RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-56-11 12. okto

) § 11 lg 31 p 1 alusel, sest kaebaja ei olnud kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast (vangistusseadus § 11 lg 5).

1. S. Kolokolov esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Tallinna Halduskohtu
2. aprilli
3. a määrusega jäeti S. Kolokolovi määruskaebus rahuldamata ja edastati lahendamiseks ringkonnakohtule.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a määrusega jäeti S. Kolokolovi määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, siis ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatav. Halduskohtu määruses on kaebajale põhjalikult selgitatud, miks ei saa halduskohus asja menetleda ja mida saab kaebaja ette võtta selleks, et seadusega sätestatud korras uuesti kohtusse pöörduda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. S. Kolokolov palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses kohtute määrused tühistada. Määruskaebuses korratakse kaebuses esitatud väiteid ja palutakse aidata prillide saamisel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7.

§ 11

lg 4 kohaselt tagastab halduskohus määrusega kaebuse, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ja näitab võimaluse korral, kuhu peab kaebuse esitaja pöörduma. Riigikohtu halduskolleegium on

1. detsembri
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-10 (p 9) selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Riigikohtu erikogu on rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu
3. aprilli
4. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus.
5. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Prillid (läätsed koos raamidega) või kontaktläätsed on käsitatavad nägemisteravust korrigeerivate meditsiiniliste abivahenditena. Ka meditsiinilise abivahendi, sh prillide määramise vajaduse tuvastab tervishoiutöötaja. Vanglas otsustab tervishoiutöötaja nii meditsiinilise abivahendi vajaduse kui ka selle soetamise võimalikkuse üle riigieelarvelistest vahenditest (vt Korra § 3 lg 2). Tervishoiuteenuse osutamine vanglas hõlmab kolleegiumi hinnangul seega ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite väljastamise otsustamist. Käesolevas asjas on vangla keeldunud prillide kui nägemisteravust korrigeeriva meditsiinilise abivahendi soetamisest nii seetõttu, et prillid ei ole riigieelarvest rahastatavate meditsiiniliste abivahendite loetelus nimetatud, kui ka seetõttu, et taotleja silmade olukorda arvestades ei ole tegemist olukorraga, kus prillid oleksid taotluse esitajale vanglatingimustest hädavajalikud. Seega on meditsiiniosakonna juhataja otsustanud tervishoiuteenuse osutamise vajaduse üle, mis kohtupraktika kohaselt on käsitatav tervishoiuteenuse osutamisena. Seega on antud juhul vaidlus puhkenud eraõiguslikus suhtes ning halduskohtul puudub pädevus asja lahendamiseks. Seetõttu ei oma tähtsust ka asjaolu, kas kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse või mitte. Maakohtusse hagi esitamisele ei sea vangistusseadus eeldusena varasema kohtueelse menetluse läbimist vanglas.
6. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kohtulahendi õigusliku alusena käsitatava normi märkimine kohtulahendi resolutsioonis ei ole kohane.

§ 25lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 442 lg-te 5 ja 8 järgi lahendab kohus otsuse resolutsioonis selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas.

§ 25lg-st 8 ja Ts

MS § 463 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse otsuse sisu nõudeid ka kohtumäärustele. Seega tuleb kohaldatav õigus, käesoleval juhul tagastamise õiguslik alus, märkida kohtulahendi põhjendavas osas. 10. Eeltoodule tuginedes ei kuulu S. Kolokolovi määruskaebuse rahuldamisele. Kohtud on kaebuse tagastanud valel õiguslikul alusel. Kuna halduskohus ei ole pädev asja lahendama, tuleb kaebus tagastada

§ 11lg 4 alusel.

Kolleegium muudab seetõttu halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 1 ja sõnastab selle järgmiselt: "Tagastada Stanislav Kolokolovi kaebus." Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määruse resolutsioon samas asjas jätta muutmata. Kolleegium muudab haldus- ja ringkonnakohtu määruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann