Obsah (6)

§ 120§ 121§ 64§ 68§ 74§ 118

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-59-11 Otsuse kuupäev 21. oktoober 2011. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pika

§ 120ja § 121 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30.

märtsi

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-3129 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.I kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Lääne Ringkonnaprokuratuur Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
2. september
3. a , suuline menetlus Istungil osalenud isikud V.I kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask RESOLUTSIOON
4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a kohtuotsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
7. Jätta valitud kaitsjale makstud tasu summas 600 (kuussada) eurot V.I kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. V.I tunnistati Pärnu Maakohtu
9. detsembri
10. a otsusega süüdi ja teda karistati

§ 120

järgi vangistusega neljaks kuuks ning

§ 121

järgi vangistusega üheks aastaks.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks üks aasta ja kaks kuud vangistust.

Juhindudes

§ 68

lg-st 1, arvati eelvangistuses viibitud kolm päeva karistusaja hulka ning

§ 74

alusel jäeti V.I lõplikuks karistuseks kujunenud üks aasta üks kuu ja kakskümmend seitse päeva vangistust tingimisi kahe aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Kannatanu S. R.-i kasuks mõistis maakohus süüdistatavalt välja tsiviilhagi summas 66 110 krooni ja 65 senti.

§ 118p 1 järgi mõisteti V.I õigeks.

1.1.

§ 120järgi tunnistati V.I süüdi selles, et ta ähvardas ajavahemikus 28.

oktoobrist kuni

1. oktoobrini
2. a mobiiltelefoni teel omavaheliste kõnede käigus V. S.-i tapmisega ja tema Pärnumaal XXX vallas XXXXXXXX külas asuva garaaži ning Pärnu linnas aadressil XXX XX asuva maja süütamisega. Kuna kannatanu teadis, et süüdistatavat on erinevate vägivaldsete kuritegude toimepanemise eest varasemalt korduvalt karistatud, ja kasutas vahetult enne ähvardamist vägivalda kannatanu isa Jaan S.-i suhtes, oli V. S.-il alust karta tapmisähvarduse täideviimist. Arvestades nii V.I telefonikõnede agressiivsust ja ähvardavat iseloomu kui ka asjaolu, et V.I pidas oma lauda süütamise eest vastutavaks V. S.i, oli viimasel alust võtta tõsiselt ka tema vara süütamist puudutavaid ähvardusi. Maakohtu arvates ähvardas V.I V. S.-i vähemalt otsese tahtlusega. 1.2.

§ 121järgi tunnistati V.I süüdi esmalt selles, et ta lõi 28.

oktoobril 2008. a kella 10.45 ajal Pärnumaal XXX vallas XXXXXXXX külas oma töökoja ees alkoholijoobes olles J. S.-i selja tagant lahtise labakäega ühel korral lõua piirkonda, tekitades klotsersõrmusega kannatanu lõuale lahtise haava. Löögi tagajärjel tundis J. S. valu ja kukkus vasakule küljele. Süüdistatav pani eelkirjeldatud teo toime vähemalt otsese tahtlusega. V.I tunnistati

§ 121järgi süüdi samuti selles, et ta lõi 13.

juunil

1. a ajavahemikus kell 20.26 kuni 20.51 Pärnumaal XXX vallas XXXXXXXX külas asuva "Ämma" baari ees alkoholijoobes olles noaga ühel korral S. R.-i keha suunas ja tekitas noalööki tõrjuda püüdnud kannatanule vasaku küünarvarre lõikehaava. Seejärel lõi süüdistatav S. R.-i jalaga ühel korral vasaku küünarvarre piirkonda, põhjustades kannatanu vasakul käel luumurru. Jalalöögi tõttu kaotas S. R. tasakaalu ja kukkus maha, misjärel lõi V.I nii jala kui ka noaga veel vähemalt kahel korral S. R.-i suunas, kuid ei tabanud rohkem löökide eest kõrvale põigelnud kannatanut. Kuna V.I kutsus S. R.-i baari juurde eesmärgiga teda rünnata, pani süüdistatav eelkirjeldatud teo toime kavatsetult. 1.
2. V.I-le

§ 118p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et ta tekitas 6.

septembril

1. a ajavahemikus kell 00.05 kuni 00.54 Pärnu Maakonnas XXX vallas XXXXXXXX külas majas nr X E. P.-d tuvastamata viisil ja arvul korral pea piirkonda pekstes kannatanule kogumis eluohtlikud tervisekahjustused, ei pidanud maakohus tõendatuks.
2. Pärnu Maakohtu
3. detsembri
4. a otsuse peale esitasid apellatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask ja V.I kaitsja vandeadvokaat Paul Järve. 2.
5. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse süüdistatava õigeksmõistmises ning taotles V.I süüditunnistamist

§ 118p 1 järgi ja tema karistamist nelja-aastase vangistusega.

Kokkuvõtvalt ei nõustunud prokurör maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja pidas uuritud tõendeid V.I süüditunnistamiseks piisavaiks. 2.2. Kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse V.I süüditunnistamise osas ning taotles süüdistatava õigeksmõistmist ja S. R.-i tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Puutuvalt V. S.-i ähvardamisesse leidis kaitsja, et maakohus oleks pidanud süüdistatava teo koosseisupärasuse analüüsimisel lähtuma eelkõige sellest, kuidas tajus talle öeldut kannatanu. Järgnevalt märgiti apellatsioonis, et V. S.-i ütlused olid oma vara pärast kartmise osas vastuolulised. Lisaks pole kannatanu kordagi väitnud, et ta pidas tapmisähvardust reaalseks, vaid kinnitanud üksnes, et kartis "peksa saamist". Järelikult kohaldas maakohus V.I süüditunnistamisel

§ 120järgi materiaalõigust ebaõigesti.

Kuna maakohus jättis hindamata kaitsja väited, et kaks nädalat peale väidetavat ähvardamist tuli alkoholijoobes V. S. süüdistatava elukohta ja tundis end seal niivõrd mugavalt, et V.I pidi kannatanu lahkumiseks politsei kutsuma, pole maakohtu otsus ka nõuetekohaselt põhjendatud. Seoses J. S.-i löömisega märkis kaitsja, et maakohus pole kummutanud süüdistatava väiteid, et ta ei löönud kannatanut tahtlikult, vaid võis teda pelgalt riivata, kui üritas J. S.-i haardest vabaneda. Vaidlustades V.I süüditunnistamist S. R.-ile kehavigastuste tekitamises, leidis kaitsja, et süüdistatav tegutses S. R.-i ründe tõttu hädakaitseseisundis, mistõttu polnud S. R.-ile kehavigastuste tekitamine õigusvastane.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
4. detsembri
5. a otsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustati, et V.I ähvardas V. S.-i ja lõi J. S.-i kavatsetult. Seoses E. P.-le elu ohustava tervisekahjustuse tekitamisega leidis ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kõrvalda kahtlusi V.I süüs, ja pidas süüdistatava õigeksmõistmist seetõttu põhjendatuks. Puutuvalt V.I süüditunnistamisesse V. S.-i ähvardamises tuvastas ringkonnakohus V. S.-i poolt maakohtus antud ütluste alusel, et vaatamata süüdistatava eesmärgile kannatanus hirmu tekitada ei võtnud V. S. V.I juttu hoonete süütamise kohta tõsiselt ega hakanud oma vara pärast kartma. Eelnevast lähtudes asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatava tegevus kannatanu vara hävitamisega ähvardamises jäi katse staadiumisse. Kuna V. S. kinnitas, et kartis ähvardamise tõttu V.I poolset füüsilist vägivalda, luges ringkonnakohus kannatanu tapmisega ähvardamisel

§ 120süüteokoosseisu siiski täidetuks.

Arvestanud, et tapmine eeldab alati tervise kahjustamist, leidis ringkonnakohus nimelt, et tapmisähvardust võib pidada veenvaks ka juhul, kui ähvardatu peab selle tulemusel ohustatuks oma tervist. Puutuvalt J. S.-ile ja S. R.-ile tervisekahjustuste tekitamisesse märkis ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei anna alust kahelda süüdistatava tahtluses kuritegusid toime panna ega arvata, et V.I viibis hädakaitseseisundis. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2011. a otsuse peale esitas kassatsiooni V.I kaitsja vandeadvokaat P. Järve, kes taotleb kriminaalasjas tehtud kohtuotsuste tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises

§ 120

ja § 121 järgi, süüdistatava õigeksmõistmist ning kriminaal-menetluse kulude riigi kanda jätmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1. Kuna V. S. ei võtnud tõsiselt V.I juttu tema vara süütamise kohta, pole ringkonnakohtu seisukoht, et süüdistatav pani toime

§ 120katse, põhjendatud.

Arvestades nii seda, et XXXXXXXXX kasutavad mitmed isikud, sh kannatanu, kõnestiili, millist kõrvaltvaataja võib ähvardavaks pidada, kui ka asjaolu, et omavahelistes telefonikõnedes ei ilmutanud V. S. süüdistatava ees hirmu, puudus süüdistataval tahtlus realiseerida

§-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivseid asjaolusid. 4.2. Pidades silmas, et V. S. arvas V.I ähvarduste mõjul, et võib süüdistatavalt eeskätt "peksa saada", ei realiseerinud V.I

§ 120objektiivset koosseisu ka tapmisega ähvardades.

Asjaolu, et V.I varasem korduv karistatus vägivaldsete kuritegude eest ja agressiivne kõnestiil võisid anda kannatanule objektiivse aluse tema ähvardusi tõsiselt võtta, ei väära fakti, et V. S. enda elu pärast siiski kartma ei hakanud. Kuna V.I-le esitati süüdistus tapmisega mitte tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises, tuleb ta

§ 120järgi õigeks mõista.

4.

1. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks on J. S.-i ütlused V.I omadest usaldusväärsemad. Kuna löömisega ei tekitata alati kehavigastusi, jääb samuti arusaamatuks, miks asus ringkonnakohus seisukohale, et V.I oli eesmärk J. S.-i vigastada. 4.
2. Tuvastades, et initsiatiiv S. R.-iga "Ämma" baari juures kohtuda tuli V.I-lt, hindas ringkonnakohus tõendeid valikuliselt. Nii pole ringkonnakohus andnud hinnangut kõnede eristuste osale, millest nähtub, et V.I helistas enne S. R.-ile helistamist hädaabinumbril. Kohtud on asunud küll seisukohale, et S. R.-ile tekkisid kehavigastused kaitsetegevuse käigus, kuid pole analüüsinud, millistel asjaoludel tekitati kehavigastused V.I-le. Kuna S. R.-il puudus põhjus V.I-le kuuluva baari juurde minna, on ringkonnakohtu seisukoht, et V.I provotseeris S. R.-i ründe toimumise, põhjendamatu. Ka pole ringkonnakohus vastanud ülejäänud apellatsioonis tõstatatud küsimustele. Tegelikkuses viibis V.I S. R.-i õigusvastase ründe tõttu hädakaitseseisundis ja tuleb järelikult ka

§ 121järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

1. Kassatsioonivastuses peab Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör K. Kask kohtuotsuseid seaduslikeks ja nõuetekohaselt põhjendatuiks ning palub kassatsiooni rahuldamata jätta. Prokurör leiab, et kohtud on tõendite hindamisel järginud kõiki seaduses ja kehtivas kohtupraktikas esitatud nõudeid ega pole kriminaalmenetlusõigust järelikult rikkunud. Ka materiaalõigust on kohaldatud õigesti. Vaidlustades materiaalõiguse kohaldamise õigsust, esitab kassaator omapoolse hinnangu kohtus uuritud tõenditele ja taotleb sisuliselt varasemas menetluses tuvastatud faktiliste asjaolude ümberhindamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt Riigikohus faktilisi asjaolusid aga tuvastada ei või.
2. Kohtuistungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma taotluste ja seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Seades kannatanu J. S.-i ütlused kassatsioonis taas kahtluse alla ja väites jätkuvalt, et
4. juunil
5. a viibis hädakaitseseisundis V.I, taotleb kassaator sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei või. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. mai
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16 ja
8. juuni
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-10, p 5).
10. Kolleegiumi märgib, et vaidlustatud kohtuotsustes on selgitatud, miks ja millistele tõenditele kohtud faktiliste asjaolude tuvastamisel tuginesid, ning on toodud välja ka järeldused, millised kohtud tõenditest tegid. Eeltoodu tõttu on V.I süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuste pinnalt jälgitav. Kuna maakohus leidis süüdistatava kaitseväiteid kummutades sedagi, et kannatanu S. R. võis kaitsetegevuse käigus tekitada süüdistatavale kriimustusi, verevalumeid ja marrastuse, on alusetu kassaatori etteheide, et kohtud hindasid tõendeid valikuliselt ega analüüsinud, millistel asjaoludel V.I-le kehavigastused tekitati. Kokkuvõtlikult on kolleegium eelmärgitut arvestades seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas pole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud.
11. Seoses V.I süüditunnistamisega V. S.-i ähvardamises on kassaator tõstatanud küsimuse, kas selleks, et kvalifitseerida süüdistatava käitumine

§ 120

järgi, peab ähvarduse täideviimist kartma üksnes ähvarduse adressaat või peaks samasugune kartus tekkima ka objektiivsel kõrvaltvaatajal. Vastuseks märgib kolleegium järgmist. 9.1.

§ 120

järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et

§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette

§ 120objektiivse koosseisu realiseerimist.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07, p 13). 9.
3. Lisaks märgib kolleegium, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab

§ 120

objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale.

1. Käesolevas kriminaalasjas tuvastasid kohtud, et V.I lubas V. S.-i "maha lüüa" ja tema hooned süüdata. Samuti on kindlaks tehtud see, et kannatanu ei hakanud oma vara pärast kartma, kuid arvas, et süüdistatav võib talle kallale tungida. 10.
2. Kuna V. S. ei hakanud oma vara pärast hirmu tundma, ei täitnud V.I, lubades kannatanu hooned süüdata, järelikult

§ 120objektiivset koosseisu lõpuni.

Seega asus ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult kaaluma, kas esineb alus rääkida ähvardamise katsest. Järgnevalt tegi ringkonnakohus kindlaks, et V.I alustas süüteo toimepanemist, kui püüdis kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada, kuid tal ei õnnestunud seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakanud kartma. Neil asjaoludel leidis ringkonnakohus õigesti, et süüdistatav pani toime

§ 120kirjeldatud süüteo katse.

10.2. Puutuvalt V. S.-i tapmisega ähvardamisesse asus ringkonnakohus seisukohale, et kuigi kannatanu ei pidanud sellise intensiivsusega rünnet tõenäoliseks, tekkis temas hirm, et V.I võib talle tervisekahjustusi tekitada („peksa anda“). Selleks andis aluse nii see, et V.I on vägivaldsete kuritegude toimepanemise eest varasemalt korduvalt karistatud, kui ka asjaolu, et ta on kasutanud vägivalda ka oma töötajate suhtes ja lõi samal päeval enne V. S.-i ähvardamist viimase isa J. S.-i. Kuna eeltoodust nähtub, et süüdistatava hiljutine vägivaldsus andis V. S.-ile objektiivse aluse oma tervise pärast kartma hakata, kohaldati kolleegiumi arvates materiaalõigust õigesti ka V.I süüditunnistamisel

§ 120järgi.

Kuivõrd süüdistatav pani üheaegselt toime nii

§ 120

ettenähtud lõpuleviidud teo (tapmisega ähvardamine, mille kohus hindas ümber tervisekahjustusega ähvardamiseks) kui ka sama kuriteo katse (ähvardamine vara hävitamisega olulises ulatuses), puudus kohtul vajadus neid tegusid eraldi kvalifitseerida. Siinkohal tuleb märkida, et V.I tegude kvalifitseerimisel ei võetud aluseks mitte tema poolt selgesõnaliselt väljendatu, vaid üksnes see osa ähvardusest, mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis kohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalvaatajas. Nõustudes ringkonnakohtuga selleski, et kohtud pole esitatud süüdistuse piiridest väljunud, puudub kolleegiumi hinnangul kohtuotsuste tühistamiseks alus.

1. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 361 lg 1 p-le 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
4. Riigikohtu istungil esitas V.I kaitsja P. Järve taotluse hüvitada V.I-le valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu summas 600 eurot. Kuna Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava kaitsja kassatsiooni rahuldamata, tuleb menetluskulu jätta KrMS § 186 lg 2 alusel V.I kanda. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe