RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 246

kohaselt kutsutakse kohtuistungile prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja, ning järeldas eelnevast, et kannatanu pole kokkuleppemenetluses kohtumenetluse pool ega oma seega apellatsiooniõigust.

1. Kannatanute esindajad esitasid Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a määruse peale ühise määruskaebuse, milles taotlesid maakohtu määruse tühistamist ja apellatsioonimenetluse jätkamist. Määruskaebuses toetuti KrMS § 17 lg-le 1, mille kohaselt on kannatanu kohtumenetluse pool, ja märgiti, et ükski KrMS-i
4. peatüki
5. jaos sisalduvatest sätetest pole käsitatav erandina KrMS § 17 lg 1 suhtes.
6. Tallinna Ringkonnakohtu
7. aprilli
8. a määrusega jäeti Harju Maakohtu
9. märtsi
10. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga,

§ 246

kohaselt on kohtumenetluse poolteks vaid prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja, mistõttu puudub kannatanul kokkuleppemenetluses õigus esitada apellatsioon. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a määruse peale esitasid ühise määruskaebuse kannatanute A. L.-i ja K. L.-i esindaja vandeadvokaat T. Keevallik ning kannatanute K.-B. E. ja P. E. esindaja vandeadvokaadi vanemabi E. Tonka, kes taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Arvestades,

§ 391

kohaselt on määruskaebuse läbi vaadanud kõrgema astme kohtu määrus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata, paluvad kannatanute esindajad ühtlasi tunnistada KrMS § 391 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda esitada Riigikohtule määruskaebust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise peale. Määruskaebuse esitajate seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 7.

1. KrMS § 17 lg 1 kohaselt on kannatanu kohtumenetluse pool ja omab seega apellatsiooniõigust. Kuivõrd ükski kriminaalmenetluse seadustiku säte ei välista kannatanu õigust esitada apellatsioon kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, jäeti kannatanute apellatsioon läbi vaatamata ebaseaduslikult. Isegi kui eitada kannatanu õigust vaidlustada kinnitatud kokkuleppe sisu, peab kohus KrMS § 306 lg-st 1 juhindudes lahendama kohtuotsuse tegemisel ka kokkuleppega hõlmamata küsimusi - näiteks otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Kuna kokkuleppe sõlmimise ajaks pole kriminaalmenetluse kulude lõplik koosseis teada ja kokkulepe neid ei hõlma, teeb kohus otsustuse kriminaalmenetluse kulude osas kokkuleppest eraldi. Seega tuleb enne kohtuistungi toimumist esitatud nõuetekohane taotlus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks lahendada kohtuotsuse tegemisel ja järelikult rikuti kannatanute menetluskulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 7.
2. Kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei võimalda esitada õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimiseks individuaalkaebust, on Riigikohtu üldkogu asunud varasemalt PS §-dele 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikale toetudes korduvalt seisukohale, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. Kuna Harju Maakohus rikkus oma
3. märtsi
4. a otsusega oluliselt kannatanute õigusi ega tunnistanud
5. märtsi
6. a määruses kannatanute apellatsiooniõigust ja Tallinna Ringkonnakohus jättis
7. aprilli
8. a määrusega maakohtu määruse muutmata, pole kannatanutel võimalik oma õigusi kaitsta muul viisil kui ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtusse edasi kaevates. Võttes arvesse, et
9. septembril 2011 jõustuvate kriminaalmenetluse seadustiku muudatustega tunnistatakse KrMS § 391 kehtetuks, on seadusandja tänaseks möönnud, et olukordades, kus ringkonnakohtu määrus riivab isiku põhiõigusi või asja lahendamine on oluline seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks, on ringkonnakohtu määruste õiguspärasuse kontrollimine Riigikohtu poolt põhjendatud. Seega kujutab KrMS § 391 endast PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse lubamatut riivet. 7.
10. Tulenevalt KrMS § 319 lg-st 2 ja § 323 lg-st 2 kontrollib apellatsioonkaebuse nõuetekohasust esmalt maakohus, omades seejuures õigust valida, kas jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine ringkonnakohtu otsustada või jätta apellatsioon ise läbi vaatamata ja tagastada see esitajale. Seega on esimese astme kohtule antud võim otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise õiguspärasuse edasise kontrolli kvaliteedi üle. Eeldades, et iga kohtunik on huvitatud tema tehtud lahendite jõustumisest, riivab otsuse teinud kohtu õigus jätta apellatsioon läbi vaatamata ebaproportsionaalselt apellandi õigust õiglasele, õiguspärasele ja kvaliteetsele kohtumenetlusele.
11. Määruskaebusele esitatud vastuses möönis A. Jõesaare kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk,

§-s 391 sätestatud edasikaebeõiguse piirang võib olla põhiseadusega vastuolus, kuid leidis,

§-st 246 tulenevalt ei ole kannatanu kokkuleppemenetluses kohtumenetluse pool ega oma apellatsiooniõigust. Seega on kohtumäärused seaduslikud ja tühistamisele ei kuulu. Kaitsja märgib sedagi, et süüdimõistetu ja kannatanud on kahju hüvitamiseks sõlminud omavahelise kokkuleppe, mis hõlmab ka käesoleva kriminaalasja menetlemisega seoses tekkinud kulusid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas vaidlustatud ringkonnakohtu määruse tegemise ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt oli määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saanud edasi kaevata. Seega puudus kannatanute esindajatel õigus Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a kohtumääruse peale edasi kaevata ja nende määruskaebus tuleb KrMS § 350 lg 2 p 2 kohaselt jätta läbi vaatamata ning tagastada see esitajatele. Kolleegium peab ühtlasi põhjendamatuiks määruskaebuse väiteid, nagu kujutaks KrMS §-s 391 sätestatud edasikaebekeeld endast PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse lubamatut riivet, kuna käesolevast kriminaalasjast nähtuvalt on kaebajatele olnud tagatud nimetatud põhiõiguse - kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale edasi kõrgemalseisvale kohtule - realiseerimine. Nimelt jäeti kannatanute esindajate apellatsioon Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a kohtuotsuse peale esmalt läbi vaatamata sama kohtu
6. märtsi
7. a kohtumäärusega. Viimatinimetatud määruse peale esitasid kannatanute esindajad ringkonnakohtule kaebuse, mis lahendati Tallinna Ringkonnakohtu
8. aprilli
9. a kohtumäärusega. Eelnevast järeldub, et kannatanute esindajad on saanud käesolevas kriminaalasjas kasutada PS § 24 lg-s 5 ette nähtud põhiõigust.
10. Vaatamata sellele, et kannatanute esindajate määruskaebus tuleb eelnimetatud põhjustel jätta läbi vaatamata, märgib kolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks kokkuleppemenetluse asjades järgmist. 10.1 Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. oktoobri
12. a määruse kriminaalasjas nr 3-1-1-52-07 p 7). 10.2 Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on märgitud sedagi, et kuigi enne
13. septembrit 2011 kehtinud menetluskorra kohaselt oli kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine apellatsiooni korras KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ette nähtud üksnes sama seadustiku
14. peatüki
15. jao sätete rikkumise motiivil, sätestab KrMS § 189 lg 3, et ka kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS
16. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. aprilli
18. a määruse kriminaalasjas nr 3-11-38-06 p 10).
19. Käesoleva määruse p-s 9 märgitud põhjustel ja juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 ja §-st 391, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kannatanute esindajate ühise määruskaebuse läbi vaatamata. Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Priit Pikamäe