RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 25lg 2 ning § 201 lg 2 p 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 5.

aprilli

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-4274 Dmitri Kaluga kaitsja vandeadvokaat Eduard Bulattšik, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan
2. august 2011, kirjalik menetlus
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. septembri
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a kohtuotsused Dmitri Kaluga suhtes KarS § 872 lg 4 alusel karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise osas.
8. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.
9. Kaitsja Eduard Bulattšiku kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Viru Maakohtu
11. septembri
12. a kohtuotsusega tunnistati D. Kaluga süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja teda karistati kuueteistkümneaastase vangistusega. Samuti tunnistati D. Kaluga süüdi Kar

S § 201 lg 2 p 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks üheaastane vangistus. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja D. Kalugale mõisteti liitkaristuseks kuueteistkümneaastase vangistus. KarS § 872 lg 4 p-de 1 ja 3 alusel kohaldati D. Kaluga suhtes karistusjärgset kinnipidamist. 2.1 KarS §

§ 25lg 2 järgi tunnistati D.

Kaluga süüdi selles, et

1. oktoobril
2. a pussitas ta V. ja A. V.-i, põhjustades V. V.-i surma ja tekitades eluohtlikke tervisekahjustusi A. V.-ile. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi tunnistati D. Kaluga süüdi selles, et ta varem varguse eest karistatud isikuna võttis
3. oktoobril
4. a V. V.-i pangakaardiga V. V.-i arveldusarvelt välja 9000 krooni, ehkki V. V. oli tal lubanud võtta välja üksnes 500 krooni. 2.2 Maakohtu süüdimõistva otsusega kohaldati D. Kaluga suhtes ühtlasi KarS § 872 lg 4 p-de 1 ja 3 alusel karistusjärgset kinnipidamist. Maakohus leidis, et süüdistatav vastab karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise tingimustele, kuna teda on varem viiel korral karistatud reaalse vangistusega, sealhulgas on ta pannud toime ka isikuvastaseid kuritegusid. D. Kaluga on ära kandnud enam kui seitsmeaastase vangistuse kriminaalkoodeksi (KrK) § 107 lg-s 1 sätestatud kuriteo eest, millele käesoleval ajal kehtivas Karistusseadustikus vastab KarS §-s 118 ette nähtud kuriteokoosseis. Kokku on D. Kaluga veetnud vangistuses viisteist aastat. Vabaduses on ta pannud toime ka hulgaliselt väärtegusid. Süüdistataval ei ole kindlat töökohta ega püsivat sissetulekut. Seega esineb D. Kalugal kuritegelik kalduvus ja tema suhtes tuleb rakendada karistusjärgset kinnipidamist.
5. Maakohtu süüdimõistva otsuse peale esitasid apellatsioonid D. Kaluga ja tema kaitsja vandeadvokaat Eduard Bulattšik, kes mõlemad taotlesid süüdistatava õigeksmõistmist KarS §

§ 25lg 2 järgi.

3.1 D. Kaluga apellatsioonis väideti, et tema ei ole kannatanuid noaga löönud. V. V.-i tapmiseks kasutatud noal ei ole mitte D. Kaluga, vaid A. V.-i sõrmejäljed. Just alkoholijoobes A. V. võis V. V.-i tappa. 3.2 Süüdistatava kaitsja apellatsioonis leiti, et D. Kaluga on süüdi tunnistatud üksnes oletuste põhjal. Mõrvarelvalt ei ole avastatud mingeid D. Kalugale viitavaid andmeid. Ebaõigesti on jäetud kõrvale A. V.-i ütlused, kes väitis, et talle tungisid kallale kaks isikut.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kannatanute pussitamiseks kasutatud noal D. Kalugalt pärineva bioloogilise materjali puudumine ei tähenda, et D. Kaluga nuga kannatanute vastu ei kasutanud. Nimelt märgitakse eksperdiarvamuses, et noalt leitud bioloogilise materjali kuuluvus D. Kalugale ei ole välistatud. Üheselt on tuvastatud, et süüdistatava riietelt leiti V. V.-i verd. Väär on väide, nagu olnuks A. V. alkoholijoobes, kuivõrd kiirabi tuvastas, et A. V. oli kaine. Erinevate tõendite pinnalt ilmneb, et A. V. oli rahulik inimene, kes V. V.-iga ei tülitsenud. Samuti on aga kohtupsühhiaatriaekspertiisiga tuvastatud, et A. V.-il esinevad olulised mäluhäired, mis ei võimalda tal anda adekvaatset teavet juhtunu kohta. Seetõttu ei saa tugineda ka A. V.-i väitele, justkui olnuks teda rünnanud kaks inimest. Ei saa nõustuda väitega, et D. Kaluga süüditunnistamine kaudsete tõendite alusel on ebaobjektiivne. Süüdistatav ei eita ka ise, et viibis kuriteo toimepanemise ajal sündmuskohal. Tema riietelt leiti V. V.-i verd. Usutavad ei ole kaitseversioonid, et V. V.-i tapjaks oli A. V. või et kannatanud tungisid D. Kalugale kallale. Seetõttu saab nõustuda maakohtu järeldusega, et V. V.-i tapjaks ja A. V.-ile raske tervisekahjustuse tekitajaks oli just D. Kaluga. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni D. Kaluga kaitsja E. Bulattšik, kes palub süüdistatava mõrvakatses õigeks mõista. Kassatsiooni põhjendustes märgitakse kokkuvõtlikult, et D. Kaluga vastu pole ühtegi otsest tõendit, kaudsed tõendid süüdistatava süüd aga ei kinnita. Tapmiseks kasutatud noalt ei leitud D. Kaluga bioloogilist materjali. Kriminaalasjas oleks tulnud arvestada ka A. V.-i ütlusi, kes väitis, et teda ründas kaks inimest. Ka ei ole kogutud tõendite pinnalt võimalik mõista, miks oleks D. Kaluga pidanud selle teo toime panema.
5. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan, et Tartu Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud menetlusõigust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsiooni väiteid süüdistatavale omistatud kuriteo tuvastatuse kohta (I) ja võtab seejärel seisukohal karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise põhjendatuse kohta (II). I
7. Kassaatori väide, et mõrvakatse toimepanemine D. Kaluga poolt ei ole tõendatud, seondub faktiliste asjaolude tuvastamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise. Samas on Riigikohus KrMS § 362 lg 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetluse oluline rikkumine tõendite hindamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7 või
10. mai
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p 15). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka siis, kui kohtud on otsust põhjendades tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. jaanuari
13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja
14. aprilli
15. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-11, p 9 ja
16. juuli
17. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-110-11, p 21). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud selles kriminaalasjas tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõiguse normide vastu eksinud.
18. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohus on käesolevas kriminaalasjas kogutud kaudseid tõendeid hinnanud nende kogumis eriti hoolikalt ja teinud nende põhjal arusaadavalt järelduse, et mõrvakatse pani toime nimelt D. Kaluga. Vaidlust ei ole selles, et D. Kaluga viibis
19. oktoobril
20. a V. ja A. V.-i korteris, kus tarvitas alkoholi. Kohtud on õigesti märkinud, D. Kaluga süütust ei tõenda asjaolu, et sündmuskohalt leitud veriselt noalt ei avastatud D. Kalugalt pärinevat bioloogilist materjali. DNA ekspertiisiaktis sisalduvast eksperdiarvamusest tulenevalt ei saa välistada, et D. Kaluga seda nuga siiski kasutas. Kohtud märgivad õigesti, et teo toimepanemisele D. Kaluga poolt viitab süüdistatava riietelt leitud V. V.-i veri, mille kohta D. Kaluga selgitusi anda ei oska. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on A. V.-i ütlused jäetud tõendikogumist põhjendatult kõrvale. A. V.-i osas koostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis sisalduvast eksperdiarvamusest ilmneb, et A. V.-il on orgaaniline amnestiline sündroom, mistõttu esinevad tal mäluhäired, mis ei võimalda anda tal adekvaatseid tunnistusi minevikus toimunud sündmuste kohta. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt selgitanud, miks tuleb kõrvale jätta süüdistatava ennast õigustavad ütlused ja miks peab kohus kogutud tõendite alusel D. Kaluga süüd tõendatuks. Seega ei anna kassatsioonis esitatud väited alust kohtute otsuste muutmiseks või tühistamiseks. II
21. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus lisaks süüdistatava karistamisele kohaldanud D. Kaluga suhtes ka karistusjärgset kinnipidamist KarS § 872 lg 4 alusel. Riigikohtu üldkogu
22. juuni
23. a otsusega nr 3-4-1-16-10 tunnistati karistusseadustiku § 872 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks. Üldkogu leidis, et KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise eeldused pole ühelt poolt piisavalt määratletud ja teiselt poolt pole sellisel kujul toimuv vabadusevõtmine õigustatav ühegi PS § 20 lg-s 2 toodud vabaduse võtmise alusega. Seetõttu on KarS § 872 lg 2 vastuolus PS §-ga 20 lg-ga 2 ja § 23 lg-ga 1 ning tunnistati kehtetuks. Kolleegium leiab, et KarS § 872 lg-tes 2 ja 4 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise alused ja sisu ei erine üksteisest olemuslikult. Samuti viitab KarS § 872 lg 4 sama paragrahvi lõikele
24. Seetõttu tõusetub küsimus D. Kaluga suhtes kohaldatud karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduspärasusest. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamine eeldab siiski selle hindamist, kas kohtud on käesolevas kriminaalasjas D. Kaluga suhtes KarS § 872 lg 4 alusel karistusjärgset kinnipidamist rakendades kohaldanud materiaalõigust õigesti. Viimane tähendab ühtlasi selle selgitamist, kas KarS § 872 lg 4 on antud kriminaalasjas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 mõistes asjassepuutuvaks normiks.
25. Maakohus märkis D. Kaluga suhtes KarS § 872 lg 4 alusel karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise põhjendusena, et süüdistatavat on varem viiel korral karistatud reaalse vangistusega, ta on ära kandnud seitsme aasta kahe kuu ja kahekümne kuue päeva pikkuse vangistuse, teda on varasemalt kaks korda süüdi mõistetud isikuvastaste kuritegude toimepanemises, ta on vangistuses veetnud viisteist aastat oma elust, pannud vabaduses toime hulgaliselt väärtegusid ning tal ei olnud kindlat töökohta ega püsivat sissetulekut. Nendest andmetest järeldas kohus, et D. Kalugal esineb kuritegelik kalduvus ja tema karistusjärgne kinnipidamine on põhjendatud.
26. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. KarS § 872 lg 4 p 2 kohaselt saab karistusjärgset kinnipidamist kohaldada, kui süüdimõistetut on muuhulgas varem ühel korral karistatud KarS § 872 lg 2 p-s 1 loetletud sellise kuriteo eest, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt viieaastane või eluaegne vangistus, mille eest kohus on karistanud teda vähemalt kolmeaastase vangistusega, millest isik on ära kandnud vähemalt ühe aasta vangistust. Kolleegium on seisukohal, et süüdimõistetu varasem karistatus KarS § 872 lg 4 p 2 mõistes tähendab seda, et isikul on kustumata karistatus varasema analoogilise kuriteo eest karistusregistri seaduse (KarRS) § 25 mõttes. Kolleegium ei pea võimalikuks sisustada isiku varasemat karistatust KarS § 872 lg 4 p 2 selliselt, et selle tingimuse täidetuseks piisab, kui süüdistatav on varasemalt analoogilise kuriteo eest ühel korral süüdi mõistetud sõltumata süüdimõistmise kohta tehtud registrikande kehtivusest karistusregistri seaduse tähenduses. Tulenevalt PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguse tagasiulatuva jõu keelust tuleb süüdimõistetu suhtes kohaldatavat materiaalõigust tõlgendada viisil, mis kõige vähem tema põhiõigusi riivab (lex mitius). Ei saa pidada õigeks ja inimväärikuse kaitse põhimõttega kooskõlas olevaks, et ükskord toimepandut arvestatakse inimese suhetes riigiga tema kahjuks kuni elu lõpuni isegi siis, kui isik vahepeal õiguspäraselt käitub. Seetõttu tuleb KarS § 872 kontekstis tõlgendada karistatust kitsendavalt.
27. Seega lähtub kolleegium arusaamast, et karistusjärgset kinnipidamist saab kohaldada üksnes juhul, kui andmeid asjassepuutuvate varasemate kuritegude kohta ei ole karistusregistrist kustutatud. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 25 lg 1 p 8 sätestab, et karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui kolme- kuni kahekümneaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud kümme aastat. Samas määrab sama seaduse § 34 lg 1, et kuni
28. aasta
29. jaanuarini alanud karistatuse kustumise tähtajad lõpevad enne selle seaduse jõustumist kehtinud muu seadusega ettenähtud ajal.
30. Maakohus kohaldas D. Kaluga suhtes karistusjärgset kinnipidamist lähtuvalt sellest, et ta tunnistati Kohtla-Järve Linnakohtu
31. märtsi
32. a otsusega kriminaalkoodeksi (KrK) § 107 lg 1 järgi süüdi üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises, mille eest teda karistati vabadusekaotusega seitsmeks aastaks, kaheks kuuks ja kahekümne kuueks päevaks. Et D. Kaluga vabanes vanglast selle karistuse kandmiselt
33. augustil
34. a, tuleb tema karistatuse kustumise hindamisel lähtuda seda küsimust enne karistusregistri seaduse jõustumist reguleerinud seadusest, milleks oli kriminaalkoodeks. Kõnealuse karistuse kandmiselt vabanemise ajal kehtis KrK § 58 lg 1 p 5 järgmises sõnastuses: „Karistatus kustub isikutel kolme aasta möödumisel üle viie, kuid mitte üle kümne aasta mõistetud vabadusekaotuse ärakandmisest.“ Eeltoodust järeldub, et D. Kaluga karistatuse kustumise tähtaega KrK § 107 lg 1 järgi tuleb arvutada alates
35. augustist
36. a ehk päevast, mil D. Kaluga oli ära kandnud talle Kohtla-Järve Linnakohtu
37. märtsi
38. a otsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse. Kriminaalkoodeksi § 58 lg 1 p 5 mõttes oleks seega D. Kaluga karistatus kustunud
39. augustil
41. D. Kaluga karistatuse arvutamisel tuleb siiski juhinduda ka KrK § 58 lg-st 5, mis samal ajal kehtinud redaktsioonis nägi ette, et: „Kui karistuse ärakandnud isik paneb enne karistatuse kustumise tähtaja möödumist uuesti toime kuriteo, siis katkeb karistatuse kustumise tähtaeg. Sel juhul arvutatakse karistatuse kustumise tähtaega mõlema kuriteo eest viimase kuriteo eest mõistetud põhija lisakaristuse ärakandmisest.“. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on D. Kalugat pärast vabadusekaotuse kandmiselt vabanemist
42. augustil
43. a karistatud korduvalt. Lääne-Viru Maakohtu
44. detsembri
45. a kohtuotsusega tunnistati D. Kaluga süüdi salajases varguses, mille eest mõistetud vabadusekaotuse kandmiselt ta vabanes
46. aprillil
47. a. Seejärel tunnistati D. Kaluga Ida-Viru
48. jaanuari
49. a kohtuotsusega süüdi mitmetes
50. a ja
51. a toime pandud kuritegudes, mille eest teda karistati taas vabadusekaotusega, mille kandmiselt ta vabanes
52. septembril
53. a. Seega katkes D. Kaluga karistatuse kustumise tähtaeg KrK § 107 lg 1 järgi vastavalt 1997.,
54. ja
55. a seoses uute kuritegude toimepanemisega. Samas olid D. Kalugale nimetatud süüdimõistvate kohtuotsustega mõistetud vabadusekaotuste tähtajad lühemad talle KohtlaJärve Linnakohtu
56. märtsi
57. a otsusega KrK § 107 lg 1 järgi mõistetud karistusest ega mõjutanud tema suhtes KrK § 58 lg 1 p-st 5 tuleneva kolmeaastase karistatuse kustumise tähtaja kestust.
58. Tähelepanuta ei saa jätta, et vabanedes
59. septembril
60. a järjekordse vabadusekaotuse kandmiselt, pani D. Kaluga kriminaalasja materjali kohaselt uue kuriteo - kehalise väärkohtlemise ja kelmuse - toime
61. mail
62. a. Nende kuritegude eest tunnistati D. Kaluga süüdi Viru Maakohtu
63. mai
64. a kohtuotsusega. Juhindudes KarRS § 34 lg-st 1 ja KrK § 58 lg 5 teisest lausest tuleb seega asuda seisukohale, et D. Kaluga karistatus KrK § 107 lg 1 järgi oli kustunud enne viimatinimetatud kuritegude toimepanemist, s.o
65. septembriks 2005, mil täitus kolm aastat talle viimase kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmisest. Tänase õiguskorra mõttes järeldub sellest, et D. Kaluga karistusandmed KarS § 872 lg 4 p 2 mõistes on karistusregistrist kustutatud. Karistusregistri andmete kehtimine on karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise üks eeldusi. Seega ei ole D. Kaluga puhul KarS § 872 lg 4 kohaldamise formaalsed eeldused täidetud. Ülal märgitust tulenevalt on maakohus ja ringkonnakohus KarS § 872 lg 4 alusel D. Kalugale karistusjärgset kinnipidamist määrates kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 2 mõttes.
66. Ülaltoodust tulenevalt ei ole KarS § 872 lg 4 ühtlasi käesolevas kriminaalasjas asjassepuutuvaks normiks PSJKS § 3 mõistes.
67. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7, § 362 p-st 1 ning §-st 363 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
68. septembri
69. a ja Tartu Ringkonnakohtu
70. aprilli
71. a kohtuotsused Dmitri Kaluga suhtes KarS § 872 lg 4 alusel karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise osas. Ülejäänud osas jätab kriminaalkolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja D. Kaluga kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe