Obsah (5)

§ 88§ 84§ 95§ 34§ 35

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 88 järgi on heausksel valdajal võimalus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist täies ulatuses (sõltumata võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 1042 sätestatu mõttes omaniku rikastumisest). Remondikulude täies ulatuses hüvitamine

§ 88

järgi ei ole aga kostjate suhtes õiglane, sest ajal, mil sõiduk oli hageja valduses ( rohkem kui kaks aastat), on sellele tehtud remondi väärtus oluliselt vähenenud.

§ 84

lg 3 kohaselt ei vastuta heauskne valdaja asja ja selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, kui see on toimunud enne hagi esitamisest teadasaamist. See säte pole aga asjakohane. Praeguses asjas on hageja ise hagi esitajaks ning ta nõuab heauskse valdajana tehtud kulutuste hüvitamist asja tagasi saanud omanikelt. Vaidlusaluse sõiduki tehnilist seisukorda, tehtud remondi vajalikkust ja remondikulude põhjendatust, samuti sõiduki väärtust on hinnanud riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münt ja kohtul ei ole alust tema järeldustes kahelda. Ekspertiisiakt on kooskõlas ka muude asjas kogutud tõenditega (müüja esitatud dokumendid ja otsus sõiduki taastamise otstarbekuse kohta). Ekspertiisiaktis leiti, et kuigi hageja esitatud osaühingu Viamarket arvel märgitud tööd ja materjalid võisid olla auto sõidukorda saamiseks vajalikud ning nende maksumus oli normaalne, siis auto vanust arvestades oleks võinud kasutada ka soodsamaid (kasutatud) varuosi. Ekspertiisiakti kohaselt ei olnud sellises summas remondikulude kandmine majanduslikult põhjendatud ega ka otstarbekas. Ekspert on märkinud, et tehtud remonditööde amortisatsiooni ei ole võimalik määrata, kuna ei ole sõiduki detailide amortisatsiooni arvutamise metoodikat. Hinnata saab vaid sõiduki kui terviku hariliku väärtuse (kohalik keskmine müügihind ehk turuhind) muutumist. Tulenevalt ekspertiisiaktist on vaidlusaluse sõiduki (ehitusaasta 1996, läbisõit 178 000 km) turuhinnaks

1. aasta jaanuaris 70 000 krooni. Hageja väide, et ekspertiisiaktis märgitud sõiduki turuväärtus ei vasta selle tegelikule väärtusele, ei ole põhjendatud. Sõiduki kostjate valdusest väljamineku hetkel oli selle väärtuseks kindlustuspoliisi kohaselt 180 000 krooni ja eeltoodut ei ole hageja vaidlustanud. Sõidukiga tehti avarii ajal, mil kostjatel ei olnud sõiduki üle võimu. Kostjatele ei ole kindlustushüvitist välja makstud. Kostjatele on tagastatud avariijärgselt remonditud sõiduk, mille turuväärtuseks on ekspert hinnanud 70 000 krooni. Sõiduki taastamisväärtus ületas 50% avariijärgsest maksumusest ning eksperdi hinnangul ei olnud nii kallis remont majanduslikult põhjendatud. Samuti ei ole hageja valitud remondifirma tehtud remont oma kvaliteedilt võrreldav valmistajatehase aktsepteeritava firma esinduses tehtava remondiga ning vähendab sõiduki turuväärtust. Eksperdi hinnangul on vaidlusaluse sõidukiga sarnaste autode keskmine turuhind ajavahemikus
2. aasta oktoobrist kuni
3. jaanuarini 2006 (hageja valduses olnud aja jooksul) vähenenud keskmiselt 46%. Kuna remondil kasutatud detailide ja tehtud tööde amortisatsiooni ei ole võimalik eraldi määrata, siis tuleb lähtuda sõiduki üldisest kulumisest hageja kasutuses olnud ajavahemiku jooksul. Isegi juhul, kui sõiduki väärtuseks oleks olnud 147 000 krooni (ostuhind ja remondikulud), oleks see viidatud ajavahemiku jooksul amortiseerunud keskmiselt 67 620 krooni võrra (147 000 * 0,46 : 100). Seega oleks sõiduki väärtuseks olnud hetkel, mil see hageja valdusest ära võeti, 79 380 krooni. Hagejale on aga tagastatud täielikult ostuhind 72 000 krooni ning põhjendamatu oleks tasuda hagejale veel muid summasid. Arvestada tuleb ka seda, et kostjad on sõiduki korrastamiseks ja tehnilise ülevaatuse läbimiseks omaltpoolt teinud vajalikke kulutusi 11 124 krooni 97 senti. Maakohus järeldas eeltoodust, et kostjad ei ole sõiduki tagastamisel hageja arvel rikastunud, sest hageja on sõiduki valdamise ajal (27 kuu jooksul) sellele tehtud parendused auto kasutamisel ära tarbinud ning ebaõiglane oleks nõuda vaidlusaluste kulutuste hüvitamist kostjatelt.
4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tartu Ringkonnakohus tühistas
6. jaanuari
7. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 4415 eurot 90 senti. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas õigesti vaidluse faktilised asjaolud, kuid hindas osaliselt tõendeid ebaõigesti ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Maakohus leidis ekslikult, et hageja nõude olemasolu tuleb kindlaks teha lähtuvalt VÕS §-s 1042 sätestatust. Heauskse valdaja tehtud kulutuste hüvitamist reguleerib eelkõige

§ 88

, mille lg 1 kohaselt võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda VÕS § 1042 järgi. Eeltoodust tuleneb, et heausksele valdajale hüvitatavate kulutuste suuruse kindlakstegemiseks tuleb esmalt hinnata, kas sõidukile tehtud remondikulutused olid vajalikud või kasulikud. Kui tegu oli vajalike kulutustega, saab hageja üldjuhul nõuda VÕS § 88 lg 1 esimese lause järgi kõigi tehtud kulutuste hüvitamist ning ei ole alust hakata hindama asja omaniku rikastumise ulatust VÕS § 1042 järgi. VÕS § 88 lg 1 teise lause kohaselt tuleb omaniku rikastumise ulatust täpsemalt (s.o kohaldades VÕS § 1042) hinnata üksnes siis, kui valdaja tehtud kulutused olid kasulikud. Sõidukile tehtud kulutusi tuleb käsitada

§ 88lg 1 mõttes vajalike kulutustena. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 63 p-dest 1 ja 2 tulenevalt on kulutused vajalikud siis, kui need on suunatud asja püsima jäämisele, taastamisele, säilitamisele või korrapärasele majandamisele endisel viisil, ning kulutused on käsitatavad kasulikena juhul, kui need tulevad asjale kasuks ja suurendavad asja majanduslikku väärtust. Ekspert on andnud arvamuse, et pärast 12. juulil 2003 toimunud avariid oli sõiduki normaalsesse sõidukorda viimiseks vajalik teha kõik osaühingu Viamarket arvel märgitud tööd. Eeltoodu kinnitab, et hageja kantud kulutused olid eranditult tehtud asja taastamiseks ja korrapäraseks majandamiseks endisel viisil. See, et ekspertiisiaktis on osutatud, et auto remondiks võinuks kasutada odavamaid varuosi ning et remondisumma oli majanduslikult ebaotstarbekas (sõiduki ostmiseks ja taastamiseks kulutatud summa 147 000 krooni ületas sõiduki 120 000 krooni suuruse turuhinna), ei anna alust käsitada osa remondikulusid mittevajalikena (kasulikena või toreduslikena). Asjale tehtud kulutuste vajalikkust

§ 88

lg 1 tähenduses ei saa hinnata asja kui terviku hariliku väärtuse muutuse kaudu, vaid tehtud kulutuste iseloomu kaudu. Hagi tuleb rahuldada, arvestades nõude piire. Kostjad ei ole teinud hagejale tasaarvestusavaldust neil olevate võimalike kasutuseeliste või sõiduki amortiseerumisega seotud kahjuhüvitusnõuete tasaarvestamiseks hageja nõudega ega esitanud sellekohast vastuhagi. Seega ei saa ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 439 tulenevalt nende võimalike nõuete olemasolu käsitleda. Arvestades eeltoodut, ei saanud ka maakohus hinnata seda, kas hageja nõuet on alust sõiduki amortisatsiooni tõttu vähendada rohkem, kui hageja ise oli menetluses seda teinud, ning ebaõiged on maakohtu põhjendused sõidukile tehtud parenduste äratarbimise kohta. Samal põhjusel ei ole põhjendatud ka maakohtu seisukoht, et arvestada tuleb kostjate vastuväiteid selle kohta, et kostjad tegid sõiduki korrastamiseks ja tehnilise ülevaatuse läbimiseks kulutusi. Kostjad ei ole nimetatud võimaliku nõude osas esitanud vastuhagi ega teinud sellekohast tasaarvestusavaldust. Hageja nõude vähendamiseks poleks sellisel põhjendusel ka alust lähtuvalt

§ 84

lg-st 3, sest kostjad ei ole tõendanud, et sõiduki väärtuse võimalik vähendamine nimetatud summa ulatuses oleks toimunud hageja süül ja pärast hagi esitamisest teadasaamist. Hageja oli heauskne valdaja ning ei vastuta sõidukit varem vallanud isikute (varguse toimepanija, avarii põhjustaja jt) tegude eest, mis põhjustasid kostjatele kahjuliku tagajärje. Hageja saab vastutada sõidukiga toimunu eest üksnes selle aja eest, mil ta sõidukit valdas. Kuna hageja sai sõiduki oma valdusesse avariilisena, taastas selle ning kostjad olid nõus sõiduki tagastamisega remonditud kujul, siis on poolte vahel tekkinud

§ 88

lg 1 kohane võlasuhe hagejale kulutuste hüvitamiseks ning seda sõltumata asjaolust, et sõiduk oli korras ka hetkel, mil kostjad kaotasid selle valduse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 63 p 1, kui leidis, et sõidukile tehtud kulutusi tuleb käsitada vajalike kulutustena. Nii kindlustusandja kui ka ekspert lugesid sõiduki majanduslikus mõttes hävinuks (sõiduki taastamist peeti ebaotstarbekaks), kuid hageja tellis vaatamata sellele sõiduki remondi. Selliseid kulutusi tuleks käsitada kasulike kulutustena. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 1042 lg-t
2. Ka juhul, kui lugeda sõidukile tehtud kulutused vajalikeks, ei ole nende nõudmine kostjatelt õigustatud. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et

§ 88lg 1 kohaldamine välistab VÕS § 1042 kohaldamise.

Vajalike kulutuste hüvitamise korral tuleb arvestada ka omaniku rikastumisega eseme valduse taastamise hetkel. Praegusel juhul ei ole kostjad hageja arvel rikastunud (hageja ostis avariilise sõiduki 72 000 krooni eest, kostjatele tagastamise hetkel oli sõiduki väärtuseks 70 000 krooni, vaatamata 75 000 krooni suurusele remondikulule). Remondikulude hüvitamise kohustuse panemine kostjatele on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja sellele vastu ja leiab, et ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel materiaalõiguse norme õigesti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda

§ 88

lg 1 alusel kostjatelt nende sõidukile tehtud remondikulutuste hüvitamist.

§ 88

lg 1 järgi võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda VÕS § 1042 kohaselt. 10. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu sellele, et

§ 88

lg 1 reguleerib kulutuste hüvitamist ebaseaduslikule valdajale, st viidatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja oli sõidukile kulutuste tegemise ajal (

1. aasta oktoober) selle ebaseaduslik valdaja ning kostjad olid selle (ühis)omanikud (vt nt Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 30). Vallasasjade heauskse omandamise eeldused sätestab

§ 95

, mille lg 1 järgi on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Eeltoodust sätestab erandi sama sätte lg 3, mille järgi viidatud heauskset omandamist ei toimu, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Nimetatut ei kohaldata aga muu hulgas juhul, kui asi omandati avalikul enampakkumisel. Seega juhul, kui hageja oleks omandanud sõiduki avalikul enampakkumisel, oleks ta selle omandanud heauskselt ning asjas ei saaks kohaldada

§ 88

lg-t 1 ega VÕS § 1042, sest hageja oleks teinud kulutusi asjale, mille omanik ta oli (on). Ringkonnakohus käsitas hagejat sõiduki heauskse valdajana, s.o ebaseadusliku valdajana (

§ 34

lg 1), kes ei teadnud ega pidanudki teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata (

§ 35lg 1).

Menetlusosalised pole menetluse kestel väitnud, et hageja oleks sõiduauto omandanud avalikul enampakkumisel ja et ta oli kulutuste tegemise ajal selle omanik. Seetõttu polnud kohtutel vaja hinnata, kas hageja omandas sõiduki. 11. Ringkonnakohus selgitas

§ 88

lg 1 sisu ja eesmärke, osutades, et viidatud sätte esimese lause kohaselt saab valdaja nõuda kõigi asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, teise lause kohaselt on tal aga õigus nõuda muude kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 järgi. Kolleegium nõustub eeltooduga. Asjale tehtud kulutuste liigid on defineeritud TsÜS §-s

1. Selle sätte järgi on esemele tehtud kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest (p 1); kasulikud, kui nendega eset oluliselt parendatakse (p 2); toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu (p 3). Kolleegium märgib, et ringkonnakohus jättis hageja tehtud kulutuste vajalikkuse TsÜS § 63 lg 1 tähenduses hindamata. Ringkonnakohus on rajanud otsuse ekspertiisiakti järeldusele, arvestamata, et selles käsitleti kulutusi, mida oli vajalik teha avariilise auto sõidukorda seadmiseks. Nii osutab ringkonnakohus, et ekspertiisiaktis märgitu kinnitab, et hageja tehtud kulutused olid vajalikud: need olid eranditult tehtud sõiduki taastamiseks ja korrapäraseks majandamiseks endisel viisil. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et seaduse järgi tuleb vajalike kulutuste kindlakstegemisel hinnata kulutuste tegemise hetke seisuga seda, kas kulutustega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi.
2. Valdaja muude kulutuste hüvitamise nõue tuleb lahendada

§ 88lg 1 teise lause järgi, juhindudes VÕS §-s 1042 sätestatust.

VÕS § 1042 lg 1 esimese lause kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata, kas tuvastatud asjaoludel on kostjad hageja arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostjate vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates isiku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et isik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui eseme taastamine on kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt põhjendatud. Kui eseme taastamine kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka isik ise poleks seda taastanud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata. VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi võetakse rikastumise ulatuse kindlakstegemisel aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. See tähendab, et hüvitise määramisel tuleb arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab. 13. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu järeldusega, et kuivõrd kostjad ei olnud esitanud hageja nõudele tasaarvestusavaldust või vastuhagi VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel kasutuseeliste eest hüvitise saamiseks ega

§ 84

järgi sõiduki amortisatsiooniga seotud kahjuhüvitise saamiseks, siis ei olnud maakohtul alust kaaluda kostjate võimaliku kohustuse vähendamist. 14. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas

§ 88

lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud ja kui on, tuleb kvalifitseerida hageja kantud kulutused eraldi ja otsustada hagi rahuldamise üle.

1. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
2. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Osaühing Advokaadibüroo Küllike Namm. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Küllike Namm Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu