← Eesti

3-1-1-68-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-68-11 Otsuse kuupäev 3. oktoober 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Koh

§ 25lg 2 järgi; 1.2 jäeti muutmata maakohtu otsus Ivar Haljaku ja Valeri Gerassimovi süüditunnistamises Kar

S § 298 lg 1 järgi.

  1. Tühistada Tartu Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus osaliselt Ivar Haljaku ja Valeri Gerassimovi süüditunnistamises KarS § 298 lg 1 järgi.
  4. Tunnistada Ivar Haljak süüdi KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, jättes talle maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmata.
  5. Tunnistada Valeri Gerassimov süüdi KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, jättes talle maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmata.
  6. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  7. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.
  8. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.
  9. Määrata Advokaadibüroo Rein Napa OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Rein Nukkile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 8 (kaheksa) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ning 35 (kolmkümmend viis) senti.
  10. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Tartu Maakohtu
  12. detsembri
  13. a otsusega tunnistati Rein Nukki süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 4-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama otsusega tunnistati KarS § 298 lg 1 järgi süüdi Valeri Gerassimov ja Ivar Haljak, keda karistati vangistusega 1 aastaks. V. Gerassimovile ja I. Haljakule mõistetud vangistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama otsusega lõpetas maakohus KrMS § 203 lg 1 p 1 ja § 274 lg 5 alusel kriminaalmenetluse Andres Sikuti osas, keda süüdistati KarS § 296 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. 1.1 R. Nukki tunnistati KarS § 294 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et töötades Tartus, aktsiaseltsi T mootorsõidukite tehnilise ülevaatajana, võttis ta altkäemaksu.
  14. novembril 2008 võttis R. Nukki A. Sikuti vahendusel I. Haljakult 710 krooni, mille maksis ametliku ülevaatuse tasuna AS-i T kassasse, tunnistades I. Haljaku kasutuses olnud tehniliselt mittekorras kaubiku Citroen Jumper 42 tehniliselt korrasolevaks. Samuti võttis R. Nukki
  15. novembril 2008 A. Sikuti vahendusel V. Gerassimovilt 525 krooni, mille maksis AS-i T kassasse, tunnistades V. Gerassimovi tehnilistele nõuetele mittevastava sõiduauto Mercedes-Benz 200D nõuetele vastavaks. Süüdistatav sai ebaseaduslike tegude tõttu varalist kasu, sest tema töötasu suurus olenes tööandja käibest. Viimane oli aga seotud ülevaatusel läbivaadatavate sõidukite arvuga. 1.2 I. Haljak ja V. Gerassimov tunnistati KarS § 298 lg 1 järgi süüdi R. Nukkile altkäemaksu andmises. Süüdistatavate sõidukid ei oleks tehnilist ülevaatust nõuetekohaselt läbinud, mille tõttu maksid nad A. Sikutile selle eest, et viimane annaks raha edasi tehnoülevaatust korraldavale R. Nukkile, kes omakorda tunnistaks sõidukid puudustele vaatamata nõuetele vastavaks. 1.3 Maakohus tuvastas, et A. Sikut vahendas R. Nukkile I. Haljaku ja V. Gerassimovi antud altkäemaksu, viies kaassüüdistatavate tehniliselt mittekorras sõidukid R. Nukki juurde tehnoülevaatuse teostamiseks. I. Haljakult sai A. Sikut 910 krooni, millest andis R. Nukkile 710 krooni, endale aga jättis 200 krooni. V. Gerassimovilt sai ta 1000 krooni, millest andis R. Nukkile 525 krooni, endale aga jättis 475 krooni.
  16. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Nukki kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, V. Gerassimovi kaitsja vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi ja I. Haljaku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski. R. Nukki kaitsja palus süüdistatava KarS § 294 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista, märkides, et I. Haljaku makstud 710 krooni ja V. Gerassimovi makstud 525 krooni vastasid sõidukite tehnilise ülevaatuse hinnakirjale. R. Nukki tasus kõnealused summad korrektselt AS-i T kassasse, mille tõttu ei saa neid käsitada altkäemaksuna. Samuti märkis apellant, et I. Haljaku ja V. Gerassimovi sõidukid olid tehniliselt korras. V. Gerassimovi kaitsja taotles samuti õigeksmõistva otsuse tegemist, sest süüdistatav altkäemaksu ei andnud. V. Gerassimov maksis A. Sikutile 1000 krooni. Osa rahast pidi A. Sikut maksma ülevaatuse teostajale, ülejäänu aga jätma endale V. Gerassimovi autoga ülevaatusel käimise eest. R. Nukki tunnistaski põhjendatult auto tehniliselt korras olevaks. Ka I. Haljaku kaitsja palus süüdistatava õigeks mõista, märkides, et I. Haljaku sõiduk oli tehniliselt korras, mille tõttu luges R. Nukki põhjendatult ülevaatuse läbituks.
  17. Tartu Ringkonnakohtu
  18. aprilli
  19. a otsusega tühistati maakohtu otsus R. Nukki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p 1 järgi, A. Sikuti süüdistuse tõendatuks lugemises KarS § 296 lg 2 p 1 järgi, R. Nukkilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises ja temalt 1235 krooni konfiskeerimises. R. Nukki mõisteti süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi õigeks ja A. Sikuti süü loeti tõendatuks KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. R. Nukki kaitsja apellatsioon rahuldati, V. Gerassimovi ja I. Haljaku kaitsjate apellatsioonid aga jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 Käsitledes R. Nukki süüdistust, jättis maakohus analüüsimata vara vastuvõtmist ja toimepandud tegusid ühendava koosseisutunnuse, s.o ekvivalentsussuhte. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et süüdistatav pani ebaseaduslikud teod toime just ametliku ülevaatuse tasule vastavate summade (vastavalt 710 krooni ja 525 krooni) eest. Tõendid ei kummuta kahtlust, et oma ametiseisundit ära kasutades pani R. Nukki ebaseaduslikud teod toime vastutulelikkusest või heatahtlikkusest, mitte aga kasu saamise eesmärgil. Seeläbi rikkus ta õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja võis toime panna distsiplinaarsüüteo või vääritu teo, kuid mitte kuriteo. 3.2 Tulenevalt R. Nukki õigeksmõistmisest pidas ringkonnakohus vajalikuks muuta ka A. Sikutile süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni. Pole tõendatud, et A. Sikut tegi R. Nukkile ettepaneku altkäemaksu võtmiseks, s.t viis altkäemaksu vahendamise lõpule. A. Sikut maksis R. Nukkile pelgalt ülevaatustega seotud teenustasu, s.o 710 krooni ja 525 krooni. Puuduvad tõendid, mis võimaldaksid käsitada kõnealuseid summasid altkäemaksuna. Samas jõudis A. Sikut altkäemaksu vahendamise katse staadiumisse. Altkäemaksu vahendamine algab hetkest, mil altkäemaksu andmine jõuab katse staadiumisse. Seevastu I. Haljak ja V. Gerassimov viisid altkäemaksu andmise lõpule, makstes A. Sikutile raha. Võttes raha vastu, alustas A. Sikut altkäemaksu vahendamist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss, I. Haljaku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Veski ja V. Gerassimovi kaitsja vandeadvokaadi abi A. Sirendi. Prokuratuur vaidlustab R. Nukki õigeksmõistmise ja A. Sikuti süüdistuse kvalifitseerimise KarS §

§ 25

lg 2 järgi, taotledes kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kaitsjad taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Kassaatorite põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Prokurör leiab, et ringkonnakohtu otsus on R. Nukki süüdistust puudutavas osas vastuoluline ja arusaamatu. Kassaator osutab tõenditele, mis kinnitavad, et R. Nukki tunnistas tehniliselt mittekorras olevad autod korras olevateks põhjusel, et sai A. Sikutilt V. Gerassimovi ja I. Haljaku poolt makstud raha. Ebaseaduslikud teod pani süüdistatav toime enda tööandja käibe suurendamise eesmärgil. Aktsiaseltsi T käibe suurenemisel suurenes ka R. Nukki töötasu. Nendel asjaoludel viis ka A. Sikut altkäemaksu vahendamise lõpule. 4.2 I. Haljaku kaitsja hinnangul pole tõendite pinnalt välistatud võimalust, et süüdistatava auto oli tehniliselt korras. Seda küsimust oleks saanud lahendada ekspertiisi raames, kuid ekspertiis jäeti teostamata. Maanteeameti tehnoosakonna ülevaatustalituse juhataja K. U., kes andis kohtus ütlusi, võib olla tehnika alal pädev isik, kuid teda ei kuulatud üle eksperdina kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10 märkinud, et mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks tuleb määrata ekspertiis. Samuti tuleb ringkonnakohtuga nõustuda selles, et hinnakirjale vastavat tehnoülevaatuse tasu ei saa vaadelda altkäemaksuna. Ka ei saa altkäemaksuna käsitada ülejäänud 200 krooni, kuna selle summa andis I. Haljak A. Sikutile ülevaatusel käimise ja vajadusel sõiduki käsipiduri parandamise eest. 4.3 V. Gerassimovi kaitsja leiab, et süüdistatava poolt A. Sikutile antud ja AS-i T kassasse makstud 525 krooni ei saa altkäemaksuna käsitada. Vastavalt tehnoülevaatusel kehtinud hinnakirjale oleks auto valdaja pidanud igal juhul tasuma ülevaatuse eest 525 krooni. Ringkonnakohus sellele väitele tähelepanu ei pööranud. Samal ajal märgiti vaidlustatud otsuses, et puuduvad tõendid, nagu oleks R. Nukki ebaseaduslikud teod toime pannud just vastu võetud raha eest. Maakohus tõdes, et V. Gerassimov andis altkäemaksu vähemalt kaudse tahtlusega, kuid pole analüüsinud tahtluse voluntatiivset ja intellektuaalset elementi. Selles küsimuses jättis ringkonnakohus apellatsiooni sisuliselt läbi vaatamata, osutades vaid KarS §-le

  1. V. Gerassimov ei teadnud, et kehtivat tehnoülevaatuse tasu saab käsitada altkäemaksuna.
  2. Kassatsioonivastused on esitanud ringkonnaprokurör M. Püss, R. Nukki kaitsja R. Napa ja A. Sikuti kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Pille Toom. Kassatsioonivastuste põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Prokurör leiab, et kuivõrd kohtud tuvastasid I. Haljaku ja V. Gerassimovi sõidukite nõuetele mittevastavuse, ei saa Riigikohus tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 teistsugusele järeldusele jõuda. Nõustuda ei saa ka väitega, et sõidukite tehnilise seisukorra kohta oleks pidanud teostama ekspertiisi. Autode mittevastavus nõuetele on tõendatud teiste kriminaalmenetluses lubatud tõenditega. I. Haljaku ja V. Gerassimovi poolt A. Sikutile makstud raha saab pidada altkäemaksuks, sest raha andmise eesmärgiks oli süüdistatavate soov, et A. Sikut korraldas rikkis sõidukitele tehnoülevaatuse, millega tunnistatakse sõidukid korrasolevaiks. 5.2 R. Nukki kaitsja ei nõustu prokuröri seisukohaga, nagu oleks ringkonnakohtu otsus R. Nukki õigeksmõistmises vastuoluline ja mitmetimõistetav. Ehkki kaitsja ei jaga ringkonnakohtu arvamust, nagu oleksid sõidukid olnud tehniliselt mittekorras, ei saaks ka sellisel juhul rääkida altkäemaksu võtmisest. Teoreetiliselt võiks kõne alla tulla üksnes vastutus KarS § 2911 alusel, s.o riikliku järelevalve ebaseadusliku teostamise eest, kuid süüdistuses kirjeldatud käitumisega ei põhjustatud olulist varalist kahju või muud rasket tagajärge. Seetõttu võib äärmisel juhul rääkida R. Nukki distsiplinaarsüüteost. 5.3 A. Sikuti kaitsja palub samuti jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata, leides, et süüdistatava käitumine kvalifitseeriti õigustatult altkäemaksu vahendamise katsena. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb kõigepealt prokuröri kassatsiooni väiteid, millega vaidlustatakse R. Nukki õigeksmõistmine (I) ja ringkonnakohtu otsusega A. Sikuti käitumisele antud karistusõiguslik hinnang (II), vastab seejärel kaitsjate kassatsioonides tõstatatud küsimustele seonduvalt I. Haljaku ning V. Gerassimovi süüditunnistamisega (III), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV) ja lahendab viimaks R. Nukki kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks (V). I
  4. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistuses märgitud kuupäevadel, s.o
  5. ja
  6. novembril 2008, teostas R. Nukki tehnoseisundi kontrolli I. Haljaku ja V. Gerassimovi kasutuses olnud sõidukitele (millised tõi AS T ülevaatuspunkti A. Sikut) ning tunnistas mõlemad sõidukid tehniliselt korras olevaks. Samuti puudub vaidlus küsimuses, et R. Nukki oli ametiisik KarS § 288 lg 2 mõttes. Kohtud tuvastasid, et sõidukite tehniliselt korras olevaks tunnistamisega pani süüdistatav toime ebaseaduslikud teod, sest kumbki sõiduk ei vastanud kontrolli teostamise ajal õigusaktides sätestatud nõuetele. Kindlaks on tehtud seegi, et A. Sikut tasus I. Haljaku sõiduki tehnoülevaatuse teostamise eest 710 krooni ja V. Gerassimovi sõiduki tehnoülevaatuse teostamise eest 525 krooni, millised summad maksis R. Nukki AS T kassasse. Need summad vastasid tehnoülevaatusel kehtestatud teenustasu suurusele. Erinevalt maakohtust asus aga ringkonnakohus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita A. Sikuti ja R. Nukki vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu. Teisisõnu ei lugenud apellatsioonikohus tuvastatuks, et R. Nukki pani ebaseaduslikud teod toime seoses altkäemaksu saamisega.
  7. Prokuröri hinnangul analüüsis ringkonnakohus R. Nukkit õigeks mõistes tõendeid meelevaldselt ja valikuliselt, rikkudes sellega KrMS § 61 lg 2 nõudeid, millest johtuvalt on vaidlustatud kohtuotsus vastuoluline ning selle järelduste kujunemine mittejälgitav. Tõendite kogumis hindamata jätmine tõi kaasa ebaõige järelduse, et altkäemaksu vahendaja ja altkäemaksu võtja vahel puudus ekvivalentsussuhe. Seejuures puudutab kassaatori kriitika esmajoones jälitustoimingute protokollide sisule antud hinnangut. Kriminaalkolleegium eelnevate etteheidetega ei nõustu. 8.1 Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel menetlusõigust. See tähendab, et kassatsioonikohus on pädev kontrollima, kas kohtud lähtusid kriminaalasja lahendamisel tõendite hindamise põhimõtetest ja järgisid kohtuotsuse põhistamise nõuet (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. aprilli
  9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10, p 7). 8.2 Kolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus põhjendatult sedastanud, et tõendikogum, millele süüdistusversioon rajaneb, võimaldab küll teha järeldusi üldiselt toiminud süsteemi kohta, mille raames tegutses ebaseaduslike ülevaatuste vahendajana A. Sikut, kuid selle informatsiooni pinnalt ei saa täiendavate tõenditeta sisustada R. Nukki süüdistuse aluseks olevaid fakte. Refereerides jälitusprotokollide sisu ja tehes sellest omapoolseid järeldusi, jätab kassaator ühest küljest tähelepanuta, et ringkonnakohus on kõnealustele tõenditele andnud oma siseveendumusel põhineva hinnangu, teisest küljest aga selle, et vaidlustatud otsuses on ka selgitanud, miks need tõendid võimaldavad teha vaid oletusi. Oletustele ei saa süüdimõistvat otsust rajada, sest tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvad jälgitavalt põhistused selle kohta, miks tuleb R. Nukki temale esitatud süüdistuses õigeks mõista ja miks ei loeta kriminaalasjas kogutud tõendeid piisavaks, lugemaks altkäemaksu võtmist tõendatuks.
  10. Kassaatori arvates on A. Sikuti ja R. Nukki ekvivalentsussuhe tuvastatav lähtuvalt asjaolust, et pooled tegutsesid teatud laadi kokkuleppe järgi, kuna nende omavahelised kokkupuutepunktid põhinesid A. Sikuti varasemal käitumisel. Nimelt oli A. Sikuti näol tegemist isikuga, kes tegeles juba aastaid sõidukite tehnoülevaatusele viimisega ja kelle puhul oli igale normaalse elukogemusega inimesele arusaadav, et temalt mistahes raha või muu soodustuse vastuvõtmine või sellega nõustumine seoses ametiülesannete täitmisega ei ole lubatav. 9.1 Kolleegium tõdeb, et ka need väited ei kummuta ringkonnakohtu otsusega tuvastatut ega võimalda konkreetsemalt sisustada R. Nukkile süüksarvatavate kuritegude tehiolusid. Varasemas kohtupraktikas on iseenesest mööndud võimalust, et kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud kaudsetele tõenditele tuginevalt, s.t sellistele tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. mai
  12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p 8). Asjaolust, et R. Nukki oli pikka aega töötanud AS T ülevaatuspunkti juhataja ja tehnoülevaatuste teostajana, ega ka sellest, et A. Sikut oli selles ettevõttes varem käinud teistele isikutele kuuluvate sõidukitega ebaseaduslikke tehnoülevaatusi teostamas, ei saa veel iseenesest tõsikindlalt järeldada, et süüdistatav oli seotud üldiselt toimiva süsteemiga ja võttis ka
  13. ja
  14. novembril 2008 teostatud tehnoülevaatuste tegemise eest altkäemaksu. 9.2 Samuti ei saa tulenevalt faktist, et A. Sikut on teises kriminaalasjas tunnistatud süüdi korduvas altkäemaksu vahendamises ja pistise vahendamises, teha järeldust, et eranditult kõik tema osalusega seotud tehnoülevaatused olid ebaseaduslikud ning temalt vara või muu soodustuse vastuvõtmine tähendas automaatselt ka altkäemaksu võtmist. Sellise arusaama jaatamine tähendaks muuhulgas, et ametiisik peab sõltuvalt teenuse saaja isikust ja taustast tema pädevusse kuuluvate otsuste langetamisel arvestama veel täiendavate, õigusaktidest mittetulenevate kriteeriumitega, kartuses, et nõuetekohase teenuse osutamist võiks teenuse saaja isikut iseloomustavate andmete tõttu siiski vaadelda kuriteona. Kirjeldatu moonutaks aga normaalse asjaajamise kulgu ja osutatava teenuse ning ametiisiku otsuste sisu, sest viimane peaks igakordselt eeldama, et temaga suhtlev isik ei käitu heas usus ega õiguspäraselt. 9.3 Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokoosseis eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu, s.t vähemalt sellist abstraktset pooltevahelist suhet, mille raames on ametiisik altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Selliseid faktilisi asjaolusid ringkonnakohus uuritud tõendite pinnalt tuvastanud ei ole, millest johtuvalt mõisteti R. Nukki põhjendatult süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi õigeks.
  15. Kuigi eelpool märgitud osas ei saa prokuröri kassatsiooni lugeda põhjendatuks, peab kolleegium seoses R. Nukkile esitatud süüdistusega vajalikuks osutada veel nõudele, mille kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt Riigikohtu üldkogu
  16. novembri
  17. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05, p 14). R. Nukkile esitatud süüdistuses ja maakohtu otsuses on tsiteeritud nõudeid eiratud. 10.1 Vastavalt KarS §-le 294 võib altkäemaksu esemeks olla vara, s.t asjad ja varalised õigused (nt kehalised esemed, raha, teenused) või muu soodustus (nt soodsama hinna rakendamine). Süüdistuse järgi võttis R. Nukki A. Sikuti vahendusel I. Haljakult vähemalt 710 krooni ja V. Gerassimovilt vähemalt 525 krooni altkäemaksu, millised summad maksis ta teostatud ülevaatuse eest võetud tasuna AS T kassasse. Seega tuleneb süüdistusaktist, et kummalgi juhul oli altkäemaksu esemeks kindlaksmääratud rahasumma. Maakohus seevastu tõdes, et R. Nukki sai kahe tehniliselt mittekorras sõiduki tehniliselt korras olevaks tunnistamise eest varalist kasu sellega, et suurendas enda töötasu ülevaatusel läbivaadatavate sõidukite käibe pealt, kuna tema töötasu olenes käibe suurusest. Tunnistades süüdistuses märgitud kaks sõidukit tehniliselt korras olevaks, pööras ta sellise õigusvastase teo eest A. Sikuti vahendusel saadud raha nii enda kui ka tööandja kasuks, sest ülevaatuste eest saadu maksti ettevõtte kassasse, suurenenud käibe pealt sai ta aga ise suuremat töötasu. Kassaator märgib samuti, et A. Sikut pakkus R. Nukkile kliente, kes suurendasid tehnoülevaatuspunkti käivet, mille tõttu suurenes süüdistatava töötasu, vastuteenena aga luges R. Nukki A. Sikuti toodud sõidukid tehniliselt korras olevaks ja ülevaatused õnnestunuks. Prokurör leiab, et käibe suurendamise eesmärki saab käsitada süüdistatava tegevuse motiivina. 10.2 Kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri ja maakohtu käsitlus sellest, mida tuleks altkäemaksu esemena vaadelda, ei haaku täiel määral süüdistusakti tekstiga ega ole järjekindel. R. Nukkile on esitatud süüdistus konkreetsete rahasummade vastuvõtmises seoses kahe ebaseadusliku tehnoülevaatuse tegemisega. Tõepoolest - süüdistusaktis on kirjeldatud ka seda, et süüdistatava töötasu suurus olenes tööloldud vahetuse käigus tekkinud käibest ja seega ka teostatud tehnoülevaatuste arvust. Kuid seisukoht, et A. Sikutilt saadud rahasummad pöörati ettevõtte kassasse maksmise teel kolmanda isiku kasuks ja seeläbi suurenes ka R. Nukki töötasu, ei võimalda siiski ühemõtteliselt aru saada, kas altkäemaksu esemena on vaadeldav vara (ülevaatuse eest makstud raha) või võib selleks olla ebaseadusliku ülevaatuse teostamisest tingitud muu soodustus (käibe kasv ja sellest tulenev süüdistatava töötasu suurenemine). Käsitades altkäemaksu esemena soodustust, mis tulenes ametliku ülevaatustasu maksmisest, pidanuks see selgesõnaliselt olema väljendatud ka R. Nukkile esitatud süüdistuse tekstis. II
  18. Seoses kassaatori taotlusega tühistada ringkonnakohtu otsus A. Sikuti osas, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 11.1 A. Sikutit süüdistati korduvas altkäemaksu vahendamises, s.t KarS § 296 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt lõpetas maakohus prokuröri taotlusel ja süüdistatava nõusolekul otsusega A. Sikuti suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 203 lg 1 p 1 ning § 274 lg 5 alusel. Selles küsimuses maakohtu otsust apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud, kuid seoses R. Nukki õigeksmõistmisega tühistas ringkonnakohus apellatsioonide piiridest väljuvalt siiski alama astme kohtu otsuse osaliselt, lugedes A. Sikuti süü tõendatuks KarS §

§ 25lg 2 järgi. 11.2 Kr

MS § 203 lg 1 p-s 1 sätestatakse, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selle kuriteo eest mõistetav karistus oleks tühine, võrreldes kahtlustatavale või süüdistatavale mõne teise kuriteo toimepanemise eest mõistetud või eeldatavalt mõistetava karistusega, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda kohtult kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 203 lg 2 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus määrusega, kusjuures selline kohtumäärus pole määruskaebemenetluses vaidlustatav. Selline piirang tulenes kuni

  1. septembrini 2011 KrMS § 385 p-st
  2. Käesoleval ajal sätestatakse analoogiline kaebeõiguse piirang KrMS § 385 p-s
  3. 11.3 Pidades silmas eelöeldut, toimis maakohus ekslikult, kui lahendas A. Sikuti suhtes esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse kohtuotsuses, sest KrMS § 203 lg 2 kohaselt tuleb see küsimus lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Sel põhjusel ei hõlmanud KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetati KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus A. Sikuti suhtes. Järelikult toimis ekslikult ka ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse A. Sikutit puudutavas osas ja muutes enda otsuse resolutiivosas tema teole antud karistusõiguslikku hinnangut. 11.4 Arvestades eelmises punktis märgitut, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil kassatsioonimenetluse raames pädevus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks kaalutlusel, mille kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses veelkord vaagida küsimust A. Sikuti käitumisele teistsuguse karistusõigusliku hinnangu andmisest. Kohtulahendit, mis ei saa olla teatud kohtukaebemenetluse esemeks, ei ole selles kaebemenetluses võimalik tühistada ka kaebuse piiridest väljudes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-84-10, p 33). Ringkonnakohtu lahendi pinnalt ilmnev minetus kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, mille tõttu tuleb otsus A. Sikutit puudutavas osas tühistada.
  6. Eelnev ei tähenda siiski seda, et R. Nukkile, I. Haljakule ja V. Gerassimovile süüksarvatavate tegude analüüsimisel oleks ringkonnakohus pidanud A. Sikuti käitumise üldse hindamata jätma. 12.1 Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. aprilli
  8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13). 12.2 Võttes arvesse, et R. Nukkit süüdistati korduvas altkäemaksu võtmises, A. Sikutit aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka A. Sikuti käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid nagu eelpool märgitud, puudus ringkonnakohtul kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja A. Sikuti käitumist oma otsuse resolutiivosas teisiti kvalifitseerida.
  9. Prokuröri kassatsiooni piiride väliselt osutab kriminaalkolleegium veel sellele, et vastavalt KarS § 25 lg-le 1 saab süüteokatsest rääkida vaid tahtliku teo korral. KarS § 25 lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Erinevalt lõpuleviidud tahtlikust süüteost tuleb süüteokatse koosseisu tuvastamist alustada subjektiivsetest tunnustest. Seega võiks KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo katsest tõepoolest rääkida ka alates hetkest, mil altkäemaksu vahendaja annab altkäemaksu andjale nõusoleku viimase ülesandel näiteks ametiisikuga läbirääkimisi pidada või saadud rahasumma ametiisikule edastada. Seejuures tuleb aga kindlaks teha, et altkäemaksu vahendanud isiku tahtlus oli ka tegelikult suunatud kokkuleppe täitmisele, mitte näiteks altkäemaksu eseme omastamisele. Võimalik on seegi, et vahendaja katkestab kuriteo lõpuleviimise, jättes altkäemaksu andjaga sõlmitud kokkuleppe täitmata ja ametiisikule altkäemaksu andmiseks ettepaneku tegemata. Sellises olukorras aktualiseerub vastavalt KarS §-le 41 küsimus vabatahtlikust loobumisest lõpetamata süüteokatsest, mille korral vabaneb isik süüst. Samaaegselt tuleb siiski kontrollida, kas süüdlase käitumine ei vasta mõne lõpuleviidud süüteo tunnustele (KarS § 40 lg-d 1 ja 2). III

  1. Kriminaalkolleegium ei nõustu I. Haljaku kaitsja väitega, et süüdistatava kasutuses olnud sõiduk läbis nõuetekohaselt tehnoülevaatuse ja puudusi, mis oleksid sõiduki liikluses kasutamise välistanud, ei tuvastatud ning et vastupidised kohtute järeldused on väärad. 14.1 Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtuvad jälgitavalt ning veenvalt põhistused, millise tõendikogumi alusel kaubiku Citroen Jumper tegelik ülevaatuse aegne tehniline seisukord tuvastatuks loeti. Kohtud analüüsisid A. Sikuti ja I. Haljaku ütlusi, jälitustoimingute protokolle, ARK-i andmete väljatrükki, tunnistaja K. U. ütlusi ning sõiduki juures hilisemalt tehtud töid kajastavaid dokumentaalseid tõendeid, näidates, millised tõendid ja miks sõiduki tegelikku seisukorda kinnitavad. Taotledes tõenditele teistsuguse hinnangu andmist, vaidlustab kassaator sisuliselt kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid, millise küsimuse lahendamine pole aga vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohtu pädevuses. 14.2 Kaitsjaga pole alust nõustuda selleski, et I. Haljaku sõiduki tehnilist seisukorda oleks saanud kindlaks teha üksnes ekspertiisiga. Kassatsioonis on seejuures osutatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10 väljendatud seisukohale, mille järgi tuleb mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses määrata ekspertiis. Kõnealuses kohtuasjas märgiti veel, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (otsuse punkt 13.4). 14.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa tõendamisvajadusest lähtuva ekspertiisi määramise küsimuse lahendamisel muuhulgas arvestamata jätta ka konkreetse kuriteo tehioludest tulenevat eripära. Sõiduki tehniline seisukord on üldjuhul ajas muutuv, mille tõttu ei pruugi pelgalt hilisemalt teostatud ekspertiisi tulem anda usaldusväärset tõendusteavet selle kohta, milline oli sõiduki seisukord kuriteosündmuse ajal. Seega võib menetleja vastavate faktiliste asjaolude kindlakstegemisel tugineda ka muudele tõenditele, mille pinnalt saab sõiduki tehnilise seisundi adekvaatselt kindlaks teha. 14.4 Käesolevas kohtuasjas on kohtud põhjendatult leidnud, et I. Haljaku sõiduki tehnilise seisukorra kindlakstegemiseks ei olnud mitteõiguslikke eriteadmiste rakendamine vajalik, kuna sellekohase usaldusväärse tõendusteabe kogumine on osutunud võimalikuks ka muul viisil. Seejuures ei saa kuigivõrd asjakohatuks pidada ka ringkonnakohtu arvamust, et keskmine mootorsõidukit kasutav isik peab tulenevalt liiklusseaduse nõuetest aru saama ja suutma hinnata mootorsõiduki üldist tehnilist seisukorda. Nii ei nõua põhjalikke mitteõiguslikke eriteadmisi näiteks see, kas sõidukil toimivad sõidu- ja seisupidur, töötab sidur, põlevad tuled jmt. Tegemist pole sedavõrd spetsiifiliste tehniliste küsimustega, millele keskmine mootorsõidukit kasutav isik iseseisvalt hinnangut anda ei oskaks. Lisaks on süüdistatava näol tegemist isikuga, kellel on tulenevalt töö iseloomust sõidukite kasutamisega pikaajaline ja tavapärasest suurem kokkupuude. Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt oli I. Haljak sõidukil esinevatest tehnilistest probleemidest teadlik, mis lõppkokkuvõttes ajendaski teda A. Sikuti poole pöörduma. 14.5 Viimati märgitud järeldust on kassaator püüdnud kummutada väitega, mille kohaselt jätsid kohtud tõendite hindamisel arvestamata I. Haljaku ütlused, kuid seegi argument ei vasta kriminaalasja materjalile. Maakohus analüüsis I. Haljaku ütlusi kogumis teiste tõenditega, leides, et A. Sikuti ja I. Haljaku vaheline vestlus leidis aset seonduvalt sõidukiga, millele R. Nukki hiljem tehnoülevaatuse teostas ning selle vestluse raames oli juttu ka konkreetsetest sõidukil esinenud vigadest.
  4. I. Haljaku ja V. Gerassimovi kaitsjate hinnangul ei ole R. Nukkile tehnoülevaatuse teostamise eest makstud rahasummad käsitatavad altkäemaksuna. Seejuures tuginevad kassaatorid esmajoones ringkonnakohtu seisukohale, mille kohaselt puuduvad tõendid, et just selle vara eest pani R. Nukki toime ebaseaduslikud teod. Raha, mis jäi A. Sikutile, ei olnud mõeldud edasiandmiseks, millest johtuvalt pole kõnealune vara samuti altkäemaksuna vaadeldav. Kriminaalkolleegium eelneva käsitlusega ei nõustu ja leiab, et põhjendatud on kohtute hinnang, mille kohaselt panid süüdistatavad altkäemaksu andmise toime vähemalt kaudse tahtlusega. 15.1 Kohtulikul arutamisel uuritud tõenditest nähtuvalt sõlmisid V. Gerassimov ja I. Haljak A. Sikutiga kokkuleppe, mille kohaselt maksid nad A. Sikutile raha just sel eesmärgil, et viimane korraldaks nende kasutuses olevatele tehniliselt mittekorras sõidukitele tehnoülevaatuse ning mis kinnitaks sõidukite tehnilist korrasolekut. Ringkonnakohus tõdes õigustatult, et süüdistatavad soovisid raha maksmisega saavutada neile meelepärase tulemuse, s.t sõidukite tehnoülevaatuse teostatuks lugemise ja osa A. Sikutile tasutud summadest oli mõeldud ülevaatust teostavale ametiisikule altkäemaksu andmiseks. Sisulist tähendust ei oma fakt, et saadud summadest (vastavalt 475 krooni ja 200 krooni) jättis A. Sikut endale, sest täpse altkäemaksu summa suuruse tuvastamine pole KarS § 298 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohalt nõutav. Need kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolud võimaldavad üheselt jaatada kohtute seisukohta, et süüdistatavate tahtlus oli suunatud altkäemaksu andmisele. 15.2 I. Haljaku ja V. Gerassimovi käitumise karistusõigusliku hindamise aspektist ei oma tähtsust seegi, et R. Nukki mõisteti altkäemaksu võtmise süüdistuses õigeks. Asjaolu, et ringkonnakohus ei lugenud tõendatuks altkäemaksu vahendaja ja võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu ega ka seda, et AS T kassasse makstud 710 krooni ja 525 krooni suurused rahasummad olid mõeldud altkäemaksuna, ei välista altkäemaksu andjate karistusõiguslikku vastutust. Märgitu omab tähtsust eeskätt altkäemaksu vahendaja ja võtja käitumise hindamise seisukohalt. Ühtlasi ei ole alust soostuda kaitsjate seisukohaga, et vaidlustatud otsustest ei nähtu põhjendusi selle kohta, miks loetakse altkäemaksu andmine toimepanduks tahtlikult. Asjaolu, et kassaatorid kohtuotsustes sisalduvate põhistustega ei nõustu, ei tähenda, nagu oleksid otsused kõnealuses küsimuses jäetud põhjendamata. 15.3 Samas ei pea kriminaalkolleegium õigeks ringkonnakohtu järeldust, mille kohaselt tuleb I. Haljaku ja V. Gerassimovi tegu vaadelda lõpuleviidud kuriteona KarS § 298 lg 1 mõttes. Tuvastades, et A. Sikuti ja R. Nukki vahel puudus ekvivalentsussuhe ning puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks ametiisikule tehtud ettepanek altkäemaksu võtmiseks või temaga sel teemal üldse suheldud, on sisuliselt kindlaks tehtud, et I. Haljaku ja V. Gerassimovi teoplaan ei realiseerunud süüdistatavatest sõltumatutel asjaoludel. Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.
  5. Nendel põhjendustel tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt tühistada ja kvalifitseerida I. Haljaku ning V. Gerassimovi käitumine KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, jättes maakohtu otsusega süüdistatavatele mõistetud sanktsiooni alammäärale vastavad karistused muutmata. IV
  6. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega loeti A. Sikuti süü tõendatuks KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning jäeti maakohtu otsus muutmata V. Gerassimovi ja I. Haljaku süüditunnistamises KarS § 298 lg 1 järgi. Tartu Maakohtu otsus tuleb aga tühistada osas, millega I. Haljak ja V. Gerassimov tunnistati süüdi KarS § 298 lg 1 järgi. Kolleegium teeb süüdistatavate olukorda raskendamata uue otsuse, millega tunnistab I. Haljaku ja V. Gerassimovi süüdi KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, jättes neile maakohtu otsusega mõistetud karistused muutmata. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsjate kassatsioonid kuuluvad rahuldamisele osaliselt, prokuröri kassatsioon tuleb aga jätta rahuldamata. V

  1. R. Nukki kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks 230 euro ja 8 sendi suuruses summas, sealhulgas käibemaks 38 eurot ning 35 senti. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud ringkonnakohtu otsuse ja ringkonnaprokuröri kassatsiooniga tutvumisele ning kassatsioonivastuse koostamisele 6 tundi. Võttes arvesse kaitsja selgitusi ja hinnates tehtud töö mahtu ning kriminaalasja keerukust, peab kriminaalkolleegium taotlust põhjendatuks ja leiab, et see tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
  2. detsembri
  3. a otsuse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ punktidest 2 ja 16 rahuldada. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 kannab selle menetluskulu riik. Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.