Obsah (7)

§ 141§ 1431§ 142§ 179§ 121§ 64§ 143

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6, § 143-1 lg 2 p-de 1 ja 2, § 142 lg 2 p-de 1 ja 2, § 179 lg 1 ning § 121 järgi Tartu Ringkonnakohtu

1. mai
2. a määrus kriminaalasjas nr 1-10-6747 Heinar Nukka kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, määruskaebus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido
3. september 2011, kirjalik menetlus
4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. mai
6. a määrus, millega jäeti Heinar Nukka kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsari apellatsioon läbi vaatamata, ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
7. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Tartu Maakohtu
9. veebruari
10. a otsusega mõisteti Heinar Nukka süüdi

§ 141

lg 2 pde 1 ja 6 järgi, karistades teda vangistusega kuueks aastaks;

§ 1431

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, mõistes karistuseks vangistuse üheks aastaks;

§ 142

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, mõistes karistuseks vangistuse üheks aastaks;

§ 179

lg 1 järgi, mõistes karistuseks vangistuse kuueks kuuks ja

§ 121

järgi, karistades teda vangistusega kaheksaks kuuks.

§ 64lg 1 alusel mõisteti H. Nukkale kuritegude kogumi eest karistuseks 6 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra. 2. H. Nukka tunnistati

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi süüdi selles, et varem seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toime pannud isikuna vägistas ta oma alaealise kasutütre A. A.

§ 143¹ lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati H.

Nukka süüdi selles, et kasutades ära kannatanu perekondlikku sõltuvust temast, kannatanu tahte vastaselt ja teda kinni hoides katsus ta korduvalt rindadest oma alaealist kasutütart A. A.-d.

§ 142lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistati H.

Nukkat selle eest, et kasutades ära kannatanu lapseealisusest tulenevat arusaamisvõimetust, katsus korduvalt oma lapseealist kasutütart B. B.-d rindadest ja tuharatest ning võttis tal jalast ära aluspüksid, näpistas kannatanu rindu ja hammustas teda tuharatest.

§ 179lg 1 järgi tunnistati H.

Nukka süüdi selles, et ta näitas lapseealistele C. C.-le ja B. B.-le pornograafilise sisuga multifilmi. H. Nukka süüditunnistamises

§ 121järgi kassatsioonimenetlust ei toimu.

1. Maakohus leidis, et esitatud süüdistused on tõendatud eeskätt alaealiste kannatanute ütlustele tuginevalt. Kohtu hinnangul puudus kannatanutel põhjus anda valeütlusi, nende ütlused olid detailsed, mistõttu pidas kohus kannatanute ütlusi usaldusväärseteks. Seevastu süüdistatava ütlused luges maakohus ebausaldusväärseteks.
2. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni H. Nukka kaitsja, kes taotles H. Nukka õigeks mõistmist

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6, § 142 lg 2 p-de 1 ja 2, § 1431 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 179 lg 1 järgi ja vastavalt talle mõistetud karistuse vähendamist. Apellatsiooni kohaselt on maakohus süüdistuses

§ 141lg 2 p-de 1 j 6 järgi jätnud andmata hinnangu tõenditele, mis välistavad H.

Nukka süü, kannatanu ütlusi on põhjendamatult loetud usaldusväärseteks. Süüdistuses

§ 179lg 1 järgi on H.

Nukka vastutus välistatud põhjusel, et ei ole tuvastatud tema tahtlus alaealisele pornograafilise sisuga teost näidata. Selles süüdistuses on maakohus süüdistusaktiga määratud asja arutamise piiridest väljunud. Süüdistuses

§ 1431lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kohaldas maakohus H.

Nukkat süüdi tunnistades materiaalõigust ebaõigesti, sest ei ole tuvastatud kannatanu sõltuvus süüdistatavast. Ka ei ole selles süüdistuses H. Nukka süü usaldusväärselt tõendatud. H. Nukka süüditunnistamisel

142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi puuduvad aga maakohtu otsuses põhistused.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. määrusega jäeti H. Nukka kaitsja apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei vaidlustata apellatsioonis sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, vaid taotletakse üksnes tõendite uuesti hindamist ringkonnakohtu poolt. Maakohus on tõendeid kogumis hinnanud ja oma seisukohti veenvalt põhistanud, kohtu seisukohad on kooskõlas selgelt ja üheselt kujunenud kohtupraktikaga. Otsuse tegemisel ei rikutud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust. H. Nukka süü A. A. vägistamises on tõendatud kannatanu ja tunnistajate kokkulangevate ütlustega, mis kogumis kummutavad H. Nukka kaitseversiooni. Ringkonnakohus juhib tähelepanu veel sellele, et H. Nukka süü oleks võimalik tõendatuks lugeda isegi üksnes kannatanu ütlustele tuginevalt. Analüüsides kannatanu ütlusi, asus ringkonnakohus seisukohale, et need on usaldusväärsed. H. Nukkale esitati

§ 179

lg 1 järgi süüdistus selles, et ta näitas ühel korral alaealistele pornograafilise sisuga teost. Selles ta ka süüdi tunnistati, mistõttu on kaitsja väide maakohtus KrMS § 268 lg 1 rikkumise kohta alusetu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud põhjendatud järeldusele, et H. Nukka näitas pornograafilise sisuga teost alaealistele tahtlikult. Süüdimõistmisel

§ 1431

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on ringkonnakohtu arvates materiaalõigust kohaldatud õigesti. Alaealine kannatanu oli temaga samas perekonnas elavast kasuisast sõltuv, süüdistuses kirjeldatud teod on käsitletavad suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele suunatud tegudena ja nende tegude toimepanemine süüdistatava poolt on tõendatud. Tõendatud on ka H. Nukka süü

§ 142lg 2 p-des 1 ja 2 kirjeldatud tegude toimepanemises.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse H. Nukka kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist, pidades ebaõigeks ringkonnakohtu hinnangut, nagu võinuks jätta arutatavas asjas apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata. Maakohtu seisukohad ei olnud sellised, mille osas saaks väita, et need on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Kaitsja on vaidlustanud olulisel määral maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguid, samuti vaidlustatakse asjaolu, et maakohus ei ole osadele tõenditele hinnangut andnudki. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, nagu võiks jätta apellatsiooni läbi vaatamata ka sel põhjusel, et maakohus on juba kaitsja väiteid hinnanud.
2. Prokurör esitas määruskaebuse peale vastuse, milles taotles ringkonnakohtu määruse muutmata ja kaebuse rahuldamata jätmist. Prokurör leidis, et H. Nukka kaitsja apellatsiooni ringkonnakohtus kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata jätmine oli põhjendatud, sest apellant ei vaidlustanud faktilisi asjaolusid ega tõstatanud õiguslikke probleeme, nõudes üksnes tõendite uuesti hindamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
4. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09;
7. aprilli
8. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8 ja
9. juuni
10. a määrus asjas nr 3-1-1-43-11, p 6;
11. augusti
12. a määrus asjas nr 3-1-1-64-11, p 6).
13. Kolleegiumi hinnangul on H. Nukka kaitsja apellatsioonis esitatud väited õiguslikult asjakohased, s.t need ei ole suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele. Ühtlasi pole alust väita, et tegemist on ilmselgelt perspektiivitu apellatsiooniga. Apellant on esitanud sisulisi argumente, mille osas kohus saab kujundada läbikaalutud seisukoha vaid kriminaalasja sisuliselt läbi vaadates. Asja ringkonnakohtus läbi vaatamata jätmist ei saa õigustada sellega, et maakohus on kaebaja argumentidele juba vastuse andnud. Kuna apellatsiooni põhisisuks ongi maakohtu seisukohtade vaidlustamine, ei saa see, et maakohus on mingi kohtumenetluse poole väite suhtes juba seisukoha võtnud, vabastada ringkonnakohut kohustusest apellatsiooni alusel kontrollida, kas maakohtu selline seisukohavõtt on seaduslik ja põhjendatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. aprilli
15. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 10;
16. juuni
17. a määrus asjas nr 3-1-143-11, p 7). Seetõttu ei ole H. Nukka kaitsja apellatsioon Tartu Maakohtu
18. veebruari
19. a otsuse peale KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatu ja apellatsiooni ei saa selle sätte alusel läbi vaatamata jätta.
20. Edasiselt märgib kolleegium, et ringkonnakohus on H. Nukka kaitsja apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata jätmise määruses hinnanud tõendeid ja vastanud apellatsioonis esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse tõlgendamise kohta (käsitledes kannatanu sõltuvust toimepanijast

§ 1431lg 2 p-de 1 ja 2 kontekstis).

Seega vaatamata ringkonnakohtu määruses märgitule, et H. Nukka kaitsja apellatsioon tuleb kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata jätta, on kohus siiski apellatsiooni sisuliselt läbi vaadanud ja lahendanud, teinud seda aga kirjalikus menetluses. Kuni

1. augustini 2011 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt puudus ringkonnakohtul pädevus lahendamaks kriminaalasja kirjalikus menetluses. Kuigi alates
2. septembrist
3. kehtiv KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb kõnealune ringkonnakohtu lahend siiski tühistada, sest KrMS § 3 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et vastavalt KrMS § 337 lg 1 p-le 1, peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse.
4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
5. mai
6. a määruse ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. H. Nukka kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi