← Eesti

3-2-1-60-11

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

(VÕS) § 200 lg 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kuni

  1. maini 2009, mis tähtpäevaks pidi olema tekkinud nõue, mida tasaarvestatakse (passiivnõue). Täitmisavalduse esitamise ajal
  2. detsembril 2008 oli kostjal laenusaaja vastu 1 862 989 krooni 97 sendi suurune nõue (s.o
  3. augustil 2008 sissenõutavaks muutunud laenu tagasimakse põhiosa ja intress ning viivis). Selle nõude on hageja sundtäitmise käigus tasunud. Kuna laenuleping ei lõppenud ülesütlemisega, tekkis kostjal õigus nõuda laenu teise osa tagastamist lepingu järgi
  4. novembril
  5. Seega on tasaarvestatav nõue tekkinud alles
  6. novembril 2009, s.o pärast tasaarvestuse olukorra lõppemist
  7. mail
  8. Laenusaaja tasaarvestuse avalduse tegemisel ei olnud täidetud tasaarvestuse eeldus, s.o tasaarvestuse olukord. Seega ei lõppenud sundtäitmisele esitatud nõue tasaarvestusega ning sundtäitmist ei ole alust tunnistada lubamatuks. Laenulepingutest tulenevad laenusaaja kõik kohustused on muutunud sissenõutavaks tähtpäeva saabumisega. Laenulepingu ülesütlemise vaidlustamise võimalik mõju on lõppenud ja vaidlus ülesütlemise üle sisutühi (kuna kostjal on õigus sundtäitmist nõuda, ei vabaneks hageja ka täitemenetluse kuludest).
  9. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  10. Tallinna Ringkonnakohus muutis
  11. jaanuari
  12. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi tuvastas maakohus õigesti, et kostja ei öelnud
  13. novembri
  14. a avaldusega laenulepinguid üles ja et täitmisavalduse esitamise ajal
  15. detsembril 2008 oli sissenõutav 1 862 989 krooni 97 sendi nõue. Maakohus arvestas otsuse tegemisel põhjendatult asjaoluga, et kohtumenetluse ajal muutus kostja nõue tervikuna sissenõutavaks. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et laenusaaja nõue oli tasaarvestuse tegemise ajaks aegunud. Ebaõige on aga maakohtu seisukoht, et tasaarvestatav nõue tekkis
  16. novembril 2009, s.o pärast tasaarvestuse olukorra lõppemist.

§ 197

lg 1 mõtte kohaselt tekib tasaarvestuse õigus alates ajast, mil tasaarvestava poole nõude täitmise aeg on saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu, sõltumata sellest, kas selle nõude täitmise aeg on saabunud.

§ 197

lg-s 2 sätestatud tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed tekivad alates ajast, mil teine pool saab kätte tasaarvestuse avalduse. Kostja sai tasaarvestuse avalduse kätte

  1. mail
  2. Selleks ajaks oli tasaarvestava poole nõue, mis tulenes
  3. mai
  4. a müügilepingust ja muutus samal päeval sissenõutavaks, TsÜS § 136 lg 2, § 146 lg 1, § 147 lg-te 1 ja 2 järgi aegunud.

§ 200

lg 2 mõtte järgi on tasaarvestava poole aegunud nõude tasaarvestus lubatav juhul, kui õigus teise poole nõue tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Praegusel juhul ei tekkinud laenusaajal tasaarvestuse õigust enne nõude aegumist.

§ 170

järgi loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Praegu loovutati nõue kostja vastu ja tasaarvestus tehti

  1. mail 2009, mil kostjale sellest teatati. Selleks ajaks oli tasaarvestav nõue aegunud ja tasaarvestuse olukord lõppenud. Sundtäitmisele esitatud nõue ei lõppenud kohtumenetluse ajal tehtud tasaarvestuse tulemusel. Maakohus ei pidanud andma hinnangut kohtutäituri tegevusele. Hageja võinuks esitada kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale või teisele ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse järgi arvestas ringkonnakohus otsuse tegemisel valesti sellega, et kohtumenetluse ajal muutus kostja nõue tervikuna sissenõutavaks. Täitmisavalduse esitamise ajal ei olnud kostjal õigus nõuda hagejalt 1 762 010 krooni, sest kostja ei ole esitanud laenulepingu ülesütlemise avaldust, mistõttu oli leping jõus ja see summa ei olnud sissenõutavaks muutunud. Põhjendatud ei ole nõuda hagejalt täituritasu tulevikus tekkida võiva sissenõude täitmise eest. Kuna kohtud tuvastasid, et ülesütlemine ei ole kehtiv, siis täiteavalduse esitamise ajal kostja nimetatud võlgnevust (3 650 000 krooni) ei olnud ja hagi tulnuks rahuldada. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõude loovutamine laenusaajale jõustus kostjale teatamisest. Hageja loovutas nõude kostja vastu laenusaajale
  3. mail 2009, s.o enne aegumistähtaja möödumist. Õige ei ole, et nõue loovutati
  4. mail 2009, kui kostja sai sellest teada, ning selleks ajaks oli tasaarvestav nõue aegunud. Nõude ülemineku ajaks on loovutamislepingu jõustumise aeg, kui pooled ei lepi nõude ülemineku hetkena kokku hilisemat tähtaega. Seega on kehtiv ka tasaarvestus.
  5. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Lisaks ringkonnakohtu otsusele tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ka maakohtu otsus ning asi saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Lähtudes TsMS § 423 lg 2 p-st 2, § 425 lg 3 esimesest lausest ja § 691 p-st 3, jääb läbi vaatamata hageja nõue täitekulude jaotamiseks täiteasjas. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  7. Kolleegium käsitleb esmalt lühidalt vaidlustamata asjaolusid ning kohtute ja poolte seisukohti (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõudeid (II) ja laenusaaja tasaarvestusavaldust (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
  8. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: kostja ja laenusaaja sõlmisid
  9. mail 2008 laenulepingu, mille alusel andis kostja laenusaajale laenu 191 734 eurot 95 senti, millest tuli
  10. augustil 2008 tagastada põhiosa 108 649 eurot 80 senti ja maksta intressi 7190 eurot 6 senti (st kokku maksta 115 839 eurot 86 senti) ning
  11. novembril 2009 tagastada põhiosa 83 085 eurot 15 senti ja maksta intressi 15 578 eurot 47 senti;
  12. mail 2008 sõlmisid kostja ja laenusaaja teise laenulepingu, mille alusel andis kostja laenusaajale laenu 172 561 eurot 45 senti, millelt tuli
  13. mail 2009 maksta intressi 25 884 eurot 20 senti ning
  14. novembril 2009 tagastada põhiosa 172 561 eurot 45 senti ja maksta intressi 12 942 eurot 10 senti;
  15. mail 2008 sõlmisid kostja, AS Sampo Pank ja hageja hüpoteekide loovutamise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel on kinnistusraamatusse hageja kinnisasjale kantud kostja kasuks hüpoteegid summadega 1 000 000 krooni, 2 775 000 krooni ja 3 625 000 krooni lepingudokumendi p 2.4 järgi on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad
  16. mai
  17. a laenulepingust ja selle võimalikest lisadest, ning kõik nõuded, mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest; laenusaaja
  18. mai
  19. a laenulepingu järgset esimest laenumakset 115 839 eurot 86 senti
  20. augustiks 2008 ei tasunud; kostja edastas
  21. novembril 2008 laenusaajale teatise, milles nõudis 14 päeva jooksul võla 115 839 euro 86 sendi ja viivise 3226 euro 90 sendi (s.o kokku 119 066 eurot 76 senti) tasumist, märkides, et kui laenusaaja kohustusi selleks ajaks ei täida, ütleb ta laenulepingud üles ja nõuab nende alusel antud raha tagastamist koos viivise ja intressiga;
  22. detsembril 2008 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse, milles palus hüpoteegi arvel rahuldada kostja nõue 3 625 000 krooni;
  23. jaanuaril 2009 sai hageja kohtutäiturilt täitmisteate, milles täitur määras talle täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtajaks 10 päeva teate kättetoimetamise päevast arvates;
  24. jaanuaril 2009 tasus laenusaaja kostjale 1 680 000 krooni ja
  25. veebruarist kuni
  26. veebruarini 2009 erinevate ülekannetega veel 155 990 krooni (I kd, tl 267), s.o kokku 1 835 990 krooni (117 341 eurot 15 senti);
  27. mail 2009 sai kostja
  28. mai
  29. a dateeringuga teate hageja nõude loovutamisest laenusaajale ja tasaarvestuse avalduse, mille järgi tasaarvestab laenusaaja kostja nõude 1 762 010 krooni 3 sendi ulatuses oma nõudega.
  30. Hageja on järgmistel põhilistel seisukohtadel: täitemenetluse alustamise ajaks ei olnud kostja nõue muutunud sissenõutavaks enam kui esimese laenumakse ja viivise ulatuses, kuna laenulepingud ei olnud üles öeldud, st muus osas on täitemenetlus lubamatu ja nõude sissenõutavaks muutumine kohtumenetluse ajal tuleb jätta tähelepanuta; laenusaaja on
  31. augustil 2008 sissenõutavaks muutunud laenumaksed tasunud; laenusaaja on kostja nõude tasaarvestanud talle
  32. mail 2009 loovutatud hageja nõudega kostja vastu
  33. mai
  34. a müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumiseks.
  35. Kostja on järgmistel põhilistel seisukohtadel: kostja ütles laenulepingud üles
  36. novembri
  37. a teatisega; kostjal oli õigus esitada täitemenetluse alustamise avaldus, kuna laenusaaja võlga ei tasunud, osaline täitemenetluse alustamine ei ole võimalik; menetluse ajal on kogu kostja nõue igal juhul muutunud sissenõutavaks; hageja tasaarvestusavaldusel ei ole õiguslikku tähendust, sest hageja väidetud nõuet ei ole olemas või on see aegunud.
  38. Hagi rahuldamata jätmist on kohtud põhjendanud kokkuvõtlikult järgmiselt: laenusaaja rikkus laenulepingust tulenevat kohustust laen kokkulepitud ajaks tagastada; kostja ei ole laenulepinguid üles öelnud, vaid üksnes määranud laenusaajale täiendava tähtaja täitmiseks, mistõttu ei olnud sundtäitmisele esitatud nõudest 1 862 989 krooni 97 senti (119 066 eurot 76 senti) ületav osa täitemenetluse alustamise ajal sissenõutav; laenulepingutest tulenevad laenusaaja kõik kohustused on muutunud menetluse ajal sissenõutavaks tähtpäeva saabumisega; sundtäitmisele esitatud nõue ei lõppenud tasaarvestusega, kuna laenusaaja nõue oli tasaarvestuse ajaks aegunud. II
  39. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise aluseks on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg
  40. Hagi rahuldamise korral tuleks täitemenetlus TMS § 48 p 4 alusel lõpetada (vt ka Riigikohtu
  41. aprilli
  42. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19;
  43. aprilli
  44. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-11, p 12). Riigikohus on varem selgitanud, et tegemist on hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mida iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka nt Riigikohtu
  45. jaanuari
  46. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11;
  47. juuni
  48. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16;
  49. juuni
  50. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p 9;
  51. jaanuari
  52. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).
  53. Hageja suhtes alustati täitemenetlust mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid hageja poolt laenusaaja rahaliste kohustuste tagamiseks oma kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks, st hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamiseks hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega, mille alusel sundtäitmise korraldamise võimaluse annab TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenevalt nn kohese sundtäitmise kokkulepe kui täitedokument. Selline täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla kättesaamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga. Seega ei saa sellises täitemenetluses pöörata sissenõuet ka kinnisasja omaniku hüpoteegiga koormamata varale. Kolleegium märgib lisaks, et sellise nõude alusel alustatud täitemenetlusele ei kohaldu mitte tervikuna täitemenetluse seadustiku sätted rahaliste nõuete sissenõudmiseks, mis reguleerivad nö universaaltäitmist, st täitmist kõigi võimalustega rahaliste nõuete rahuldamiseks võlgniku vastu. Nende sätete rakendamisel tuleb analüüsida, kas ja millised neist on kohaldatavad kinnisasja omaniku (eriti kolmandast isikust pantija) kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks.
  54. Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab AÕS § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1 tulenevalt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu
  55. oktoobri
  56. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13 ja 15;
  57. novembri
  58. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Täitemenetluse alustamiseks peab sissenõudja (s.o hüpoteegipidaja) TMS § 23 lg 1 esimese lause järgi esitama täitmisavalduse ja täitedokumendi. Täitemenetluse seadustiku § 23 alates
  59. aprillist 2011 kehtiva lg 41 järgi tuleb täiturile esitada pandileping, tagatiskokkulepe, nõuete alus ja nõuete detailne arvestus. Sama on Riigikohus leidnud ka seaduse varem kehtinud redaktsiooni kohta, kuna hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu
  60. märtsi
  61. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12;
  62. veebruari
  63. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15310, p 13). Hüpoteegi alusel saab täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks (vt ka VÕS § 82 lg 7), st tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse. Kui hüpoteegipidaja ei ole põhistanud, et tagatud nõue on sissenõutavaks muutunud, peab täitur keelduma täitemenetluse algatamisest, alustatud täitemenetluse aga TMS § 48 p 4 või 7 alusel lõpetama.
  64. Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest. Arvestada tuleb aga, et hüpoteegi realiseerimise (st hüpoteegi täitmiseks kinnisasja sundmüümise) asjaõiguslik nõue on terviklik, st kinnisasja müümisel täitemenetluses hüpoteek ise TMS § 158 lg 3 teise lause järgi lõpeb ja kustutatakse TMS § 160 lg 1 alusel kinnistusraamatust, v.a kui ostjaga lepitakse kokku teisiti (TMS § 159 lg 1). Seega ei ole hüpoteegipidajal vähemalt kinnisasja omandaja nõusolekuta võimalik hüpoteegi alusel täitemenetlust korraldada üksnes mõne hüpoteegiga tagatud nõude või nõude osa rahuldamiseks selliselt, et hüpoteek säiliks ja tagaks sissenõutavaks muutumata nõudeid ka edaspidi.
  65. Sissenõudjaks olevat hüpoteegipidajat ei peaks täitemenetluses kohtlema halvemini kui sissenõudjaks mitteolevat hüpoteegipidajat. Kinnisasja täitemenetluses müügi korral jäävad TMS § 158 lg 1 järgi püsima üksnes sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused, sh hüpoteegid. Nõudest järjekohas tagapool olevad õigused (sh hüpoteegid) lõpevad TMS § 158 lg 3 esimese lause järgi pakkumise parimaks tunnistamisega ja need kustutatakse TMS § 160 alusel kinnistusraamatust, v.a kui kinnisasja omandajaga lepitakse TMS § 159 alusel kokku teisiti. Kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja nõuda TMS § 176 lg 1 järgi tulemist TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale. Isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, võib TMS § 108 lg 2 esimese lause järgi enne asja müüki esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb lõppenud õiguse eest hüvitist tulemist. Kolleegiumi arvates tuleneb TMS § 108 lg 1 esimesest lausest selle tõlgendamisel koostoimes TMS §-ga 137, et hüpoteegipidajatele kehtib erireegel, mis võimaldab oma nõude esitada ka pärast asja müüki, kuid enne tulemi jaotamist. See reegel kehtib aga üksnes nende hüpoteegipidajate kohta, kelle hüpoteegid kuuluvad järjekoha tõttu kinnistusraamatust kustutamisele. Sissenõudja hüpoteegist järjekohas eespool või samal järjekohal olevate hüpoteekide pidajad võivad oma nõude esitada ja tulemi jaotamises osaleda üksnes juhul, kui nad on täitemenetlusega ühinenud TMS § 149 järgi. Vastasel juhul nad tulemi jaotamises ei osale, kuna nende hüpoteegid jäävad püsima.
  66. Küll kohaldub TMS § 108 lg 1 esimene lause (koostoimes §-ga 137) kõigile menetlusega korrektselt ühinenud hüpoteegipidajatele ulatuses, mis lubab taotleda oma nõude rahuldamist ka siis, kui nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Kolleegiumi arvates puudub põhjus kohelda täitemenetluse algatanud hüpoteegipidajat halvemini teistest hüpoteegipidajatest. Mõlemal juhul saab kolleegiumi arvates kohaldada sissenõutavaks muutumata nõuete rahuldamisel tulemi arvel vastavalt TMS § 107 lg-d 3-5, st edasilükkava tingimusega nõude rahuldamise sätteid ning hoiustada saadud raha nõude sissenõutavaks muutumata ulatuses kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Seega võib sundtäitmise kokkuleppe alusel täitemenetlust korraldada, kui hüpoteegiga tagatud nõue (nõuded) on vähemalt osaliselt muutunud sissenõutavaks. Kui see on nii, võib täitemenetluses pöörata nõude kogu tagatud nõude (kõigi tagatud nõuete) rahuldamiseks. Siiski tuleb täitemenetlus lõpetada, kui sissenõutavaks muutunud võlg tasutakse sissenõudjale enne kinnisasja müüki.
  67. Pooled ei vaidle, et täitmisavalduse esitamise ajal oli kostjal laenusaaja vastu sissenõutav nõue, st täitemenetlust alustati õigesti. Kuna kostja võis rahuldada hüpoteegi arvel ka tagatud, kuid sissenõutavaks muutumata nõude tingimusliku nõudena (vt otsus p 20), ei takista täitemenetlust vaidlus, kas ja millises osas oli kostja nõue muutunud sissenõutavaks. Sellel oleks tähtsust üksnes tulemi jaotamise otsustamisel, st kas saadud raha osaliselt hoiustada TMS § 107 lg 3 alusel. Seega ei olnuks iseenesest ka põhjust tunnistada sundtäitmine lubamatuks osas, mis ületab 1 862 989 krooni 97 senti. Kohtud leidsid põhimõtteliselt sama, kuid põhjendasid hagi rahuldamata jätmist esmajoones asjaoluga, et kostja nõue muutus tervikuna sissenõutavaks kohtumenetluse ajal. Kolleegium nõustub kohtutega, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tulevikku suunatud kujundushagi lahendamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka menetluse kestel toimunud muudatusi, mis hagi lahendamist mõjutavad. See puudutab ka nõude rahuldamist kohtumenetluse kestel.
  68. Kuna kohtud leidsid, et kostja ei ole laenulepinguid üles öelnud, ei pidanud nad käsitlema seda, kas hageja võis ühe laenulepingu järgse laenumakse tasumisega hilinemisel öelda üles mõlemad laenulepingud. Kolleegium märgib siiski, et Riigikohus on leidnud, et sellist lepingute "sidumist" võimaldav regulatsioon tüüptingimustes võib olla lubamatu (vt Riigikohtu
  69. märtsi
  70. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10, p 13).
  71. Hageja ei ole vaidlustanud, et hüpoteegiga on tagatud mõlemast laenulepingust tulenevad kostja nõuded laenusaaja vastu, kuigi hüpoteekide tagatiskokkuleppes
  72. mai
  73. a laenulepingule otsesõnu ei viidata (tagatiskokkuleppe kohta vt ka Riigikohtu
  74. novembri
  75. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p-d 12 ja 19).
  76. Hageja on esitanud kohtule ka nõude määrata kindlaks täitekulude jaotus. See haginõue tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ning kohtute otsused selles osas TsMS § 425 lg 3 esimese lause ja § 691 p 3 alusel tühistada hagejapoolse ebaõige õiguskaitsevahendi kasutamise tõttu. Kohtutäituri tasu määrab kohtutäitur kohtutäituri seaduse (KTS) § 31 lg 1 järgi oma otsusega tasu sissenõudmise kohta. Ka muud täitekulud määrab TMS § 38 lg 2 järgi kindlaks kohtutäitur. Kohtutäituri otsused tasu ja muude kulude väljamõistmise kohta võib kohustatud isik KTS § 52 ja TMS § 217 alusel vaidlustada kaebuse esitamisega kohtutäiturile. Seega on seadusandja kehtestanud täitekulude väljamõistmiseks ja vaidlustamiseks eraldi korra. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa täitekulude küsimust üldjuhul lahendada, pealegi ei ole täitekulude väljamõistmise otsust veel tehtudki. Kolleegium märgib siiski, et erandina on Riigikohus kulude lahendamist hagimenetluses võimalikuks pidanud (vt Riigikohtu
  77. oktoobri
  78. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-188-09, p 14), kuid praegusel juhul ei ole vajadust ette otsustada kulude jaotuse üle. Pealegi puudutab see küsimus kohtutäiturit, kes menetluses ei osale. III
  79. Kuigi kolleegium leidis eespool, et hüpoteegiga tagatud nõude osaline sissenõutavus ei takista täitemenetluse korraldamist kogu nõude osas (vt otsuse p 21), on kohtud ebaõigesti käsitlenud hageja väidet, et laenusaaja on tasaarvestanud kostja nõude vähemalt osaliselt hageja nõudega kostja vastu, mille hageja loovutas laenusaajale. Kohtud ei ole vastunõuet analüüsinud, leides vaid, et see oli tasaarvestuse ajaks aegunud ja tasaarvestus seega lubamatu. Kolleegium leiab, et vastunõudele ja tasaarvestusele tuleb anda sisuline hinnang. Kuna alama astme kohtud seda ei teinud, tuleb kohtuotsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kogu kostja tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud, on sundtäitmise jätkamine lubamatu. Kui kostja nõue on lõppenud osaliselt, tuleb hinnata, kas ja millises ulatuses võib täitemenetlus jätkuda. Kolleegium ise neid asjaolusid TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt tuvastada ei saa.
  80. Kinnisasja omanik võib AÕS § 351 lg 1 järgi esitada hüpoteegipidaja vastu ainult selliseid vastuväiteid, mis põhinevad kinnistusraamatu kandel või mis on tal sissenõude esitanud võlausaldaja vastu võlaõiguslikul alusel. Pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja, isegi kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. See tuleneb alates
  81. aprillist 2011 kehtivast AÕS § 279 lg-st 7 ja varem tulenes see hüpoteegi kohta enne
  82. aprilli 2011 kehtinud AÕS § 351 lg-st
  84. Hageja väidetav vastunõue tuleneb
  85. mail 2006 sõlmitud müügilepingust. Tegemist on ostuhinna tasumise nõudega, mis muutus selle lepingu p 4 järgi sissenõutavaks lepingu sõlmimisega, s.o
  86. mail
  87. Kohtud on tuvastanud, et laenusaaja tasaarvestusavaldus jõudis kostjani
  88. mail
  90. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) VÕS § 197 lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Selle sätte järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. Kohustuse võib aga VÕS § 84 lg 1 järgi üldjuhul alati täita ka enne täitmise tähtpäeva, st võlausaldaja võib sellest keelduda üksnes õigustatud huvi olemasolul.
  91. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded VÕS § 197 lg 2 esimese lause järgi kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Tasaarvestav pool võib VÕS § 200 lg 2 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Sätte enne
  92. veebruari 2011 kehtinud redaktsioonis olid sõnade "kui tasaarvestava poole nõue on aegunud" asemel sõnad "kui teise poole nõue on aegunud". Kolleegiumi arvates oli sätte varasemas redaktsioonis normitehniline viga, mis muutnuks sätte selle ainuüksi grammatilisel tõlgendamisel sisutühjaks ega taganuks tasaarvestuseks aegunud nõude kui tagatise kasutamist (analoogselt nt TsÜS §-ga 1451). Sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab kolleegiumi arvates mõista sätte varasemat redaktsiooni analoogselt kehtivaga.
  93. Tasaarvestust ei välista see, et tasaarvestamiseks kasutatud nõue on omandatud loovutamisega. Väär on ringkonnakohtu tõlgendus VÕS § 170 kohta. Nimetatud säte kaitseb üksnes heauskset võlgnikku kehtetu nõude loovutamise vastu, kuid ei mõjuta nõude loovutamise aega, mis tuleb määrata VÕS § 164 alusel. Kui nõue oli loovutatud laenusaajale enne
  94. maid 2009, tekkis seega ka tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes enne
  95. maid 2009, sõltumata sellest, et teade nõude loovutamise kohta ja tasaarvestusavaldus jõudsid kostjani
  96. mail
  98. Kolleegium märgib lisaks, et kohtud on hageja nõude aegumist käsitledes jätnud tähelepanuta ka olulise erinormi, TsÜS § 147 lg 3 esimese lause, mille järgi kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu
  99. oktoobri
  100. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p-d 13 ja 15). Asja uuel läbivaatamisel tuleb sellega arvestada.
  101. Kolleegium märgib samuti, et Riigikohus on varem leidnud, et hagejal ei olnud takistust kolmandast isikust kinnisasja omanikuna sundtäitmise vältimiseks ka ise kostja nõuet tasaarvestusega lõpetada, st puudus vajadus loovutada seda tasaarvestamiseks laenusaajale (vt ka Riigikohtu
  102. oktoobri
  103. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 16 ja 17). IV
  104. Menetluse kestel on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinda seadusega muudetud. Nimelt jõustus
  105. aprillil 2011 TsMS § 132 lg 5, mille järgi loetakse sellist nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks ja piiratakse hind maksimaalselt 3000 euroga. Samas ei nähtud seadusega ette sätte mõju käimasolevatele kohtumenetlustele, mistõttu tuleb lähtuda TsMS §-st 123 ja määrata hagi hind jätkuvalt hagi esitamise seisuga, st varalise nõudena. Hind maakohtus kehtib TsMS § 137 lg 1 järgi ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes. Seetõttu ei pea kolleegium võimalikuks ka asja hinda muuta.
  106. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu kindlaks määrata sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. See kehtib ka hagi läbivaatamata jätmise menetluskulude kohta.
  107. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.