3-1-1-82-11

RIIGIKOHUS KRIINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-1-1-82-11

1. oktoober 2011 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kriminaalasi Ervin Laanemetsa süüdistuses KarS § 121 järgi Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a määrus kriminaalasjas nr 1-09-14860 Ervin Laanemetsa kaitsja vandeadvokaat Mare Lauri määruskaebus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak
4. oktoober 2011, kirjalik menetlus
5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a määrus, millega jäeti Ervin Laanemetsa kaitsja apellatsioon läbi vaatamata, ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
8. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Tartu Maakohtu
10. mai
11. a otsusega tunnistati Ervin Laanemets süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära, s.o 537 eurot. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kuriteoga tekitatud kahju katteks mõisteti E. Laanemetsalt G. V.-i kasuks välja 51,13 eurot.
12. E. Laanemets tunnistati süüdi selles, et ta võttis G. V.-i kaelast haardesse, surus ta sõiduauto kapotile, lõi kannatanut mitmel korral rusikaga näkku ja seejärel mitmel korral peaga vastu autoklaasi, tekitades kannatanule näomarrastused ja verevalumid ning põhjustades füüsilist valu. Mõned minutid pärast seda pigistas ja tõmbas ta sõrmedega ninast M. P.-d, seejärel lõi viimast rusikaga näkku, tekitades sellega kannatanu ülahuule sisemise pinna marrastuse ja põhjustades füüsilist valu. Kohtu hinnangul ei olnud E. Laanemets nende tegude toimepanemise ajal hädakaitseseisundis.
13. E. Laanemetsa kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, taotledes Tartu Ringkonnakohtult maakohtu otsuse tühistamist ja E. Laanemetsa õigeksmõistmist. Apellant leidis, et maakohtu järeldused hädakaitseseisundi puudumise kohta on ebaõiged. Vägivald G. V.-i vastu oli õigustatud H. K. vastu suunatud ründe lõpetamiseks. H. K. on ka ise kinnitanud, et ootas selleks kõrvalist sekkumist. Kaitsjale jäi kohtuotsusest arusaamatuks, miks on kohus tõenditena eelistanud vägivallatsenud nooruki ning tema sõprade ütlusi süüdistatava ja teiste tunnistajate ütlustele. M. P. ründamise kohta märkis apellant, et kannatanu oli süüdistatava suhtes vaenulikult meelestatud. Samas oli sündmuskohale kogunenud või kogunemas veel kannatanu tuttavaid. Kuna kannatanu käitumine selles olukorras oli ettearvamatu, tuleb E. Laanemetsa poolt tema ründamist lugeda samuti hädakaitseks.
14. Tartu Ringkonnakohtu
15. juuni
16. a määrusega jäeti E. Laanemetsa kaitsja apellatsioon KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et kuigi kaitsja argumendid ei olnud õiguslikult asjakohatud, puudus neil varasemas kohtupraktikas kujunenud seisukohtade valguses perspektiiv. Ringkonnakohus viitas seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-28-07, 3-1-1-22-08, 3-1-1-7-11 ja 3-1-126-
17. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
18. E. Laanemetsa kaitsja vandeadvokaat Mare Laur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu määrus on vastuolus PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebepõhiõiguse ja kriminaalmenetluse põhimõtetega, sest olukorras, kus apellatsiooni sisuliselt läbi ei vaadata, on süüdistatav sisuliselt jäetud kaebeõigusest ilma. Selline erand võiks olla lubatav üksnes ilmselgelt pahatahtlike või õigusliku positsioonita kaebuste suhtes. Arutatavas kriminaalasjas saanuks kohtu hinnang apellatsiooni perspektiivikuse kohta kujuneda üksnes selle sisulise läbivaatamise tulemusena, sest apellatsioon ei ole õiguslikult ilmselt puudulik, vaid selles vaidlustatakse olulisel määral maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid. Kaitsja hinnangul on jätnud põhjendamatult arvestamata süüdistatavat õigustavad tunnistaja ütlused. Samuti on jäetud põhjendamatult tuvastamata hädakaitse. Ringkonnakohtu määruses toodud viiteid Riigikohtu lahenditele peab kaitsja asjakohatuteks, sest need ei käsitle apellatsioonis tõstatatud küsimusi.
19. Prokuröri vastuses taotletakse kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist. Prokurör leiab, et E. Laanemetsale tagati õigus õiglasele kohtumenetlusele ka apellatsioonikohtus, sest tal oli apellatsiooni esitamise võimalus. Ringkonnakohtu pädevusse kuulub aga apellatsiooni perspektiivikuse hindamine. Prokuröri hinnangul hindas maakohus arutatavas asjas tõendeid kogumis, jõudes põhjendatult järeldusele, et E. Laanemets ei olnud talle süüksarvatud tegusid toime pannes hädakaitseseisundis. Kuna apellatsioonis ei esitatud asjaolusid, millele maakohus oleks jätnud hinnangu andmata, oli ringkonnakohtus apellatsiooni perspektiivituse tuvastamine lubatav. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
21. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Erandit sellest põhimõttest kujutab KrMS § 326 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased (nt on need suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele) või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt süüteo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määra osas) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. aprilli
23. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5,
24. aprilli
25. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8,
26. juuni
27. a määrus asjas nr 3-1-1-43-11, p 6,
28. augusti
29. a määrus asjas nr 3-1-1-64-11, p 6 ja
30. septembri
31. a määrus asjas nr 3-1-1-71-11, p 6).
32. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga selles, et käesolevas kriminaalasjas ei olnud ringkonnakohus õigustatud jätma apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata. Süüdistatava kaitsja esitas apellatsioonis sisulised tõenditele antud hinnangut ja süütegude õiguslikku hindamist puudutavad väited, tuues esile tõendite hindamisega seotud menetlusõiguslikke probleeme, mis võisid mõjutada kriminaalasjas tehtud otsust. Nende väidete ilmse põhjendamatuse kohta ei saanud ringkonnakohus teha otsustust eelmenetluses, asja sisuliselt arutamata, vaid pidi kujundama kaalutletud seisukoha kohtumenetluse poolte vahetu ärakuulamise põhjal KrMS
33. peatükis sätestatud korda järgides. Tõendi usaldusväärsusele saab hinnangu anda üksnes seda uurides ja kõrvutades teiste kogutud tõenditega. Alles tõenditele antava hinnangu tulemusel saab kohus kujundada õigusliku seisukoha, muuhulgas otsustada, kas koosseisupärane käitumine võis olla õigustatud.
34. Ringkonnakohtu määruse põhiosas viidatakse mitmele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale lahendile (asjades 3-1-1-28-07 p-d 7-10, 3-1-1-22-08 p 8, 3-1-1-7-11 p 12 ja 3-1-1-26-11 p-d 13-16), millest nähtuvat kaitsja apellatsiooni perspektiivitus. Kriminaalkolleegium märgib, et need viited ei ole arutatava kriminaalasja kontekstis asjakohased. Asjas nr 3-1-1-28-07 käsitletakse teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja küsimust sellest, millal on tervisekahjustuse tekitamine käsitatav lõpuleviidud teona - sellel küsimusel ei ole apellatsiooni väidetega mingisugust puutumust. Asjas nr 3-1-1-22-08 kriminaalkolleegiumi seisukohana märgitu puudutas üksnes selle konkreetse kohtuasja kontekstis tõenditele antud hinnangut, ega ole ülekantav arutatavale asjale. Asjades nr 3-11-7-11 ja 3-1-1-26-11 hädakaitse kohta märgitule oleks olnus asjakohane viidata üksnes siis, kui apellatsioonis oleks tõstatatud ainult küsimus E. Laanemetsa käitumise võimalikust õigustatusest hädakaitsega, mitte aga ka tõendite hindamisest.
35. Käesoleva otsuse punktides 7-9 märgitu tõttu ei saa E. Laanemetsa kaitsja apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja selle läbi vaatamata jätmine KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel on käsitletav KrMS § 339 lg-s 2 toodud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
36. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st ja § 362 p-st 2, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu
37. juuni
38. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris