Obsah (12)

§ 175§ 177§ 448§ 463§ 138§ 176§ 147§ 146§ 695§ 174§ 149§ 178

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 174 lg-le 1, § 138 lg-tele 1 ja 2, § 144 pdele 1 ja 2. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja menetluskulud on kokku 72 159 krooni 40 senti. Nimetatud kulude hulgas on märgitud 450 krooni riigilõivu hagi tagamiselt, 182 krooni 90 senti kinnistusraamatu ja krediidiinfo väljavõtete kulu (tl 309), 88 krooni 50 senti krediidiinfo infopäringu ja kinnistusraamatu väljavõtte kulu (tl 312) ning 30 krooni riigilõivu kohtutoimikust koopiate valmistamise eest (tl 327). Seega on hageja kandnud 480 krooni riigilõivuna, 271 krooni 40 senti dokumentaalse tõendi saamise kuludena ja 71 408 krooni õigusabikuludena, s.o kokku 72 159 krooni 40 senti ehk 4611 eurot 83 senti. Maakohus viitas

§ 175lg-tele 1 ja 4.

Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrusega nr 137 kehtestatud "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" kohaselt on tsiviilasja korral hinnaga kuni 19 200 eurot lepingulise esindaja kulu piirmääraks 6400 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude koosseisu ja põhjendatuse osas. Kuna tsiviilasi oli nii õiguslikult kui ka tõendamise seisukohalt keeruline, hageja on esitanud hagiavalduse, hagi tagamise taotluse, kirjalikke seisukohti ja taotluseid, vastuse kostja vastuhagile ja teisi kirjalikke dokumente ning osalenud kohtuistungitel, on hageja lepingulise esindaja tasu 71 408 krooni põhjendatud ja vajalik kulu. Maakohus luges põhjendatud menetluskuluks ka eespool märgitud hageja tasutud riigilõivu ja dokumentaalse tõendi saamise kulud. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku 72 159 krooni 40 senti ehk 4611 eurot 83 senti.
3. Hageja esitas
4. jaanuaril 2011 Tartu Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise määruse täiendamise avalduse. Hageja viitas

§ 177

lg-le 3, mille kohaselt võib menetlusosaline nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud kulude suhtes. Täiendamist võib nõuda kümne päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hageja palus maakohtul võtta seisukoht tsiviilasjas nr 2-09-3031 esitatud hagilt tasutud 30 000 krooni (1917 eurot 35 senti) suuruse riigilõivu kohta ning täiendada

1. jaanuari
2. a kohtumäärust selliselt, et määrata hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 6529 eurot 18 senti.
3. Tartu Maakohus rahuldas
4. veebruari
5. a määrusega hageja taotluse määrust täiendada ning täiendas Tartu Maakohtu
6. jaanuari
7. a määrust, millega kohus määras kindlaks menetluskulud tsiviilasjas nr 2-09-3031, ning mõistis täiendavalt kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 1917 eurot 35 senti. Maakohtu määruse kohaselt võib menetlusosaline tulenevalt

§ 177

lg-st 3 nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud kulude suhtes. Täiendamist võib nõuda kümne päeva jooksul, alates määruse kättetoimetamisest.

§ 448

lg 1 p 1 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud lahendamata.

§ 463

lg 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 5) on hageja 21. jaanuaril 2009 tasunud hagi esitamisel riigilõivu 30 000 krooni ehk 1917 eurot 35 senti, mis on

§ 138lg 2 alusel hageja menetluskuluks.

Kuna

1. jaanuari
2. a kohtumäärusega on jäänud lahendamata hageja taotlus mõista kostjalt menetluskuluna välja ka hagilt tasutud riigilõiv, siis on põhjendatud hageja taotlus rahuldada ja mõista kostjalt täiendava määrusega välja hageja kasuks 1917 eurot 35 senti riigilõivu katteks.
3. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega jätta rahuldamata hageja avaldus täiendada menetluskulude kindlaksmääramise kohtumäärust. Maakohus on rikkunud menetlusnormi. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses ei olnud viidatud hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivule. Seega ei saa hageja tagantjärele nõuda riigilõivu lisamist menetluskulude hulka, kuna tähtaeg selleks on möödunud.

§ 177

lg 3 sätestab, et menetlusosaline võib nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud kulude suhtes (mitte kõigi kantud kulude suhtes). Seega on seadusandja selge soov olnud piirata määruse täiendamise alused esitatud menetluskulude nimekirjaga, mitte kantud menetluskulude nimekirjaga. Kuna kohus oli 19. jaanuaril 2011 tehtud kohtumääruses juba võtnud seisukoha kõigi hageja esitatud kulude kohta, ei ole kohtu 9. veebruari 2011. a määrus kooskõlas

§ 177lg-ga 3.

Hageja ei esitanud hagiavalduselt tasutud riigilõivu kui menetluskulu kindlaksmääramiseks õigel ajal avaldust. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse täiendamine menetluskulude kindlaksmääramise avalduses mainimata menetluskuluga ja vaid ühe poole avalduse alusel läheb vastuollu ka

§ 176

lg-s 1 sätestatud õigusega esitada vastuväide menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, kuna praegusel juhul ei ole kostjale seda õigust antud. Hageja on oma menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lisas 2 ja lisas 8 välja toonud hagi tagamise eest makstud riigilõivu 450 krooni ja kohtutoimikust koopiate valmistamise eest tasutud riigilõivu 30 krooni. Need riigilõivud võttis kohus arvesse juba

1. jaanuari
2. a määruses. Seega ei saa väita, et hageja oleks jätnud enda tasutud riigilõivud tähelepanuta.
3. Hageja palus jätta kostja määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
5. aprilli
6. a määrusega määruskaebuse, tühistas maakohtu
7. veebruari
8. a määruse ja jättis rahuldamata hageja taotluse täiendada maakohtu
9. jaanuari
10. a määrust. Ringkonnakohtu määruse kohaselt esitas hageja
11. juunil 2010 maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse (tl 300-330), milles palus määrata enda menetluskulude suuruseks 72 159 krooni 40 senti. Avalduses ega sellele lisatud arvetel koos kulude aruandega ei ole märgitud menetluskuluna hagi esitamisel tasutud riigilõivu 30 000 krooni, s.o 1917 eurot 35 senti. Tartu Maakohtu
12. jaanuari
13. a määrusega on rahuldatud hageja avaldus ja välja mõistetud kostjalt menetluskulud 4611 eurot 83 senti. Hageja esitas
14. jaanuaril 2011 maakohtule menetluskulude kohta tehtud kohtumääruse täiendamise avalduse (tl 340-345) ja palus täiendavalt kostjalt välja mõista hagi esitamisel tasutud riigilõiv 30 000 krooni, s.o 1917 eurot 35 senti.

§ 177

lg 3 kohaselt võib menetlusosaline nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud kulude suhtes. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti rahuldanud hageja

1. jaanuari
2. a avalduse täiendada menetluskulude kohta tehtud kohtumäärust ja välja mõistnud kostjalt täiendavalt hagi esitamisel tasutud riigilõivu 30 000 krooni, s.o 1917 eurot 35 senti.

§ 177

lg-st 3 lähtuvalt saab menetluskulude kohta tehtud määrust täiendada vaid sel juhul, kui kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi kulude suhtes, mida menetlusosaline on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses (või sellele lisatud nimekirjas) näidanud. Praegusel juhul ei ole hageja märkinud ei avalduses ega sellele lisatud arvetel koos kulude aruandega hagi esitamisel tasutud riigilõivu 30 000 krooni, s.o 1917 eurot 35 senti. Seega ei ole hageja ise maakohtule esitanud taotlust menetluskuluna välja mõista hagi esitamisel tasutud riigilõivu ning seetõttu ei saanudki maakohus selle kohta seisukohta võtta ning ei ole alust menetluskulude kohta tehtud määrust täiendada. 10. Ringkonnakohtu kohtunik Andra Pärsimägi esitas eriarvamuse, milles ei nõustunud ringkonnakohtu arvamusega, et praegusel juhul tuleb

§ 177lg 3 sisu selgitamisel lähtuda grammatilisest tõlgendamisest.

Normi tuleb hinnata koosmõjus menetlusseadustiku teiste sätetega ning kohasem on vaadeldaval juhul lähtuda regulatsiooni eesmärgist (teleoloogiline tõlgendamine). Hagi menetlemise eelduseks on riigilõivu tasumine ja kohus peab seda omal algatusel kontrollima (

§ 147lg 1, § 3401 lg 1, § 371 lg 1 p 10).

Hagimenetluses kannab kulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel (

§ 146lg 1 p 3, § 162 lg 1).

Olukorras, kus kohus on lahendis märkinud menetluskulude jaotuse ja kulude hüvitamiseks õigustatud isik esitab tähtaegselt menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse, kuid ekslikult jätab riigilõivu märkimata, lubab

§ 177lg 3 riigilõivu käsitada esitatud kuluna ja selles osas määrust täiendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ning rahuldada hageja
2. jaanuari
3. a taotlus täiendada Tartu Maakohtu
4. jaanuari
5. a määrust. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ning see tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Hageja on tasunud tsiviilasjas esitatud hagilt riigilõivu. Hageja hagi kostja vastu rahuldati täies ulatuses. Samuti jäeti kõik hageja menetluskulud kostja kanda. Olukorras, kus kohus jätab oma lahendis kõik hageja kulud kostja kanda, tuleb hageja arvates menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel arvestada hageja tasutud riigilõivu. Viidatud menetluskulu kandmine on hagi menetlussevõtmise eelduseks ning seega on riigilõivu tasumine möödapääsmatu ja kohtu kontrollitav menetluskulu (

§ 147lg 1, § 3401 lg 1 ja § 371 lg 1 p 10), mis kaasneb hagejale hagi esitamisega.

Seega on riigilõiv praegusel juhul esitatud kulu

§ 177lg 3 mõttes.

Olukorras, kus menetluskulud jäetakse täielikult hagimenetluse kaotanud kostja kanda, ei ole menetluskulude väljamõistmise ja kindlaksmääramise üldise loogikaga kooskõlas lahendus, kus riigilõiv jääks hageja kanda, kelle hagi rahuldati ja kelle menetluskulud mõisteti täielikult välja kostjalt.

§ 177

lg 3 sisu selgitamisel ei ole võimalik lähtuda grammatilisest tõlgendamisest, nagu seda on teinud ringkonnakohus oma määruses.

§ 177

lg-t 3 tuleb hinnata koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste sätetega, arvestades ülaltoodud põhjendusi (teleoloogiline tõlgendamine). Olukorras, kus kohus on lahendis märkinud menetluskulude jaotuse ja kulude hüvitamiseks õigustatud isik (hageja) on esitanud tähtaegselt menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse, kuid jätnud märkimata riigilõivu, lubab

§ 177

lg 3 riigilõivu käsitada esitatud kuluna ning selles osas on võimalik kohtumäärust täiendada.

1. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et

§ 695

ja § 691 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagiasjas hagiavalduselt tasutud riigilõiv 30 000 krooni tuleks kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja mõista sellele vaatamata, et kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses pole avalduse esitaja nimetatud summat menetluskuluna märkinud, vaid taotles selle väljamõistmist pärast maakohtus menetluskulude kindlaksmääramist.
2. Asja materjalide kohaselt esitas hageja (esindaja vandeadvokaadi abi P. Viirsalu vahendusel)
3. juunil 2010 maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse (I kd, tl 300-330), milles palus määrata enda menetluskulude suuruseks 72 159 krooni 40 senti. Esitatud avalduses ja selle lisadena esitatud arvetel (koos kulude aruandega) ei ole märgitud hagilt tasutud riigilõivu 30 000 krooni (1917 eurot 35 senti) (I kd, tl 5). Tartu Maakohus rahuldas
4. jaanuari
5. a määrusega hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks taotletud 4611 eurot 83 senti (72 159 krooni 40 senti) ning mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Hageja (esindaja vahendusel) esitas
6. jaanuaril 2011 maakohtule menetluskulude kohta tehtud kohtumääruse täiendamise avalduse, paludes võtta seisukoht ka esitatud hagilt tasutud 30 000 krooni riigilõivu kohta. Maakohus rahuldaski
7. veebruari
8. a määrusega taotluse määrust täiendada ja mõistis hageja kasuks kostjalt menetluskuluna välja täiendavalt riigilõivu 1917 eurot 35 senti. Ringkonnakohus aga tühistas maakohtu
9. veebruari
10. a määruse ja jättis rahuldamata hageja taotluse täiendada maakohtu
11. jaanuari
12. a määrust.
13. Tulenevalt

§ 174

lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

§ 174

lg 3 teise lause kohaselt lisatakse avaldusele menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Seega tuleb menetlusosalisel esitada nimekiri kõigi menetluskulude kohta, mille väljamõistmist vastaspoolelt taotletakse.

§ 177

lg 3 kohaselt võib menetlusosaline nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud kulude suhtes. Täiendamist võib nõuda kümne päeva jooksul, alates määruse kättetoimetamisest. Sarnaselt on tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeritud ka täiendava kohtuotsuse tegemine.

§ 448

lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse muu hulgas juhul, kui mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud lahendamata või kui kohus ei ole lahendanud menetluskulude jaotamist.

§ 448

lg 2 kohaselt võib täiendava otsuse tegemise avalduse esitada otsuse kättetoimetamisest alates kümne päeva jooksul. Kohus võib omal algatusel teha täiendava otsuse 20 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest alates. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et

§ 177

lg 3 võimaldab menetluskulude kohta tehtud määrust täiendada vaid nende kulude osas, mis on menetluskulude nimekirjas kohtule esitatud ja mille kohta pole kohus menetluskulude kindlaksmääramise määruses seisukohta võtnud. Kuna praegusel juhul ei olnud hageja (esindaja vahendusel) esitanud

1. juuni
2. a menetluskulude kindlaksmääramise avalduses ega sellele lisatud arvetes kantud menetluskuluna riigilõivu 30 000 krooni, on ringkonnakohus õigesti maakohtu määruse tühistanud ning jätnud rahuldamata hageja avalduse täiendada maakohtu määrust.
3. Kolleegium selgitab, et kuigi hageja määruskaebus jääb rahuldamata, võib hagejal olla alus nõuda advokatuuriseaduse (AdvS) § 47 järgi talle esindaja tekitatud kahju hüvitamist. AdvS § 47 kohaselt vastutavad õigusteenust osutades tekitatud kahju eest advokaadibüroo pidaja ja advokaat solidaarselt. Kokkulepe, mis välistab advokaadibüroo pidaja või advokaadi vastutuse tahtluse või raske hooletusega tekitatud kahju eest, on tühine.
4. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata

§ 149lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

19. Hageja määruskaebuses ja kostja vastuses hageja määruskaebusele paluvad pooled jätta menetluskulud vastaspoole kanda. Kolleegium juhib poolte tähelepanu

§ 178

lg-le 3, mille kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik