Obsah (4)

§ 438§ 440§ 477§ 259

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) järgi oli kinkeleping samadel alustel määratletav. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Ühelt poolt hageja ja kostja ning teiselt poolt kinnisasja omanike vahel võis olla kokkulepe, et kinnisasja mõtteline osa võõrandatakse tasu eest, st lepingupooltel olid vastastikused kohustused - hageja ja kostja kohustusid ehitama oma raha eest elamu pööningukorrusele eluruumid ja kostja sugulased kohustusid vastutasuks võõrandama 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale ja hagejale. Poolte ja kostja sugulaste vahel võis olla

§ 438

lg 1 mõttes ühise tegutsemise leping neile kuuluval kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamiseks. Ühise tegutsemise lepingu järgi tasuvad lepinguosalised

§-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamakse rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on

§ 440lg 2 kohaselt nende kaasomandis.

Järelikult tuleb ühise tegutsemise lepingu lõppemisel ühise tegutsemise käigus tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, jagada asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete alusel. Kaasomanikul on asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 järgi õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning AÕS § 77 lg 1 järgi jagatakse asi kaasomandi lõpetamisel üldjuhul kaasomanike kokkuleppe kohaselt. Seega saavad ühise tegutsemise lepingu pooled ühise eesmärgi saavutamise järel ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara kaasomandi kokkuleppel lõpetada. Asjas tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et enne poolte abieluliste suhete lõppemist võis ühise tegutsemise lepingu eesmärk (kinnistul asuvale elamule kolmanda korruse väljaehitamine) olla juba saavutatud ning kaasomand lepingupoolte soovitud viisil kokkuleppel lõpetatud (1/3 mõttelist osa kinnistust võõrandatud). Asjaolu, et 1/3 mõttelist osa kinnistust võõrandati kinkelepinguga kostjale, ei tähenda seda, et poolte ja kostja sugulaste vahel ei võinud olla kinnistu mõttelise osa tasulise võõrandamise kokkulepet või ühise tegutsemise lepingut. Kuna kinkelepingu mõistest tulenevalt on kinkega tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, saab PKS § 15 lg 1 mõttes lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis on omandatud tasuta. Ühise tegutsemise leping on tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad. Iseenesest peab tehing, millega kohustutakse kinnisasja omandama või võõrandama, olema AÕS § 119 lg 1 praegu kehtiva redaktsiooni järgi notariaalselt tõestatud. Põhimõtteliselt oli see nii ka enne

1. juunit 2003 kehtinud AÕS § 119 lg 1 järgi. Poolte ja kostja sugulaste esialgne kokkulepe ei olnud notariaalselt tõestatud. Samas muutub vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Kostja on kantud kinnistu mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse. Seega võib leping olla täitmisega muutunud AÕS § 119 lg 2 alusel kehtivaks. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas kostja omandas 1/3 mõttelist osa kinnistust tasuta, s.o kinke teel PKS § 15 lg 1 mõttes, või omandati kinnistu 1/3 mõttelist osa abielu ajal tasulise lepingu alusel ning see mõtteline osa kinnistust kuulub PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvara hulka.
2. Harju Maakohus jättis
3. mai
4. a otsusega hagi enamsaadud ühisvara arvel hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt riigituludesse riigilõivu 43 000 krooni, jättis hageja tasutud ehitustehnilise ekspertiisi kulud 10 000 krooni hageja kanda, mõistis kostjalt riigilõivuna riigituludesse 4500 krooni ja jättis ülejäänud menetluskulud kummagi poole enda kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas hoone kolmas korrus ehitati välja poolte ühisvara arvel või pigem kostja või hageja lahusvara arvel ning kas väljaehitatu muutus poolte ühisvaraks vaatamata sellele, et kinkelepingu alusel omandas selle kostja. Maakohus leidis, et mõlemad pooled on teinud ühisvara arvel omapoolseid investeeringuid kolmanda korruse ehitusse. Hageja arveraamatutest nähtub, milliseid kulutusi on tehtud, kuid mitte nende tegemise allikas. Eelduslikult oli tegemist pere üldisi ühisvara arvel tehtud majanduskulusid kajastava arvestusega. Hageja sularahas kulutuse tegemisele eelnes selle summa väljavõtmine hageja pangkontolt. Hageja pangakontole kantud raha oli poolte ühisvara. Hageja lahusvara on hagejale enne abiellumist kuulunud korteri võõrandamisest saadud 155 000 krooni, mis laekus hageja kontole
5. jaanuaril
6. Kostja esitatust nähtub, et ta võõrandas talle enne abiellumist kuulunud AS Hiis aktsiad
7. mail
8. aastal 390 000 krooni eest ning
9. veebruaril
10. aastal 250 000 krooni eest. Indrek Lauluga
11. oktoobril 1997 sõlmitud laenulepinguga sai kostja 250 000 krooni laenu, mille kustutamiseks võõrandas kostja hiljem talle kuulunud AS Hiis aktsiad, mida kostja enda sõnul kasutas hoone kolmanda korruse väljaehitamiseks. Poolte pangakontol olnud raha, mida kasutati ühiselt Xxxxxxxxx xx kolmanda korruse väljaehitamiseks, olid poolte ühisvaraks, kuigi osaliselt moodustus ühisvara ka poolte lahusvara müügist saadud summadest. Raha ükskõik kumma abikaasa pangakontole laekumisega muutub see PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Kostja investeeris korruse väljaehitamisse oma lahusvara rohkem kui hageja. Ülejäänud osas rahastasid pooled ehitust täielikult ühisvara arvel ning ühiselt laenatud rahaga. Pooled deklareerisid ühises tuludeklaratsioonis eluasemelaenu intresse ning tagasid laenu neile lahusvarana kuuluva varaga. Maakohus ei tuvastanud poolte ning kostja sugulaste vahelise ühise tegutsemise lepingu olemasolu või sellise kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleksid vanaema ja vanatädi kohustunud vastutasuks Xxxxxxxxx xx kolmanda korruse väljaehitamise eest võõrandama selle poolte kaasomandisse. Samuti ei nähtu, et
12. aprillil 1998 sõlmitud kinkeleping oleks tegelikult olnud tasuline leping, mille alusel said kinkijad vastusoorituse ehk vastutasu. Ei ole tuvastatav, et kostja ja tema vanaema ning vanatädi vahel
13. aprillil 1998 sõlmitud kinkeleping oleks sõlmitud poolte ja kostja vanaema ning vanatädi vahel varem sõlmitud kokkuleppe täitmiseks. Hageja ei ole tõendanud kokkulepet poolte ning kostja vanatädi ning vanaema vahel. Asjas on tuvastatud üksnes see, et kostja vanatädi R-E. M ning vanaema S. K (K. K vahendusel) kandsid hageja arvelduskontole vastavalt 56 526 krooni 18 senti ning 50 000 krooni. Hageja seletuse kohaselt osalesid kostja vanaema ja vanatädi nii Xxxxxxxxx xx katuse renoveerimises. Ainuüksi katuse renoveerimise rahastamises osalemine ei tõenda poolte ning vanaema ja vanatädi vahel ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Pooltel võimaldati elamu kolmandal korrusel pärast selle väljaehitamist tasuta elada.

§ 440

lg-st 2 ei saa järeldada, et poolte ühise tegutsemise tulemusena välja ehitatud kolmas korrus muutus valmimisel poolte kaasomandiks, sõltumata sellest, et puudus vastav kokkulepe või seadusele vastav notariaalselt tõestatud kirjalik kokkulepe. Poolte ühise tegutsemise tulemusena loodi elamispind, mida pooltel oli õigus tasuta kasutada. Seega sai ühise tegutsemise tulemusena poolte kaasomandisse kuuluda üksnes õigus kasutada loodud elamispinda elamiskohana. Riigikohus on otsuse p-s 15 viidanud, et ühise tegutsemise tulemusena tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, tuli jagada asjaõigusseaduse kaasomandi jagamise sätete alusel. Ei ole võimalik lugeda elamu kui terviku väärtuse juurdekasvu poolte kaasomandisse kuuluvaks ning seega ka jagatavaks seetõttu, et asjas ei ole tuvastatud ühise tegutsemise lepingu või omandiõiguse tekkimise aluseks oleva notariaalselt tõestatud kokkuleppe olemasolu poolte ja kostja vanaema ning vanatädi vahel. Maakohus luges tõendatuks, et 29. aprilli 1998 kinkelepingu sõlmimise tegelikuks põhjuseks oli vajadus suurendada poolte võetud laenu summat ning tagada laenu kinnistule seatava hüpoteegiga. Kuna tegemist oli kostja lähedaste sugulastega, on mõistlikult võimalik eeldada, et pooled tegid investeeringu pelgalt elamispinna enda kasutusse saamise eesmärgil.

§ 440

lg 2 kohaselt kuuluvad ühise tegutsemise lepingu puhul lepinguosaliste kaasomandisse nende rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara. Varalised investeeringud (mida võiks käsitada varaliste osamaksetena ühise tegutsemise lepingus) on pooled juba ära kasutanud kolmanda korruse väljaehitamiseks. Seega ei saa enam lugeda poolte kaasomandisse kuuluvaks nende kunagisi varalisi osamakseid. Maakohus ei välistanud, et poolte kaasomandisse sai lisaks elamispinna kasutamise õigusele kuuluda varalise õigusena ka alusetu rikastumise nõue

§ 477alusel Xxxxxxxxx xx hoone kaasomanike vastu.

Varalise hüvena said pooled pärast kolmanda korruse väljaehitamist võimaluse kasutada seda tasuta elamiseks. Võimalik poolte ühine nõudeõigus kolmandate isikute vastu ei anna alust lugeda hoone 1/3 mõttelist osa kaasomandist poolte ühisvaraks ning mõista selle arvelt kostjal hageja kasuks välja hageja soovitud rahaline hüvitis. Maakohus leidis, et 1/3 kaasomandi mõttelisest osast kinnistule asukohaga Xxxxxxxxx xx, millele kasutuskorra kohaselt vastab nimetatud elamu kolmandal korrusel asuv korter, on kostja lahusvara PKS § 15 lg 1 alusel, kuna tegemist on kostja abielu kestel kinke teel saadud varaga. Pooled omandasid kaasomandisse kolmanda korruse ühise kasutamise õiguse, millest hageja on loobunud. Hagejal võib kinnistu omanike või nende õigusjärglaste vastu olla alusetu rikastumise nõue

§ 477

alusel, kuid see nõue ei saa olla samastatav abikaasade ühisvara jagamise nõudega abielu lahutamisel.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt välja enamsaadud vara eest hüvitis 1 000 000 krooni.
2. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. jaanuari
5. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoha järgi on maakohus õigesti leidnud, et poolte ning R-E. M ja S. K vahelise lepingu sõlmimine, mis annaks alust pidada Xxxxxxxxx xx kinnistu mõttelist osa poolte ühisvaraks, ei ole tõendatud, ning jätnud seetõttu hagi kostjalt ühisvara jagamise tulemusena rahalise hüvitise väljamõistmiseks põhjendatult rahuldamata. Esimese astme kohus on täitnud Riigikohtu samas tsiviilasjas õigussuhte kvalifitseerimiseks antud juhiseid ning teinud seadusele vastava kohtulahendi. Hageja (kohtuotsuses kostja) ettekujutus aastaid poolte ühiseks koduks olnud eluruumi võimaliku jagamise kohta
6. aastal, ei muuda
7. aprillil 1998 sõlmitud kinkelepingu sisu ega tõenda kinkelepingu kõrval või asemel muude kokkulepete olemasolu. Hageja väide, et maakohus ei pööranud vajalikku tähelepanu asjaolule, et hageja ei oleks kulutanud oma raha pööningu ehitusse, teades, et see tagab talle üksnes hooneosa ajutise kasutamisõiguse, ei ole põhjendatud. Hageja praegustel teadmistel ei ole tegelike asjaolude kohta vaidluse lahendamisel kaalu, kuna poolte ühine tegevus kodu rajamisel põhines abielul. Abielu hilisem purunemine ei saa muuta tagantjärele õigussuhteid, mis rajanesid eeldusel, et ühist kodu kasutatakse olenemata selle omandi kuuluvusest ühiselt elupäevade lõpuni. Mõistetavat selgitust, miks hageja nõustus asjaoluga, et tehing vormistatakse kinkena kostjale, ega tõstatanud kohe pärast kinkelepingu sõlmimist küsimust kinnistuosa omandi nüüdse kuuluvuse kohta, ei ole hageja esitanud. Põhjendus, et ta oli kinkelepingu sõlmimise kuupäeval tööga hõivatud, näitab, et hageja ei pidanud ühiseks koduks olnud eluruumi omandiküsimust abielusuhete kestmise ajal oluliseks. Hagejal võib olla nende Xxxxxxxxx xx kaasomanike vastu, kes hageja panuse kaudu hoone renoveerimisse rikastusid, nõue alusetu rikastumise sätete alusel. See aga ei anna alust tunnistada vaidlusalust kinnistu osa poolte ühisvaraks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud lähtunud ebaõigest eeldusest, et ühise tegutsemise leping eeldab poolte eelnevat kokkulepet ühise tegutsemise tulemusena loodu jagamiseks. Nimetatud kohtute seisukoht sisaldab endas

§ 438lg 1 ebaõiget kohaldamist.

Ühise tegutsemise lepingu eesmärk ei ole vara omandamine kaasomandisse, vaid sellega kohustuvad pooled

§ 438lg 1 kohaselt ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks.

Nimetatud ühine majanduslik eesmärk oli Xxxxxxxxx xx elamule kolmanda korruse väljaehitamine. Poolte vahel on olemas kokkulepe, nad on ühiselt asju ajanud ning kasutanud selleks ühist raha. Kuna vahetult pärast ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamist kingiti 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale, juhtis Riigikohus põhjendatult tähelepanu asjaolule, et nimetatud kinkeleping võib olla ühise tegutsemise käigus tekkinud vara jagamine. Tehing, millega kingitakse mõtteline osa asjast isikule, kes on varem asja väärtust oluliselt suurendanud, ei ole oma olemuselt vastutasuta tehing. Kohtud on ekslikult tuvastanud hagejal alusetu rikastumise nõude olemasolu. Juhul kui kinkelepingu näol oli tegemist tasuta võõrandamisega, on hagejal nõue ühise tegutsemise käigus tekkinud asja väärtuse juurdekasvu jagamiseks. Kassaatorile teadaolevalt on kostja ühe endise kaasomaniku RE. M pärija, mistõttu oleks hagi tulnud vähemalt osaliselt rahuldada. Hageja on menetluse algusest peale põhistanud oma nõuet asjaoluga, et ta on kokkuleppe alusel panustanud tööd ja raha Xxxxxxxxx xx kolmanda korruse väljaehitamisse. Selle panuse tõttu rikastus R-E. M ja tema pärijana ka kostja. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 1 järgi tuleb jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.
2. Hageja nõuab Xxxxxxxxx xx kinnistu 1/3 mõttelise osa tunnistamist hageja ja kostja ühisvaraks ning kostjalt enamsaadud ühisvara arvel rahalise hüvitise väljamõistmist. Hageja põhjendab oma nõuet ühise tegutsemise lepinguga hageja, kostja ning tema sugulaste vahel elamule kolmanda korruse väljaehitamise kohta. Selle lepingu täitmise käigus soetatud vara on hageja arvates kostja ja hageja ühisvara. Hageja nõuab ühisvara jagamise menetluses kostjale jäänud vara väärtuse hüvitamist, mille võrra on kostjale jäänud vara väärtus suurem tema osast ühisvaras. Maakohus jättis hageja nõude hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata, ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata.
3. Kolleegium leiab, et kohtud on asja menetlemisel ning pooltevahelisele õigussuhtele hinnangu andmisel Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09 antud juhiseid järginud. Riigikohus jõudis nimetatud lahendis seisukohale, et maakohtul tuleb asja uuel arutamisel anda hinnang sellele, kas kinnistu 1/3 mõttelist osa omandati poolte abielu ajal tasulise lepingu alusel, mille tulemusena võis see mõtteline osa kinnistust kuuluda enne
6. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvara hulka. Maakohus andis hinnangu kostja sugulaste ja kostja vahelisele kinkelepingule ning tunnistajate ja kostja vande all antud ütlustele. Maakohus jõudis järeldusele, et puuduvad tõendid, mis viitaksid hageja ja kostja ning kostja sugulaste vahelise ühise tegutsemise lepingu olemasolule, mille kohaselt oleksid kostja vanaema ja vanatädi kohustunud vastutasuks kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamise eest võõrandama kinnistust mõttelise osa pooltele. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on menetlusreegleid järgides asjas esitatud tõendeid piisava põhjalikkusega analüüsinud ja neile hinnangu andnud. TsMS § 688 lg 5 kohaselt Riigikohus ei kogu ega uuri uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Kuna kohtud ei ole tuvastanud ühise tegutsemise lepingu olemasolu, ei peatu kolleegium ka kassatsioonkaebuse väidetel ühise tegutsemise lepingu alusel omandatu hilisema jagamise kokkuleppe puudumise kohta.
7. Maakohus on jõudnud järeldusele, et ühise tegutsemise tulemusena sai poolte kaasomandisse kuuluda üksnes see tulem, mis õiguslikult nende kaasomandisse kuuluda sai, ehk nimelt õigus kasutada loodud elamispinda elukohana. Ringkonnakohus maakohtu seisukohta ei muutnud. Selline kohtute õiguslik hinnang kaasomandi esemele on ekslik. Maakohus leidis, et hageja ja kostja investeerisid korteri väljaehitamisse elamispinna enda kasutusse saamise eesmärgil. Õigus kasutada väljaehitatud korrust elamiseks on olemuselt võlaõiguslik kasutusõigus ja ei saa olla kasutajate kaasomandis. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga aga selles, et kuna poolte ühine tegevus põhines abielul, siis ei ole põhjendatud hageja väide, et ta ei oleks kulutanud oma raha pööningu ehitusse, teades, et see tagab talle üksnes hooneosa ajutise kasutamisõiguse. Kuna poolte ühine tegevus põhines abielu kestel ühise kodu väljaehitamisel, siis on tegemist panustega, mis on vajalikud ühise kodu ja majapidamise korraldamiseks. Abielu lahutamisel ei saa lähtuda nimetatud panuste tingimuslikkusest, seega sellest, kas neid oleks tehtud ka juhul, kui pooled oleks olnud abielu hilisemast lõppemisest teadlikud.
8. Hageja on toetunud kassatsioonkaebuses ekslikult väitele, et Riigikohus on oma ülalnimetatud otsuse p-s 15 kvalifitseerinud õigussuhte hageja, kostja ja kostja sugulaste vahel ühise tegutsemise lepinguks. Riigikohus on üksnes asja materjalide põhjal märkinud, et pooltel võis olla ühise tegutsemise leping kostja sugulastele kuuluval kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamiseks, kuid ta ei tuvastanud selle õigussuhte olemasolu.
9. Riigikohtu ülalnimetatud otsuse p-s 18 andis tsiviilkolleegium juhise maakohtule asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas kostja omandas 1/3 mõttelist osa kinnistust kinke teel, mis võimaldaks vaidlusalust korrust käsitada kostja lahusvarana enne
10. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 mõttes.

§ 259

lg 1 järgi oli kinkelepingu eelduseks see, et üks pool on andnud oma vara tasuta teise poole omandisse. Kinkelepinguga ei ole seega tegemist juhul, kui lepingu järgi kohustub kingisaaja tegema vastusoorituse. Maakohus leidis asja menetlemisel, et puuduvad tõendid kostja ja tema sugulaste vahelise kinkelepingu ümbertõlgendamiseks. Maakohus luges tuvastatuks, et korruse väljaehitamine toimus selles tasuta elamise eesmärgil. Seega ei ole panused, mida hageja ja kostja tegid korteri ehitamisse, seotud tulevase kinkelepinguga. Elamu üldine seisukord võis väljaehituse tagajärjel paraneda ja selle tulemusena tõusta ka kostja sugulastele kuuluva kinnisasja väärtus või paraneda selle seisukord. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuigi tulevase kinkelepingu eset on pooled oma töö ja rahaga parendanud, ei pea see tähendama vastusooritust kinkelepingu eest.

1. Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse väide ja seda on kohtud ka kinnitanud, et hagejal võib olla nõue kostja sugulaste vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Kui hageja ja kostja ühise tegevuse tulemusena suurenes ka kostja ja tema sugulaste vara, siis võis ühise tegevuse lõppedes olla hagejal kostja sugulaste vastu nõue jagada asja väärtuse juurdekasv. Hageja on aga kogu menetluse käigus nõudnud kinnistu 1/3 mõttelise osa arvamist abikaasade ühisvara hulka ning ühisvara jagamist. Vaatamata sellele, et kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt nt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27), ei ole hageja tuginenud hagi alusena (III kd, tlk 86) selliste asjaolude kogumile, mis oleks võimaldanud tema nõuet kohtul ümber hinnata alusetu rikastumise nõudeks kostja ning tema sugulaste vastu.
4. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
5. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kautsjon riigituludesse. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik