← Eesti

3-3-1-53-11

Obsah (4)§ 462§ 448§ 229§ 231

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) §-s 448 sätestatud kahjunõude eeldused on täidetud ning nõue seega põhjendatud.

§-des 448-450 sätestatud kahjunõude alused ei näinud ette, et kahjunõue sõltuks kannatanu osast kahju tekkimises. Seega enne riigivastutuse seaduse (RVastS) jõustumist tekitatud kahju puhul pole alust kahjunõude põhjendatuse hindamisel arvesse võtta asjaolu, et kaebaja pole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.

§ 462

lg 1 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel saab arvestada kannatanu enda rasket ettevaatamatust kahju tekkimise soodustamises või kahju suurenemises. Ringkonnakohtu otsus jõustus 17. aprillil 2007. 6. Tallinna Halduskohus jätkas AS Tulmin Sisustus kahju hüvitamise kaebuse menetlemist, kusjuures vaidluse all oli üksnes kahju ulatus ja hüvitise võimalik vähendamine. AS Tulmin Sisustus lõplik nõue kahju hüvitamiseks oli 7 270 926,80 krooni, sellest otsese varalise kahjuna 2 552 522,83 krooni ja saamata jäänud tuluna 4 718 403,97 krooni. Kaebaja nõue jagunes järgnevalt: 1) Otsene varaline kahju 2 552 522,83 krooni koosneb:

  1. a)käibevara vastavalt kokku 188 727,80 krooni (ilma käibemaksuta);
  2. b)põhivara vastavalt kokku 72 084 krooni (ilma käibemaksuta);
  3. c)müügil olnud ja äraviidud kaubad 1 997 377,68 krooni (soetusmaksumus koos transpordikuluga ja ilma käibemaksuta 2008. a hindades);
  4. d)müügil olnud ja äraviidud kauba soetamisega seonduvad ja kantud ettevõtte tegevuskulud 180 653,35 krooni;
  5. e)15. juunil 1997. a sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu alusel kaebaja kasutuses olnud ja ära viidud I. Kuke isikliku vara omanikule hüvitatud soetusmaksumus 28 500 krooni (koos käibemaksuga);
  6. f)15. juunil 1997. a sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu alusel kaebaja kasutuses olnud ja ära viidud E. Kuke isikliku vara omanikule hüvitatud soetusmaksumus 17 250 krooni (koos käibemaksuga);
  7. g)15. juunil 1997 ja 3. jaanuaril 1998 sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu alusel kaebaja kasutuses olnud ja ära viidud S. Kuke isikliku vara omanikule hüvitatud soetusmaksumus 51 970 krooni (koos käibemaksuga);
  8. h)äravõetud varade tagasisaamise, ladustamise ja hindamisega seotud kulutused summas 15 960 krooni (ilma käibemaksuta). 2) Saamatajäänud tulu 4 718 403,97 krooni koosneb:
  9. a)perioodil 14. november 1998 kuni 31. detsember 1998 saamata jäänud kasum 100 107 krooni;
  10. b)ettevõtte vabade vahendite äravõtmise ja seeläbi ettevõtte investeerimisvõimaluste nurjamise tõttu saamata jäänud tulu kokku 2 420 000 krooni. Kaebaja vähendab nimetatud summat vähemmakstud riigilõivu 22 379,13 võrra. 2008. a hindades jääb kahjunõude suuruseks seoses investeeringute nurjumisega 2 397 620,87 krooni;
  11. c)1999. a saamata jäänud kasum 1 252 637,60 krooni;
  12. e)2000. a saamata jäänud kasum 968 038,50 krooni. 7. Tallinna Halduskohtu 6. juuli 2009. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Eesti Vabariigilt mõisteti AS Tulmin Sisustus kasuks välja kahjuhüvitis 2 147,60 krooni ning menetluskulud 126,11 krooni. AS-lt Tulmin Sisustus mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 376 332,07 krooni. Kohus leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2006. a otsusest tulenevalt piirdub politseiametnike õigusvastane kahju tekitav tegevus 13., 17. ja 19. novembri 1998. a sündmustega. Seetõttu asus kohus seisukohale, et kaebaja nõue käibe- ja põhivara hüvitamiseks ei ole põhjendatud, kuna asjas kogutud tõendid kinnitavad, et nimetatud ajal käibe- ja põhivara kaebaja kasutuses olnud kaupluse ruumidest ära ei viidud. Kaebaja esitatud käibe- ja põhivarade loetelusid ei pidanud kohus ka usaldusväärseteks tõenditeks kaebajale 17. ja 19. novembril 1998. a vara äraviimisega tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks ka seetõttu, et kaebuse esitaja on neid loetelusid korduvalt muutnud, neisse on põhi- ja käibevarasid juurde kirjutatud, erinevates loeteludes on samad asjad erinevate hindadega. Samal põhjusel pidas kohus põhjendamatuks ka kaebaja nõuet I. Kuke, E. Kuke ja S. Kukega sõlmitud vara kasutamise lepingute alusel kaebaja kasutuses olnud vara eest makstud hüvitise osas. Lisaks märkis kohus, et I. Kuke, E. Kuke ja S. Kukega sõlmitud vara kasutamise lepingute usaldusväärsus on kahtluse all, sest lepingute osapooled on lähikondsed, mis võimaldas vormistada dokumente sobival ajal, vormis ja eesmärgil. 15. juunil 1997. a ja 3. jaanuaril 1998. a dateeritud lepingud ning 24. juulil 2000. a dateeritud teatised on äravahetamiseni sarnased šrifti, teksti paigutuse ja sisu poolest, mis annab aluse arvata, et nad on vormistatud ühel ja samal ajal. Kohtu hinnangul ei saa usaldusväärseteks pidada kaebaja esitatud kaupade 13. novembri 1998. a laoseisu erinevaid tabeleid, milles on erinev ühikute arv, erinev samade kaupade ostuhind ja kahjusumma. 7. jaanuari 1998. a allrendilepingust nr 8 (II kd, tl 613-618) nähtuvalt rentis kaebaja Vana-Narva mnt 28 asuva lao ruume 25,0 m2. Seega ei asunud kogu tema kaup kaupluse ruumides. Kaebaja esitatud tollideklaratsioonide lisade hulgas on dokumendid, millega tollimaakler OÜ Arco Agentuur kohustub esitama kauba tollile kontrolliks ladustamisel asukohaga aadressil Vana-Narva mnt 28. Kohus nõustus vastustajaga, et kaubadeklaratsioonid ja CMR-d lükkavad ümber kaebaja väite, et kahju tekitanud sünduste tõttu oli ta olukorras, kus puudus ligi 100% müügiks mõeldud kaubavarudest. Lisaks lükkab kaebaja selle väite ümber asjaolu, et ta sõlmis 9. detsembril 1998 kokkuleppe Vana-Narva mnt 28 asuva 267,1 m2 laopinna rentimiseks alates 1. jaanuarist 1999. Usaldusväärseks tõendiks äraviidud vara koosseisu kohta pidas kohus 25. märtsil 2003. a ja 26. märtsil 2003. a tagastatud varade akti, milles on tagastatud varasid 173 positsiooni. 21. augustil 2003 esitatud kahjunõude täpsustuses märkis kaebaja, et tagastatud vara hulgas oli neid varasid, mille eest AS Tulmin Sisutus on esitanud kohtule kahju hüvitamise nõude, üksnes 72 positsiooni. Ülejäänud vara suhtes ei ole kaebuses kahjunõuet esitatud põhjusel, et seoses vara ja dokumentide äraviimisega ei olnud kaebajal võimalik temale tekitatud kahju 100% ulatuses tuvastada. Kohtu hinnangul kinnitab ka see, et kaebaja käibe- ja põhivarade ning kaupade laoseisu loetelud ei ole usaldusväärseteks tõenditeks vara äraviimisega tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks. Kaebaja sai vara tagasi. Seetõttu vara äraviimisest talle kahju tekkinud ei ole. Kaebajale võis kahju tekkida vara osalise riknemise tõttu. Arvestades, et vara äraviimiseks oli Zum-Zum Kohviku AS tellinud kolimisfirma, mille töötajad eelduslikult olid vastava vilumusega ja kasutasid vajalikke abivahendeid asjade rikkumata kolimiseks, siis tõenäoliselt 17. novembril 1998 ja 19. novembril 1998 vara äraviimisel seda ei kahjustatud. Kaebajale tekkinud hüvitamisele kuuluvaks kahjuks on seega kauba tagastamisega seotud kulutused kokku 2147,60 krooni. Kaebaja ei oleks pidanud neid kulutusi tegema, kui kaupa poleks ära viidud. Kaebaja kulutused kauba riknemise tõttu seisul 25. märts 2003 ja 26. märts 2003, samuti kulutused kauba hoiustamiseks ja laadimiseks NBI Ekspeditsiooni AS laos kokku 9186,30 krooni ning Nora Kasemaa ekspertarvamuse maksumus 7500 krooni hüvitamisele ei kuulu, sest need kulutused on kaebajal endale ise põhjustanud, jättes tegemata mõistlikult vajaliku, et vara 1998. a novembris või hiljemalt 1999. a veebruaris tagasi saada. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajale algusest peale teada, et vara viis ära Zum-Zum Kohviku AS. Seega oli kaebajal võimalik ära hoida kahju suurenemist ja võib-olla ka kahju tekkimist üldse vältida seeläbi, et ta oleks võtnud ühendust ZumZum Kohviku AS esindajaga, et teha kindlaks oma vara asukoht ja nõuda oma vara välja võõrast ebaseaduslikust valdusest. Kaebaja seda ei teinud. 19. veebruaril 1999 V. Mikheimi allkirjaga kirjaga teatati kaebajale, et Zum-Zum Kohviku AS on mööbli ladustanud, kuni omanik sellele järele tuleb. Zum-Zum Kohviku AS on äriregistrisse kantud ettevõtja aadressiga Küüni 2, Tartu, ja tegutseb jätkuvalt sellel aadressil. Seetõttu ei ole tõsiseltvõetavad kaebaja väited, et Zum-Zum Kohviku AS 19. veebruari 1999. a kirjas märgitud telefoninumber ei vasta ning kirjas märgitud aadressil Tartus, Munga 18 kontaktisikust ei teata. Kaebaja on andnud üksnes vastuolulisi selgitusi selle kohta, et talle pakuti võimalust vara tagasi osta. Kaebaja ei ole esile toonud mingeid põhjendusi, miks ta ei astunud 1998. a novembris koheselt samme ega tegutsenud edaspidi piisava hoolikusega, saamaks äraviidud vara kätte Zum-Zum Kohviku AS-lt. Arvestades, et kaebajal oli võimalik oma vara tagasi saada hiljemalt veebruaris 1999, oleks ta saanud tagastatud vara realiseerida ning sellega vältida müügil olnud kauba kadumise tõttu asjatute kulutuste tekkimist. Seetõttu puudub alus kaebajale vara äraviimise tõttu asjatute kulutuste 180 653,35 krooni hüvitamiseks. Samuti oleks kaebaja saanud vältida 1999. a ja 2000. a kasumi saamata jäämist, mistõttu puudub alus temale ka 1999. a ja 2000. a saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Kohus nõustus vastustajaga ka selles, et kaebuse esitaja saamata jäänud tulu arvestus põhineb ebausaldusväärsel arvestusel ja on vastuolus kaebaja majandustulemustega. Kaebaja väitel jäi tal perioodil 14. november 1998 kuni 31. detsember 1998 saamata tulu 100 107 krooni. Saamata jäänud tulu arvestus põhineb kaebaja bilansil ja kasumiaruandel seisuga 13. november 1998. a. Kohus asus seisukohale, et bilanss ja kasumiaruanne ei saa olla usaldusväärsed tõendid, kuna tegemist ei ole osaga auditeeritud ning äriregistrile esitatud majandusaasta aruandest. Kaebuse kohaselt saavutas kaebaja 2001. a lõpuks majandustegevuses 1998. a olukorra. 2001. a oli kaebaja kasum oli 332 368 krooni. Seda aluseks võttes ei saanud kaebaja kasum vaidlusalusel perioodil olla suurem kui 13 848,66 krooni. Kaebaja käive 1998. a suurenes eelneva aastaga võrreldes. See kinnitab, et politseiametnike tegevus ei ole kaebaja majandustegevust oluliselt mõjutanud ega saanud mõjutada ka järgnevate aastate majandustegevust. Kohus ei pidanud tõenäoliseks, et kaebaja oleks ajavahemikus 14. november 1998 kuni 31. detsember 1998 saanud realiseerida kogu äraviidud vara. Eeltoodu alusel leidis kohus, et puudub alus 1998. aastal saamata jäänud tulu 100 107 krooni hüvitamiseks. Kaebaja on 22. aprillil 1998 sõlminud ühise tegutsemise lepingu, mille kohaselt on lepingu eesmärgiks laenuandja (AS Tulmin Sisustus) poolt üürniku (F. Veike) finantseerimine Tallinnas, Pärnu mnt 27/Sakala 50 asuva elamu ostueesõiguse teostamisel ning eelnimetatud elamus asuvate laenuandja kasutuses olevate mitteeluruumide omandi üleandmine laenuandjale. Kaebaja väitel kavatses ta nimetatud lepinguga võetud kohustuse täita 13. novembriks 1998 kogunenud kasumi 700 751 krooni arvel. Kohus leidis, et eelpool toodud põhjustel kaebaja bilansi ja kasumiaruande ebausaldusväärsuse tõttu ei ole usutav kaebaja väide 700 751 krooni olemasolu kohta. Samuti asus kohus seisukohale, et kaebaja ei ole tõendanud, et 22. aprillil 1998 lepingu täitmise korral oleks ta omandanud mitteeluruumid Pärnu mnt 27/Sakala 50 asuvas elamus ja selle kaudu kasu saanud. 8. AS Tulmin Sisustus esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 6. juuli 2009. a otsuse peale, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista Eesti Vabariigilt AS Tulmin Sisustus kasuks välja hüvitis otsese kahju tekitamise eest 2 552 552,83 krooni ja saamata jäänud tulu eest 4 447 447,17 krooni. Samuti palus apellant vastutajalt välja mõista kantud kohtukulud ja tasu õigusabi eest. AS Tulmin Sisustus vähendas hüvitise nõuet 270 926,80 krooni võrra saamata jäänud tulu hüvitise nõude arvel, põhjendades seda riigilõivu suurusega. 9. Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2011. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt, tühistati halduskohtu otsus ning tehti uus otsus, millega rahuldati AS Tulmin Sisustus kaebus osaliselt ja mõisteti Eesti Vabariigilt AS Tulmin Sisustus kasuks välja kahjuhüvitis 113 394,91 eurot. Ühtlasi mõisteti AS-lt Tulmin Sisustus Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 3 107,84 eurot ja Eesti Vabariigilt AS Tulmin Sisustus kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 3 316,88 eurot. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) halduskohus on sisustanud ebaõigesti käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu 15. detsembri 2006. a otsust. Nimetatud otsusest ei tulene, et politsei poolt tekitatud kahju saab seisneda üksnes 17. ja 19. novembril 1998 ära viidud vara väärtuses. Pole tuvastatud, et kaebaja valdus Pärnu mnt 27/Sakala 50 ruumidele oleks pärast 19. novembrit 1998 taastunud. Seega on politsei õigusvastasel tegevusel põhjuslik seos kaebajal vara valduse kaotamise tõttu tekkinud kahjuga sõltumata sellest, kas vara veeti minema 19. novembriks 1998 või hiljem; 2) ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu põhjendustega selle kohta, et kaebaja käibe- ja põhivarade loetelud ei ole usaldusväärsed tõendid. Käibe- ja põhivarade loetelud ei ole tõendid TsMS § 229 lg 2 mõttes, vaid poole seletused ja arvestused kahju suuruse osas. Neid loetelusid tuleb hinnata koos kaebaja muude selgituste ja dokumentaalsete tõenditega käibe- ja põhivarade kohta. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad 8. jaanuaril 2001 koos kaebusega esitatud käibe- ja põhivarade loetelu (I kd, lk 42-45) ja 10. septembril 2004 esitatud käibe- ja põhivarade loetelu koos dokumentidega vara soetamise ja maksumuse kohta, s.o 8. jaanuari 2001. a kaebuse lisad 29, 30, 31, 33 ja 44 (I kd tl 294-358, 360, 371, pangaväljavõtted sama kd tl 56-116) ja 27. septembri 2004. a kaaskirjale lisatud dokumendid (V kd lk 152-210) kahju seoses kaotsi läinud käibevaraga 162 706,8 krooni ja põhivaraga 72 084 krooni. Ringkonnakohus leidis siiski, et kogu käibe- ja põhivarade loetelus kajastatud vara ei ole kahju hindamisel arvesse võetav. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendamata 10. septembril 2004 esitatud käibevahendite loetelus positsioonidel (edaspidi pos) 46 (jääkväärtus 62 krooni), 76 (jääkväärtus 539 krooni), 87 (jääkväärtus 52 krooni), 96 (jääkväärtus 858 krooni), 97 (jääkväärtus 183 krooni), 109 (jääkväärtus 580 krooni), 125 (jääkväärtus 64 krooni) ja 133 (jääkväärtus 481 krooni) näidatud kauba soetamine ja maksumus. Pos-del 46 ja 109 märgitud kauba soetamist tabelis viidatud pangaväljavõte (I kd tl 75 ja 80) ei kajasta, muid dokumente (ostutšekid jms) kauba kohta pole. Pos-del 76, 87, 97 ja 125 näidatud kauba kohta esitatud ostutšekid (I kd tl 331, 338, 343 ja 355) ei ole loetavad. Pos-l 96 näidatud kauba soetamist 8. septembril 1998 AS-lt Microlink Astrodata summas 1044,30 krooni tabelis viidatud pangaväljavõte (I kd tl 76) ei kajasta. Pos-l 133 näidatud kauba soetamise ja maksumuse kohta pole tõendeid. Pos-del 129-131 näidatud kauba (lauatelefonid) maksumust tõendavaid dokumente ei ole esitatud. AS Eesti Telefon arved (I kd tl 357) kolmel telefoninumbril esitatud sideteenuste kohta ei tõenda telefoniaparaadi maksumust, kuigi muudavad ebamõistlikuks kahtluse selles, et apellant omas lauatelefoniaparaate, ja usutavaks, et neid aparaate oli kolm. Samas ei ole tõendeid (ostutšekid vms) selle kohta, miks nende lauatelefonide maksumust võrreldes haldusasjas nr 3-309/2000 esitatud 16. augustil 1999 koostatud käibe- ja põhivarade loeteluga (toimik nr 3-309/2000 lk 116, vastavalt 834,8, 593,22 ja 1610,17 krooni) suurendati (vastavalt 985,05, 955 ja 2500 krooni). Ringkonnakohus lähtus kauba 16. augustil 1999. a esitatud andmetest, saades telefonide jääkväärtuseks ilma käibemaksuta ja apellandi näidatud kulumiprotsente (vastavalt 23, 17 ja 18) arvestades vastavalt 545, 417 ja 1119 krooni. Pos-l 135 näidatud kauba "magistrikraadi õppematerjalid" maksumuseks on kaebaja arvestanud tema poolt I. Kuke eest tasutud magistriõppekursuse Tallinna Tehnikaülikoolis maksumuse 22 150 krooni (I kd tl 371, V kd tl 209, 210), kuna apellandi ja I. Kuke vahelise lepingu (I kd lk 317) kohaselt oli õppemaksu tasumise tingimuseks I. Kuke loengumaterjalide kasutamiseks andmine kaebajale. Ringkonnakohtu arvates ei tulene eelnevast, et loengumaterjalide rahaliseks väärtuseks ongi õppemaksu suurus. Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus väidetud 22 150-kroonist kahju tõendatuks, kuna puudub teave, mis võimaldaks kahju rahalist väärtust määrata; 3) halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja esitatud laoseisu tabelite näol ei ole tegemist tõenditega, vaid tõendite andmete koondiga, ning jätnud hindamata dokumentaalsed tõendid, mis kaebaja äraviidud kauba koosseisu ja maksumuse kohta esitas - kaupade ostuarved, tollidokumendid, dokumendid kaupade eest tasumise kohta ning samal aastal realiseeritud kaupade müügiarved. Eelviidatud tõenditele tuginedes luges ringkonnakohus tõendatuks, et tabelites "AS Tulmin Sisustus kauba laoseis seisuga 13. novembril 1998. a (KAUP) ja sama kauba ostuhind 2008. a koos veohinnaga" (IX kd tl 78-83) ja "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud kahjustatud kauba 2008. a ostu- ja veohind" (IX kd tl 85-88) märgitud kaup paiknes Pärnu mnt 27/Sakala 50 ruumides ja veeti sealt vaidlusaluste sündmuste tulemusel minema; 4) ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks hüvitise määramisel arvestada kauba hindade tõusuga. Äraviidud kaupade edasimüügi aeg oleks ilmselt lähedane kahju tekitamise ajale. Seega oleks kaebuse esitaja nende asemel uued kaubad soetanud mitte 2008. a, vaid kaupade kaotsimineku ajale lähedaselt hinnatasemelt, saades realiseerimisest kasu, mille kui saamata jäänud tulu hüvitamist ta käesolevas asjas samuti taotleb ja mis võimaldanuks tal edaspidi uusi kaupu soetada ka tarnijate hindade tõusu tingimustes. Seetõttu vastab käesolevas asjas kahju hüvitamise eesmärgile kaotsiläinud kaupade soetamisel tehtud kulutuste ning nende kaupade ettevõtluses kasutamise võimalusest ilmajäämisega kaasneva saamata jäänud tulu hüvitamine. Eeltoodud põhjendusel jättis ringkonnakohus kõrvale tõendid, millega kaebaja soovis tõendada kaotsiläinud kaupade 2008. a hinnataset. Ringkonnakohus luges tõendatuks "AS Tulmin Sisustus kauba laoseis seisuga 13.11.1998 (KAUP) ja sama kauba ostuhind 2008. a koos veohinnaga" (IX kd tl 78-83) tabelis märgitud kauba soetamise tabelis märgitud ostuhindadega ja veokulud, välja arvatud järgmised erisused: 1) pos 1-6 kauba (tabeli hind 9358,73 krooni) ostuhind on 9077,97 krooni, arvestades tarnija poolt kaebuse esitajale ostuarvest nähtuvalt tehtud 3%-list allahindlust; 2) pos 14-17 kauba (tabeli hind 13 849,31 krooni) ostuhind on 13 421,58 krooni, arvestades kauba pos 15 ostuarve järgse hinna 1912,24 krooni erisust tabelis märgitust (1924,87 krooni) ning tarnija poolt kaebuse esitajale arvest nähtuvalt tehtud 3%-list allahindlust; 3) pos 21-23 kauba (tabeli hind 11 470,13 krooni) ostuhind on 11 126,03 krooni, arvestades tarnija poolt kaebuse esitajale arvest nähtuvalt tehtud 3%-list allahindlust; 4) pos 24-42 kauba (tabeli hind 186 920,79 krooni) ostuhind on 172 606,49 krooni, arvestades pos-l 34 näidatud kauba ostuarvel märgitud hinna 2 355 525 ITL e 19 312,95 krooni erinevust tabelis märgitust (3 355 525 ITL e 27 511,95 krooni), pos-l 36 märgitud kauba ostuarvel märgitud hinna 5 030 535 ITL e 41 245,36 krooni erinevust tabelis märgitust (5125 297,5 ITL e 42 022,31 krooni) ja ostuarvel näidatud kogu kauba allahindlust 3%; 5) pos 43-49 kauba (tabeli hind 16 707,32 krooni) ostuhind on 16 206,1 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 3%; 6) pos 50-51 kauba (tabeli hind 6748,43 krooni) ostuhind on 6546 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 3%; 7) pos 53-55 kauba (tabeli hind 5123,04 krooni) ostuhind on 4969,35 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 3%; 8) pos 57-62 kauba (tabeli hind 31 614,5 krooni) ostuhind on 25 285,73 krooni, arvestades pos 62 näidatud kauba koguse (5
  13. tk)ostuarve järgset hinda 1987,74 krooni (tabelis 2385,29 krooni) ja ostuarvejärgset allahindlust 19%; 9) pos 66-68 kauba (tabeli hind 4987,4 krooni) ostuhind on 4738,03 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 5%; 10) pos 71-74 kauba (tabeli hind 7916,74 krooni) ostuhind on 7520,9 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 5%; 11) pos 76 kauba (tabeli hind 1853,95 krooni) ostuhind on 1520,24 krooni, arvestades ostuarvelt ilmnevat allahindlust ca 18 %; 12) pos 83-89 kauba (tabeli hind 22 990,38 krooni) ostuhind on 22 300,67 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 3%; 13) pos 93-107 kauba (tabeli hind 28 980,66 krooni) ostuhind on 23 474,33 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 19%; 14) pos 121-124 kauba (tabeli hind 13 084,84 krooni) ostuhind on 12 430,6 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 5%; 15) pos 125-130 kauba (tabeli hind 27 123,2 krooni) ostuhind on 26 309,5 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 3%; 16) pos 131-136 kauba (tabeli hind 13 522,48 krooni) ostuhind on 13 116,81 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 3%; 17) pos 151-152 kauba (tabeli hind 12 004,95 krooni) ostuhind on 11 044,55 krooni, arvestades ostuarvejärgset allahindlust 8%; 18) pos 18.1 kauba tabelis näidatud veokulude 4200 krooni tõendamiseks esitatud Saku AB 11. augusti 1997. a veoarve nr 1049 summas 32 800 krooni (V kd tl 111 ja 112) näidatud kauba (tabeli andmetel jõudnud Eestisse) laadimise kuupäev (loading date) 30. juuli 1997 erineb suurel määral pos-de 18. ja 18.1 kohta esitatud 18. juuni 1997. a ja 24. juuni 1997. a ostuarvetel (I kd tl 134139) olevate templijäljenditega fikseeritud veoki Leedu piiri ületamise kuupäevast (21. juuni 1997). Veoarvel pole andmeid, mis võimaldaksid seda muul viisil siduda pos 18.1 märgitud kaubaga; 19) pos 24-42 kauba tabelis näidatud veokulud 21 300 krooni on I kd tl 150 ja V kd tl 114 oleva ATV Transpordi AS 28. oktoobri 1997. a arvega nr 4290 tõendatud summas 16 000 krooni. V kd tl 113 esitatud ATV Transpordi AS 31. oktoobri 1997. a arve nr 4288 summas 4800 krooni seos pos 24-42 kaubaga pole tõendatud, sest arvel näidatud transpordivahendi andmed (auto reg-nr 845AJU ja treiler 796BL) ei sobi kauba kohta esitatud impordideklaratsioonil (I kd tl 144) näidatuga (auto 001NAH treiler 926AT); 20) pos 43-49 kauba tabelis näidatud veokulud 4300 krooni on ATV Transpordi AS 31. oktoobri 1997. a arvega nr 4289 (V kd tl 115) tõendatud summas 4000 krooni; 21) pos 51 kauba tabelis näidatud veokulud 7200 krooni on ATV Transpordi AS 7. detsembri 1997. a arvega nr 5167 (V kd tl 117) tõendatud summas 6400 krooni; 22) tabelis näidatud veokulude kohta pos-del 56 (50 krooni), 69 (250 krooni), 70 (250 krooni), 90 (150 krooni), 91 (150 krooni), 92 (500 krooni), 116-118 (5600 krooni), 142-147 (10 000 krooni), 153 (250 krooni) ja 154 (250 krooni) oleva kauba osas pole ühtki tõendit. Pos 56 märgitud kauba (Eestist ostetud lõikelaud) hankimine ei nõua tingimata veokulusid. Pos-del 142-147 märgitud kauba soetamise ostu-müügi lepingust (I kd tl 269-270) ei nähtu, et lisaks lepingus fikseeritud ostuhinnale oleks ostjal müüja ees veel mingeid kohustusi kauba transpordikulude osas; 23) pos 57-62 kauba tabelis näidatud veokulude 3540 krooni tõendamiseks esitatud Saku AB 19. detsembri 1997. a arve nr 1883 summas 9600 krooni ei sobi arvel märgitud veo toimumise aja (15. detsember 1997) ja veokite registreerimisnumbrite osas kauba kohta esitatud impordideklaratsioonil (IX kd tl 69) märgitud auto registreerimisnumbri ja kauba Eesti tollipiiri ületamise ajaga (5. oktoober 1998), mis on kooskõlas ka ostuarve (IX kd tl 68) kuupäeva (28. september 1998) ja arvel oleva templijäljendiga Leedu piiri ületamise aja (02.10.1998) kohta; 24) pos 108-109 kauba tabelis näidatud veokulud 6400 krooni on OÜ Arco Transport 29. juuli 1998. a arvega nr 2261E (V kd tl 130) tõendatud summas 4800 krooni; 25) pos 121-124 kauba tabelis näidatud veokulud 3600 krooni on OÜ Arco Transport 22. oktoobri 1998. a arvega (I kd tl 233) tõendatud summas 2500 krooni. Kokkuvõtvalt luges ringkonnakohus tõendatuks tabelis IX kd tl 78-83 märgitud kaupade ostmise hinnaga 784 144,81 krooni ja veokulud 110 636 krooni. 5) tõendid puuduvad tabelis "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud kahjustatud kauba 2008. a ostu- ja veohind" (IX kd tl 85-88) märgitud kauba soetamisel tasutud hindade kohta. Tabelis "AS Tulmin Sisustus kauba laoseis seisuga 13.11.1998 (KAUP) ja sama kauba ostuhind 2008. a koos veohinnaga" (IX kd tl 78-83) on näidatud ka kauba soetamishind. Nimetatud tabelist nähtub (võrreldes tabelis toodud hindade summasid 834 959,78 ja 1 736 083,31 krooni), et kauba maksumus soetamise ajal moodustas 48% vastavast väärtusest 2008. a hinnataseme järgi. Seda proportsiooni rakendas ringkonnakohus ka tabelis "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud kahjustatud kauba 2008. a ostu- ja veohind" märgitud kauba eest tasutud hinna tuvastamisel. 48% tabelis toodud kauba 2008. a maksumusest (166 957,37 krooni) on 80 139,54 krooni; 6) 2008. a veohindade andmete lünklikkuse tõttu ei saa tabeli "AS Tulmin Sisustus kauba laoseis seisuga 13.11.1998 (KAUP) ja sama kauba ostuhind 2008. a koos veohinnaga" (IX kd tl 78-83) põhjal teha kaubahindadele analoogilist võrdlust kaupade soetamise aja ja 2008. a veohindade vahel, mida saaks tabelile "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud kahjustatud kauba 2008. a ostu- ja veohind" (IX kd tl 85-88) üle kanda. Usutavasti olid transporditeenuse hinnad juba ainuüksi kütuse kallinemise tõttu 2008. a kõrgemad kui vaidlusaluste transpordikulude tegeliku kandmise ajal. Muu teabe puudumisel eeldas ringkonnakohus veohindade tõusu 1/3 võrra. Sellest tulenevalt pidas ringkonnakohus IX kd tl 85-88 asuvas tabelis toodud kaupade veokulude kandmist tõendatuks summas 10 852,67 krooni; 7) kaebajale tagastatud kaupade osas ei võrdu kahju kaupade ostuhinnaga, kui tagastatud esemetel on säilinud nullist suurem väärtus. Kaupade jääkväärtuse tuvastas ringkonnakohus UÜ Nora Kasemaa ekspertiisibüroo ekspertiisiakti (IV kd tl 1264-1275) alusel, mille kohaselt moodustab tagastatud kaupade jääkväärtus kokku vastavalt 56 375,26 krooni. Otsese kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb see summa tabelis "AS Tulmin Sisustus kauba laoseis seisuga 13.11.1998 (KAUP) ja sama kauba ostuhind 2008. a koos veohinnaga" ning tabelis "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud kahjustatud kauba 2008. a ostu- ja veohind" nimetatud kauba tõendatud ostuhindadest (784 144,81+80 139,54 krooni) maha arvata; 8) eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et müügil olnud kauba äraviimisega tekitatud otsene kahju kauba ostuhindades ja ostmisel kantud veokuludes kokku on (784 144,81 + 110 636 + 80 139,54 + 10 852,67 - 56 375,26 =) 929 397,76 krooni; 9) ringkonnakohus leidis, et osaliselt on põhjendatud kaebaja nõue äraviidud kauba soetamisega seotud tegevuskulude hüvitamiseks. Vastustaja tekitatud kahju hindamisel ei tule arvestada neid tegevuskulusid, mis on püsiva iseloomuga ega ole otseselt seotud kaupade soetamisega. Kaebaja 13. novembri 1998. a kasumiaruandes näidatud kuludest luges ringkonnakohus kaupade soetamisega seotud kuludeks kulud pangateenustele (27 395,12 krooni) ning telefoni- ja postikulud (81 347,53 krooni). Otseste andmete puudumise tõttu hindas ringkonnakohus kaebaja 1997. a kaupade soetamisega seotud tegevuskulud võrdseks 13. novembri 1998. a kasumiaruande alusel tuvastatud kuludega. Seega on tegevuskulusid, mida võis kaotsiläinud kaupade soetamine mõjutada, kokku 217 485,30 krooni. Perioodil 1. jaanuar 1997 kuni 13. november 1998 ostis kaebaja kaupa kokku 6 211 868,95 krooni eest. Tõendatud kulutused kaotsiläinud kaubale on sellest 929 397,76 krooni ehk 15%. Kaebaja arvestuse kohaselt moodustavad tegevuskuludest ca 50% kaupade soetamise ja 50% kaupadega müügiga seotud kulud. Seega on kaebajale tekitatud kahjuna käsitatav tegevuskuludest (217 485,30 krooni) 7,5% ehk 16 311,40 krooni; 10) ringkonnakohus nõustus halduskohtu hinnanguga S. Kuke, E. Kuke ja I. Kukega väidetavalt sõlmitud vara tasuta kasutada andmise lepingute (I kd lk 361, 362, 365 ja 368) ja teatiste (I kd tl 361371) ebausaldusväärsusele. Oluline on asjaolu, et lepingud väidetavalt sõlminud isikud on lähedastes isiklikes sidemetes, mis võimaldab neil omavahelisel kokkuleppel koostada üksteisele ja kaebuse esitajale soodsaid dokumente. Sellele, et need lepingud on koostatud tagantjärele ja kahjunõude põhjendamiseks, viitab nende p 3, kus vastavuses kahjunõudega reguleeritakse juhtum, kui lepingus märgitud esemed kaovad või hävivad. Ringkonnakohus pidas S. Kukele, E. Kukele ja I. Kukele lepingute alusel väidetavalt välja makstud raha otsese kahjuna hüvitamist ebaõigeks ka seetõttu, et kaebaja on väljamaksetes seisneva kahju tekitanud endale ise. Kaebaja võttis seotud isikute ees varalise vastutuse oluliselt suuremas ulatuses, kui tuleneb vara kasutusse saajale seadusest; 11) kauba kahjustatult tagastamisega seotud põhjendatud kulutusteks hindas ringkonnakohus kauba laadimise ja transpordi maksumust, kauba hoiustamise ja laadimise maksumust NBI Ekspeditsiooni AS laos ja UÜ-le Ekspertiisibüroo Nora Kasemaa ekspertiisiakti eest makstud tasu, kokku (käibemaksuta) 15 960 krooni; 12) ringkonnakohus pidas ilmselgelt põhjendamatuks kaebaja nõuet saamata jäänud tulu, mis seisneb võimaluse kadumises kasutada väidetavalt seisuga 13. november 1998 kaebajal olnud puhaskasumit 700 751 krooni kinnisvara ostmiseks, millest oleks saanud tulu kinnisvara hinna tõusu ja üüritulude näol. Kaebaja väitel võimalus kadus, sest vaidlusaluste sündmuste tõttu oli kaebaja sunnitud paigutama raha enda ettevõtlusse.

§ 448lg 1 ja § 222 lg 2 suhtes on kohaldatav Riigikohtu seisukoht (vt 19.

novembri

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12;
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15), et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks tuleb tõendada, et lisaks kavatsusele oli ka võimalus tulu saada. Kaebaja ei vaidle sisuliselt vastu halduskohtu seisukohale, et tõendatud ei ole apellandi võimalus Pärnu mnt 27/Sakala 50 mitteeluruume osta. Kaebaja väitel oleks ta esialgse kavatsuse nurjumisel investeerinud mõne muu äripinna soetamise võimalusse. Niisugusest väitest tulu saamise võimaluse tõendamiseks ei piisa. Ringkonnakohus märkis veel, et deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid, reeglina ei kuulu hüvitamisele puhtmajanduslik kahju (vt nt Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 15). See põhimõte on kohaldatav ka

§ 448rakendamisel.

Kaebuse esitaja kasumi (mille valdust kaebuse esitaja vaidlusaluste sündmuste tõttu ei kaotanud) paigutamise valikutega seondub ringkonnakohtu arvates just selline puhtmajanduslik kahju, mille hüvitamist ta vastustajalt deliktiõiguse alusel nõuda ei saa; 13) ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja prognoos perioodi

  1. november 1998 kuni
  2. detsember 1998 võimalikust kasumist 100 107 krooni tõenäoline ja kooskõlas kaebaja selle perioodi majandusnäitajatega
  3. novembri
  4. a kasumiaruande ja
  5. a majandusaasta aruande põhjal. Samas ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks võtta nimetatud dokumente aluseks
  6. ja
  7. a majandusaastate võimaliku saamata jäänud kasumi hindamisel, kuna
  8. a majandusaasta hinnanguline kasum, olgugi ta viidatud aruannete põhjal usutav, on apellandi muude majandusaastatega võrreldes erandlik. Ringkonnakohtu hinnangul sobivad võrdluseks majandusaastad 2001-2003, kuna kaebaja väitel taastus ettevõtte majanduslik seis
  9. aastal ja aastate 2001-2003 müügitulu (vastavalt 4 090 247, 4 855 251 ja 3 939 213 krooni) oli samas suurusjärgus
  10. a müügituluga (4 582 562 krooni). Ringkonnakohtu arvates on võrdlus muu perioodi tegelike majandusnäitajatega usaldusväärsem kui apellandi eeldus, et kasum oleks alates
  11. a kasvanud aastas 20%. Aastatel 2001-2003 oli apellandi kasum vastavalt 332 368, 378 396 ja 165 262 krooni. Põhjendamatu on kaebaja väide, et
  12. aastat ei saa aluseks võtta, kuna müügitulu oli ca 500 000 krooni võrra väiksem kui
  13. a ja tegevuskulud tavapärasest suuremad. Põhjendatud ei ole lähtuda eeldusest, et apellandi müügitulu oleks alates
  14. a-st ainult kasvanud. Ka
  15. a müügitulu näitab eelnevate aastatega võrreldes langust ja on samuti ca 0,5 miljonit krooni
  16. a tulust väiksem.
  17. a "mitmesugused tegevuskulud" (975 648 krooni) on suuremad küll
  18. a omadest (757 685 krooni), kuid siiski mitte erakordsed (vrd
  19. a 1 004 136 krooni ja
  20. a 989 354 krooni), jäädes oluliselt maha
  21. a omadest (1 341 318 krooni). Kaebaja eeldatav kasum aastatel 1999 ja 2000 on ringkonnakohtu arvates perioodi 2001-2003 keskmine aastakasum (332 368 + 378 396 + 165 262) / 3 = 292 008,67 krooni.
  22. a oli kaebaja majandustegevuse tulemuseks kahjum 291 608 krooni. Seega jäi tal sel aastal saamata 292 008,67 + 291 608 = 583 616,67 krooni.
  23. a oli kaebaja majandustegevuse tulemuseks kasum 185 197 krooni. Seega jäi tal sel aastal saamata 292 008,67 - 185 197 = 106 811,67 krooni. Kokku jäi kaebajal aastatel 1998-2000 saamata kasum kogusummas 100 107 + 583 616,67 + 106 811,67 = 790 535,34 krooni; 14) ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu käsitlusega hüvitise vähendamise küsimuses. Ringkonnakohtu arvates ei võimalda asja materjalid väita, et kaebaja oleks kaotanud valduse Pärnu mnt 27/Sakala 50 ruumides asuvale varale tahtlusest või ettevaatamatusest. Kaebaja korduvad pöördumised politsei poole ei hoidnud valduse rikkumist ära. Seepärast puudub kaebajal süü kahju tekitamises ja hüvitise nullini vähendamine

§ 462lg 1 alusel ei ole käesolevas asjas võimalik.

Kahju hüvitamise nõude lahendamisel saab

§ 229

lg-st 2 tulenevalt vähendada kahjuhüvitist, kui kannatanu tahtlikult või ettevaatamatusest soodustas kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele mõistlikke abinõusid kahju vähendamiseks (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-153-03, 3-2-1-41-05 ja 3-21-27-06). Halduskohus leidis, et kaebaja oleks pidanud juba

  1. a novembris võtma ühendust Zum-Zum Kohviku AS esindajaga, et teha kindlaks vara asukoht ja nõuda vara välja võõrast ebaseaduslikust valdusest AÕS § 80 lg 1 alusel, kaebuse esitaja seda aga ei teinud. Kaebaja seisukoht menetluses on olnud, et Zum-Zum Kohviku AS poole pöördumine poleks olnud kaebajalt mõistlikult eeldatav, kuna kaebaja ei teadnud, et toimunu eest vastutab Zum-Zum Kohviku AS ega äraviidud vara asukohta, Zum-Zum Kohviku AS aga hoidus tuvastatavate sidemete loomisest kaebajaga, varjas vara asukohta ega soovinud seda tasuta tagastada. Kaebaja
  2. novembri
  3. a,
  4. novembri
  5. a ja
  6. novembri
  7. a avaldused politseile lähtuvad otseselt arusaamast, et A. Luik (kelle tegevuse suhtes kaebuse esitaja kriminaalasja algatamist taotles) tegutses Zum-Zum Kohviku AS esindajana. Kaebaja töötaja J. Eharandi tunnistajana antud ütlustest (IV kd tl 1183-1185) nähtub selgesti arusaam, et Pärnu mnt 27 ruumidesse ilmunud ja kaebajalt ruumide vabastamist nõudnud isikud olid Zum-Zum Kohviku AS esindajad. Seetõttu pidas ringkonnakohus ebaõigeks kaebaja väidet, nagu ei osanuks ta arvata, et vara äraviimise eest vastutab Zum-Zum Kohviku AS. Halduskohtul on õigus selles, et vara asukoha mitteteadmine ei takistanud apellandil Zum-Zum Kohviku AS poole pöördumist. Samuti ei ole usutav, et reaalselt tegutseva äriühinguga kontakti saavutamine oleks apellandi aktiivse tegevuse korral olnud võimatu. Isegi kui pidada põhjendatuks apellandi arvamust, et vara äraviijad ei olnud huvitatud selle tasuta tagastamisest, ei põhjenda see nendega ühenduse võtmisest loobumist. Mõistlikud abinõud, mida kannatanu peaks

§ 229

lg 2 kohaselt tarvitusele võtma, ei hõlma sugugi vaid meetmeid, mille läbi kahju ärahoidmine või vähendamine on kindel. Eeltoodu alusel leidis ringkonnakohus, et kaebaja on jätnud kasutamata mõistliku abinõu kahjude vähendamiseks vara äraviimise järgselt viivitamatu (st ajavahemikul hiljemalt 1998. a lõpuni) ühenduse võtmise Zum-Zum Kohviku AS esindajatega vara tagasisaamiseks, mistõttu on alust kahjuhüvitist

§ 229

lg 2 alusel vähendada; 15) ringkonnakohus asus seisukohale, et kahju vähendamise abinõu kaudu kahju vähendamise hindamine sarnaneb kahjuhüvitise määramisele olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha (TsMS § 233 lg 1). Ringkonnakohus pidas tõenäoliseks, et kaebaja oleks kohesel pöördumisel Zum-Zum Kohviku AS poole saanud tagasi vara, mis ta sai tagasi kohtumenetluse jooksul

  1. a. Sellisel juhul oleks kaebajale tagastatud kauba jääkväärtus olnud tõenäoliselt kõrgem. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks lähtuda kaebaja kahjuks oletusest, et vara äraviimisel Pärnu mnt 27 ruumidest vara ei kahjustatud ega ka vastupidisest - et kõik kahjustused sai vara juba
  2. a novembris. Ringkonnakohtu arvates oleks vara jääkväärtus 56 375,26 krooni (mis moodustas väikese osa tagastatud vara müügiväärtusest, mis tal oleks olnud ilma kulumita - 557 048 krooni) vara tagastamisel ca 3 aastat varem, eeldatavalt ilma hoiustamiskahjudeta ja väiksemate mehaaniliste vigastustega olnud tõenäoliselt kolm korda kõrgem, mistõttu tuleks kahjuhüvitist vähendada 112 750,52 krooni võrra; 16) apellandile tagastatud esemete hulgas ei olnud praktiliselt põhi- ja käibevahendeid. Ringkonnakohtu arvates võib see olla seletatav asjaoluga, et esemeid, mis olid äraviijate majandustegevuses või nendega seotud isikute isiklikuks otstarbeks kasutamiseks sobimatud, ei peetud vajalikuks aastate kaupa säilitada. Eeldades, et selliseid põhi- ja käibevahendeid oleks osaliselt tagasi saadud, mis võimaldanuks ka ettevõtte majandustegevust kiiremini taaskäivitada, tuleks kahjuhüvitist vähendada veel 100 000 krooni võrra; 17) väljamõistetud kahjuhüvitise suuruseks kujunes seega 1 986 995,30 - 112 750,52 - 100 000 = 1 774 244,78 krooni ehk 113 394,91 eurot.
  3. Siseministeerium ja AS Tulmin Sisustus esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Siseministeerium taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a otsuse muutmist selliselt, et jätta AS Tulmin Sisustus kahjunõue täies ulatuses rahuldamata. Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust üksnes osas, milles see puudutab kahjuhüvitise vähendamist AS Tulmin Sisustus süü tõttu. Ringkonnakohus tuvastas õigesti AS Tulmin Sisustus süüküsimust puudutavad faktilised asjaolud, ent rikkus süüküsimust hinnates oluliselt menetlusõigusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigusnorme, mis viis ringkonnakohtu ebaõigele järeldusele kaebaja süü suuruse kohta. Siseministeerium põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt: 1) ebaõige on ringkonnakohtu seiskoht, et

§ 462

lg 1 alusel hüvitise vähendamine nullini on võimalik üksnes kannatanu tahtluse korral. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kahju tekkimist soodustanud kannatanu raske ettevaatamatus võib aluseks olla hüvitise suuruse vähendamisele kui ka selle väljamõistmisest keeldumisele. Sellist seisukohta on väljendanud näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegium

  1. mai
  2. a otsuse p-s 31 asjas nr 3-2-1-50-03 ja halduskolleegium
  3. novembri
  4. a otsuse p-s 13 asjas nr 3-3-1-33-
  5. 2) asjassepuutumatu ja ka sisuliselt väär on ringkonnakohtu seisukoht, et pole esile toodud, mis jäi kaebajal tegemata, et vältida ruumide valduse kaotamist ja vara äravedamist. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja üürisuhe lõppes, kuid ta jätkas ruumide kasutamist õigusliku aluseta kuni valduse kaotuseni; 3) ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud TsMS § 233 lg 1 analoogiat, leides, et kahju vähendamise abinõu kaudu kahju vähendamise hindamine sarnaneb kahjuhüvitise määramisele olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. TsMS § 233 lg-s 1 kasutatud sõnastust "kahju suurust ei ole võimalik kindlaks teha" tuleb mõista objektiivselt, s.t kui olukorda, kus hüvitise nõudjal ei ole võimalik kahju suurust tõendada. TsMS § 233 lg 1 kohaldamine ei ole võimalik olukorras, kus kannatanul oli võimalik astuda samme selleks, et kahju suurus kindlaks teha, kuid ta jättis need tegemata. Põhjus, miks täna ei ole teada, kui palju oleks AS Tulmin Sisustus kahju vähendamise abinõude kasutamine kahju vähendanud, seisneb kannatanu tegevusetuses. Seetõttu tuleb kõik kahtlused tõlgendada kannatanu kahjuks. Vastasel juhul pannakse Siseministeerium vastutama kannatanu tegevusetuse eest. Ringkonnakohus on vastupidiselt tõlgendanud kõiki kahtlusi kannatanu kasuks. Kui

§ 462

lg 1 kohaldamisel tuvastab kohus, et kannatanu on ettevaatamatusest jätnud kahju vähendamiseks kasutamata meetme, mis üldjuhul aitab efektiivselt kahju vähendada või koguni vältida, siis langeb kannatanule koormus tõendada vastupidist. Käesolevas asjas on ringkonnakohus tuvastanud, et kannatanul oli võimalik nõuda vara tagasi peaaegu kohe pärast valduse kaotamist. Kuna kaebaja jättis selle tegemata, siis tuleks eeldada, et valduse tagasinõudmine olnuks efektiivne; 4) ringkonnakohus on hüvitise vähendamata jätmist selgitanud väidetega, mis ei tugine asjas tõendatud asjaoludele. Ringkonnakohus hinnangul ei oleks ka kiire pöördumine Zum-Zum Kohviku AS poole kahju kõrvaldanud, sest AS Tulmin Sisustus majandustegevus oleks ka vara kiire tagasinõudmise korral teatud perioodiks seiskunud. Ringkonnakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud ega selgitanud, miks ta ei arvesta kahju vähendamise vahendite kasutamata jätmise tõttu hüvitist saamata jäänud tulu osas; 5) ringkonnakohus pidas tõenäoliseks, et kaebaja oleks kohesel pöördumisel Zum-Zum Kohviku AS poole saanud tagasi vara, mis ta sai tagasi kohtumenetluse jooksul

  1. aastal. Sellega tõlgendab ringkonnakohus kõik kahtlused kaebaja kasuks, oma seisukohta sisuliselt põhjendamata, väites, et isegi kui kaebaja oleks pöördunud vara valdaja poole koheselt pärast vara valduse kaotust, ei oleks ta saanud tagasi rohkem vara, kui ta sai viis aastat hiljem; 6) ringkonnakohus eeldab, et kui kaebaja oleks pöördunud vara valdaja poole koheselt pärast vara valduse kaotust, oleks tagastatud kauba väärtus (112 750,52 krooni) siiski olnud ca 5 korda väiksem soetushinnast (557 048 krooni). Oma seisukohta ringkonnakohus ei põhjenda; 7) ringkonnakohus luges äraviidud käibe- ja põhivara väärtuseks kokku 234 790 krooni, kuid pidas võimalikuks vähendada hüvitist selles osas üksnes 100 000 krooni võrra. Otsusest ei selgu, millisel põhjusel eeldab ringkonnakohus, et kohesel pöördumisel Zum-Zum Kohviku AS poole oleks tagasi saadud ainult osa varast.
  2. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb AS Tulmin Sisustus kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta.
  3. AS Tulmin Sisustus taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a otsuse tühistamist osas, milles AS Tulmin Sisustus kahjunõue rahuldamata jäeti, ning saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. AS Tulmin Sisustus leiab, et ringkonnakohus on rikkunud tõendite hindamist reguleerivaid menetlusnorme, ei ole arvestanud kaebaja argumente, jättes otsuse olulises osas põhjendamata. Kaebaja saamata jäänud tulu nõude ja hüvitise vähendamise otsustamisel on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. AS Tulmin Sisustus põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt: 1) ringkonnakohus ei ole aktsepteerinud kaebaja nõuet äraviidud kaupade maksumuse hüvitamiseks
  6. a hindades ning on hüvitise määramisel arvestanud kaupade soetusmaksumusega. Kohtuotsus tõstab kaebaja aastasse
  7. Kaebaja hinnangul ei vasta see kahju hüvitamise eesmärgile. Sellega ei asetata kaebajat olukorda, kus ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud; 2) kaebaja väitis kaebuses, samuti apellatsioonkaebuses, et tema positsioon ettevõtluses oli
  8. a juba sellisel tasemel, mis võimaldas teenida tulu tõusvas tempos ja sellest tulenevalt ka suuremat kasumit. Ringkonnakohus ei ole kaebaja väidetega arvestanud ega ka põhjendanud, miks ta väidetega ei nõustu; 3) kaebaja majandustegevus sai alguse
  9. a, mil disainimööbli müügiga tegelevatel ettevõtetel ei olnud Eestis veel arvestatavat konkurentsi. 1997/
  10. a ei tegelenud kaebaja enam üksnes kohviku ja restoranimööbli müügiga, vaid müüs ka kallist ja esinduslikku kodumööblit. Eesti turg oli kaubast veel suhteliselt tühi ja kaebajal oli mitmete oluliste tehaste ainuesindusõigus Eestis. Seetõttu oli kaebajal võimalik teenida suuremat tulu. Pärast vaidlusaluseid sündmusi, kus tal kuni
  11. aasta juunini puudusid tootenäidised, töökataloogid hinnakirjad ja muu müügiks vajalik ütlesid mitmed partnertehased ainumaaletoomise õigused üles. Kaebaja poolt haaratud turg oli sellega konkurentide vahel ümber jaotatud ja seda tagasi saada polnud võimalik; 4) ringkonnakohus ei arvestanud saamata jäänud tulu hindamisel, et kohtu poolt aluseks võetud 20012003 aasta majandustulemused saavutati juba muutunud majanduskeskkonnas. Aastatel 1998-2000 oli kaebaja kaupade juurdehindluse keskmine koefitsient 1,89, samas aastatel 2001-2003 ainult 1,
  12. Kohaldades juurdehindluse koefitsienti 1,89, on saamata jäänud tulu
  13. aasta eest 1 824 001,48 krooni ja
  14. aasta eest 1 346 795,81 krooni, kokku saamata jäänud kasum aastatel 1998-2000 on 3 270 904,
  15. Kaebaja esitas saamata jäänud tulu nõude (2 320 783,10) prognoosivalt ja oli seetõttu isegi tagasihoidlik; 5)

§ 231näeb ette, et kohustuse täitmata jätmisel tuleb maksta viivist 3% aastas.

Nimetatud määraga oleks viivis aastatel 1998-2000 saamata jäänud tulult kokku 960 111,51 krooni, äraviidud kaubalt ringkonnakohtu otsusega tunnustatud osas 342 947,77 krooni ja ringkonnakohtu otsusega tunnustatud ülejäänud nõuete osas 98 545,

  1. Seega kasumi investeerimisvõimalust arvestamata oleks hüvitis, mis asetaks kaebaja olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei ole tekitatud, minimaalselt 4 943 590,79 krooni; 6) AS Tulmin Sisustus ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kahjunõue seoses kinnisvarasse investeerimisvõimalusest ilmajäämisega on ilmselgelt põhjendamatu. Ringkonnakohus on leidnud, et nimetatud osas on tegemist nn puhtmajandusliku kahjuga, mille hüvitamist vastustajalt deliktiõiguse alusel nõuda ei saa. Enne ringkonnakohtu otsust ei ole menetlusosalised, halduskohus ega ringkonnakohus käsitlenud nimetatud kahju puhtmajandusliku kahjuna. Seetõttu on ringkonnakohtu otsus kaebajale üllatuslik. Samuti on kaebajale üllatuslik ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja kasumi sunnitud paigutamist enda ettevõtlusse tuleb pidada edukaks investeeringuks. Kavandatud investeering oleks toonud kaebajale
  2. aastaks tulu 2 424 000 krooni. Investeering jäi tegemata üksnes seetõttu, et kaebajale tekitatud kahju heastamiseks oli AS Tulmin Sisustus sunnitud kinnisvarasse investeerimiseks kavandatud vahendid paigutama enda ettevõtlusse. Kaebaja nõustub, et üldjuhul kehtiva õiguse kohaselt puhtmajanduslik kahju hüvitamisel ei kuulu. Kuid see põhimõte ei ole absoluutne. Erandiks on kahju tekitamine sellise käitumisega, mis rikub normi, mille eesmärgiks on kannatanu kaitsmine seda liiki kahju eest. Kaebaja hinnangul on PolS § 12 lg 1 p-d 2-4 normid, mis kohustavad kaitsma kaebaja vara, ja seetõttu vastutab vastustaja selle kohustuse rikkumise kõigi tagajärgede eest. 7) kaebaja arvates on kohus hüvitise vähendamisel ületanud kohtu diskretsiooniõigust. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kaebaja on jätnud kasutamata mõistliku abinõu kahju vähendamiseks, s.o viivitamatu ühendusevõtmise Zum-Zum Kohviku AS esindajatega vara tagasisaamiseks. Kaebaja ei olnud vara äraviimise järel teadlik, et äraviijaks oli Zum-Zum Kohviku AS. Esimese sellekohase teate sai kaebaja alles
  3. aasta veebruaris. Pärast seda ei saanud kaebaja pidada läbirääkimisi Zum-Zum Kohviku AS-ga, sest
  4. aastal ei olnud võimalik Zum-Zum Kohviku AS esindajatega ühendust saada ja
  5. aasta suvel ei olnud Zum-Zum Kohviku AS esindajad nõus läbirääkimisi pidama ega vara tagastama, kui neile ei hüvitata hoiukulusid.
  6. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb Siseministeerium kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada kassatsiooniastmes toimuva vaidluse piire (I). Seejärel käsitleb kolleegium erinevat liiki kahju hüvitamise lubatavust (II) ja hüvitise vähendamist (III) ning lahendab poolte taotlused kassatsiooniastmes (IV). I
  8. HKMS § 64 lg 1 sätestab: "Riigikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud materiaalõigust."
  9. Siseministeeriumi kassatsioonkaebuses on palutud muuta ringkonnakohtu otsust ja jätta AS Tulmin Sisutus kahjunõue täies ulatuses rahuldamata. Samas rõhutatakse kassatsioonkaebuse põhjendustes, et kassatsioonkaebusega vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust üksnes osas, milles see puudutab väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamist vastustaja süü tõttu kahju tekkimises.
  10. Hoolimata otsuse punktis 17 viidatud täpsustusele peab Riigikohus andma hinnangu ka ringkonnakohtu nendele seisukohtadele, millele Siseministeerium kassatsioonkaebuses vastu ei vaidle, sh erinevat liiki kahju hüvitamise lubatavuse kohta. Kohus kohaldab õigust sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest (HKMS § 25 lg 3 esimene lause). HKMS § 64 lg-st 1 tulenevalt ei või Riigikohus väljuda kassatsioonkaebuse piiridest (vt ka sama paragrahvi
  11. lõige). Samas ei kitsenda kassatsioonkaebuse piire see, et kassaator nõustub ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid on kindlaks määratud sellega, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad aga omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited (HKMS § 19 lg 7). II
  12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on otsuses selgitanud piisavalt kaebajale tekkinud otsese varalise kahju hindamise aluseid. Ringkonnakohus on põhjendanud, millised tõendid on asjakohased kahju suuruse kindlakstegemisel ja millised tõendid ning mis põhjusel jätab kohus arvestamata. Kaevatavast otsusest selgub iga kaotsiläinud esemega seonduvalt, kuidas on kujunenud hüvitise suurus nii vara väärtuse kui ka sellele lisanduvate kulude osas. Ringkonnakohus on seejuures pööranud vajalikku tähelepanu asjas kogutud tõenditest nähtuvate vastuolude kõrvaldamisele ning põhjendanud, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. AS Tulmin Sisustus kassatsioonkaebuse väited kaebajale tekitatud otsese varalise kahju ebaõige hindamise osas on aga üldsõnalised ega anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.
  13. Asjas ei vaielda selle üle, et kahju tekitati enne
  14. juulit
  15. Seega tuleb asja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi
  16. peatüki sätteid.

§ 448

lg 1 kohaselt kuulub tekitatud kahju hüvitamisele täies ulatuses kahju tekitanud isiku poolt. Viidatud sätet ei tule siiski mõista selliselt, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune negatiivne tagajärg, mis on seostatav kahju tekitaja tegevusega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on

  1. juuni
  2. a otsuses asjas nr 3-2-1-64-05 tsiviilkoodeksi
  3. peatüki kohaldamise kohta selgitanud: "Asjade hävitamisel ja kahjustamisel on kaitstavaks huviks esmajoones asja omaniku huvi asja taastamise vastu, st asja terviklikkus, mitte niivõrd selle väärtus. Seega tuleb omanikule hüvitada eelkõige asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused, kui asja taastamine on võimalik ja lubatud (vt ka Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-9102 (RT III 2002, 24, 277)). Muu kahju hüvitamine tuleb asja hävitamisel või kahjustamisel kõne alla vaid siis, kui see tuleneb kahju hüvitamise õigust andva normi kaitse-eesmärgist."
  6. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. detsembri
  8. a otsusega on samas asjas tuvastatud, et Siseministeerium vastutab PolS § 12 lg 1 p-de 2-4 rikkumisega kaebajale tekkinud kahju eest. Seega on kaebaja kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks

§ 448lg 1 ja Pol

S § 12 lg 1 p-d 2-4. Politseiseaduse § 12 lg 1 p-de 2-4 järgi kaitseb politsei vastavalt oma ülesannetele kodanike elu, tervist, au ja väärikust, vara ning omandit õigusvastaste rünnete eest ja muu ohu korral; tagab korra avalikes kohtades: õigusrikkumiste korral nõuab nende viivitamatut lõpetamist ning võtab tarvitusele vastavad meetmed; võtab vastu ja registreerib õigusrikkumiste ning muude sündmuste kohta saabuvat informatsiooni, võtab viivitamatult tarvitusele abinõud õigusrikkumiste ärahoidmiseks, tõkestamiseks ning avastamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei hõlma käesoleval juhul politseiametnike vastutus

§ 448

lg 1 alusel kohustust hüvitada ettevõtte kasumi teenimise võimaluse kaotusest kaebaja varalises sfääris tingitud kahjulikud tagajärjed. Kehtivast õigusest ei tulene vastustaja kohustust hüvitada kaebajale majandustegevuses saadava kasumi vähenemine. Asjas ei ole tuvastatud ka sedavõrd erandlikke asjaolusid, mis oleksid aluseks puhtmajanduslikuks kahjuks peetava kahju hüvitamise kohustuse panemiseks vastustajale. Eeltoodud põhjustel ei nõustu kolleegium, et kahju tekitamisele järgnevatel aastatel saamata jäänud kasum on kaebajale hüvitatav kahju. Samadel põhjustel nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et AS Tulmin Sisustus investeerimisvõimaluse kaotusest tingitud kahju on nn puhtmajanduslik kahju, mis ei kuulu kaebajale hüvitamisele.

  1. AS Tulmin Sisustus leiab kassatsioonkaebuses, et tekkinud kahju lugemine osaliselt puhtmajanduslikuks kahjuks on kaebaja jaoks üllatav. Kolleegium kaebaja seisukohaga ei nõustu. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a istungi protokollist (X kd, tl 57) nähtub, et viitega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikale on vastustaja esindaja pidanud alusetuks puhtmajandusliku kahju väljamõistmist deliktilise vastutuse puhul. Kuigi istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks arutanud menetlusosalistega võimalust kvalifitseerida osa kaebuses märgitud kahjust puhtmajanduslikuks kahjuks, pidi kaebaja vastustaja seisukoha alusel sellist võimalust mõistma. Kaebajal oli võimalik kohtuistungil esitada vastuväiteid vastustajale või taotleda istungi edasilükkamist oma seisukoha kujundamiseks. Kaebaja ei ole kumbagi võimalust kasutanud. Seega ei ole ringkonnakohus menetlusnorme rikkunud.
  4. HKMS § 19 lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Enne kassatsioonkaebuse esitamist ei ole kaebaja esitanud nõuet viivise saamiseks. Seetõttu jätab kolleegium kassatsioonkaebuse selles osas tähelepanuta. III
  5. Esmalt peab kolleegium vajalikuks selgitada, millist normi tuleb hüvitise vähendamise otsustamisel kohaldada. Ringkonnakohus on hüvitise vähendamisel juhindunud

§ 229

lg-st 2.

§ 229

lg 2 kohaselt on kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult või ettevaatamatult soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahjude suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks. Seega on

§ 229

lg 2 erinorm, mis reguleerib kahju hüvitamist lepingulisest suhtest tekkinud kahju korral. Lepinguvälisest suhtest tekkinud kahju hüvitamist reguleerib

§ 462lg 1.

Nimetatud sätte kohaselt tuleb juhul, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga sõltuvalt ka tema süü astmest) vähendada hüvitise suurust, kui seadus ei näe ette teisiti, või keelduda hüvitisest kahju eest. Seega tulenevalt

§ 462

lg-st 1 on kannatanu kohustatud võimalusel kahju ära hoidma ning kahju tekkimisel võtma tarvitusele abinõud kahju suurenemise ärahoidmiseks või kahju vähendamiseks. Hüvitise vähendamise aluseks on nimetatud kohustuse rikkumine juhul, kui kannatanu oli raskelt ettevaatamatu. 25. Ringkonnakohus jättis hüvitise vähendamise otsustamisel

§ 462lg 1 kohaldamata.

Seetõttu ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta, kas kaebaja on kahju vähendamise abinõu kasutamata jätmisel käitunud raskelt ettevaatamatult. Siseministeeriumi vastutus kaebajale tekitatud kahju eest on süüline. Seega oleks hüvitise vähendamisel tulnud arvestada ka vastustaja süü astet. Ka selles küsimuses ei ole ringkonnakohus seisukohta võtnud. Ringkonnakohus on otsuses tuvastanud, et kaebaja jättis kasutamata mõistliku abinõu kahjude vähendamiseks - vara äraviimise järgselt viivitamatu (st ajavahemikul hiljemalt 1998. a lõpuni) ühenduse võtmise Zum-Zum Kohviku AS esindajatega vara tagasisaamiseks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebaja oli teadlik, et vara äraviimise eest vastutab Zum-Zum Kohviku AS ning kaebajal olnuks mõistlikke jõupingutusi tehes võimalik Zum-Zum Kohviku AS esindajatega suhelda. Riigikohtu otsus põhineb HKMS § 64 lg 2 kohaselt alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa kolleegium ümber hinnata ringkonnakohtu otsuses menetlusnorme järgides tuvastatud asjaolusid. Seega jättis kaebaja kasutamata meetme kahju vähendamiseks olukorras, kus sellise meetme kasutamise vajalikkus oli ilmne ning puudusid asjaolud, mis oleksid takistanud kaebajal selliselt käitumast. Kuid ka vastustaja on vaidlusaluste sündmuste käigus jätnud hoolsuskohustuse täitmata. Toodud asjaoludel peab kolleegium võimalikuks vähendada hüvitist, tuginedes

§ 462lg-le 1.

  1. Vastustaja on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta eeldab ja peab tõenäoliseks, et ka juhul, kui kaebaja oleks koheselt pöördunud Zum-Zum Kohviku AS poole, oleks tagastatud üksnes osa äraviidud varast, kusjuures selle vara väärtus olnuks selleks ajaks oluliselt vähenenud. Käesolevas asjas ei ole võimalik täpselt määratleda, millises ulatuses on kahju suurenemine tingitud kaebaja tegevusetusest. Seega peab hüvitise vähendamise otsustamisel hindama tõenäosust, kui suures osas oleks kahju jäänud tekkimata, kui kaebaja oleks järginud hoolsuskohustust. Seetõttu nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et käesolevas asjas on analoogia alusel kohaldatav TsMS § 233 lg
  2. TsMS § 233 lg 1 järgi, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. HKMS § 47 lg 1 näeb ette, et ringkonnakohus lähtub otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §-st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 654 lg 4 kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Kolleegium rõhutab, et ka TsMS § 233 lg 1 kohaldamisel peab otsustuse kujunemine olema otsuses jälgitav. Ringkonnakohus on otsuses selgitanud, et kasutamata jäetud kahju vähendamise abinõu efektiivsuse hindamisel lähtutakse TsMS § 233 lg-st
  3. Efektiivsuse hindamisel on ringkonnakohus märkinud, et peab usutavaks, et kuna kaebajal oli äraviidud kauba koosseisu keeruline tõendada, oleksid mitmed hinnalisemad kaubad jäänud lõppkokkuvõttes nagunii tagastamata. Samuti on ringkonnakohus pidanud tõenäoliseks, et kaebaja oleks kohesel pöördumisel Zum-Zum Kohviku AS poole saanud tagasi sama vara, mis ta sai tagasi kohtumenetluse jooksul
  4. a. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kaevatavast otsusest ei nähtu põhjendusi, miks ringkonnakohus neid asjaolusid eeldab. Seega on ringkonnakohtu otsus selles osas põhjendamata. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest põhjendusi selle kohta, miks hindas kohus kaebaja õiguspärase käitumise korral eeldatavalt tagastatud kauba väärtuseks 112 750,52 krooni ning põhi- ja käibevahendite väärtuseks 100 000 krooni.
  5. Kolleegium peab võimalikuks ise määrata hüvitise vähendamise ulatuse

§ 462lg 1 alusel.

Siinjuures ei nõustu kolleegium vastustaja kassatsioonkaebuse väitega, et kaebaja oleks pidanud tõendama, et rakendamata jäänud abinõu kahju suurenemise ärahoidmiseks ei oleks olnud efektiivne.

§ 462

lg-st 1 ja HKMS § 16 lg-st 2 tulenevalt lasub hüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude tõendamise koormus vastustajal. Seega pidi vastustaja tõendama ka seda, millises ulatuses oleks abinõu kasutamine kahju vähendanud. Samas ei olnud kaebajal keelatud tõendada abinõu ebaefektiivsust. Ringkonnakohus on kogutud tõendeid hinnates leidnud, et abinõu rakendamata jätmisele toetudes pole võimalik tuvastada, millises ulatuses saanuks kahju vähendada abinõu rakendamisel. Seega ei ole menetlusosalised esitanud tõendeid, millest üheselt selguks kaebaja tegevusetuse mõju kahju suurenemisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selliste tõendite kogumine enam ka võimalik. Seetõttu tuleb hüvitise vähendamine otsustada kõiki asjaolusid arvestades kohtu siseveendumuse kohaselt.

  1. Kolleegium arvestab hüvitise vähendamisel, et kaebajal oli tegelik võimalus kahju vähendamiseks, kusjuures vastav käitumine oleks olnud ka mõistlik; vastustajal aga puudusid õiguslikud võimalused vara äraviimise järel oma rikkumise heastamiseks; politseiametnikud ei olnud kaasatud kaebaja vara äraviimisele eelnenud üürivaidlusse ega olnud teadlikud selle vaidluse asjaoludest; vastustaja tegevus kahju tekitamisel ja kaebaja tegevus kahju suurenemise ärahoidmata jätmisel on olnud süüline. Eeltoodud asjaolusid kaaludes on kolleegium seisukohal, et kaebaja enda tegevusetus on oluliselt soodustanud kahju tekkimist ning vastustajalt kaebajale tekitatud otsese kahju eest väljamõistetavat hüvitist tuleb seetõttu vähendada 90% ulatuses. Seega tuleb ringkonnakohtu otsusega tuvastatud (vt ringkonnakohtu otsuse p 52) käibevara, põhivara ja kauba väärtus, millest on maha arvatud tagastatud vara väärtus, veokulud ning tegevuskulud, hüvitada kaebajale 10% ulatuses. Äravõetud vara tagastamisega seotud kulud, s.o kauba laadimine ja transport (2147,60 krooni), kauba hoiustamine ja laadimine NBI Ekspeditsiooni AS laos (9186,30 krooni) ja UÜ-le Nora Kasemaa makstud ekspertiisitasu (7500 krooni), kokku (käibemaksuta) 15 960 krooni, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjuslikus seoses hüvitise vähendamise aluseks oleva kaebaja tegevusetusega, seetõttu nimetatud hüvitis vähendamisele ei kuulu. IV
  2. Eeltoodu alusel jätab kolleegium AS Tulmin Sisustus kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 90 lg 2).
  3. Siseministeeriumi kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab AS Tulmin Sisustus kaebuse osaliselt. Kaebajale tekitatud otsese kahju hüvitamiseks tuleb Siseministeeriumilt kaebaja kasuks välja mõista äravõetud vara tagastamisega seotud kulud 1020,03 eurot (15 960 krooni) ning kaebajalt äravõetud käibevara, põhivara ja kauba väärtuse, millest on maha arvatud tagastatud vara väärtus, veokulude ning tegevuskulude hüvitamiseks tuleb kaebaja kasuks välja mõista 7544,77 eurot (162 706,80 krooni + 72 084 krooni + 929 397,76 krooni + 16 311,40 krooni = 1 180 499,96 krooni, millest 10% on 118 050 krooni), kokku 8564,80 eurot. Kaebaja ülejäänud hüvitisenõue tuleb jätta rahuldamata.
  4. Vastavalt HKMS § 90 lg-le 4 muudab kõrgema astme kohus kohtukulude jaotust, kui ta muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. Kaebaja on halduskohtus taotlenud vastustajalt esindaja, nõustaja ja tõlkekulude 402 060,39 krooni ja tasutud riigilõivu 30 120,54 krooni väljamõistmist. Halduskohus pidas kaebuse esitaja kantud menetluskulude põhjendatud suuruseks 420 380,54 krooni (26 867,21 eurot), arvates kulude hulgast välja nõustaja kulud 11 800 krooni. Hilisemas menetluses ei ole kaebaja menetluskulude vähendamist vaidlustanud. Apellatsiooniastmes taotles kaebaja menetluskuluna 22 183,71 euro, sh apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 338,80 euro ja esindajatasu 6844,91 euro väljamõistmist. Riigikohtus taotleb kaebaja menetluskuluna esindajatasu 3209,61 eurot väljamõistmist. Kaebaja menetluskulud kokku on seega 52 260,53 eurot, millest riigilõiv 17 263,85 eurot ja muud kulud 34 996,68 eurot. Kaebaja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kolleegiumi oluliseks kohtumenetluse ajalist kestust, samuti tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suurt mahtu. Nimetatud asjaoludel tuleb pidada põhjendatud menetluskulusid tavapärasest suuremaks. Eeltoodust hoolimata ei ole kaebaja menetluskulud HKMS § 93 lg 5 mõttes täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades peab kolleegium AS Tulmin Sisustus vajalikeks ja põhjendatud õigusabi- ning tõlkekuludeks 10 000 eurot. Koos riigilõivuga on kaebaja vajalikud ja põhjendatud kulud seega 27 263,85 eurot. Vastustaja taotles kaebuse esitajalt halduskohtus menetluskulude (tasu advokaadi õigusabi eest) 376 445 krooni (24 059,22 eurot) väljamõistmist. Ringkonnakohtus taotles vastustaja menetluskuluna esindajatasu 3090 eurot väljamõistmist. Kassatsiooniastmes taotleb vastustaja menetluskuluna esindajatasu 2601,72 eurot väljamõistmist. Kassatsioonimenetluse kulusid ja nende kandmist kinnitavate tõenditena on Riigikohtule esitatud OÜ Advokaadibüroo Laus & Partnerid arved nr 3/11/PA, nr 5/11/PA ja nr 6/11/PA ning siseriikliku laekumise teatised. Viimastest nähtuvalt on advokaadibüroole tasutud 1473,12 eurot
  5. mail 2011 ning 891 eurot
  6. juunil
  7. Kuna menetluskulude jaotamisel saab arvestada üksnes kantud menetluskuludega, siis loeb kolleegium vastustaja kassatsioonimenetluse kuludeks 2364,12 eurot. Vastustaja menetluskulud kokku on seega 29 513,34 eurot. Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise. Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral. Politsei ja piirivalve seaduse § 1 lg 2 järgi on politsei täidesaatva riigivõimu institutsioon, mis kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse. Kolleegiumi hinnangul ei ole üldjuhul alust pidada politseile seadusega pandud ülesannete täitmisest või täitmata jätmisest tekkinud vaidlusi Siseministeeriumi põhitegevuse raamidest väljuvaks. Ka käesoleva kohtumenetluse asjaolud ei ole sedavõrd erilised, et lubaksid teha teistsuguse järelduse. Seetõttu ei jäävad Siseministeeriumi menetluskulud tema enda kanda. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse lõpliku nõude järgi taotles kaebajalt vastustajalt kokku 7 270 926,80 krooni väljamõistmist. Kaebuse rahuldatud osa (134 010 krooni) moodustab sellest 1,84%. Vastavalt kaebuse rahuldatud osale tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1,84% kaebaja põhjendatud menetluskuludest, s.o 501,65 eurot. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.