Obsah (7)

§ 1028§ 113§ 65§ 178§ 78§ 33§ 1032

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

1. detsembrist 2007 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus tuvastas, et kostja I ja kostja II õiguseellane sõlmisid
2. septembril 2007 kokkuleppe, millest nähtuvalt võttis sissenõudja ees kohustuse ka kostja II õiguseellane, mitte üksnes kostja I. Seega on ebaõige kostja II väide, et hageja täitis üksnes kostja I kohustuse.
3. septembril 2007 on hageja tasunud kohtutäiturile 721 240 krooni.

§ 1028

lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja tasus sissenõudjale vaidlusaluse summa seetõttu, et suulise lepingu järgi pidi hagejale võõrandatama kostja II õiguseellasele kuulunud kinnistu. Kinnistut aga hagejale ei võõrandatud. Samuti on kinnistu võõrandamise kokkulepe tühine vorminõuete rikkumise tõttu tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg-st 1. Seega on hagejal õigus

§ 1028alusel kostjatelt kohtutäiturile makstud raha tagasi nõuda.

Kuna 11. septembri 2007 kokkuleppe järgi tuli sissenõudjale tasuda 721 000 krooni, tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 721 000 krooni. Sellelt põhivõlalt tuleb kostjatel tasuda hagejale

§ 113lg 1 ja § 94 lg 1 järgi ka viivist.

1. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse teda puudutavas osas tühistada ja jätta hagi teda puudutavas osas rahuldamata. Kostja II palus juhul, kui ringkonnakohus leiab, et ta ei saa ise lahendit teha, saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. veebruari
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et
5. septembri
6. a kokkuleppest nähtuvalt võttis sissenõudja ees kohustuse ka kostja II õiguseellane. Nimetatu on seletatav asjaoluga, et täitemenetluses oleks vastasel korral võõrandatud kostja II õiguseellase elamu Viimsis Xxxx xxx x. Laenu- ja pandilepingu p-st 5.4 nähtub, et pantija Ksenja Safanova (kostja II õiguseellase ema) oli kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele. Poolte selgitused
7. aasta suulise lepingu kohta erinevad selles, kas hageja pidi saama elamu või (pärast erastamist ja kinnistu moodustamist) kinnistu omanikuks. Kuigi maakohus kohaldas tehingu vorminõuete järgimata jätmise kohta kinnisasja suhtes sätestatut (AÕS § 119 lg 1), kehtis analoogne säte ka hoonete kui vallasasjade kohta (asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 12 lg 6). Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et see tehing oli vorminõuete järgimata jätmise tõttu tühine ja hageja on õigustatud

§ 1028lg 1 alusel nõudma kostjatelt solidaarselt 721 000 krooni tagastamist.

Hageja ei ole laenu- ja pandilepingu ega

1. septembri
2. a kokkuleppe pooleks. Hageja tegi soorituse pooltevahelise tühise tehingu alusel.

§ 1028

lg 1 kohaldamise eelduseks on võlausaldaja sooritus, mille all mõeldakse teadlikku ja eesmärgipärast võõra vara suurendamist ehk varalise kasu saamist. Kostja II esindaja kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et laenu- ja pandilepingust tuleneva nõude suurus oli juba enne täitemenetluse alustamist 700 000 krooni. Laenuja pandilepingu p-st 2 nähtub, et pantija tagas laenu ja kõrvalnõudeid oma ehitistega. Hageja on tuginenud asjaolule, et ta pakkus (suulise lepingu sõlmimisel) maja eest selle turuhinda. Vaidluse asjaoludest tulenevalt sai selleks olla vähemalt 721 000 krooni pluss Viimsis asuva kahetoalise korteri, mis ei vaja remonti, harilik väärtus. Neid väiteid ei ole kostja II ümber lükanud. Veelgi enam, kostja II on varasemas menetluses tuginenud sellele, et hageja kohustus oli 300 000 krooni võrra suurem. See, et täitemenetluses hindas kohtutäitur ehitiste väärtuseks 50 000 krooni või et pärimistunnistusel on nende väärtuseks 66 000 krooni, ei tähenda, et ehitised oleks selle hinnaga müüdud. Pandi eseme tegelik väärtus oleks selgunud täitemenetluses enampakkumisel. Ei ole usutav, et Tallinna külje all Viimsi vallas asuvad ehitised, arvestades võimalust erastada nende juurde maad ja moodustada kinnistu, oleks müüdud 2007. aastal 50 000 krooniga. Hageja soorituse tulemusena lõpetati võla sissenõudmine kostjalt I ja ei võõrandatud kostja II õiguseellasele kuuluvaid ehitisi täitemenetluses. Hageja soovis oma soorituse eest nende ehitiste võõrandamist endale. Kostjad on 15. märtsi 2010 menetlusdokumendis kinnitanud, et hageja soovis täitemenetluse lõpetada, et kostja II õiguseellasega saavutatud kokkuleppe kohaselt osta talt moodustatav kinnistu. 2007. aasta suuline leping on tühine, ilma elamu omandamiseta ei oleks hageja aga eeldatavasti võtnud endale kohustust tasuda kostjate 11. septembri 2007. a kokkuleppega võetud solidaarset kohustust. 2007. aasta suulise lepingu asjaoludest saab eeldada, et kostjal I ja kostja II õiguseellasel oli huvi võtta endale ühine kohustus (

§ 65

lg 3) ja nad vabanesid tänu hageja sooritusele vastavalt täitemenetluses võla sissenõudmisest ja elamu võõrandamisest sundtäitmise korras. Seetõttu on hagejal õigus nõuda

1. aasta suulise lepingu alusel tasutud 721 000 krooni tagastamist kostjatelt solidaarselt. Nimetatut ei muuda asjaolu, et täitemenetluses makstud summat kajastas hageja maksekorraldusel kui kostja I võlgnevuse tasumist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kassatsioonkaebuses palub kostja II alama astme kohtute otsused tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hageja nõue kostja II vastu rahuldamata. Kostja II ei ole asjas kohane kostja, sest hageja tasus kostja I, mitte kostja II õiguseellase võlgnevuse. Kostja I võlgnevus tagati kostja II õiguseellasele kuuluva elamuga, see ei tee aga veel teda võlausaldaja ees solidaarvõlgnikuks. Hageja ja kostja II õiguseellane ei ole sõlminud lepingut, millest tulenevalt saaks lugeda kostjat II solidaarvõlgnikuks. Kui hageja ei oleks kostja I võlgnevust tasunud, siis ei oleks kostja II tagatis ületanud 50 000 krooni (s.o hind, millega pandi kostja II õiguseellase pärimise teel saadud vallasvara sundmüüki). Kohtute järeldus, et kostja II on hageja ees solidaarvõlgnikuna vastutav, ei tugine mitte ühelegi tõendile. Tuginemine asjaõigusseadusele ja tsiviilseadustiku üldosa seadusele on asjakohatu. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja tegi soorituse pooltevahelise tühise tehingu alusel. Hageja ei ole menetluses sellele tuginenud.
3. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et kostja II kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata. Kostja I ei esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust, tema osas on kohtuotsus jõustunud ja puudub alus kontrollida hagi rahuldamist tema suhtes.
5. Kohtud tuvastasid, et hageja tugineb oma nõudes alljärgnevatele lepingutele:
6. juulil 1999 kostja I, kostja II õiguseellase ja sissenõudja sõlmitud laenu- ja pandilepingule, mille järgi on kostja I laenusaajaks ja kostja II õiguseellase õiguseellane pantijaks;
7. septembril 2007 kostja I ja kostja II õiguseellase ning sissenõudja sõlmitud kokkuleppele, mille kohaselt tasuvad kostja I ja kostja II õiguseellane kui võlgnikud või nende eest kolmas isik täitemenetluses sissenõudja nõutava summa ja täituritasu; 2007 hageja, kostja I ja kostja II õiguseellase sõlmitud suulisele lepingule, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostja I eest täitemenetluses sissenõudja nõutava summa, ostma kostja II õiguseellasele korteri ning saama vastutasuks pandieseme omanikuks. Kolleegium ei nõustu kostja II kassatsioonkaebuse väitega, et kohtute järeldus kostja II vastutuse kohta ei tugine ühelegi asjas esitatud tõendile. Kohtud on analüüsinud esitatud tõendeid ja hinnanud, et kostjate solidaarkohustuse (

§ 65lg 2) tekkimise aluseks on 11.

septembri

1. a kokkulepe. Kuigi kohtud pole andnud sellele kokkuleppele õiguslikku hinnangut, pole see kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kolleegium märgib, et
2. septembri
3. a kokkuleppe näol on tegemist kostja II õiguseellase kui algselt ainult pantija ühinemisega kostja I laenukohustusega. Kohustusega ühinemist reguleerib

§ 178

, mille lg 2 kohaselt võib kohustusega ühinemise kokku leppida võlausaldaja või võlgnikuga. Kohustusega ühinemise võib kokku leppida ka mõlemaga. Maakohus tuvastas, et kostja II õiguseellane ongi kohustusega ühinemises kokku leppinud nii sissenõudjast võlausaldaja kui ka võlgnikust kostjaga I.

§ 178lg 4 esimese lause kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus.

Iseenesest õige on kassatsioonkaebuse väide, et võlgnevuse tagamisest pandiga ei tulene, et võlgniku kõrval on võlgnevuse eest vastutav ka pantija (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 14). Praeguses asjas muutusid aga kostja I ja kostja II õiguseellane solidaarvõlgnikeks
3. septembri
4. a kokkuleppe alusel. Viidatud kokkuleppest tulenevalt vastutasid kostja I ja kostja II õiguseellane sissenõudja ees solidaarselt. Nimetatud võlgnevuse tasus kostjate kui solidaarvõlgnike eest hageja kolmanda isikuna. Kohustuse täitmist ja täitmise tagajärgi reguleerib sel juhul

§ 78

, mille lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik mh esitada tagasinõude tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kostja II vastutus hageja ees tuleneb pärimisseaduse § 130 lg-st 1, mille kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna.

1. Kuna hageja tasus täitemenetluses nõutava summa, lõpetati võla sissenõudmine ja ei võõrandatud kostja II õiguseellasele kuuluvat pandieset. Kohtud tuvastasid menetlusnorme järgides, et hageja täitis eeltoodud suulise lepingu alusel võetud kohustuse kostja II õiguseellase eest, soovides vastutasuks, et kostja II õiguseellane võõrandaks hagejale talle kuuluva pandieseme. Suuline kokkulepe moodustatava kinnisasja võõrandamiseks oli seaduses nõutud vorminõude (AÕS § 119 lg 1) eiramise tõttu tühine. Ehitise kui vallasasja kohta kehtestas samasuguse vorminõude AÕSRS § 12 lg
2. Täiendavalt märgib kolleegium, et

§ 33

lg 2 järgi juhul, kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Tulenevalt TsÜS § 83 lg-st 1 on tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega rahuldasid kohtud põhjendatult kostja II vastu esitatud hagi

§ 1028

lg 1 alusel, järgides ka

§ 1032lg-t 2.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et ta tegi soorituse pooltevahelise tühise tehingu alusel. Toimikust nähtuvalt on hageja

1. märtsi
2. a seisukohas osutanud, et pooled sõlmisid suulise kinnisasja müügilepingu, mis on TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine ning seega

§ 1028lg 1 mõistes kohustust ei tekkinud (I kd, tlk 83).

1. Kolleegium märgib, et kuna kostja II õiguseellane vastutas sissenõudja ees kohustusega ühinemise tagajärjel isikliku võlgnikuna, siis ei oma tähtsust kostja II väited ja ringkonnakohtu käsitlus selle kohta, milline saaks olla kostja II õiguseellase kui pantija antud tagatise suurus. Asja lahendamisel pole tähtsust ka sellel, kas hagejast kolmas isik lubas suulise lepingu kohaselt kostja II õiguseellase kinnisasja omandamiseks lisaks võlgnevuse tasumisele osta kostja II õiguseellasele ainult korteriomandi Viimsis või tasuda lisaks ka 300 000 krooni.
2. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
3. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja II tasutud kautsjon riigituludesse. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks