli ette nähtud Lõuna Politseiprefektuuri liiklustalituse väikelaeva tankimiseks. Selleks andis M. Tiirats prefektuuri töötajale J. S.-ile kütusekaardi, mis oli ette nähtud väikelaeva Buster tankimiseks, samuti kütusekaardi PIN-koodi ja ütles J. S.-ile, et ta tangiks kütusekaarti kasutades bensiini A. O. ametiautos olevatesse kanistritesse. Selle korralduse alusel tankis J. S. samal päeval kanistritesse kokku 195,28 liitrit bensiini hinnaga 3409 krooni 55 senti. Seejärel toimetas J. S. bensiini M. Tiiratsi korraldusel A. O. kasutuses oleva suvila kuuri ette. Selliselt saadud mootorikütust kasutas M. Tiirats koos A. O.-ga viimase kasutuses olnud mootorpaadi ja sõiduauto tankimiseks. 2.2 M. Tiirats aitas kaasa sellele, et Lõuna Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna Tartu kriminaaltalituse komissar J. P. omastas talle usaldatud 120 liitrit bensiini (hinnaga 1567 krooni 80 senti), mis oli ette nähtud Lõuna Politseiprefektuuri sõidukite tankimiseks. Ajavahemikus 22.-
  2. aprillini 2009 käskis A. O. suvilas toimunud koosviibimisel M. Tiiratsil ja J. P.-l hankida tema kasutuses oleva mootorpaadi tankimiseks Lõuna Politseiprefektuuri bensiini.
  3. a
  4. aprilli varahommikul võttis M. Tiirats oma alluvalt Lõuna Politseiprefektuuri väikelaeva tankimiseks ettenähtud kütusekaardi koos PIN-koodiga ning andis selle üle J. P.-le. Nii M. Tiiratsilt saadud kütusekaardiga kui ka kriminaaltalituse kasutuses olevatele sõidukitele väljastatud kütusekaartidega tankis J. P. alluvate kaasabil automaattanklatest kanistritesse kokku 120 liitrit bensiini, mis oli ette nähtud Lõuna Politseiprefektuuri ametisõidukite tankimiseks. Selle bensiini toimetas ta kanistritega A. O. suvilasse. Seal kasutasid M. Tiirats, J. P. ja A. O. bensiini tööväliste ühisürituste käigus A. O. mootorpaadi tankimiseks. 3.

§ 418lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati M.

Tiirats süüdi järgmiste tegude toimepanemises. 3.1

  1. a teisel poolel käitles M. Tiirats 5-lasulist 7,92 mm kaliibriga karabiini Mauser 98-K nr 996 ilma selle relva käitlemise loata. M. Tiirats sai kõnealuse relva A. O.-lt Lõuna Politseiprefektuuri hoones ning toimetas selle seejärel grupis O. B.-G.-ga Põlvamaale Ahja alevikku. Seal andis M. Tiirats relva K. K.-le, et viimane korraldaks karabiinile optilise sihiku ning helisummuti paigaldamise. Nädal-poolteist hiljem toimetas M. Tiirats koos O. B.-G.-ga karabiini tagasi Lõuna Politseiprefektuuri hoonesse A. O.-le. Sellise käitumisega rikkus M. Tiirats relvaseaduse (RelvS) § 32 lg-te 1-2, § 34 lg 2 ja § 55 lg 1 nõudeid. 3.2
  2. oktoobril 2008 soetas M. Tiirats Lõuna Politseiprefektuuri politseimajas O. B.-G.-lt 75 sileraudse jahipüssi padrunit Saga Gold kaliibriga 16, ilma, et tal olnuks vastava relva soetamis- ja relvaluba. Sel moel sai M. Tiirats padrunid ebaseaduslikult enda valdusse. Samal päeval võõrandas M. Tiirats kõnealused padrunid oma töökabinetis J. P.-le, kellel ei olnud vastava tulirelva kohta soetamis- ja relvaluba. Sellise käitumisega rikkus M. Tiirats RelvS § 32 lg-te 1 ja 2, § 34 lg 2, § 45 lg 1 ja § 63 lg 3 nõudeid. 3.3
  3. aprillil 2009, omamata vastava tulirelva soetamis- ja relvaluba, hoidis ja valdas M. Tiirats Lõuna Politseiprefektuuri politseimajas oma kabinetis O. B.-G.-lt saadud 9-lasulist 5,6 mm kaliibriga vintpüssi CBC mudel
  4. Samal päeval andis M. Tiirats selle relva M. R.-i vahendusel jahipidamiseks üle J. P.-le, kellel polnud selle tulirelva kohta soetamis- ja relvaluba. Nii rikkus M. Tiirats RelvS § 32 lg-te 1 ja 2 ning § 34 lg 2 nõudeid.
  5. M. Tiiratsi süüdistunnistamist põhistades märkis maakohus muu hulgas järgmist. 4.1 Prokuröri taotlusel kutsuti käesolevas kriminaalasjas tunnistajatena kohtusse A. O., J. P., O. B.G., M. R., A. F. ja R. K. Need isikud on Tartu Maakohtu
  6. juuni
  7. a otsusega süüdi tunnistatud kuritegude eest, mis on puutumuses M. Tiiratsi süüdistuses kajastatud süütegudega. M. Tiiratsi ja O. B.-G. kriminaalasi on eraldatud kriminaalasjast, kus M. Tiirats ning O. B.-G. olid koos eelnimetatud isikutega kaaskahtlustatavateks. O. B.-G. osas lõpetati kriminaalmenetlus
  8. märtsil
  9. a KrMS § 202 lg 7 alusel. Olenemata asjaolust, kas käesoleva kriminaalasja eraldamine algsest kriminaalasjast oli seaduslik ja põhjendatud, ei ole eraldamisega kaasnevat rikkumist enam võimalik kõrvaldada. Maakohus leidis, et isikud, kes on varem ühises kriminaalasjas olnud M. Tiiratsi kaaskahtlustavad või -süüdistavad, saavad käesolevas asjas esineda tunnistajatena. Tegemist on aga nn eristaatuses tunnistajatega, kellel on õigus ütluste andmisest keelduda. A. O., J. P., M. R., A. F. ja O. B.-G. soovisidki kasutada õigust mitte anda ütlusi asjaolude kohta, mis on puutumuses nende endi süüdistusega. Tulenevalt KrMS § 291 p 2 ja § 294 p 1 eesmärgist, ei ole aga keelatud avaldada kohtuistungil nn eristaatuses tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi ja nendele ütlustele otsuse tegemisel tugineda. Kuna menetlus ei ole suunatud tunnistajate vastu, siis ei saa kõne alla tulla ka KrMS § 291 p 2 nimetatud olukord, kus ütlused võiksid süüstada tunnistajaid endid või nende lähedasi. 4.2 Põhjendades M. Tiiratsi süüditunnistamist käesoleva otsuse punktis 3.2 nimetatud teos, märkis kohus järgmist. On tõendatud, et M. Tiirats tellis J. P. palvel O. B.-G. käest 16-kaliibrilise jahipüssi padruneid. O. B.-G. ostis 75 sellist padrunit ja andis need üle M. Tiiratsile, kes hoidis soetatud padruneid ebaseaduslikult enda käes ning müüs need sama päeva õhtupoolikul politseimajas vastava tulirelva soetamis- ja relvaluba mitteomavale J. P.-le. M. Tiiratsil puudus luba laskemoona süüdistuses kajastatud viisil käidelda, sest tema relvaloale ei olnud kantud 16-kaliibrilist sileraudset jahipüssi. Ühtlasi asus kohus seisukohale, et 75 jahipüssipadrunit ei ole padrunite ebaoluline kogus

§ 418lg 1 mõttes.

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Margus Gross, kes vaidlustas M. Tiiratsi õigeksmõistmist

§ 420lg 1 järgi, ja M.

Tiiratsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kes taotles maakohtu otsuse süüdimõistva osa tühistamist ning M. Tiiratsi õigeksmõistmist.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsusega muudeti maakohtu otsuse põhiosa põhjendusi, mis puudutasid M. Tiiratsi õigeksmõistmist

§ 420lg 1 järgi.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri kassatsioon rahuldati osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Seoses kaitsja apellatsiooni lahendamisega märkis ringkonnakohus muu hulgas järgmist. 6.1 Apellatsioonikohus nõustus maakohtu järeldusega, et juhul, kui nn eristaatuses tunnistajad keelduvad kohtus ütlusi andmast, on lubatav nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ja kohus saab otsust tehes nendele ütlustele kui tõendile tugineda. Samas ei jaganud ringkonnakohus arvamust, et õiguslik alus nn eristaatuses tunnistajate ütluste avaldamiseks tuleneb muu hulgas KrMS § 294 p-st 1. M. Tiiratsi endisi kaaskahtlustatavaid tuleb käesolevas kriminaalmenetluses käsitada tunnistajatena, mitte süüdistatavatena. Samas on nende menetlusseisund eriline: keeldudes KrMS §des 71-73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest, ei vastuta nad

§ 318ega § 320 järgi. Nn eristaatuses tunnistajale tuleb tagada Kr

MS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud õigus ütluste andmisest keelduda. Nn eristaatuses tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei takista aga KrMS § 291 p-s 2 sätestatud piirang, mille kohaselt ei saa tunnistaja ütlusi avaldada, kui tunnistaja keeldub kohtus ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alustel. M. Tiiratsi endistest kaaskahtlustatavatest tunnistajate õigus ütluste andmisest keelduda ei tulene KrMS § 71 lg-st 2 - sest nende isikute suhtes on juba jõustunud süüdimõistev kohtuotsus või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus -, vaid KrMS § 34 lg 1 p-st 1. Seega tohtis maakohus nende tunnistajate ütlused KrMS § 291 p 2 alusel avaldada, s.t tunnistajate ütlused on avaldatud seaduslikul alusel. 6.2 Nõustuda ei saa kaitsja väitega, et 75 sileraudse jahipüssi padruni puhul on tegemist padrunite ebaolulise kogusega. Kaitsja taotlus tunnistada

§ 418

osaliselt põhiseadusvastaseks on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

§ 418lg-s 1 sätestatud padrunite ebaolulise koguse mõiste ei ole õigusselgusetu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Tiiratsi kaitsja K. Kutsar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. Tiiratsit täielikult õigeksmõistva otsuse tegemist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 7.1 Tunnistades M. Tiiratsi süüdi

§-de 201 ja 418 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, tuginesid kohtud esmajoones tunnistajate A. O., J. P., A. F.-i, O. B.-G., M. R.-i ja R. K. kohtueelses menetluses kahtlustatavatena antud ütlustele. Need ütlused ei ole lubatavad tõendid. Endisi kaaskahtlustatavaid oli käesolevas kriminaalasjas võimalik üle kuulata üksnes tunnistajatena, mitte aga süüdistatavatena. Maakohus asus seisukohale, et M. Tiiratsi endistest kaaskahtlustatavatest tunnistajad ei ole kohustatud andma ütlusi episoodide kohta, mille osas on nad ise olnud kahtlustatavad või süüdistatavad. Seega tunnistas kohus, et nendel isikutel on õigus KrMS § 71 lg 2 alusel ütluste andmisest keelduda. Eeltoodust tulenevalt ei ole nende tunnistajate ütluste avaldamine KrMS § 291 p 2 alusel võimalik. A. O.-d, J. P., O. B.-G.-d, M. R.-i, A. F.-i ja R. K.-d on peetud kohtuistungil küll tunnistajateks, kuid kui nad kasutasid õigust ütluste andmisest keelduda, käsitati neid sisuliselt süüdistatavatena, avaldades nende poolt teises kriminaalasjas kahtlustatavana antud ütlused KrMS § 294 p 1 alusel. Viimatinimetatud alusel ei ole aga nende isikute ütluste avaldamine võimalik, kuna tegemist ei ole süüdistatavatega. Samas ei saanud kõnealuste isikute kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada ka KrMS § 291 p 2 alusel, sest nad tuginesid õigusele ütlusi mitte anda. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kuna menetlus ei ole suunatud nn eristaatuses tunnistajate vastu, siis ei laiene neile KrMS § 71 lg-s 2 sätestatud õigus. Kõnealustele tunnistajatele oli esitatud süüdistus kuritegudes, mis on vahetult ja otseselt seotud M. Tiiratsi süüdistusega. Maakohus aktsepteeris tunnistajate õigust ütluste andmisest keelduda. Selline õigus saab aga tuleneda vaid KrMS § 71 lg-st 2. Seega ei ole asjakohased ringkonnakohtu viited sellele, et kuna endiste kaaskahtlustatavate suhtes on jõustunud kohtuotsused või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, siis ei saa KrMS § 71 lg-s 2 sätestatud õigus nendele laieneda. Lisaks eeltoodule ei ole olukord, kus süüdistataval puudub võimalus tunnistajaid küsitleda, kooskõlas õiglase kohtupidamise põhimõttega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 punkti d kohaselt on süüdistataval õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid ja saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine. Kuna endistest kaaskahtlustatavatest tunnistajad keeldusid kohtus ütluste andmisest, ei saanud M. Tiirats ega kaitsja neid ka küsitleda. 7.2 Ühtlasi leiab kassaator, et tunnistades M. Tiiratsi süüdi

§ 418lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, kohaldasid kohtud vääralt relvaseadust.

Muu hulgas märgib kaitsja, et

§ 418

sätestab vastutuse tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite ebaolulises koguses käitlemise eest. Seadus ei määratle, milline on padrunite ebaoluline kogus ja seega on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused jäetud kohtupraktika kujundada. RelvS § 46 lg 5 p 4 annab füüsilisele isikule õiguse hoida kuni 300 padrunit iga sileraudse jahirelva kohta. Arvestades relvaseaduse mõtet, tuleks kuni 300 padrunit pidada ebaoluliseks koguseks. Vaidlustatud kohtuotsuses on ringkonnakohus asunud seiskohale, et 75 sileraudse tulirelva padrunit ei ole ebaoluline kogus. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-8-11 leiti, et ei saa lugeda oluliseks koguseks laskemoona, mille kogus jääb viis korda alla RelvS §-s 46 sätestatud piirmäära. M. Tiiratsi käideldud padrunikogus on aga neli korda väiksem RelvS § 46 lg 5 p-s 4 sätestatud kogusest.

  1. Kassatsioonivastuses palub prokurör Margus Gross jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kassatsioonivastuses väljendatud põhilised seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 8.1 Prokurör nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et M. Tiiratsi endistest kaaskahtlustatavatest tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine oli KrMS § 291 p 2 alusel lubatav. 8.2 75 jahipüssipadrunit, mille ebaseaduslikku käitlemist M. Tiiratsile süüks arvatakse, ei saa pidada padrunite ebaoluliseks koguseks. Sellise koguse padrunitega on võimalik tabada ja kahjustada hulgaliselt objekte ning seada ohtu paljude isikute elu ja tervis. Padrunite ebaolulise kogusena saab käsitada vaid üksikuid padruneid. Samuti ei ole kohtud eksinud M. Tiiratsit karabiini Mauser ja vintpüssi CBC ebaseaduslikus käitlemises süüdi tunnistades.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalike seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Riigikohus nõustub kassaatori seisukohaga, et kohtud on M. Tiiratsit süüdi tunnistades tuginenud lubamatutele tõenditele. 10.1 Maakohus ja ringkonnakohus arutasid käesolevat kriminaalasja enne
  4. septembrit
  5. Seega käsitledes küsimust, kas kohtud järgisid tõendeid kogudes ja hinnates kriminaalmenetlusõigust, tuleb KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes aluseks võtta kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis kehtis kuni
  6. augustini
  7. 10.2 M. Tiiratsile

§ 201

lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüksarvatud tegude tuvastamisel on kohtud olulises ulatuses tuginenud ütlustele, mille on kohtueelses menetluses kahtlustatavana andnud isikud, kes on teises kriminaalasjas samades kuritegudes osavõtjate või kaastäideviijatena süüdi tunnistatud või kelle suhtes on kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud (vt ka käesoleva otsuse p 4.1). 10.2.1 Nii on käesoleva otsuse punktides 2.1-2.2 osutatud tegude tuvastamisel tuginetud ka J. P., A. O. ja A. F.-i kohtueelses menetluses antud ütlustele. Tartu Maakohtu

  1. juuni
  2. a otsusega kriminaalasjas nr 1-09-9069 tunnistati A. O. süüdi käesoleva otsuse punktis 2.1 kirjeldatud omastamise kaastäideviimises ja punktis 2.2 toodud omastamisele kihutamises. Sama kohtuotsusega tunnistati J. P. süüdi otsuse punktis 2.2 kirjeldatud omastamise täideviimises ja A. F. sellele kaasaaitamises. 10.2.2 Tunnistades M. Tiiratsi süüdi Mauser 98-K ebaseaduslikus käitlemises (vt punkt 3.1), tuginesid kohtud sama relva ebaseaduslikus käitlemises süüdi tunnistatud A. O. ja J. P., samuti sama relva käitlemises kahtlustatud, kuid otstarbekuse kaalutlusel kriminaalvastutusest vabastatud O. B.-G. kohtueelses menetluses antud ütlustele. 10.2.3 75 sileraudse jahipüssi padruni ebaseadusliku käitlemise (vt punkt 3.2) kindlakstegemisel tugines kohus muu hulgas O. B.-G. ja J. P. kohtueelses menetluses antud ütlustele. M. Tiiratsile esitatud süüdistuse teksti kohaselt oli nii O. B.-G. kui ka J. P. seotud nende samade padrunite ebaseadusliku käitlemisega. 10.2.4 Vintpüssi CBC käitlemist puudutavas osas (vt punkt 3.3) tugineb M. Tiiratsi süüditunnistamine ja karistamine muu hulgas J. P. ja O. B.-G. kohtueelses menetluses antud ütlustele. J. P. tunnistati teises kriminaalasjas süüdi selle relva ebaseaduslikus käitlemises, O. B.-G.-d kahtlustati aga sama relva ebaseaduslikule käitlemisele kaasaaitamises. 10.3 Kõik punktides 10.2.1-10.2.4 nimetatud isikud keeldusid käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel tunnistajana ütlusi andmast, milleks neil oli ka õigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 21). Seda küll vaid kuritegude osas, mille toimepanemisega neil puutumus oli. 10.4 Maakohus leidis, et õiguslik alus M. Tiiratsi endiste kaaskahtlustatavate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks ja nendele ütlustele kui tõendile tuginemiseks tuleneb kriminaalmenetluse seadustiku (enne
  5. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) § 291 p-st 2 ja § 294 p-st
  6. Ringkonnakohus märkis õigesti, et kuna M. Tiiratsi endised kaaskahtlustatavad ei ole käesolevas kriminaalasjas süüdistatavad, vaid tunnistajad, ei saa nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise aluseks olla KrMS § 294 p
  7. Samas asus ringkonnakohus ekslikule seisukohale, et M. Tiiratsi endiste kaaskahtlustatavate kohtueelses menetluses antud ütlusi oli võimalik avaldada KrMS § 291 p 2 alusel. 10.5 KrMS § 291 p 2 (enne
  8. septembrit 2011 kehtinud redaktsiooni) kohaselt võis kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamise, kui tunnistaja keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, välja arvatud ütluste andmisest keeldumise korral KrMS §-s 71 sätestatud alustel (s.o enese või oma lähedase süüstamise vältimiseks). Punktis 10.2 nimetatud isikud keeldusid kohtulikul uurimisel tunnistajana ütluste andmisest seetõttu, et nad olid olnud eelnevalt süüdistatavad või kahtlustatavad nendes samades kuritegudes, milles ka M. Tiiratsit süüdistatakse, või nähtus nende puutumus nende kuritegudega käesolevas asjas esitatud süüdistuse tekstist. Ringkonnakohus leidis, et M. Tiiratsi endiste kaaskahtlustatavate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine on KrMS § 291 p 2 kohaselt lubatav, sest nende tunnistajate ütluste andmisest keeldumise menetlusõiguslikuks aluseks ei ole mitte KrMS § 71 lg 2, vaid KrMS § 34 lg 1 p 1 (vt käesoleva otsuse punkt 6.1). Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. 10.6 Sarnaselt KrMS § 71 lg-le 2 põhineb ka § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud ütluste andmisest keeldumise alus PS § 22 lg-st 3 tuleneval enese mittesüüstamise privileegil (nemo tenetur se ipsum accusare). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu
  9. aprilli
  10. a otsuses asjas nr 3-1-1-119-09 väljendatud seisukoha järgi rajaneb ka endisest kaassüüdistatavast või -kahtlustatavast tunnistaja õigus ütluste andmisest keelduda enese mittesüüstamise privileegil (vt viidatud otsuse punkt 21). Muu hulgas märkis kolleegium osutatud lahendis järgmist: "Kolleegiumi arvates puudub seetõttu igasugune mõistlik põhjus, miks peaks kriminaalasjade formaalne eraldamine ja kohtuotsuse varasem tegemine mõne kaassüüdistatava suhtes endaga kaasa tooma tema menetlusseisundi sedavõrd olulise muutumise ja nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttest kõrvalekaldumise, et edasiselt tekib tal hilisemas menetluses tunnistajana sama kuriteo tehiolude osas ütluste andmise kohustus." Seejuures oli ka kohtuasjas nr 3-1-1-119-09 tegemist selliste endistest kaassüüdistatavatest tunnistajatega, kelle suhtes nende tunnistajana ülekuulamise ajaks oli seoses kriminaalmenetluse esemeks olevate tegudega juba jõustunud süüdimõistev kohtuotsus (vt viidatud otsuse punkte 2 ja 22). Eeltoodust tulenevalt puudub KrMS § 291 p 2 (enne
  11. septembrit 2011 kehtinud redaktsiooni) kontekstis alus eristada endistest kaaskahtlustatavatest või -süüdistatavatest tunnistajaid n-ö tavalistest tunnistajatest, kes keelduvad kohtus ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 alusel. 10.7 Järelikult ei olnud KrMS § 291 p 2 (enne
  12. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) kohaselt lubatav avaldada A. O., A. F.-i, O. B.-G. ja J. P. kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid neid M. Tiiratsile süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevat tunnistajat ennast. Selle keelu rikkumist maakohtu poolt käsitab kolleegium kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse.
  13. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium järgmist.

§ 418lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati M.

Tiirats süüdi muu hulgas selles, et ta käitles ebaseaduslikult 75 sileraudse jahipüssi padrunit (vt käesoleva otsuse punkti 3.2).

§ 418

lg 1 kohaselt ei ole selle paragrahvi järgi kuriteona karistatav padrunite ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui isiku valduses olevate erinevate piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimat piirmäära, tuleb padrunite kogus lugeda ebaoluliseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 18). Kuna 75 padrunit, mille ebaseaduslikku käitlemist M. Tiiratsile süüdistuses ette heidetakse, jääb RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimast piirmäärast allapoole, ei vasta tema tegu

§-s 418 ette nähtud kuriteokoosseisule. Süüdistuses kirjeldatud tegu võiks selle tõendatuse korral olla karistatav väärteona RelvS § 8913 järgi. Seetõttu tuleb osas, mis puudutab käesoleva otsuse punktis 3.2 kirjeldatud tegu, kriminaalmenetlus M. Tiiratsi suhtes KrMS § 274 lg 1 esimese lause kolmandast alternatiivist juhindudes lõpetada ja seda sõltumata selle teo tõendatusest. 12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii ringkonna- kui ka maakohtu otsused M. Tiiratsi süüditunnistamises ja karistamises

§ 201lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Käesoleva otsuse punktis 3.2 nimetatud teo osas lõpetab kolleegium KrMS § 274 lg 1 kolmandast alternatiivist lähtudes M. Tiiratsi suhtes kriminaalmenetluse, sest isegi kui eeldada süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust, vastaks see tegu väärteo-, mitte kuriteokoosseisule. Muude M. Tiiratsile

§ 201

lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ette heidetavate tegude osas saadab kolleegium kriminaalasja § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 3 juhindudes uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.