RIIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-75-11 Otsuse kuupäev 21. oktoober 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Hanne

§ 22lg 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 9.

mai

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-4493 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled S.U kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
2. september 2011, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a ja Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a kohtuotsused S.U süüdistuses KarS §

§ 22

lg 3 järgi täies ulatuses ja saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

1. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. S.U süüdistati KarS §

§ 22

lg 3 järgi selles, et töötades Murru Vangla vangistusosakonna valvurina pidi ta vangla direktori

1. augusti
2. a käskkirjaga nr 436-P kinnitatud ametijuhendi p 2 kohaselt teostama järelevalvet kinnipeetavate üle ja täitma isolatsiooni-nõudeid. Samuti pidi ta kindlustama kinnipidamistingimuste täitmise sisevalvepiirkonnas kambrite juures, kinnipeetavate eluosakonnas, sööklas ja kartseris. Ametijuhendi p 3 kohaselt pidi ta teostama järelevalvet kinnipeetavate üle kambrites ja kartseris, pöörates erilist tähelepanu kinnipeetavate käitumisele. Neid nõudeid eirates toimetas S.U
3. augustil 2006 kella 18.50 ajal kinnipeetava Romeo Kalda palvel kinnipeetava I. K. kambrisse nr 8, kus viimasele tekitati eluohtlikud kehavigastused. Poole tunni möödudes toimetas S.U koos kinnipeetavate R. Kalda ja Juri Stupakiga eluohtlikult vigastatud I. K. tema kambrisse tagasi, kus viimane suri saadud vigastustesse.
4. Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsusega tunnistati S.U KarS §

§ 22lg 3 järgi süüdi I.

K. tapmisele kaasaaitamises ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. Hinnates kinnipeetava I. K. toimetamist võõrasse kambrisse ja sealt tagasi, leidis maakohus, et I. K. surmaga lõppenud kehavigastuste tekitamine sai võimalikuks tänu sellele, et S.U viis I. K. kambrisse nr

1. Kohus märkis, et kinnipeetaval endal ei olnud valvuri abita võimalik liikuda ühest kambrist teise. Kohus tuvastas S.U kaasaitamisteo ja saabunud tagajärje vahel põhjusliku seose ja luges sellega täidetuks tapmisele kaasaitamise objektiivse koosseisu. Subjektiivse koosseisu tuvastamise osas leidis maakohus, et mõistliku elukogemusega isikuna ja teades vanglas esinevaid vägivallajuhtumeid, võis ja pidi S.U ette nägema, et kinnipeetava toimetamisega võõrasse kambrisse võib kaasneda ükskõik milline tagajärg. Kohtu hinnangul kinnitas S.U kaudset tahtlust saabunud tagajärje suhtes ka tema käitumine pärast kaasaaitamistegu - kinnipeetavate kutsel tuli süüdistatav I. K.-le kambrisse nr 8 järele ja kuigi kannatanu pea oli rätikuga kaetud ning ta ei suutnud iseseisvalt käia, viis S.U ta oma kambrisse tagasi tema seisundit kontrollimata.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.U kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kes taotles kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et kohus ei ole tuvastanud S.U tahtlust kellegi tapmisele kaasa aidata. Ei ole tõendatud, et S.U oleks kinnipeetava R. Kaldaga koostööd teinud. Ta püüdis vaid täita oma töökohustusi nii, et ei oleks rahuolematusi ega võimalikku rünnet tema elule ja tervisele.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsusega maakohtu otsus tühistati, kaitsja apellatsioon rahuldati ja S.U mõisteti esitatud süüdistuses õigeks tapmisele kaasaitamise subjektiivse koosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus tõdes, et I. K. viimisega ja jätmisega vähemalt pooleks tunniks kambrisse nr 8 käitus O. Tšernetski ametijuhendi ja sisekorra vastaselt ning sellise tegevusega kergendas ja kiirendas ta I. K.-le eluohtlike kehavigastuste tekitamist. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et kogutud tõendid ei kinnita S.U teadmist, et kambris nr 8 plaanitakse kaasvangi peksta või koguni tappa. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et I. K. oma kambrisse tagasitoomine on hinnatav kaasaitamisteole järgneva teona ja tapmisele see enam kaasa ei aidanud. Ringkonnakohus märkis sedagi, et süüdistuse järgi on S.U kaasaaitamistegu sisustatud tegevusena, mistõttu ringkonnakohtu istungil prokuröri poolt väljendatud arusaam, mille kohaselt tuleb eluohtlikult vigastatud kannatanu kambrisse tagasi viimist vaadelda kaasaaitamisteona tegevusetuse vormis, väljub süüdistuse piiridest. KASSATSIOONIMENETLUSE TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör Steven-Hristo Evestus kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule. Kassatsiooni põhiväited on järgmised. 5.1 Süüdistuses heidetakse S.U-le ette I. K. teise kambrisse viimist ja eluohtlikus seisundis kinnipeetava oma kambrisse tagasi toomist. Nende tegudega rikkus süüdistatav aktiivselt süüdistuses märgitud tööülesandeid, aidates kaasa I. K. surmale. Seega ei ole ringkonnakohtu arusaam, nagu peaks süüdistus silmas S.U kaasaaitamistegu tegevusetuse vormis, süüdistusega kooskõlas. 5.2 Kassaator märgib, et I. K. tapmist ei viidud lõpule kambris nr
7. Kuriteo tagajärg saabus pärast seda, kui süüdistatav tõi kannatanu kambrist nr 8 kannatanu kambrisse tagasi. Tapmine on koosseisutüübilt materiaalne delikt, mille koosseisuliseks tagajärjeks on teise isiku surm. Kuni selle tagajärje saabumiseni on võimalik ka tapmisest osa võtta. S.U tegigi seda füüsilise kaasaaitamise abil. Ta läks koos eluaegse kinnipeetava R. Kaldaga I. K.-le järele ja toimetas silmanähtavalt eluohtlikus seisundis oleva kannatanu (pea rätikuga kaetud, teda talutati teise kinnipeetava poolt) viimase kambrisse surema. Ilma süüdistatava aktiivse tegevuseta ei oleks I. K. tapmise toimepannud kinnipeetavatel olnud võimalik liikuda vabalt mööda eluosakonda, avada lukustatud kambreid ja vaheuksi ning lõpuks viia I. K. oma kambrisse surema. Seega aitas S.U oma tegevusega süüdistuses märgitud ajavahemikul tapmisteole igati kaasa. S.U tahtlust kinnitab asjaolu, et ta lubas hiljem kannatanu juurde teisi kinnipeetavaid, kuid ise ei pööranud kannatanule mingit tähelepanu. Pärast laiba leidmist suhtles ta läbi kinnise ukse kinnipeetava R. Kaldaga. Tuvastatud asjaolud kinnitavad, et S.U osutas kinnipeetavate palvel neile aktiivset kaasabi, kujutades endale ette konkreetset kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. juuni
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11). Käesolevas asjas tõusetub kassatsiooni väidete kontrollimisel küsimus maa- ja ringkonnakohtu otsuse nõuetekohasest põhjendamisest. Kriminaalkolleegiumi praktikas on selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. aprilli 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-10).
12. Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tähendab see, et I. K. tapmisele kaasaaitamine oli võimalik kuni faktilise tagajärje, s.o I. K. surma saabumiseni. Sellest arusaamast on lähtutud ka S.U-le süüdistuse esitamisel - S.U-le heideti ette I. K. tapmisele kaasaaitamist, mis seisnes nii selles, et S.U viis I. K.
13. augustil 2006 kella 18.50 paiku kinnipeetava R. Kalda palvel kambrisse nr 8, kus viimasele tekitati eluohtlikud kehavigastused, kui ka selles, et pool tundi hiljem toimetas ta koos kinnipeetavate R. Kalda ja J. Stupakiga eluohtlikult vigastatud kannatanu tagasi oma kambrisse, kus viimane samal õhtul suri.
14. Maakohtu otsuse põhiosas on sõnaselgelt kirjas, et tõendite analüüs peab andma vastuse küsimusele, kas kinnipeetava viimine võõrasse kambrisse ja hiljem tema tagasi toomine kinnipeetava seisundit kontrollimata, on vaadeldav tapmisele kaasaitamisena või mitte. Kriminaalkolleegium tõdeb, et tõendite analüüs maakohtu otsuses ei ole sellele küsimusele aga üheselt mõistetavat ja jälgitavat vastust andnud. Ühest küljest on maakohus küll üldsõnaliselt märkinud, et asjas kogutud tõendid on püstitatud küsimusele jaatavalt vastamiseks piisavad, teisest küljest käsitleb järgnev tõendite analüüs üksnes seda, kas I. K. toimetamine võõrasse kambrisse tõi kaasa I. K. surma. Maakohtu otsusest puuduvad igasugused põhistused selle kohta, miks on jätnud kohus analüüsimata tõendid süüdistuse selles osas, mis käsitles tapmisele kaasaaitamist eluohtlikult vigastatud kannatanu toimetamisega tagasi oma kambrisse, kus ta samal õhtul suri, nagu ka selle kohta, miks ei loe maakohus eluohtlikult vigastatud kannatanu toimetamist tagasi oma kambrisse tema tapmisele kaasaaitamiseks.
15. Kuigi maakohtu otsus oli nõuetekohaselt põhjendamata, jättis ringkonnakohus selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta, maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused aga muutmata, võttes osa neist omakorda aluseks oma otsuse tegemisel. Seejuures rikkus ka ringkonnakohus kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Nii asus ringkonnakohus seisukohale, et eluohtlikult vigastatud I. K. toimetamine oma kambrisse, veendumata tema tervislikus olukorras, I. K. tapmisele kaasa ei aidanud. Millele ringkonnakohus sellise järelduse tegemisel tugines, otsusest ei selgu.
16. Seega nähtub maa- ja ringkonnakohtu otsustest kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Samuti on ringkonnakohus eiranud KrMS § 341 lg 1 sätteid, mille kohaselt peab ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise korral alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, sest nimetatud rikkumise kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. oktoobri
18. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-07, p 6.2).
19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2, rahuldab kolleegium prokuröri kassatsiooni osaliselt, tühistab Harju Maakohtu
20. oktoobri
21. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
22. mai
23. a kohtuotsused täies ulatuses ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris