Obsah (5)

§ 113§ 637§ 25§ 29§ 643

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 113lg-st 1 ja §-st 94 oli viivise määraks ajavahemikus 14.

september 2008 kuni

1. jaanuar 2009 9,5% ja ajavahemikus
2. jaanuar 2009 kuni
3. jaanuar 2010 8% ning viivise suuruseks, arvestades võlgnevust 10 339 krooni 49 senti, on 1120 krooni 37 senti. Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite põhjendusega, et hageja esitatud arvete alusel on ta maksnud rohkem. Arvete esitamisel on lähtutud püstikute arvust, kuid kuna kõik püstikud ei olnud 11 radiaatoriga, vaid osas oli neid vähem, siis tuleb tehtud tööde maksumuse arvutamisel aluseks võtta ühe radiaatori paigaldushind. Sellest lähtudes on ta maksnud rohkem. Ringkonnakohus leidis, et ei oleks õige arvestuse tegemisel jagada ühe püstiku maksumuse kalkulatsioon 11-ga ja saada ühe radiaatori paigaldushind. Nii 11 radiaatoriga püstiku kui ka väiksema radiaatorite arvuga püstiku montaažitööd kattuvad osaliselt ning ei sõltu radiaatorite arvust. Kuna kostja vastunõue on ebaselge, siis ei ole võimalik kostja tasaarvestuse vastuväidet rahuldada. Arvestades hagi alust ja eset, ei oma tähtsust, kui suur oli tehtud tööde piirsumma. Samuti ei oma tähtsust see, kas ja millal tegi kostja ettemakseid või tasuti tehtud tööde eest arvete alusel.

§ 637

lg 1 järgi tuleb juhul, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, maksta tavalist tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Iseenesest oleks võimalik lepingupoolel tõendada tavalist või mõistlikku tasu ka nii, et ta nimetab tasu, mida võtavad kolmandad isikud analoogilise töö eest. Praegusel juhul leidis kostja ise, et tasu suurus on kokku lepitud ning ei soovinud tõendada tavalist või mõistlikku tasu muude tõenditega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja menetluskulud ning muud menetluskulud jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus andnud vale hinnangu poolte vahel väljakujunenud praktikale ja kohaldanud vääralt

§ 25põhimõtteid tunnihinna kindlaksmääramisel.

Arvestuslik töötasu hind jaanuaris avatava kaupluse püstiku montaažtööle oli 203 krooni tunnis. Raamlepingu p 4 ja kalkulatsiooni kohaselt lisanduvad töötunni hinnale transpordikulud, üldmaterjalide kulud ning seadmete kulud. 2008. a veebruaris lepiti keskmiseks töötunni hinnaks kokku 308 krooni. Kokkulepitud tasu maksis kostja juulini 2008. Tavaliseks tasuks

§ 637

lg 1 tähenduses võib pidada töövõtja hinnakirjas või muus sarnases dokumendis väljendatud tasu, hinnakirja puudumisel loetakse tavaliseks tasuks tasu, mida töövõtja sellise töö eest on tavaliselt nõudnud. Kostja on viie kuu jooksul hagejale maksnud tasu lähtuvalt tunnihinnast 308 krooni, st tegemist ongi tavalise tasuga. Töövõtulepingu täitmise käigus kujunes välja praktika tasu ja kulude arvestamisel. Lepingu viidatud p-de osas asendas ja täiendas praktika varem kokkulepitud lepingutingimusi, muutudes lepingu lahutamatuks osaks.

§ 25

lg 1 kohaselt on lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, milles nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Tellija ei ole tööde mahtu, maksumust ja nõuetekohasust lepingus või seaduses sätestatud alustel vaidlustanud.

23 lg 1 p 2 järgi võib poolte vahel väljakujunenud praktika muutuda siduvaks. Lepingulistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda

§ 29

lg 5 p-dest 3, 4 ja 6, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte käitumisest enne ja pärast lepingu sõlmimist, samuti arvestada lepingu olemust ja eesmärki ning lepingupoolte praktikat. Kuna tellija on töö faktiliselt vastu võtnud ja

§ 643

kohaselt oli tellija kohustatud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma, siis on tellija minetanud võimalused esitada väiteid töö ja arvete lepingule mittevastavuse kohta. Pooled lähtusid terviklahendusest, radiaatorite paigaldus moodustas hageja tehtud kõigist töödest väiksema osa.

1. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, milline oli
4. augusti
5. a arve nr 8029 aluseks olevate tööde tunnihind: kas 308 krooni, nagu väidab hageja, või 203 krooni, nagu väidab kostja.
6. Ringkonnakohus leidis, et
7. augusti
8. a arve nr 8029 aluseks olevate tööde tunnihind on 203 krooni. Ringkonnakohus põhjendas oma järeldust sellega, et lepingu p 1.4.1 lisa kohaselt on pooled kokku leppinud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis, mille kohaselt on tunnihinnaks 203 krooni, ja muid tunnihinna kohta sõlmitud kokkuleppeid ei ole võimalik tuvastada. Ringkonnakohus nõustus hageja väitega, et ühe püstiku kalkulatsioonis kokkulepitud tunnihind ei pruugi olla õige muude lepingus märgitud tööde (näiteks magistraaltorustike montaažitööd, küttesüsteemi muud tööd, vee- ja kanalisatsioonitööd jne) tegemisel, kuid leidis, et kuna pooled ei ole vaidlusalusele arvele lisatud kalkulatsioonis märgitud tunnihinda kokku leppinud, tuleb kohaldada varem kokku lepitud tunnihinda. Ringkonnakohus leidis, et kalkulatsioonist nähtuvalt seisnesid augustis 2008 põhilised tööd radiaatorite montaažis ja demontaažis ja seega on õigustatud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis märgitud tunnihinna kasutamine.
9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud hageja oluliste väidete kohta seisukoha võtmata. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t
11. Lepingu p 1.4.1 lisaks oli jaanuaris avatava kaupluse hooneosa ühe püstiku maksumuse kalkulatsioon. Nimetatud kalkulatsioonis oli ühe püstiku ehitamise töötunni hinnaks märgitud 203 krooni. Hageja leidis, et tegemist oli arvestusliku töötasuga üksnes jaanuaris avatava kaupluse püstiku montaažitöö eest, kuid mitte järgnevatel kuudel tehtavate tööde puhul. Hageja väitel lepiti
12. a veebruaris lepingu lisaga hõlmamata tööde jaoks kokku keskmiseks töötunni hinnaks 308 krooni ning kostja on tasunud märtsi, aprilli, mai, juuni ja juuli arveid vastavalt sellele kokkuleppele. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on olnud oma põhjendustes vastuoluline. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas kohus on seisukohal, et raamlepingu p 1.4.1 lisaga on hõlmatud kõik lepingu alusel tehtavad tööd või ikkagi ainult kaupluse hooneosas tehtavad püstikutega seotud tööd, nagu lepingu tekstile tuginedes väidab hageja. Kui raamlepingu p 1.4.1 lisas märgitud tunnihinda tuleb kohaldada seetõttu, et lepingu lisaga on hõlmatud ka vaidlusaluse arve aluseks olevad tööd, ei oma asjas tähtsust, millise iseloomuga olid arve aluseks olevad tööd. Ringkonnakohtu otsusest võib aru saada ka nõnda, et lepingu p 1.4.1 lisas märgitud tunnihinda tuleb kohaldada seetõttu, et arve aluseks olevad tööd olid sarnased töödega, mille kohta käis lepingu lisa, mitte seetõttu, et lisa reguleerib vaidlusaluse arve aluseks olevaid töid. Kui ringkonnakohus asus viimati nimetatud seisukohale, ei selgu kohtuotsusest, millisel õiguslikul alusel rajaneb sellisel juhul ringkonnakohtu seisukoht kasutada lepingu lisas märgitud tunnihinda. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et raamlepingu p 1.4.1 lisa vaidlusaluse arve aluseks olevate tööde kohta ei käi, tuleb kohtul võtta põhjendatud seisukoht hageja väite kohta, et raamlepingu lisaga mittehõlmatud tööde osas olid pooled kokku leppinud 308-kroonises töötunni hinnas. Seisukoha kujundamisel tuleb kohtul juhinduda lepingu ja tahteavalduse tõlgendamise sätetest. Kui aga sellist kokkulepet ei ole võimalik tuvastada, siis tuleb kohtul võtta seisukoht ka

§ 637lg 1 kohaldamise kohta, millele hageja samuti tugines.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et

§ 637

lg 1 järgi tuleb juhul, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, maksta tavalist tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Seega annab

§ 637

lg 1 poolte vastastikuste kohustuste kindlaksmääramisel tõlgendamisreegli juhuks, kui tasu maksmist ei ole kokku lepitud.

§ 637

lg 1 tähendus seisneb selles, et tagada lepingu kehtivus ka juhul, kui selles on küll kindlaks määratud töövõtja kohustused, kuid mitte tellija omad. Tavaliseks tasuks võib olla selle töövõtja tavaline tasu lepingu esemega sarnase töö eest (nt töövõtja hinnakiri), aga ka piirkonna tavaline tasu sellise töö eest. Kui töövõtjal ei ole hinnakirja või sellega sarnaseid tasumääranguid, siis on tavaline tasu asjaoludest lähtuvalt tasu, mida sama töövõtja sellise töö eest varem on nõudnud. Kui ka seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis tuleb töövõtjale maksta mõistlik tasu, mis lähtub üldjuhul turuhinnast, st kohalikust keskmisest tasust.

1. Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, milline on hageja tasu töövõtulepingu täitmisel tehtud tööde eest
2. aasta augustis.
3. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, tuleb poolte menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull