) § 202 lõike 7 esimese lause ja sama ajani kehtinud Vabariigi Valitsuse
lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määruse normid on asjassepuutuvad normid põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 ning halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lõike 10 tähenduses. Õigusvastaselt teisaldus- ja hoiukulude hüvitamise nõudmine riivab kaebaja põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust ja PS §-st 113 tulenevat põhiõigust, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.
§-s 202 ja määruses sätestatud kohustus tasuda sõiduki teisaldus- ja hoiukulud on vaadeldav avalik-õigusliku rahalise kohustusena PS § 113 tähenduses.
lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus ei vasta formaalse põhiseaduspärasuse nõudele, kuna määruse aluseks olev volitusnorm ei ole kooskõlas seadusereservatsiooni põhimõttega.
lõike 7 esimene lause ei sea Vabariigi Valitsusele mingeid piiranguid määrade kehtestamisel ega anna tasu arvestamise aluseid. Seetõttu on norm põhiseadusega vastuolus. Tallinna Halduskohtu otsus saabus 23. mail 2011. aastal Riigikohtusse. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu 5. Riigikogu põhiseaduskomisjoni hinnangul olid
lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus. PS § 113 kehtestab seadusereservatsiooni avalik-õiguslike maksete kehtestamiseks. Lisaks sätestab PS § 4 võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte. Rahalise kohustuse nimetus õigusaktis ei oma PS §-s 113 reguleeritud avalik-õigusliku kohustuse määramisel tähendust. Liiklusseaduse üldisest eesmärgist ja sõiduki teisaldamise alustest tuleneb, et sõidukid teisaldatakse avalikes huvides ning teisaldamis- ja hoiukulude tasumise kohustuse eesmärk on riigi või kohaliku omavalitsuse avalikes huvides sooritatud toimingu kulude katmine. Seetõttu tuleb seda rahalist kohustust vaadelda kui avalik-õiguslikku tasu, täpsemalt riikliku lõivuna PS § 113 tähenduses.
lõike 7 esimene lause annab sõiduki teisaldamis- ja hoiukulude kui rahalise kohustuse aluse ning delegeerib vastava kulu hüvitamise korra ja määrade kehtestamise Vabariigi Valitsusele. Delegatsiooninorm ei sisalda mingit diskretsiooni ulatust. Kuna
lõige 7 sätestab sõiduki teisaldamis- ja hoiukulude tasumise kohustuse, aga ei määra kindlaks selle kohustuse nõutavaid elemente, on säte vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole seetõttu formaalselt põhiseaduspärane.
lõike 7 esimese lause põhiseadusvastasuse korral on põhiseadusvastane ka selle normi alusel antud määrus. 6. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et
lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus olid põhiseadusvastased. PS § 113 eesmärgiks on, et kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. Sõiduki teisaldamise ja hoidmise kulude hüvitamine on avalik-õiguslik rahaline kohustus, sest seda tuleb maksta avalik-õiguslikus suhtes ehk haldustoimingu eest. Tasu avalik-õiguslikkust kinnitab ka asjaolu, et tasu määratakse õigusaktiga ning seda võib nõuda üksnes õigusaktis nimetatud isik. Vabariigi Valitsus 7. Vabariigi Valitsus ei pidanud oma arvamuse esitamist vajalikuks olukorras, kus arvamuse esitasid ka kolm ministrit. T. Toomela ja Swedbank Liising AS 8. T. Toomela ja Swedbank Liising AS-i hinnangul olid
lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus. T. Toomela ja Swedbank Liising AS leiavad, et vaidlustatud normid ei ole kohtuasjas asjassepuutuvad, kuna Tallinna Transpordiametil ei ole õiguslikku pädevust sõidukeid teisaldada. Kohus pidanuks teisaldusakti tühistama ja otsustama tagasitäitmise juba ameti pädevuse puudumise tõttu. Teisaldamise akt on haldusakt. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui selle on andnud pädev haldusorgan. Kohalikule omavalitsusele ei ole liiklusjärelevalveõigust ette nähtud.
ja § 202 on omavahel loogilises seoses seeläbi, et
põhieesmärgiks on ette näha sõiduki suhtes võetavad meetmed puhuks, kui sõiduki juht on juhtimiselt kõrvaldatud, mis on tulenevalt
Seda sõltumata asjaolust, et
lõige 2 sätestab täiendavad asjaolud, mil võib sõiduki teisaldada.
lõike 1 alusel on järelevalveõigusega ametiisikud politseiametnikud, abipolitseinikud ja piirivalveametnikud. Ka parkimine on liiklusseadusega reguleeritud liiklusõiguse instituudiks, mis tähendab, et parkimise järelevalvet võivad teha vaid liiklusjärelevalveõigusega ametiisikud. Kohalikule omavalitsusele ei anna teisalduspädevust
lõige 4, mille kohaselt korraldab omavalitsus liiklust ja tagab liiklusohutuse oma haldusterritooriumil. Tegemist on programmilise sättega nagu ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõige 1, mille kohta on Riigikohus võtnud seisukoha, et sellest ei tulene kohalikule omavalitsusele pädevust omandipõhiõigust piirata. Kohaliku omavalitsuse teisalduspädevus ei tulene ka
lõikest 3 tulenevast õigusest parkimisega seotud väärteoasju kohtuväliselt menetleda – valesti parkijate vastutusele võtmine on teist laadi pädevus kui põhiõiguste piiramine sõiduki teisaldamisega. Ka
lõige 3, mis annab teeomanikule õiguse liiklust häirivalt või ohustavalt pargitud sõiduki ümber paigutada valvega hoiukohta, ei andnud praegusel juhul omavalitsusele teisaldamispädevust, kuna sõiduk teisaldati üksnes
lõike 2 punkti 4, mitte punkti 1 alusel.
lõike 3 teine lause reguleerib üksnes parkimisjärelevalve tegemise, parkimistasu maksmise kontrollimise ja viivistasu määramise üle andmist halduslepingu alusel eraõiguslikule juriidilisele isikule ega ole pädevusnorm põhiõiguste piiramiseks. Tallinna Transpordiamet 9. Tallinna Transpordiameti seisukoha järgi oli
lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus. PS § 113 eesmärk on hõlmata kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Sõiduki valvega hoiukohta toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud tekivad avalik-õiguslike suhete realiseerimise käigus, mistõttu on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. Need kulud tuleb sätestada seadusega. Tallinna Transpordiameti hinnangul ei kaasne vaidlustatud sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamisega kohustust tagastada juba tasutud sõiduki valvega hoiukohta toimetamise ja seal hoidmise ja valvamise kulud. Õiguskantsler 10. Õiguskantsleri hinnangul olid
lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus.
lõike 7 esimene lause ja määrus on asjassepuutuvad, kuna tasu, mille kaebaja pidi maksma sõiduki ümberpaigutamise akti alusel, on sätestatud määruse §-s 1, ning selle määruse kehtestamise aluseks on
Nende normide põhiseaduspärasuse korral pidanuks Tallinna Halduskohus lahendama kaebuse teisiti. PS §-st 113 tuleneb isiku subjektiivne õigus riigi vastu, mida võib nimetada üldiseks maksupõhiõiguseks ja mille kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused. Kuigi määruse § 2 lõige 1 näeb ette sõiduki hoiukohta toimetamise ning hoidmise ja valvamise eest tasumise ettevõtjale, on teisaldamiskulude tasumine osa avalik-õiguslikust suhtest. Seda seetõttu, et sõiduki teisaldamine kui haldusülesande täitmine tuleb tervikuna omistada teisaldamisakti teinud avaliku võimu kandjale, sõltumata ülesande täitmisel allhanke korras erafirmade abi kasutamisest. Seega on tegemist avalik-õigusliku tasuga PS § 113 mõttes. Seadus riivab PS § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi, ja määrus juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. Kuna avalik-õigusliku tasu suurus on reguleeritud liiklusseaduse alusel antud määruses, mitte seaduses endas, riivavad vaidlusalused sätted PS §-s 113 sätestatud õigust. Üksnes juhul, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, võib avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täitevvõimule olla lubatav. Sõiduki teisaldamise, valvega hoiukohas hoidmise ja valvamise kulude varieeruvast iseloomust tulenevalt võib olla õigustatud nende avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule. Selle eesmärgiks on tagada kiirem reageerimine muutuvatele turuoludele.
lõike 7 esimene lause ei sisalda kulude alam- või ülemmäärasid ega anna muid juhiseid ega raame, millest lähtudes või mida arvestades peaks Vabariigi Valitsus avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi sätestama. Seega ei ole säte piisavalt määratletud ega täida PS §-st 113 tulenevaid nõudeid volitusnormile. Järelikult ei vasta
lõike 7 esimene lause formaalse põhiseaduspärasuse tingimustele ja on seega põhiseadusega vastuolus. Määrus on põhiseadusega vastuolus, kuna selle aluseks olev norm on põhiseaduse vastane. Justiitsminister 11. Justiitsministri hinnangul on
Vaidlustatud normid on asjassepuutuvad, sest nende põhiseadusvastasuse korral on kaebaja sõiduki teisaldamisega seotud tasude võtmine õigusvastane ja need tuleb tagastada.
lõike 7 esimese lause alusel antud määrus riivab isiku omandipõhiõigust, samuti PS §
Vabariigi Valitsuse määrusandlusõigus tuleneb PS § 87 lõikest 6, mille kohaselt annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Üldjuhul on legaalsed spetsiaalse volitusnormi alusel antud intra legem määrused, milles täpsustatakse seaduste regulatsioone. Vaidlusaluses volitusnormis ei ole kulude kehtestamise korda ega määrasid reguleeritud, st seadusandja on jätnud täieliku otsustamispädevuse täitevvõimu organile. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused ning see on kooskõlas PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttega. PS §-ga 113 vastuolus oleva volitusnormi alusel antud praeter legem määrused on vastuolus ka PS §-ga 3. Rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse.
lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus ei vasta formaalse põhiseaduspärasuse nõudele. Rahandusminister
lõikes 3 sätestatakse, et kohalik omavalitsus korraldab parkimist vaid oma territooriumi tasulise parkimise alal. Vaidlusaluse juhtumi asjaoludest selgub, et isiku sõiduk teisaldati
Kuna kaasuses esitatud asjaolude alusel ei ole võimalik hinnata sõiduki teisaldamise otsustajal vastava pädevuse olemasolu, siis eeldab Rahandusministeerium, et teisaldatud sõiduk oli pargitud Tallinna tasulise parkimise alal, mitte eramaa tasulise parkimise alal. Avaliku ülesande täitmisega seotud kulu laekumise koht ei ole tasu avalik-õigusliku iseloomu tuvastamisel tähtis põhjusel, et tasu kehtestajal on võimalik valida, kas tasuda teenuse osutajale riigieelarvest või kohustada sõiduki valdajat otse tasu maksma. Valvamise tasu on seega avalik-õiguslik tasu PS § 113 tähenduses. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise delegeerimine on lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. Uue liiklusseaduse § 92 lõikes 12 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel teisaldajale või hoidjale kulud hüvitatakse, st avalik-õigusliku tasu suuruse arvestamise alused. Varem kehtinud ja praegu kehtivad valvamise kulud on leitud samal viisil ja on sama suured, seega viidi liiklusseaduse volitusnorm kooskõlla volitusnormi alusel kehtestatud määrusega. Valvamise kulu on küll avalik-õiguslik tasu, kuid selle suuruse määravad eraõiguslikud isikud. Turusituatsiooni arvestamine tagab, et kohaldatav määr oleks isikuid võimalikult vähe koormav. Riigikogu kehtestab liiklusseaduses valvamise tasu arvestamise alused, kuid sisuliselt on see tegevus illusoorne ega mõjuta konkurentsitingimustes selguvat teenuse hinda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 63 jaotab esemele tehtavad kultused vajalikeks, kasulikeks ja toreduslikeks.
lõike 7 eesmärgipärasel tõlgendamisel on valitsuse diskretsioon piiratud vajalike kulutuste määrade kehtestamisega. Vajalikuks kulutuseks tuleb pidada ka ettevõtja mõistliku suurusega ärikasumit, kuna ettevõtjate eesmärk on eelduslikult kasumi saamine. Kehtinud valvamise tasud vastasid turusituatsioonile ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle antud diskretsiooni. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED
lõige 7 ning Riigikohus ei peaks lahendama praegust põhiseaduslikkuse järelevalve asja. Kuigi Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus põhikohtuasja, hindab kolleegium eeltoodud põhjendusel kohaliku omavalitsuse pädevust anda teisaldamisakt. 17.
lõike 3 esimene ja teine lause sätestasid: „Kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 502 sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule.“ Nimetatud paragrahv oli pealkirjastatud „Parkimistasu“ ja reguleeris lisaks parkimise järelevalvele tasulise parkimise ala kehtestamist, tasu maksmist, laekumist ja maksmisest teavitamist. Siiski tuleb eraldi välja selgitada, mida oli silmas peetud
Mõistet „parkimisjärelevalve teostamine“ tuleb sisustada nõnda, et see ei hõlmaks parkimistasu maksmise kontrollimist ega viivistasu määramist, kuna need on märgitud eraldi, ning et mõiste ei oleks sisutühi. Mõisted „parkimistasu maksmise kontrollimine“ ja „viivistasu määramine“ hõlmavad kõiki tegevusi, mis seostuvad spetsiifiliselt tasulise parkimisega. Seetõttu tuleb „parkimisjärelevalve teostamist“ mõista laiemalt kui üksnes tasulise parkimise kontrollimise kontekstis. Järelikult tulenes
lõikest 3 kohaliku omavalitsuse pädevus oma territooriumil üldisemalt parkimise järelevalvet teha. Seega andis haldusakti pädev organ ja Riigikohus saab lahendada põhiseaduslikkuse järelevalve asja. 18.
lõike 7 esimese lause põhiseaduspärasuse hindamiseks peab see norm olema kohtuasjas asjassepuutuv, st asjas otsustava tähendusega. Isik oli kohustatud sõiduki teisaldamisel selle valvega hoiukohta toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud tasuma
Selle normi põhiseadusvastasuse korral pidanuks kohus otsustama teisiti kui põhiseaduspärasuse korral. Järelikult on norm asjassepuutuv.
Sellest tuleneb, et liiklust korraldati avalikes huvides. Üheks liikluse korraldamise viisiks oli liikluskorraldusvahendite paigaldamine. Nõuetest kinnipidamise üle tehti järelevalvet samuti avalikes huvides. Ka Riigikohtu erikogu on
lõike 7 esimene lause ega mõni muu norm ei sätestanud sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulude alam- ega ülemmäära, samuti mitte kulude arvestamise aluseid. Näiteks kehtivas liiklusseaduses on samad kulud määratletud otsekulu, kapitalikulu, proportsionaalse osa üldkuludest ja mõistliku ärikasumi kaudu (liiklusseaduse § 92 lõige 12). Kuna praeguseks kehtetu liiklusseadus ei näinud täitevvõimule ette piiranguid ega täpsemaid juhtnööre tasu suuruse kohta, oli seadusandja jätnud määramata diskretsiooni ulatuse. Seetõttu oli
Kuna norm oli põhiseadusega formaalselt vastuolus, puudub vajadus kontrollida selle materiaalset põhiseaduspärasust. 25. Volitusnormi põhiseadusvastasuse korral on põhiseadusvastane ka selle alusel antud määrus. Vaidlustatud määrus oli kehtestatud
Järelikult oli määrus põhiseadusega vastuolus. 26. Lisaks märgib kolleegium, et kaheldav oli ka
Säte oli praeguses asjas asjassepuutuv, kuid seda ei vaidlustatud.
Seejuures ei olnud sätestatud kohustust märkida haldusakti andmise faktilisi asjaolusid, õiguslikku alust ega põhjendusi. Akti põhjendamise vajalikkust isiku põhiõiguste tagamise seisukohast on viimati hinnanud Riigikohtu üldkogu
lõike 7 põhiseaduse vastaseks tunnistamisega, ei pea kolleegium vajalikuks täiendavalt
Märt Rask, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Jüri Põld
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.