Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 33-1-40-11 1.

§ 117

lg 1 p 4 alusel võib asutus vabastada ametniku ametikohale mittevastavuse tõttu ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse korral ning

§ 117

lg 1 p 3 alusel juhul, kui ametnikul puudub dokument, mis on vastavas ametis töötamise kohustuslik tingimus. Nõustuda ei saa otsuse p-des 16-18 sisalduva järeldusega, et kuna käskkirja põhjendavas osas on näidatud põhjus, mis võimaldab kohaldada

§ 117

lg 1 p 3, on

§ 117lg 1 p 4 haldusakti alusena märgitud ekslikult.

Ma ei nõustu seisukohaga, et vaidlustatud käskkirja andmise alusena

§ 117lg 1 p 4 märkimine oli ekslik ning tegemist on akti vormiveaga.

Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on akt antud

§ 117

lg 1 p 4 alusel ja senises kohtumenetluses on toimunud vaidlus selle üle, kas käskkirjas on piisava põhjalikkusega motiveeritud kaebaja teenistusest vabastamist ebapiisava keeleoskuse tõttu, ning selle üle, kas kaebaja keeleoskus ka tegelikult oli teenistusülesannete täitmiseks ebapiisav. Vastustaja tahe tugineda

§ 117lg 1 p-le 4 nähtub ka käskkirja lisaks olevast Põhja Politseiprefektuuri 21.

mai 2009. a teatisest, milles teavitati kaebajat, et keeleoskust tõendava dokumendi tähtajaks esitamata jätmisel vabastatakse ta teenistusest just nimetatud alusel. Ka asja muudest materjalidest ei nähtu, et vastustaja tahe olnuks kohaldada

§ 117lg 1 p 3.

2. Kuigi mõlemat eelnimetatud normi kohaldatakse ametniku ametikohale mittevastavuse korral, on asutusel nende kohaldamisel erinev diskretsiooniruum ja sellest tulenevalt motiveerimiskohustuse erinev ulatus. Punkti 4 kohaldamine eeldab määratlemata õigusmõiste "ebapiisav keeleoskus" sisustamist ja kohustab asutust ära näitama, kuidas keeleoskuse puudulikkus toob kaasa ametikohale mittevastavuse. Otsuse p-s 10 on koosseisu enamus juhtinud tähelepanu sellele, et vaidlustatud käskkirjast ega selles viidatud teatisest ei nähtu, milles kaebaja keeleoskuse puudulikkus ja ebapiisavus teenistusülesannete täitmiseks väljenduvad, ning vastustaja seisukohad, mis sisuliselt ja täpsemalt kirjeldavad puudujääke kaebaja keeleoskuses, on esitatud alles kohtumenetluse käigus. Samas ei vii nimetatud motiveerimispuudused koosseisu enamuse hinnangul vaidlustatud käskkirja tühistamisele. Esmalt tuleks märkida, et kui koosseisu enamus asub seisukohale, et käskkirjas märgitud õiguslik alus (

§ 117

lg 1 p 4) on ekslik ja peab seda väheoluliseks vormiveaks, mis HMS §-st 58 tulenevalt ei too kaasa haldusakti tühistamist, on eksitav kajastada otsuses

§ 117lg 1 p 4 kohaldamisel esinevaid motiveerimispuudusi.

Olukorras, kus koosseisu enamus peab õigeks aluseks

§ 117

lg 1 p 3 ja leiab, et aktis viidatud teatises sisaldub ka selle kohaldamise põhjendus, ei saa väidetavalt eksliku õiguslik aluse kohaldamise ebapiisav põhjendamine mõjutada hinnangut akti õiguspärasusele. Kuna olen seisukohal, et käskkirjas

§ 117

lg 1 p-le 4 tuginemine ei olnud ekslik, vaid taotluslik, ei saa ma nõustuda, et kohtute poolt tuvastatud motiveerimisvead ei saa viia vaidlustatud käskkirja tühistamisele.

§ 117lg 1 p 4 kohaldamine võimaldab asutusele ulatuslikku kaalumisruumi.

Kolleegiumi praktika on olnud järjekindlalt range selles, et olulist kaalumisruumi võimaldavate ning isikule koormavaid tagajärgi kaasa toovate otsustuste puhul tuleb motiveerimiskohustust järgida erilise hoolikusega (vt näiteks halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-62-02, p 11) ja üldreeglina ei ole motiveerimispuuduste kõrvaldamine kohtumenetluse käigus aktsepteeritav (halduskolleegiumi
3. novembri
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08, p 11 ja seal viidatud praktika,
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-3-1-13-11, p 11). Seega leian, et praegusel juhtumil vaidlustatud käskkirjale ette heidetavad puudused on kolleegiumi senise praktika kohaselt sedavõrd olulised, et nende olemasolul ei saaks HMS §-le 58 tuginedes jätta haldusakti tühistamata.
7. Ma ei nõustu ka otsuse p-s 12 sedavõrd kitsa diskretsiooniruumi omistamisega

§ 117lg 1 ple 3 ja § 117 lg-le 4 nende koosmõjus.

Otsuses leitakse, et

§ 117

lg 1 p 3 kohaldamise eelduste esinemisel saab ametniku kohest teenistusest vabastamist vältida ainult juhul, kui ametnikku on võimalik nimetada § 117 lg-st 5 lähtuvalt teisele ametikohale. Leian, et selline grammatiline tõlgendus ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega.

§ 117

lg 1 p-s 3 nimetatud eelduse dokumendi puudumine - ilmnemine ei peaks alati kaasa tooma kohest tagajärge teenistusest vabastamise näol sellistel juhtudel, kui teisele ametikohale üleviimine pole võimalik.

§ 117

lg 1 p 3 haldusmenetluse põhimõtetega kooskõlas olev mõistlik kohaldamine eeldab, et asutus selgitab esmalt välja dokumendi puudumise põhjuse ning, kui tegemist on kõrvaldatava põhjusega, annab mõistliku tähtaja selle kõrvaldamiseks. Samuti ei saa välistada, et vastuväidete ja selgituste esitamise võimaldamine viib tulemusele, et asutuse poolt nõutav dokument on võimalik asendada muu dokumendiga või et ametikohal esitatavate nõuete täidetust on vormikohase dokumendi asemel võimalik muul moel usaldusväärselt tõendada.