3-1-1-77-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-77-11

1. oktoober 2011 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Vanda Danilova süüdistuses KarS § 113 järgi Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-11840 Vanda Danilova kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, kassatsioon Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan
4. september 2011, kirjalik menetlus
5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
6. mai
7. a otsus tervikuna ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtusse teises kohtukoosseisus.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Viru Maakohtu
10. detsembri
11. a otsusega mõisteti Vanda Danilova lühimenetluses süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega üheksaks aastaks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus kuueks aastaks.
12. V. Danilova tunnistati süüdi selles, et olles alkoholijoobes, nõudis ta samuti alkoholijoobes olevalt A. A.-lt alkoholi hankima minekut. Kui kannatanu sellega ei nõustunud, siis lõi V. Danilova teda tapmise eesmärgil korduvalt näkku ja kehasse, mille tagajärjel A. A. kukkus. Kui kannatanu tõusis, lõi V. Danilova teda triikrauaga pähe ja lõi seejärel uuesti kukkunud kannatanut korduvalt triikrauaga pähe ja vastu pea kaitseks tõstetud käsi. Löökidega tekitas V. Danilova kannatanule muu hulgas tema surmani viinud aju-kolju kinnise tömbi trauma.
13. Maakohus leidis, et süüdistus on selles osas õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud. 3.
14. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus leidis, et kuna V. Danilova oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine, tuleb talle karistuse mõistmisel eelkõige arvestada tema isikut. Alaealise puhul ei ole tema isiksus veel välja kujunenud, tema arusaamad ja meelestatus õiguskorra ja selle kaitsmise osas, samuti kuriteo põhjuste osas, on teistsugused. V. Danilova puhul puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada süü ülestunnistamisele ilmumist. 3.
15. Kohus märkis, et kuigi KarS § 113 näeb karistusena ette vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani, ei või vastavalt KarS § 45 lg-le 2 kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule mõista vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Kuna V. Danilova oli talle süüks arvatud tegu toime pannes noorem kui kaheksateistaastane, tuleb talle karistust mõistes ülemmäärana arvestada KarS § 45 lg-s sätestatud määra. Kuna V. Danilova on toimepandut tunnistanud, ei pidanud maakohus põhjendatuks mõista talle karistuseks vangistust ülemmääras, kuid siiski sellele lähedases määras. Kohus pidas oluliseks süüdimõistetule karistuse mõistmisega ühiskonnale sõnumi saatmist, et süütegu ei jää karistuseta. Samuti pidas kohus oluliseks, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju, leides, et V. Danilovale avaldab mõju vaid reaalne vangistus.
16. Sama otsusega mõisteti süüdi ka Jekaterina Avdejeva, kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.
17. V. Danilova kaitsja esitas maakohtu otsuse peale ringkonnakohtule apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist V. Danilovale mõistetud karistuse osas, uue otsusega talle kergema karistuse mõistmist ja selle osaliselt täitmisele pööramata jätmist. 5.
18. Apellant leidis, et maakohtu otsus on V. Danilovale mõistetud karistuse osas põhistamata, sest sellest ei nähtu põhjendusi valitud sanktsioonimäära kohta. Kaitsja arvates, ei ole maakohus, mõistes V. Danilovale karistuseks 9 aastat vangistust, karistusmäära valikul tegelikult arvesse võtnud ei otsuses märgitud karistust kergendavat asjaolu, karistust raskendavate asjaolude puudumist, ega ka seda, et V. Danilova on varem kriminaalkorras karistamata. Arvestades mõistetud karistuse raskust, on apellandi jaoks ilmne, et maakohus ei ole karistusmäära valikul süüdlase alaealisust tegelikult arvestanud. Maakohtu otsuses on kaitsja hinnangul karistust põhistatud üksnes näiliselt, sest mõistetud karistus ei vasta kohtu põhistusele. 5.
19. Maakohus on karistust mõistes põhjendamatult irdunud tavapärasest kohtupraktikast, mille kohaselt võetakse mõistetava karistuse aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. Kui KarS § 113 sanktsiooni keskmine määr on 10,5 aastat, siis KarS § 45 lg 2 sätestatud piirangu puhul on see üksnes 8 aastat vangistust. Kuna maakohus V. Danilovale karistust mõistes raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, kuid osundas karistust kergendavale asjaolule ja sellele, et isik oli kriminaalkorras karistamata, pidanuks V. Danilovale karistuse mõistma sanktsiooni alammäära lähedases määras või sanktsiooni alammääras ning seda KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendama. Kaitsja märgib, et V. Daniloval oli põhjendatud ootus, et karistuse mõistmisel arvestatakse tema varasemat karistamatust ja kergendavaid asjaolusid. Eeltoodu valguses pidas kaitsja põhjendamatuks maakohtu poolt kergendavat asjaolu arvesse võttes ainult ühe aasta võrra sanktsiooni lubatud ülemmäärast kergema põhikaristuse mõistmist. Esmakordse raske kuriteo toimepanemise eest alaealisele mõistetav karistus sanktsiooni ülemmäärale ligidases määras ei ole kooskõlas karistuse mõistmise tavalise kohtupraktikaga.
20. Tartu Ringkonnakohtu
21. mai
22. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus märkis, et erinevalt apellatsioonis väidetust on maakohus mõistetud karistust põhistanud. Maakohus märgib asjakohaselt, et alaealistele kuriteo eest karistuse mõistmisel asetatakse spetsiifiliselt rõhk täideviija isik(sus)ele, mitte aga tema poolt toimepandud teole ja selle raskusele. Kohus leidis aga, et isegi arvestades V. Danilova alaealisust toimepandud teo ajal, ei ole karistuse kergendamiseks alust, sest V. Danilovat on varem väärteokorras kokku üheksal korral karistatud ja Kiviõli Vene Gümnaasiumist iseloomustatakse teda vastuolulise õpilasena. Seetõttu on maakohus mõistnud V. Danilovale KarS § 56 alusel õiglase karistuse. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
23. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Danilova kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming. Kassaator taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist V. Danilovale mõistetud karistuse osas ning talle kergema karistuse mõistmist. Kaitsja arvates ei vastanud ringkonnakohus apellatsioonis esitatud argumentidele, et V. Danilovale karistuse mõistmisel pole arvestatud kergendavate asjaoludena süü ülestunnistamisele ilmumist ega puhtsüdamlikku kahetsust. Seetõttu on süüdistatavale materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega mõistetud liiga range karistus. Kassaator märgib, et alaealisena toimepandud kuriteo korral on karistuse ülemmäär kümme aastat vangistust. Mõistes V. Danilovale vangistuseks üheksa aastat vangistust (enne KrMS § 238 alusel selle ühe kolmandiku võrra kergendamist), ei ole kohus arvestanud tema teosüü ega isikuga. Kassaator märgib, et karistuse mõistmisel ei ole arvestatud kannatanu õigusvastase käitumisega alaealise süüdistatava suhtes (solvangud ja ettepanek tasu eest seksuaalvahekorda astuda).
24. Prokurör esitas kassatsioonile vastuse, milles leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleks jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
25. Kriminaalkolleegium märgib, et kuna ringkonnakohus üksnes nõustus täiel määral maakohtu seisukohtadega karistuse mõistmise osas ja ringkonnakohus ei esitanud V. Danilovale mõistetud karistuse kohta mingisugust omapoolset analüüsi, siis tuleb käsitleda alljärgnevalt just maakohtu otsuses väljendatud sisulisi hinnanguid ja seisukohti.
26. Kõigepealt meenutab kriminaalkolleegium alaealiste karistuse mõistmise põhimõtete kohta väljendatud varasemaid seisukohti. 10.
27. Alaealisus ei tingi automaatselt süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist ega välista karistamist reaalse vangistusega. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine (RKKKo 3-1-1-76-07). Samas ei tohi alaealise karistamisel unustada, et sellisel juhul on enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just karistuse eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid (RKKKo 3-1-1-43-06). Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult põhistada, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele (RKKKo 3-1-1-14-06). 10.
28. Maakohus on ka selles asjas küll käsitlenud eeltoodud seisukohti alaealisele karistuse mõistmise kohta, kuid teinud neist väärad järeldused. Alaealise puhul karistamisel eeskätt isiku arvestamise kohustus tähendab võimaluse otsimist vältida alaealise kurjategija karistamist vangistusega või selle vältimatuse korral vähemalt minimeerida vangistuse kestus. Sellest loogikast kantuna seab KarS § 45 lg 2 ka alaealisele mõistetavale vangistusele oluliselt madalama ülempiiri kui sama paragrahvi esimene lõige täisealisele isikule mõistetavale vangistusele. Arutatavas asjas on kohus mõistnud süüdistatavale sanktsiooni ülemmäärale lähedase karistuse. Maakohus on kriminaalkolleegiumi hinnangul seejuures keskendunud siiski eeskätt V. Danilova süüle ja jätnud eripreventiivsed kaalutlused selgelt tagaplaanile. Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et V. Danilova karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kuid karistust kergendava asjaoluna tuleb arvesse võtta V. Danilova poolt toimepandu tunnistamist. Arutataval juhul on maakohus küll kergendava asjaolu tuvastanud, kuid otsusest ei nähtu, et sellega oleks ka reaalselt arvestatud. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6).
29. Kriminaalkolleegium nõustub kohtupraktikas välja kujunenud ja arutatavas asjas maakohtu väljendatud seisukohaga, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Tuleb aga osutada, et maakohus on karistuse mõistmise metoodikat rakendanud üksnes osaliselt. Süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. 11.
30. Maakohus märkiski eelöelduga korreleeruvalt, et täisealise süüdistatava puhul saadakse konkreetsele isikule mõistetav karistus, võttes aluseks sanktsiooni keskmise määra, mida siis vastavalt tema süüle kas suurendatakse või vähendatakse ja korrigeeritakse seejärel preventsioone silmas pidades. Alaealise puhul tuleks maakohtu hinnangul lähtuda aga KarS § 45 lg-ga 2 seatud alandatud ülemmäärast. Sellises suhtumises väljendub aga põhjendamatult ebavõrdne kohtlemine võrreldes täisealisena kuriteo toime pannud isikutega. Ei ole mingit arusaadavat põhjendust, miks peaks alaealisele süüdistatavale karistuse mõistmisel võtma aluseks sanktsiooni ülempiiri. Karistuse mõistmine ei tohi aga toimuda meelevaldselt. Tuleb märkida, et eeltoodud lähenemine karistuse mõistmisele ei võimalda muu hulgas enam raskendavate asjaolude ilmnemisel isiku süüle vastava karistuse ülespoole diferentseerimist, võimalik on üksnes kergendavate asjaolude esinemisel karistusmäära langetamine. Seega, ka alaealise süüdistatava puhul ei tule lähtuda mitte KarS § 45 lg-s 2 sätestatud ülemmäärast, vaid samadest karistusmäära konkretiseerimise põhimõtetest kui täiskasvanu puhul, s.t sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud vahemiku keskmist lähtepunktiks võttes. 11.
31. Juba üksi asjaolust, et maakohus on V. Danilovale karistuse mõistmisel võtnud lähtepunktiks võimaliku sanktsiooni maksimumi, nähtub materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Osutada tuleb aga sellelegi, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu mingeid erilisi asjaolusid, mis võinuks üleüldse tingida maakohtu poolt V. Danilova teosüü sedavõrd suureks hindamise, et õigustanuks karistuse mõistmist sanktsiooni ülempiiri lähedases määras. Lisaks tuvastatud kergendavale asjaolule tulnuks V. Danilova süü suurust mõjutavate asjaoludena hinnata seda, et teda süüdistati ühe kuriteo toimepanemises, ta oli varem kriminaalkorras karistamata isik. Teo toimepanemisele ajendasid kannatanu poolsed solvangud. Samas tuli loomulikult tähelepanu pöörata asjaoludele, et tapmine pandi toime olmekonflikti tulemusena ning süüdistatav käituski alkoholijoobes olles vägivaldselt, mistõttu ei olnud kannatanu ründamine juhuslik episood. Neid asjaolusid kogumis arvestades pidanuks V. Danilovale mõistetud karistus kujunema kergemaks kui maakohtu poolt mõistetud üheksa aastat vangistust.
32. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustas V. Danilova kaitsja mõistetud karistuse suurust ja mõistetud karistuse reaalselt täitmisele pööramist. 12.
33. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus karistusmäära valikul tegelikult arvesse võtnud ei otsuses märgitud karistust kergendavat asjaolu, karistust raskendavate asjaolude puudumist, ega ka seda, et V. Danilova on varem kriminaalkorras karistamata. Maakohus ei ole karistusmäära valikul ka süüdlase alaealisust tegelikult arvestanud. Karistust mõistes on maakohus põhjendamatult irdunud tavapärasest kohtupraktikast. 12.
34. Ringkonnakohus pole eeltoodud apellatsiooni väiteid sisuliselt käsitlenud, märkides vaid üldsõnaliselt, et nõustub maakohtuga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt märkinud, et esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus (RKKKo asjas 3-1-1-8-05, p 9). Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).
35. Kuigi maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Seda põhjusel, et kui ringkonnakohus oleks kriminaalmenetlusõigust järgides apellatsiooni väiteid sisuliselt käsitlenud, oleks ta pidanud KrMS § 340 lg-st 1 tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ise kõrvaldama, mitte saatma kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule.
36. Täiendavalt märgib kolleegium veel, et ebaõige on lühimenetluses karistuse mõistmisel mõista isikule raskem karistus üksnes seetõttu, et KrMS § 238 alusel seda ühe kolmandiku jagu vähendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava paragrahvi sanktsiooni alammäära. Isiku süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Lühimenetluse taotlemisel loobub süüdistatav mitmetest olulistest menetluslikest õigustest. Nii näiteks minetab ta õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitada. Seetõttu on mõistetav lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-96-09, p 9).
37. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
38. mai
39. a otsuse ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi