← Eesti

3-3-1-5-11

Obsah (4)§ 35§ 56§ 33§ 43

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 35 lg-s 5 nimetatud otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta, samuti muud informatsiooni planeeringualale kavandatavate ehitiste kohta ning kaalutlusi selle kohta, miks on väljapakutud planeeringulahendus parim. Sauga Vallavalitsus esitas

  1. veebruari
  2. a kirjaga keskkonnaministrile oma seisukohad, sealhulgas selgituse kavandatavate ehitiste osas ja keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse osas. Keskkonnaminister leidis
  3. märtsi
  4. a kirjas, et Sauga Vallavalitsuse esitatud põhjendused annavad alust järeldada, et Sauga Vallavalitsus ei ole järginud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest tulenevat kohustust selgitada detailplaneeringu elluviimisega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju olulisust ja kaaluda keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist või algatamata jätmist. Keskkonnaminister kordas oma nõuet esitada

§ 35

nõuetele vastav otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamise jätmise kohta. Sauga Vallavalitsus esitas

  1. aprillil 2008 sellele kirjale oma vastuväited.
  2. AS Raju esitas
  3. mail 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tuvastada keskkonnaministri toimingu õigusvastasus, mis seisnes Sauga Vallavalitsuse esitatud ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamise viivituses ja kohustada keskkonnaministrit lahendama ehituskeeluvööndi vähendamise taotlus 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1)

§ 35

nõuded ei ole Veejaama maaüksuse detailplaneeringu menetlemisel kohaldatavad, kuivõrd need sätted jõustusid neli aastat pärast selle detailplaneeringu algatamist.

§ 35

lg 1 kohaselt algatatakse keskkonnamõju strateegiline hindamine üheaegselt planeerimisdokumendi koostamise algatamisega. Planeerimisseaduse § 9 lg-st 12 ja § 16 lg-st 5 tulenevalt saab keskkonnamõju strateegiline hindamine toimuda vaid planeeringu koostamise etapis, s.o enne detailplaneeringu vastuvõtmist. Seadustest ei tulene erandeid, millal keskkonnamõju strateegilise hindamise võiks algatada mõnes hilisemas planeerimismenetluse etapis; 2) keskkonnaministril oli piisavalt informatsiooni detailplaneeringu ettevalmistamisega kaasneva keskkonnamõju kohta ka ilma keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimiseta. Seoses vee erikasutusloa taotluse lahendamisega on läbi viidud keskkonnamõju hindamine, mille aruande kiitis Keskkonnaministeerium heaks

  1. juunil 2005 ja mille alusel anti AS-le Raju
  2. märtsil 2006 vee erikasutusluba hüdroelektrijaama ja kalapääsu rajamiseks. Vee erikasutusloa väljastamisest nähtub, et AS Raju poolt kavandatav tegevus Sindi paisul on Natura 2000 võrgustiku kaitsekorra järgi lubatav; 3) ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega viivitamist ei õigusta ka vee erikasutusloa vaidlustamine, kuna tühistamisnõude esitamine ei mõjuta iseenesest veel haldusakti kehtivust. Kaebaja väitel rikub keskkonnaministri viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel kaebuse esitaja õigusi, sh ettevõtlusvabadust. Kuni taotluse lahendamiseni pole kaebajal võimalik jätkata kinnistu arendamist. Kaebaja kavatseb pärast keskkonnaministri õigusvastase viivituse pikkuse selgumist esitada ka nõude viivitusega tekitatud kahju hüvitamiseks.
  3. Keskkonnaministri vastuses ei peetud kaebust õigeks ning paluti jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja väitel pole ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisel ebamõistlikult viivitatud. Detailplaneeringu menetluses on tehtud olulisi menetlusvigu ning piisavalt ei ole põhjendatud, miks detailplaneeringus kaldale ehitiste rajamise lahendus on kõige otstarbekam. Vastustaja on andnud vallavalitsusele võimaluse vastavad vead parandada ja esitada täiendavad põhjendused, kuid seda pole siiani tehtud. Minimaalselt oleks pidanud olema tehtud

kohane otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse kohta. Vastustaja leiab, et enne kui kohalik omavalitsus ei ole teinud otsust keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta ning algatamata jätmisel esitanud kõik asjakohased põhjendused, ei saa lugeda senist detailplaneeringu menetlust õiguspäraseks ning ehituskeeluvööndi vähendamise küsimust ei ole selle detailplaneeringu alusel võimalik lahendada. Vastustaja märgib, et kaebaja õiguste rikkumine saab olla seotud mingite menetluslike õigustega. Ehituskeeld on seadusjärgne kinnisomandi kitsendus ning sellega tuleb kinnisasja omanikul arvestada. Kaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et keskkonnaminister annaks ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku.

  1. AS Raju täiendavates seisukohtades vastustaja seletuse osas märgiti, et vastustaja pole käsitlenud küsimust, kas käesoleval juhul on ehituskeeluvööndi vähendamine vajalik. Sauga Vallavalitsus on
  2. veebruari
  3. a kirjas märkinud, et planeeringuga kavandatavad ehitised kujutavad endast kompleksset tehnorajatist, millele ehituskeeld ei laiene. Ehituskeelu puudumisel puudub alus ka ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse menetlemiseks. Kaebaja kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju hindamine on läbi viidud vee erikasutusloa andmise menetluses ning see menetlus on sisuliselt toimunud detailplaneeringu menetluse ühe etapina. Keskkonnamõjude hindamisel ja kaebajale vee erikasutusloa väljastamisel lähtuti seejuures planeeringulahendusest, mis üldjoontes vastab vastuvõetud detailplaneeringu lahendusele ning millest vaieldamatult nähtus, et kaebaja kavandatava tegevuse elluviimiseks vajalikud rajatised püstitatakse ehituskeeluvööndisse. Kaebajal oli vee erikasutusloa saamisel kahtlemata põhjust eeldada, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks vastustaja poolt takistusi ei ole. Keskkonnaminister on sisuliselt asunud teostama järelevalvet detailplaneeringu seaduslikkuse üle, mis ei kuulu aga vastustaja pädevusse. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et konkreetsele detailplaneeringu menetlusele tuleb kohaldada

sätteid vastavalt selle seaduse § 56 lg-le 4 ning lg-le 5. Teistsugusel tõlgendusel tuleks

§ 56lg 5 pidada põhiseadusega vastuolus olevaks.

Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb ka isiku õigus haldusmenetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel.

kohaldamine detailplaneeringute menetlusele, mis olid algatatud enne selle seaduse jõustumist, kuid mida ei jõutud kehtestada 21. juuliks 2006, tähendaks kaebaja hinnangul ka põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kokkuvõtlikult tähendaks

kohaldamine käesoleval juhul seda, et tuleb läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine ning asuda uue detailplaneeringu koostamisele, arvestades hindamise tulemusi. Nimetatu oleks kindlasti vastuolus HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtetega.

  1. Tallinna Halduskohtu
  2. detsembri
  3. a otsusega haldusasjas nr 3-08-888 kaebus rahuldati ning tunnistati keskkonnaministri viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel õigusvastaseks ja kohustati keskkonnaministrit otsustama nõusoleku andmine või sellest keeldumine Veejaama maaüksuse detailplaneeringu alusel 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 25 160 krooni kantud menetluskulusid. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) vastustaja oleks pidanud esmajärjekorras, lähtudes Sauga Vallavalitsuse
  4. veebruari
  5. a kirjas toodud väidetest, võtma seisukoha, kas ehituskeeluvööndi vähendamine on üldse vajalik ning seejärel otsustama, kas anda selleks nõusolek või mitte; 2) LKS §-s 40 toodud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolek on HMS § 36 lg 2 nimetatud nõusolek ega ole käsitatav PlanS §-s 17 märgitud menetlusliku kooskõlastusega. Tegu on pärast planeeringu vastuvõtmist antava eelhaldusaktiga. Vastava nõusoleku puudumisel ei ole kaitsevööndi vähendamist ettenägev planeering selle kehtestamisel õiguspärane. Nõusoleku mittesaamisel tuleb planeeringus teha muudatused ning korrata planeeringu kooskõlastamist ning avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu. Seetõttu on võimalik viivituse vaidlustamine ja vastustaja kohustamine otsuse langetamiseks eraldi lõplikust haldusaktist - planeeringu kehtestamisest; 3) nõue, et kaebaja otsustaks enne nõusoleku saamist ära keskkonnamõju strateegilise hindamise või sellest loobumise, on õigusvastane. Seadus annab võimaluse keskkonnamõju strateegiline hindamine läbi viia ja selle tulemusi planeeringu menetlemisel arvesse võtta kuni planeeringu kehtestamiseni; 4) ületamaks informatsiooni puudusest tulenevat võimalikku otsustusviga, võimaldab haldusmenetluse seadus anda haldusakti kõrvaltingimusega. HMS § 53 lg 2 p 3 sätestab otsesõnu, et haldusaktile võib kehtestada kõrvaltingimuse, kui haldusakti andmine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel; 5) alusetu on vastustaja seisukoht, et nõusoleku andmisel saaks detailplaneeringu kehtestada, ilma et vastustajal oleks võimalik teostada järelevalvet ja tagada detailplaneeringu menetluse seaduslikkus. Keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimine on põhjendatud ning Sauga vallal tuleb esitada keskkonnamõju strateegilise hindamisega seonduvad dokumendid vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusele heakskiitmiseks ning õigusaktidele vastavuse kontrollimiseks vastustajale; 6) vastustajal puudusid seaduslikud alused LKS §-s 40 ette nähtud otsuse tegemisega viivitamiseks. Sauga Vallavalitsus on esitanud vastustajale kõik seaduses ettenähtud dokumendid, vastustajal endal on olemas mitmed täiendavad dokumendid, mis käsitlevad põhjalikult kõiki taotluse lahendamiseks vajalikke küsimusi ja taotluse lahendamisel on vastustajal võimalik kasutada seaduses sätestatud kõrvaltingimuste seadmise võimalust; 7) kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

§ 56

lg 5 on vastuolus PS §-st 10 tulenevate õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning PS § 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtetega.

  1. Keskkonnaministri apellatsioonkaebuses taotleti halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) apellant ei ole ebamõistlikult viivitanud Sauga Vallavalitsuse esitatud ehituskeelu vähendamiseks nõusoleku andmise taotluse menetlemisega. Esitatud detailplaneeringu menetluses on tehtud olulisi vigu. Kohalik omavalitsus peab langetama motiveeritud otsuse keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise kohta. Antud juhul on keskkonnamõju strateegiline hindamine põhjendatud; 2) vaidlus on asjaolus, millises detailplaneeringu menetlemise etapis peaks kohalik omavalitsus keskkonnamõju strateegilise hindamise kohta otsuse langetama ja kas selline otsus on keskkonnaministri poolt ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku andmise otsustamise eelduseks. Keskkonnamõju strateegiline hindamine mõjutab otseselt detailplaneeringu lahendusi. Keskkonnaminister ei saa eeldada, et tema nõusoleku andmise järel läbi viidav keskkonnamõju strateegiline hindamine ei muuda planeeringu ja kavandatava tegevuse olulisi tingimusi. Mõju hindamise tulemusena võib ilmneda vajadus planeeringut oluliselt muuta; 3) kohtuotsusest ei selgu, millisest ajahetkest on kohtu arvates tegemist õigusevastase viivitamisega. AS Raju palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kordas kaebuses toodud seisukohti.
  2. Tallinna Ringkonnakohus kaasas menetlusse kolmanda isikuna Sauga valla. Sauga vald palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja leidis, et Tallinna Halduskohtu otsus selles asjas on lõppjäreldustes õige. Keskkonnaministri õigusjärglasena (kohustamiskaebuse osas) kohtu poolt vastustajana kaasatud Keskkonnaamet toetas kohtuistungil apellatsioonkaebust.
  3. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a otsusega jäeti keskkonnaministri ja Keskkonnaameti apellatsioonkaebused rahuldamata. Kohus muutis halduskohtu otsuse põhjendusi ja resolutsiooni. Ringkonnakohus tunnistas keskkonnaministri viivituse õigusvastaseks alates
  6. juunist 2007 ning kohustamisnõude rahuldamiseks tegi ettekirjutuse keskkonnaministri asemel Keskkonnaametile. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et tulenevalt

§ 56

lg-st 5 oli keskkonnamõju strateegiline hindamine antud detailplaneeringu menetluses kohustuslik; 2) keskkonnamõju strateegiline hindamine tuleb aga läbi viia detailplaneeringu vastuvõtmise ajaks. Planeeringu vastuvõtmine tähendab kohaliku omavalitsuse kinnitust, et planeering vastab valla ruumilise arengu eesmärkidele ja vald on kontrollinud, et planeering on õiguspärane. PlanS § 16 lgs 1 sätestatud asjaolusid saab kohalik omavalitsus kinnitada vaid eeldusel, et planeeringu koostamisel on muu hulgas täidetud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest tulenevad strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja kohustused. Selles planeeringumenetluses on keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse nõuete täitmine planeerimismenetluses võimalik planeeringu vastuvõtmisele eelneva menetlusetapi juurde tagasipöördumise läbi, uuendades planeeringu vastuvõtmise otsuse kui haldusakti andmise menetlust; 3) looduskaitseseadus ei sätesta ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse läbi vaatamata jätmise aluseid. Haldusmenetluse seadusest tulenevalt võiks taotluse läbi vaatamata jätta, kui taotluse puudused jäetakse haldusorgani poolt tähtaja jooksul kõrvaldamata või kui menetlusosaline rikub soodustava haldusakti andmise menetluses enda kohustust esitada haldusorganile menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Käesoleval juhul ei ole need alused kohaldatavad juba seetõttu, et Sauga vald ei pidanud keskkonnamõju strateegilist hindamist vajalikuks. Tegemist oli Sauga valla ja keskkonnaministri vahelise õigusliku erimeelsusega keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse kohaldamise küsimuses; 4) keskkonnaminister saanuks LKS § 40 lg-s 3 sätestatud otsustuse tegemisega ootamist põhjendada viitega algatatavale või käimasolevale keskkonnamõju strateegilisele hindamisele. Keskkonnaministril polnud aga alust eeldada, et antud menetluses keskkonnamõjude strateegiline hindamine läbi viiakse. Samas ei hõlma keskkonnaministri volitused õigust teha strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajale ettekirjutust keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või selle algatamata jätmise otsuse koostamiseks. Keskkonnaminister pidi antud olukorras selle nõusoleku andmise otsustama lähtuvalt temale esitatud materjalidest; 5) ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumise tagajärg ei oleks kaebuse esitaja jaoks soodsam kui selle otsuse langetamisega viivitamine. Samas võib isiku huvidega seotud menetluses menetlustoimingute edasilükkamine riivata isiku põhiõigust menetlusele, sh õigust menetlusele mõistliku aja jooksul; 6) keskkonnaminister ei küsinud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku taotluse esmakordsel saamisel vallalt selgitusi, vaid tagastas selle taotluse

  1. juunil 2007 kirjaga põhjendamatult. Ringkonnakohus asub seisukohale, et viivitus algas sellest ajahetkest.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused keskkonnaminister ja Keskkonnaamet. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Keskkonnaministri kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Halduskohtu
  4. detsembri
  5. a otsuse ning Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta AS Raju kaebus rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli täiendava teabe saamine vallalt ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamiseks vajalik ning sellise teabe ootamine pole käsitatav õigusvastase viivitusena. Ehituskeeluvööndi vähendamiseks esitatav planeering peab sisaldama teavet keskkonnamõju strateegilise hindamise kohta ning keskkonnamõju strateegilise hindamise dokumentatsioon on detailplaneeringu osa. Teabe puudumine ei võimaldanud hinnata kavandatud tegevuse iseloomu ja vastavust kalda kaitse eesmärgile. Nõustuda ei saa seisukohaga, et õigusvastane viivitus algas
  8. juunist
  9. Sauga Vallavalitsus esitas detailplaneeringu materjale uuesti alles
  10. detsembril
  11. Isegi kui
  12. juuni
  13. a kirja saaks lugeda õigusvastaseks menetlustoiminguks, puudus kassaatoril kuni
  14. detsembrini võimalus taotlust lahendada. Viivituseks saaks lugeda aega pärast
  15. märtsi
  17. Keskkonnaamet taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste tühistamist selles asjas osas, millega kohustatakse Keskkonnaametit otsustama ehituskeeluvööndi vähendamine või sellest keeldumine 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, samuti ringkonnakohtu otsus osas, millega mõisteti Keskkonnaametilt välja AS Raju menetluskulud. Keskkonnaamet leiab, et ringkonnakohus käsitles ekslikult teda selles menetluses apellandina. Keskkonnaamet pole esitanud apellatsioonkaebust ning sellist kaebust polnud võimalik ka jätta rahuldamata. Keskkonnaamet ei vaidle vastu, et alates
  18. veebruarist 2009 otsustab ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku andmise Keskkonnaamet. Sauga Vallavalitsus ei ole Keskkonnaametile esitanud taotlust ehituskeeluvööndi vähendamiseks, samuti ei ole sellist taotlust edastanud keskkonnaminister ning seetõttu on Keskkonnaametil puudunud alus ja võimalus nimetatud küsimust menetleda. Keskkonnamet sai AS Raju ja keskkonnaministri vahelisest vaidlusest teada
  19. septembril 2010 saabunud kohtukutsega. Keskkonnaametit ei saanud lugeda keskkonnaministri menetlusõigusjärglaseks TsMS § 209 alusel. Kohus oleks pidanud kohustamiskaebuse osas kostja (vastustaja) asendama TsMS § 208 alusel ning alustama asja läbivaatamist algusest peale. Keskkonnaamet ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega, et keskkonnamõju strateegiline hindamine tuleb läbi viia detailplaneeringu vastuvõtmise ajaks. Kehtiv

§ 33

lg 1 sätestab, et keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus. Planeeringu koostamise all tuleb laiemalt mõista kogu planeerimisprotsessi enne planeeringu kehtestamist. Kuigi planeerimisseaduse ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätete vahel on rida ebakõlasid, tuleb kehtiva õiguse tõlgendamisel lähtuda sätete eesmärgist. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

§ 43. 13.

AS Raju vastuses kassatsioonkaebustele palutakse jätta kaebused rahuldamata.

  1. Keskkonnaministri
  2. juunil 2011 esitatud täiendavates seisukohtades avaldab kassaator, et jääb oma kassatsioonkaebuse juurde. Kassaator peab vajalikuks esitada täiendavalt järgmised põhjendused: 1) ebaloogiline on AS Raju positsioon, mille kohaselt keskkonnaminister oleks esmalt pidanud võtma seisukoha, kas tegemist on ehitistega, millele laieneb ehituskeeluvöönd ning sellise otsusega viivitamine on olnud õigusvastane. Juhul kui on esitatud taotlus, mis lähtub eeldusest, et ehituskeeluvööndi vähendamine on vajalik, pidi kassaator lahendama taotlust. Kaebuse esitaja tuvastusnõude kohaselt soovitakse tunnistada õigusvastaseks keskkonnaministri viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel. Sellega on määratud ka see tegevus, mida antud haldusasjas on võimalik õigusvastaseks tunnistada. Sauga Vallavalitsuse taotlusmaterjalidest nähtub selge soov vähendada ehituskeeluvööndit. Kui lähtuda eeldusest, et ehituskeeluvööndit ei olnud vaja vähendada, siis on tegevusetud olnud pigem valla organid, kes detailplaneeringut ei kehtestanud; 2) keskkonnamõju strateegilise hindamise osas märgib kassaator, et antud juhul oli minimaalselt vajalik otsustada keskkonnamõju strateegilise hindamise küsimus või läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine, mille algatamine tuli lahendada kaalutlusõiguse alusel; 3) kui asuda seisukohale, et

detailplaneeringule ei kohalduks, oleks see olukord vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta. Kuna detailplaneeringut ei ole kehtestatud, tuleb sellele

§ 56

lg 5 tulenevalt seda sätet ka kohaldada.

§ 56lg 5 on Euroopa õiguse ülevõtmiseks vajalik erinorm.

  1. Keskkonnaameti
  2. juuni
  3. a täiendavates seisukohtades leitakse järgmist: 1) Keskkonnaamet on jätkuvalt seisukohal, et Keskkonnaameti menetlusse kaasamisel ja keskkonnaametile menetluskulude kohustuse panemisel on ringkonnakohus rikkunud protsessiõigusnorme. Vaidlust ei ole selles, et alates
  4. veebruarist 2009 saab ehituskeeluvööndit vähendada Keskkonnaameti nõusolekul, sealhulgas ka pooleliolevates menetlustes. Keskkonnaamet saab LKS § 40 alusel ehituskeeluvööndi vähendamisega seonduva otsustada kohaliku omavalitsuse põhjendatud taotlusel. Kuni Keskkonnaametile pole esitatud eelnimetatud põhjendatud taotlust seaduses sätestatud lisadokumentidega, ei saa Keskkonnaamet võtta vastu ka otsust ehituskeeluvööndi vähendamise kohta. Keskkonnaminister ega kohalik omavalitsus ei ole Keskkonnaametile üle andnud Veejaama maaüksuse detailplaneeringu alusel taotletava ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust, esitatud detailplaneeringut ega muid menetlust puudutavaid dokumente. Keskkonnaamet sai ennast positsioneerida haldusorganina, kes peab lahendama ehituskeeluvööndi vähendamise küsimuse alles pärast ringkonnakohtult kohtukutse saamist; 2) Keskkonnaametit ei saanud lugeda keskkonnaministri menetlusõigusjärglaseks TsMS § 209 alusel, vaid kohus pidi lähtuma TsMS §-st 208, mis sätestab kostja (vastustaja) asendamise ja kaasamise. Keskkonnametit ei saa käsitada keskkonnaministri üldõigusjärglasena ja keskkonnaministri kohustamise kaebuses oleks pidanud kohus menetluse kohustamiskaebuse osas lõpetama. Ka juhul, kui keskkonnaministri vastava pädevuse Keskkonnametile üleandmise protsessuaalseks tagajärjeks oleks menetlusõigusjärglus, on rikutud menetlusnorme. Ringkonnakohus on menetlusõigusjärglaseks lugemise osas võtnud seisukoha alles
  5. oktoobri
  6. a kohtuistungil, informeerimata Keskkonnametit mingilgi moel käimasolevast menetlusest, esitamata dokumente ja andmata võimalust neile vastata; 3) olukorras, kus asja otsustamine on haldusmenetluse käigus üle läinud teise haldusorgani pädevusse, tuleb menetluse üleandmisel lähtuda HMS § 15 lg-s 4 sätestatust. Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise organi pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale organile, teatades sellest taotlejale. Kuivõrd nimetatud nõudeid järgitud pole, ei saa ehituskeeluvööndi vähendamise otsuse tegemisega seotud viivitust alates
  7. veebruarist 2009 panna Keskkonnaameti kanda. AS Raju pole seda ka nõudnud; 3) Keskkonnaamet ei ole andnud põhjust apellatsioonkaebuseks ja sellega seoses tekkivateks kuludeks. Keskkonnaamet on moodustatud alles pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja saabumist. AS Raju on palunud menetluskulud välja mõista üksnes keskkonnaministrilt ega pole taotlenud kulude väljamõistmist Keskkonnaametilt. Kohus on väljunud kaebaja taotluse raamidest. Ei ole põhjendatud panna Keskkonnaametile kulusid, mille tekkimist ei saa Keskkonnaamet kuidagi vältida; 4) Keskkonnaamet ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et keskkonnamõju strateegiline hindamine tuleb läbi viia detailplaneeringu vastuvõtmise ajaks.

§ 33

lg 1 sätestab, et keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus. Kuigi Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-8-02 leidnud, et planeeringu koostamise all tuleb mõista perioodi enne planeeringu vastuvõtmist, on Keskkonnaamet seisukohal, et tulenevalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ning planeerimisseaduse eesmärgist tuleb keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis mõista planeeringu koostamise all laiemalt kogu planeerimisprotsessi enne planeeringu kehtestamist. Keskkonnamõju strateegiline hindamine ei pea olema lõpetatud planeeringu vastuvõtmise ajaks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I

  1. Kuigi kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine on formaalselt kohaliku omavalitsuse pädevuses ning otsustatakse koos vastava ala detailplaneeringu kehtestamisega, eeldab see Keskkonnaameti (kuni
  2. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks kohalik omavalitsus peab esitama taotluse. Nimetatud taotluse lahendab pädev haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, juhindudes looduskaitseseaduses sätestatud kriteeriumidest.
  3. Kuna nõusolek antakse planeerimismenetlust läbiviivale kohalikule omavalitsusele tema taotluse alusel, siis kujunesid vahetud õiguslikud seosed selle taotluse menetlemisel keskkonnaministri ja kohaliku omavalitsuse vahel ning ministri toiming on vahetult adresseeritud omavalitsusorganile. Planeerimismenetluses ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku taotlust lahendavat haldusorganit tuleb aga siiski HMS § 11 lg 1 p 4 kohaselt käsitada selles planeerimismenetluses menetlusosalisena ning vastava nõusoleku lahendamist planeerimismenetluse menetlustoiminguna. Kolleegium leiab, et sellist nõusolekule saab kohaldada HMS § 16 lg-s 1 sätestatud kooskõlastuse regulatsiooni. Samas selle nõusoleku taotluse lahendamise täpsem menetluskord ei ole õiguslikult reguleeritud. Tagatud ei ole planeeringut taotleva isiku õigus informatsioonile ja õigus olla ära kuulatud. Seda ei leevenda piisavalt ka HMS § 36 lg-st 2 tulenev kohaliku omavalitsusorgani selgitamiskohustus. Seadus ei sätesta kohaliku omavalitsuse kohtulikku kaebeõigust nendes avaliku võimu teostamisel kujunevates kahe haldusorgani vahelistes õigussuhetes ega näe ette ka ministri toimingu vaidlustamise kohtuvälist erikorda. Avaliku võimu teostamisel tekkivad organitevahelised vaidlused ei kuulu üldjuhul halduskohtu pädevusse. Ehituskeelu vööndi vähendamise nõusoleku andmise otsustamine ei riiva üldjuhul ka kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Kohalikul omavalitsusel puudub samuti õiguslik volitus pöörduda kohtusse planeeringust huvitatud isiku õiguste ja vabaduste kaitseks.
  4. Selle kohtuasjaga seonduv planeerimismenetlus on algatatud eraõigusliku juriidilise isiku taotluse (avalduse) alusel. Vaidlus puudub selles, et ehituskeeluvööndit vähendava planeeringu kehtestamine mõjutab eelduslikult soodsalt isiku põhiseaduslikult kaitstavat ettevõtlusvabadust ning omandi kasutamise vabadust ja vastupidi - sellise planeeringu mittekehtestamine riivab PS §-des 31 ja 32 loetletud õigusi ja vabadusi. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et selline võimalik riive kaasneb siiski kohaliku omavalitsusorgani otsusega, millega soovitud planeeringut ei kehtestata või kehtestatakse see soovitust erineval kujul. Käesolevas asjas ei ole kohalik omavalitsus otsustanud planeeringu kehtestamist ja planeerimismenetlus pole lõppenud. Kolleegiumi senine praktika tugineb põhimõttele, et menetlustoimingud on vaidlustatavad koos lõpliku haldusaktiga ning eraldiseisvalt üksnes siis, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata haldusmenetluse lõplikust tulemusest või menetlustoiming toob vältimatult kaasa õigusvastase otsuse. Planeerimismenetluse raames tehtavate menetlustoimingutega seoses on kolleegium asunud seisukohale, et nii maavanema järelevalveotsuse kui ka Keskkonnaministeeriumi kooskõlastuskirja vaidlustamine on võimalik üksnes olukorras, kus järelevalveotsusest või kooskõlastuskirjast tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid asjades nr 33-1-12-07, 3-3-1-1-10, 3-3-1-38-10). Muudel juhtudel oleks selliste planeerimismenetluste aspektist menetlustoimingute vaidlustamine võimalik üksnes koos lõpliku haldusaktiga. Käesolevas planeerimismenetluses tooks pädeva haldusorgani keeldumine nõusoleku andmisest vältimatult kaasa planeeringu mittekehtestamise. Sarnane toime on nõusoleku andmisega viivitamisel. Ka nõusoleku andmisega viivitamise korral ei ole kohalikul omavalitsusüksusel võimalik ehituskeeluvööndit vähendavat planeeringut kehtestada. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi arvates planeeringust huvitatud isikul kaebeõigus käesoleval juhul.
  5. AS Raju kaebusest nähtub, et kaebaja arvates on keskkonnaminister ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel õigusvastaselt viivitanud ja taotleb ministri kohustamist selle taotluse läbivaatamiseks 30 päeva jooksul. HKMS § 4 lg 2 kohaselt võib halduskohtusse kaevata ka avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevusele või tegevusetusele või viivitusele avalik-õiguslikus suhtes. Õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul on isiku menetluspõhiõiguse oluline osa ning selline õigus kuulub ka eraõiguslikele juriidilistele isikutele. Planeerimismenetluses mõjutab ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse läbivaatamise kestus kõige otsesemalt ka planeerimismenetluse ajalist kulgu. Kuivõrd eelnevast nähtuvalt puuduvad kohalikul omavalitsusel selles asjas efektiivsed õiguslikud vahendid menetluse kiirendamiseks (võimalus pöörduda kohtusse või lugeda nõusolek antuks n-ö vaikimisi), oleks kohaliku omavalitsuse tegevuse kohtulik vaidlustamine kaebuses sisalduva viivituse motiivil perspektiivitu ning seetõttu on kohtud põhjendatult menetlenud AS Raju kaebust keskkonnaministri tegevuse peale. II
  6. Kohalik omavalitsus esitas ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse keskkonnaministrile. Viimase pädevusest läks vastavate taotluste, sealhulgas menetluses olevate taotluste lahendamine alates
  7. veebruarist 2009 Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse keskkonnaametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse § 33 lg 13 alusel Keskkonnaameti pädevusse. Eelnimetatud säte on erinormiks HMS § 8 lg-s 3 sätestatu suhtes, mille kohaselt haldusorgani pädevuse muutumisel peab asja menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse lõpule. Seadus ei sisalda aga erinormi, mis sätestaks menetletava asja üleandmise täpsema korra. Kolleegium leiab, et antud juhul saab analoogia korras juhinduda HMS § 15 lg-s 4 sisalduvast põhimõttest, mille kohaselt pädevust mitteomav haldusorgan edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et keskkonnaminister oleks pädevuse muutumisel edastanud taotluse Keskkonnaametile. Taotlusega Keskkonnaameti poole pöördumist ei väida kohalik omavalitsus. Keskkonnaameti väitel sai ta informatsiooni kohaliku omavalitsuse taotluse kohta kaebuse menetlemise käigus ringkonnakohtus ning konkreetsest kohtuasjast alles
  8. septembri
  9. a kohtukutsega, s.o 1,5 aastat pärast apellatsioonimenetluse alustamist. Ka kaebaja ei väida, et Keskkonnaamet teadis lahendamata taotlusest juba varem.
  10. Keskkonnaametile läks
  11. veebruarist 2009 küll üle seda liiki asjade menetlemise pädevus, kuid kuna osutatud asjaoludel ei olnud ametil õiguslikku kohustust ja faktilist võimalust konkreetset taotlust menetleda, ei ole talle etteheidetav ka viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise küsimuse lahendamisel. Kolleegium leiab, et amet oleks pidanud kujunenud olukorras ilmutama suuremat aktiivsust tema pädevusse üleantavate asjade ülevõtmisel ning ameti oluliselt suurem aktiivsus selles aspektis tõenäoliselt lühendanuks menetluse kestust ka selles asjas. Samas eeltoodu on ebapiisav Keskkonnaameti tegevuse õigusvastasuse nentimiseks.
  12. Halduskohtumenetluse seadustik ei sisalda eraldi regulatsiooni selle kohta, kuidas toimub vastustaja asendamine või täiendava vastustaja kaasamine kohtumenetluse käigus. Käesolevas asjas on Keskkonnaamet kaasatud menetlusse apellatsioonimenetluse staadiumis AS Raju vastuses keskkonnaministri apellatsioonkaebusele esitatud taotlusest lähtuvalt. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks selles küsimuses teinud põhistatud määruse. Ringkonnakohtu otsuse punktide 10-11 kohaselt luges ringkonnakohus Keskkonnaameti keskkonnaministri õigusjärglaseks osas, mis puudutab taotlust ministri kohustamiseks ehituskeeluvööndi taotluse lahendamiseks ning selles osas omistab kohus Keskkonnaametile ka keskkonnaministri apellatsioonkaebuse. Kolleegium märgib, et haldusfunktsioonide üleandmisel ei teki õigusjärglust tsiviilõiguslikus tähenduses. Käesoleval juhul ei ole kohtumenetluses tegemist ka menetlusõigusjärglusega, millele oleks kohaldatav TsMS § 209 regulatsioon, kuivõrd puudub selle sätte kohaldamise eelduseks olev üldõigusjärglus. Põhimõtteliselt on vaadeldav menetlussituatsioon võrreldav teise kostja kaasamisega. TsMS § 208 reguleerib kostja kaasamist tsiviilkohtumenetluses. Nimetatud säte näeb ette võimaluse kaasata kostjana teine isik kuni kohtuliku arutamise lõpuni esimese astme kohtus (lõige 2), kusjuures pärast kostja kaasamist alustatakse asja läbivaatamist algusest peale (lõige 3). Selles asjas ei ole kohus juhindunud osundatud sätetest. Kolleegium peab õigeks, et neil juhtudel, kui kohtumenetluse kestel toimub asjassepuutuvate haldusfunktsioonide üleandmine vastustajalt teisele organile, peab kaebaja esitama taotluse vastustaja asendamiseks või täiendavaks kaasamiseks või sellise taotluse puudumisel peab asja lahendav kohus tegema kaebajale ettepaneku kaebuse muutmiseks. Kohus lahendab taotluse määrusega ja kaasab teise vastustaja. Menetlusökonoomia aspektist on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht omistada teise vastustajana kaasatud haldusorganile keskkonnaministri varasemad menetlustoimingud selles kohtuasjas, sh apellatsioonkaebuse, st lugeda Keskkonnaamet keskkonnaministri menetlusõigusjärglaseks. Samas kitsendab eelnev olulisel määral kaasatud haldusorgani võimalusi esitada vastuväiteid ja täiendavad tõendeid ja kasutada muid menetlusõigusi, millele on osutanud ka Keskkonnaamet oma kassatsioonkaebuses. Kolleegium on seisukohal, et üldjuhul peaks teise vastustaja kaasamise tagajärjeks olema menetluse alustamine algusest peale. Ka kehtiv halduskohtumenetlusõigus ei näe ette võimalust teise vastustaja kaasamiseks alles apellatsioonimenetluses. Asjaolu, et nii keskkonnaminister kui ka Keskkonnaamet on riigi kui haldusvõimu kandja organid, ei välista halduskohtumenetluses nende organite iseseisvat õigussubjektsust, millest tuleneb ka kohustus garanteerida menetlusõiguste maksimaalne kasutamine. Selles kohtuasjas ei pea aga kolleegium haldusorgani ebaõige kaasamise alusel kohtuotsuse tühistamist siiski põhjendatuks. Kolleegium leiab, et konkreetsetel asjaoludel menetlusökonoomia põhimõte kaalub üles Keskkonnaameti kui vastustaja menetlusõiguste rikkumise. Keskkonnaamet ei ole osutanud, millised konkreetsed menetlustoimingud jäid seetõttu sooritamata, millised tõendid esitamata ning et nimetatud asjaolud tõid kaasa eksliku kohtulahendi. III
  13. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt esitas Sauga Vallavalitsus keskkonnaministrile
  14. mail 2007 taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Nimetatud taotlus oli kassatsioonimenetluse alguseks lahendamata ning kolleegiumil puudub teave, kas taotlus on käesolevaks ajaks lahendatud või mitte. Kohtuasjas sisalduvatest andmetest nähtub, et
  15. juunil 2007 tagastati kohaliku omavalitsuse esitatud taotlus ja sellele lisatud dokumendid Keskkonnaministeeriumi poolt põhjendusel, et seda taotlust pole võimalik lahendada seni, kuni kestab kohtuvaidlus AS-le Raju väljastatud vee erikasutusloa osas. Teist korda esitas Sauga Vallavalitsus keskkonnaministrile taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks
  16. detsembril
  17. Vastuses leidis keskkonnaminister, et esitatud dokumentatsioon ei anna piisavalt informatsiooni otsuse langetamiseks ning palus esitada täiendavat teavet, sealhulgas otsuse keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta. Sauga Vallavalitsus esitas oma seisukohad taotletava teabe osas
  18. veebruaril
  19. Sellele kirjale vastas keskkonnaminister
  20. märtsi
  21. Keskkonnaminister leidis, et Sauga Vallavalitsus ei ole täitnud kohustust selgitada detailplaneeringu elluviimisega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju olulisust ja kaaluda keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist või algatamata jätmist. Keskkonnaminister kordas nõuet esitada

§-s 35 nimetatud nõuetele vastav otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta. Sauga Vallavalitsus esitas

  1. aprillil 2008 uuesti oma vastuväited.
  2. Seadus ei sätesta konkreetset tähtaega, mille kestel sellised taotlused tuleks lahendada. Õiguslikult sätestatud tähtaja puudumisel tuleks selliste taotluste lahendamise menetlus läbi viia mõistliku aja jooksul. Sellise mõistliku aja määratlemine sõltub mitmetest asjaoludest: küsimuse keerukusest ja asja lahendamisel vajalikest menetlustoimingutest, esitatud taotluse nõuetekohasusest, taotleja poolt HMS § 15 lg 3 ja § 38 lg 3 tuleneva koostöökohustuse täitmise iseloomust ja muudest asjaoludest, mis võivad objektiivselt mõjutada menetluse vajalikku kestust. Siinjuures tuleb menetluse kestust mõjutava küsimuse olulisuse ja keerukuse hindamisel arvestada ka seda, et planeeringuala hõlmab Natura 2000 ala. Ringkonnakohus tunnistas keskkonnaministri viivituse Sauga valla taotluse anda nõusolek Veejaama kinnistu detailplaneeringuga ehituskeeluvööndi vähendamiseks lahendamisel õigusvastaseks alates
  3. juunist 2007, s.o vähem kui kahe kuu möödumisest, arvates taotluse esitamisest. Kuigi kohaliku omavalitsuse taotlus tagastati sellel päeval ning kohtuasja materjalidest nähtuvalt võib järeldada, et selline tagastamine polnud põhjendatud, ei loo taotluse õigusvastane tagastamine iseendast viivitust. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht viivituse alguse osas pole eelnevast tulenevalt põhjendatud. Menetluse jätkamisel pärast taotluse teistkordset esitamist ei saavutanud menetlusosalised üksmeelt kehtiva õiguse tõlgendamisel. Küsimus sellest, kas keskkonnaministri nõue oli õiguspärane ja põhjendatud, ei ole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv. Keskkonnaministri esitatud nõude korduv täitmata jätmine oli selgeks signaaliks selle kohta, et küsimus tuleb ministril otsustada olemasoleva informatsiooni ja dokumentide alusel. Selline otsustus võib olla nii nõusolekut andev kui ka sellest keelduv. Vaatamata eelnevale keskkonnaminister nõusoleku andmist ei otsustanud. Seetõttu leiab kolleegium, et keskkonnaministri tegevusetus oli õigusvastane alates maikuust
  4. Ringkonnakohtu otsus vastavas osas kuulub muutmisele. IV
  5. Ringkonnakohtu otsusega on Keskkonnaametit kohustatud otsustama looduskaitseseaduse § 40 lg 3 alusel eelviidatud nõusoleku andmine või sellest keeldumine 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kolleegium möönab, et Sauga valla taotlus ei ole kohtuasja materjalidest nähtuvalt õiguslikult ja faktiliselt Keskkonnameti menetluses. Taotluse edastamata jätmisega on keskkonnaminister jätkuvalt viivituses. Uut taotlust Keskkonnaametile ei ole esitanud ka kohalik omavalitsus. Keskkonnaametil on seetõttu puudunud võimalus tutvuda taotlusega, hinnata õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, arvestades sealhulgas nende võimaliku muutumisega senise menetluse kestel ja kujundada otsuse langetamiseks oma seisukoht nõusoleku andmise või sellest keeldumise osas. Seetõttu on Keskkonnaametile taotluse lahendamiseks konkreetse 30-päevase tähtaja kehtestamine kohtuotsusega siinkohal ennatlik. Kolleegium rõhutab täiendavalt, et kohtu poolt pandud kohustust saab Keskkonnaamet täita vaid juhul, kui vastav taotlus on antud tema menetlusse. Keskkonnaametile ei ole etteheidetav, et keskkonnaminister pole pädevuse muutumisel sooritanud õiguspäraseid toiminguid lahendamata taotluse edastamisel. Samas tuleb möönda, et haldusmenetluses haldusorganite omavaheliste suhete probleemid ei saa üldjuhul piiravalt mõjutada huvitatud isiku menetluspõhiõigusi. Seetõttu leiab kolleegium, et eelnevat arvestades on kohustamiskaebuse rahuldamine põhjendatud. V
  6. Kolleegium leiab, et eeltoodust tulenevalt kuulub keskkonnaministri kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Kohus muudab ringkonnakohtu lahendit viivituse alguse aja osas ning loeb keskkonnaministri viivituses olevaks hiljemalt
  7. aasta maikuust. Kolleegium rahuldab osaliselt Keskkonnaameti kassatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu otsusega selles asjas on AS Raju apellatsiooniastme menetluskulud välja mõistetud tema kasuks Keskkonnaministeeriumilt ja Keskkonnaametilt kummaltki 9323 krooni suuruses summas. Kohus muudab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni selles osas ja mõistab AS Raju menetluskulud apellatsiooniastmes tervikuna välja Keskkonnaministeeriumilt. AS Raju menetluskulud olid 18 646 krooni, s.o 1191,70 eurot. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus menetluskulude kohta muutmata. Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti poolt tasutud kautsjonid kuuluvad tagastamisele. AS Raju kassatsiooniastmes kantud menetluskulude 943,08 eurot väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata. Kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.