RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 178järgi Tallinna Ringkonnakohtu 17.

mai

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-17280 U. Reinaste kaitsja vandeadvokaat Armand Reinmaa Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Saskia Kask
2. september 2011, kirjalik menetlus
3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-17280 Urmas Reinaste süüdistuses KarS §

§ 178järgi muutmata ning kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsusega tunnistati Urmas Reinaste süüdi ja karistati KarS § 145 järgi vangitusega kolmeks aastaks ja kuueks kuuks ning KarS § 178 lg 1 järgi vangistusega üheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti U. Reinastele kolm aastat ja kuus kuud vangistust. U. Reinaste mõisteti KarS § 145 järgi süüdi selles, et ta
4. juulil 2010 astus Tallinnas XXXX XXX krundi taga olevas metsas suguühendusse lapseealise A.-ga (sünd XXX). KarS § 178 lg 1 järgi mõisteti U. Reinaste süüdi selles, et ta tuvastamata ajast, kuid mitte varem kui
5. a suvest kuni tuvastamata ajani, hoidis enda kasutuses olnud sülearvutis vähemalt 55 pildifaili, mis kujutasid alla 18-aastaseid isikuid pornograafilises olukorras ja alla 14-aastaseid isikuid erootilises ja pornograafilises olukorras. Samuti hoidis U. Reinaste alates
6. juunist 2010 kuni
7. juulini 2010 tema kasutuses olnud välistel kõvaketastel eeltoodud süüdituses märgitud asjaoludel vähemalt 2300 pildifaili ja 84 videofaili. U. Reinaste süüküsimuse otsustamisel tugines kohus muude tõendite kõrval ka alaealise kannatanu A. videoülekuulamisel antud ja kohtus KrMS § 291 p 5 alusel avaldatud ütlustele. Kohus ei kahelnud kannatanu ütluste usaldusväärsuses, leides, et need on kooskõlas teiste tõenditega. Süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed jäeti aga tõendite kogumist välja, sest tema kohtus antud ütlused olid vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega.
8. U. Reinaste kaitsja vandeadvokaat Armand Reinmaa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles U. Reinaste õigeks mõista. Kaitsja leidis, et KarS § 145 järgi esitatud süüdistuse arutamisel rikkus kohus süüdistatava kaitseõigust, kuna süüdimõistev kohtuotsus põhineb valdavas osas kannatanu ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel. Selline kaitseõiguse kitsendamine on ületanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklis 6 lubatava piiri. U. Reinaste süü KarS § 178 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ei ole tõendatud, sest tõsikindlalt on tuvastamata tema tahtlus omada keelatud pornograafilist materjali. Mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule. Viimast arvestades oleks otstarbekas U. Reinaste karistuse kandmisest tingimisi vabastada.
9. Tallinna Ringkonnakohtu
10. mai
11. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud süüdistatava kaitseõiguse rikkumist. Kannatanu oli teo toimepanemise ajal 11-aastane laps, kes spetsialistide hinnangul ei saanud arenguhäire tõttu kohtuistungil ütlusi anda. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-1-1-125-06 selgitanud, et sellisel juhul tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel. Seda võimalust maakohus kasutaski. Hinnates veelkord kannatanu isiksust iseloomustavaid asjaolusid, nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kannatanu ei mõelnud tema suhtes toimepandud kuritegu välja. Tema ütlused süüdistuse kohta on usaldusväärsed ja kohtukõlbulikud. U. Reinastele mõistetud karistus on seaduslik, sellest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole põhjendatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
12. U. Reinaste kaitsja A. Reinmaa esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb U. Reinaste õigeks mõistmist järgmistel põhjustel. 4.1 Maa- ja ringkonnakohus on rikkunud U. Reinaste kaitseõigust, sest talle ega tema kaitsjale pole tagatud õigust kohtueelses menetluses või kohtus kannatanule süüdistuse asjaolude kohta küsimusi esitada. Selline olukord ei ole kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artiklis 6 sätestatuga ega Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) vastava kohtupraktikaga (nt A. M vs Itaalia, 14.12.199; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P. S vs Saksamaa 20.12.2001). Ringkonnakohus viitas Riigikohtu lahendile valikuliselt, jättes tähelepanuta apellatsioonis viidatud EIK praktika selles küsimuses. Sellest tulenevalt on maa- ja ringkonnakohus rikkunud U. Reinaste kaitseõigust. Maa-ja ringkonnakohtu otsus on rajatud kannatanu vastuolulistele ütlustele. Vastolu kannatanu ütlustes näitab, et tõendiallikas on tervikuna ebausaldusväärne ja tema ütlusi ei saa U. Reinaste süü tuvastamisel arvestada. Kuna kannatanu ütlused on lubamatu tõend ja tema korduvülekuulamine on välistatud, tuleb U. Reinaste süüdistuses KarS § 145 järgi õigeks mõista. 4.2 Süüdistuses KarS § 178 lg 1 järgi on maa- ja ringkonnakohus tuginenud süüdistatava ütlustele, mis eelnevalt olid tõendite hulgast välja arvatud. U. Reinaste tahtlus hoida keelatud pilte on tõendamata. 4.3 U. Reinastele mõistetud karistus on ebaseaduslik, sest kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud karistuse mõistmist üle sanktsiooni keskmise määra.
13. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Saskia Kask leidis kassatsioonivastuses, et U. Reinsalu süüdimõistmine KarS §

§ 178

lg 1 järgi on põhjendatud, maa- ja ringkonnakohtu otsused on küllaldaselt motiveeritud. Kassatsioonis esitatud väited ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks. Väidetava kaitseõiguse rikkumise osas märgib prokurör, et süüdistataval ja kaitsjal oli võimalus juba kohtueelse uurimise lõppedes taotleda kannatanule täiendavate küsimuste esitamist. Vaatamata sellele ei ole süüdistatav ega kaitsja taotlenud tõendite puudulikkusele viidates tõendite juurde kogumist ega kannatanu täiendavat küsitlemist ei kohtueelse uurimise lõpetamisel ega kohtus. Küll aga esitati taotlus lühimenetluse läbiviimiseks, mis näitab, et süüdistatav ja tema kaitsja ei pidanud vajalikuks kannatanult midagi täiendavalt küsida. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole maa- ega ringkonnakohus tuginenud kohtukõlbmatule tõendile ega rikkunud sellega U. Reinaste kaitseõigust. Maa- ja ringkonnakohus ei ole kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 291 p 5 alusel avaldades ja neid lubatud tõendina käsitades läinud vastuollu seaduses sätestatud ja EIK ning EV Riigikohtu praktikas tunnustatud seisukohtadega. Kriminaalkolleegium nõustub kriminaalasja arutanud kohtutega, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused on lubatud tõend U. Reinaste vastu teiste tõendite hulgas.
2. Vaidlust ei ole selles, et maakohus oli õigustatud tegema tõendite vahetu uurimise põhimõttest reservatsiooni ja avaldama kohtuistungil alaealise kannatanu videosalvestatud ütlused, teda kohtus vahetult küsitlemata (kohtumenetluse ajal maa- ja ringkonnakohtus kehtinud KrMS § 291 p 5, hetkel kehtiva redaktsiooni järgi KrMS § 291 lg 1 p 3). Kannatanu suhtes on läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ja -psühholoogiline kompleksekspertiis nr
3. Ekspertide arvamuse kohaselt ei ole kannatanu võimeline osalema kohtuistungil ja vastama sihipäraselt talle esitatavatele küsimustele ei kohtuistungil ega ka kaugülekuulamise teel. Toimunust uuesti rääkimine kohtuistungil või kaugülekuulamisel oleks uueks stressoriks, mis koormab kannatanu alateadvust ja tekitab psüühilist pinget ning ei ole tema vanuses soovitatav. Seega, vältimaks seksuaalse rünnaku ohvriks langenud lapseealisele täiendavaid kahjulikke tagajärgi, mis võivad kuriteo asjaolude mistahes vormis meenutamisega kaasneda, oli maakohtul õigus jätta kannatanu kohtusse kutsumata ja avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-11).
6. Puutuvalt aga kassaatori väitesse, et kannatanu kohtus avaldatud ütlused pole lubatud tõend põhjusel, et süüdistatav pole saanud isegi kaitsja vahendusel kannatanut küsitleda, märgib kriminaalkolleegium järgmist. EIK praktikas EÕIK artiklis 6 sätestatud õiglase kohtupidamise kohta seotakse seksuaalkuritegudes süüdistatavatele isikutele õigus esitada alaealisele kannatanule küsimusi vahetult ülekuulamise ajal või hiljem sellega, kas alaealise tunnistus on ainus peamine tõend süüdistatava vastu või mitte (vt nt A. M vs Itaalia, 14.12.1999; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P. S vs Saksamaa 20.12.2001). U. Reinaste süüdimõistmine ei rajane valdavas osas kannatanu kohtueelses menetluses antud ja kohtus avaldatud ütlustel. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et lisaks kannatanu ütlustele tõendavad U. Reinaste süüd ka teised tõendid, milliste lubatavust ei ole süüdimõistetu ja tema kaitsja kahtluse alla seadnud. Nii on kohtuotsustes arvestatud tõendina jälitusprotokolli süüdistatava ja kannatanu mobiiltelefonide kõneeristuste kohta, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sealt leitud asitõendi vaatlusprotokolli, U. Reinaste sõiduauto läbiotsimisprotokolli ja eksperdi arvamust DNA ekspertiisiaktis nr GE-0932-10/
7. Need tõendid kogumis teiste kohtus uuritud tõenditega, s.h kannatanu ütlustega, on viinud maa- ja ringkonnakohtu veendumuseni, et U. Reinaste kuritegu KarS § 145 järgi on tõendatud. Seega ei ole praeguses kriminaalasjas tegemist olukorraga, kus süüdistus rajaneb valdavas osas üksnes kannatanu ütlustel. Märkida tuleb sedagi, et kriminaalmenetluse käigus ei ole süüdistatav ega tema kaitsja esitanud ühtki konkreetset taotlust alaealise kannatanu kohtusse kutsumiseks, tema täiendavaks ülekuulamiseks ega talle ka kaitsja vahendusel küsimuste esitamiseks. Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a istungiprotokollist (II kd, tlk 17) nähtub, et U. Reinaste kaitsja oli nõus kannatanu ülekuulamise kohta tehtud video ja protokolli avaldamisega kohtus KrMS § 291 p 5 alusel. Kohtuliku uurimise kestel kaitsja ega süüdistatav täiendavaid taotlusi (KrMS § 298 lg 1) ei esitanud. Need asjaolud võimaldavad järeldada vaid üht, et süüdistatav ei soovinudki alaealisele kannatanule vahetult ega kaitsja vahendusel täiendavaid küsimusi esitada. Eeltoodut arvestades leiab kriminaalkolleegium, et käesolevas asjas kohtus kannatanu mitteküsitlemine ei rikkunud süüdistatava kaitseõigust ega toonud kaasa ebaseaduslikku kohtuotsust ja see ei ole vastuolus Riigikohtu vastava praktikaga EÕIK art 6 kohaldamise osas.
10. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega U. Reinaste süüküsimuses KarS § 178 järgi. Kohtud on küllaldaselt põhjendatud, miks süüdistatava ennastõigustavad väited ei ole eluliselt usutavad ega ole seetõttu tõendina arvestatavad.
11. U. Reinastele mõistetud karistusliigi ja -määra valikut on maa- ja ringkonnakohus põhjendanud piisavalt ning see on kooskõlas KarS § 56 sätetega.
12. Lähtuvalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
13. mai
14. a kohtuotsuse Urmas Reinaste süüdistuses KarS §

§ 178järgi muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi