Obsah (5)

§ 5§ 13§ 7§ 221§ 6

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 6 lg 2 p 3 ja § 7 lg 1. Maa mittetagastamist põhjendati sellega, et maa on määratud ehitiste teenindamiseks ning see on kinnistatud Harju Maakohtu kinnistusosakonnas. Harju maavanem tegi 7. jaanuaril, 26. märtsil ja 20. aprillil 2010 Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku viia 20. mai 2009. a korraldus kooskõlla seadustega. Tallinna Linnavalitsus leidis 28. jaanuari, 14. aprilli ja 14. mai 2010. a vastustes, et vaidlusalune korraldus on õiguspärane. 3. Harju maavanem esitas Tallinna Halduskohtule protesti Tallinna Linnavalitsuse 20. mai 2009. a korralduse tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt osas, millega nähakse ette kompenseerida Pikk 64 ehitiste alune ja nende teenindamiseks vajalik maa. 4. Tallinna Halduskohus jättis 7. jaanuari 2011. a otsusega protesti rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:

1. a)korteriomandite seadmisel maa tasuta omandisse andmist ei saa käsitada maa tagastamisena Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 mõttes. Asjaolud, et Tallinna linn sai korteriomandite seadmise tulemusena korteriomandid enda omandisse ning et korteriomandite esemeks on ühtlasi mõtteline osa maast, mis hõlmab ka vaidlusalust õigusvastaselt võõrandatud maad, ei võta temalt maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust. Maad ei ole varem kompenseeritud, samuti ei ole linn taotlenud selle vara tagastamist. Kompenseerimise välistab vara varasem tagastamine, mitte aga selle minek mis tahes muul moel õigustatud subjekti või temalt nõudeõiguse omandanud isiku omandisse;
2. b)vara tagastamisena tuleb kõne alla tagastamine ORAS alusel või ka teatud juhtudel tagastamine okupatsioonivõimude poolt. Kompenseerimist ei välista nt see, kui õigustatud subjekt on varem sama vara omandanud tsiviilõigusliku lepingu alusel, ega see, et õigustatud subjekt on maal asuva ning omandireformi objektiks mitteoleva ehitise omanikuna eelnevalt erastanud teatud osa õigusvastaselt võõrandatud maast. Määravat tähtust ei saa omistada asjaolule, et linn sai korteriomandite esemeks oleva maa enda omandisse tasuta. Seadusandja ei ole sellist omandamist vara tagastamisega võrdsustanud ning protesti esitaja tõlgendus pelgalt mõistlikkusele ja eesmärgipärasusele tuginedes oleks vastuolus seaduslikkuse põhimõttega;
3. c)oluline ei ole see, et Tallinna linn oli ühtlasi omandireformi kohustatud subjekt. Maa tagastamise nõudeõiguse omandamisega ei teostanud linn avalikku võimu. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oleks võinud loovutada oma nõudeõiguse ka mõnele teisele isikule. Linna erikohtlemine ei ole õigustatud. Maa omanikuks sai linn tulenevalt omandiõigusest eluruumide üle. Sellel puudus igasugune seos kirikult maa tagastamise nõudeõiguse omandamisega. Seadus ei keela maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist kohalikule omavalitsusele ega selle realiseerimist omavalitsuse poolt. Seadusest ei tulene eriregulatsiooni juhuks, kui maa tagastamise nõudeõiguse omandanud isik on õigusvastaselt võõrandatud maad hõlmava korteriomanditeks jaotatud kinnistu omanik. 5. Harju maavanem palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja protesti rahuldada. 6. Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2597 rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati halduskohtu otsus ning rahuldati protest ja tühistati Tallinna Linnavalitsuse 20. mai 2009. a korraldus. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused:
4. a)ORAS § 9 lg 4 vaidlusaluse maa kompenseerimist ei välista, sest linn omandas maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise teel. Kompenseerimise nõudeõigus on tal maareformi seaduse (

) § 5 lg 1 p 4 alusel tulenevalt loovutamislepingust.

§ 5

lg 1 p 4 kinnitab, et tagastamise nõudeõiguse loovutamisel kehtib eraõiguses tunnustatud õigusjärgluse printsiip. Selle kohaselt omandab õigusjärglane õiguseellase positsiooni eseme suhtes; b)

§ 13

kohaselt on kompenseerimise vältimatu eeldus aluse esinemine maa mittetagastamiseks. Vaidlusaluse korralduse andmise ajal oli Tallinna linna omandis neli korteriomandit Pikk 64 elamus. Linn oli kantud kinnistusraamatusse korteriomandi, mille reaalosaks on erastamata eluruum, omanikuna eluruumide erastamise seaduse (EES) § 214 lg 6 p 2 alusel. EES § 215 lg 2 kohaselt ei pidanud linn maa eest tasuma. Viis korteriomandit Pikk 64 elamust on kohaliku omavalitsuse poolt erastatud kas eluruumi või korteriomandina, kusjuures eluruumid kui vallasasjad erastanud isikud ei pidanud korteriomandi seadmisel maa eest tasuma; c) käesoleval juhul reguleerib maa tagastamist

§ 7lg 1.

Kohalik omavalitsus on asunud seisukohale, et vaatamata sellele, et osa korteriomandeid kuulus linnale, tuleb kogu elamu juurde määratud teenindusmaa jätta selle sätte alusel tagastamata. Omavalitsus on jätnud arvestamata asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 12 lg-ga 1 ja

§ 221lg-ga 5.

Korteriomandit peetakse kaasomandi üheks erivormiks. Enne korteriomandite seadmist võis Pikk 64 hoonet käsitada sisuliselt kaasomandis olevana. Seega oleks kohalik omavalitsus korteriomandite seadmisel saanud realiseerida talle loovutatud maa tagastamise nõudeõiguse selliselt, et oleks tagastanud temale Pikk 64 hoonest kuuluvale mõttelisele osale vastava maa ning teistele hoones eluruumid erastanud isikutele otsustatud korteriomandi seadmiseks vajaliku maa erastamise vastavas ulatuses EES-s sätestatud korras; d) igal juhul puudus kohalikul omavalitsusel tulenevalt

§ 7

lg-st 1 koostoimes AÕSRS § 12 lg-ga 1 õiguslik alus kogu Pikk 64 maa tagastamata jätmiseks, sest kogu õigusvastselt võõrandatud maad ei ole määratud teise isiku hoone juurde teenindusmaaks. Osaliselt on tegemist kaebaja korteriomandite juurde kuuluva maaga. Kuna maa tagastamata jätmine vaidlusaluses korralduses määratud ulatuses on õigusvastane ja

§ 13

näeb kompensatsiooni ette üksnes maa osaliselt või tervikuna tagastamata jätmise korral, pole korraldus õiguspärane ka kompensatsiooni määramise osas. Kompensatsiooni määramiseks on alus üksnes ulatuses, mis on võrdeline teistele korteriomanikele kuuluvate mõtteliste osadega maatükist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendused: a) ringkonnakohus leidis õigesti, et ORAS § 9 lg 4 ei välista maareformi objektiks oleva maa kompenseerimist. Linnavalitsus vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles asuti seisukohale, et kohalikul omavalitsusel puudub

§ 7

lg 1 ja AÕSRS § 12 lg 1 kohaselt õiguslik alus kogu Pikk 64 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmiseks;

1. b)maa tasuta omandisse saamine EES § 214 lg 6 p-s 2 sätestatud alustel ei ole tõlgendatav maa tagastamisena. Kui analoogsetel juhtumitel on maa tagastamise nõudeõiguse omandajaks isik, kes ei ole eluruumi erastamise kohustatud subjekt, määratakse talle kompensatsioon tagastamata jäetud maa eest. Tallinna linna tuleb kohelda võrdselt teiste õigustatud subjektidega;
2. c)Pikk 64 ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine korteriomandi seadmiseks on maa mittetagastamise aluseks

§ 6

lg 2 p 3 mõttes.

§ 7

lg 1 ja AÕSRS § 12 lg 1 koostoime välistaks kogu Pikk 64 maa kompenseerimise, kui linn sooviks maa tagastamist. AÕSRS § 12 lg 1 eesmärk on reguleerida olukordi, kus õigustatud subjekt soovib õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Isegi kui vaidlusaluse haldusakti õiguslik alus on ebaõige, ei ole mõistlik seda tühistada, sest linn soovib Pikk 64 kompenseerimist. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 33 esimese lause kohaselt on maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Asja uuel otsustamisel peaks linnavalitsus andma välja samasisulise haldusakti

§ 6

lg 2 p 1 alusel;

1. d)õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et maa mittetagastamiseks ja kompenseerimiseks on alus üksnes ulatuses, mis on võrdeline teistele korteriomanikele kuuluvate mõtteliste osadega maatükist. 8. Harju maavanema vastuses ja selle täiendustes palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
2. a)maa tasuta omandisse saamine EES § 214 lg 6 p 2 alusel on tõlgendatav maa tagastamisena

mõistes. Sellega on realiseerunud üks ORAS § 3 lg-s 2 sätestatud omandireformi teostamise viis vara munitsipaliseerimine - ning selle täiendav kompenseerimine pole põhjendatud. Sellele viitavad omandireformi teostamise viisid ja eesmärk;

1. b)ilmselt ebaõiglane oleks antud situatsioonis vaadelda Tallinna linna pelgalt eraomanikuna. Tegemist on erilise subjektiga - riigi omandis olnud maa munitsipaliseerimise õigustatud subjektiga ja avalik-õigusliku isikuga, kes saab riigilt mitmel muul alusel maad enda omandisse. Ka juhul, kui ehitise omanik oleks olnud eraisik, kellele määrati korteriomandite seadmiseks vajalik maa, olnuks ilmselgelt ebaõiglane ja omandireformi mõttega vastuolus olev sama maa täiendav kompenseerimine teise seaduse alusel. Tegemist oleks alusetu rikastumisega;
2. c)seaduse ja omandireformi eesmärgiga on kooskõlas kompenseerida linnale see osa maast, mis erastati korteriomanditena kinnistamisel erastatud eluruumide juurde. Antud asjas on analoogia omandireformi käigus tagasi taotletava varaga, mille kaotuse eest on teise riigi poolt makstud kompensatsiooni. Riigikohtu 10. detsembri 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-84-09 (p 16) on leitud, et omandireform ei tohi kaasa tuua rikastumist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada kassatsiooniastmes toimuva vaidluse piire (I). Seejärel käsitleb kolleegium küsimust, kas vaidlusalune korraldus on õiguspärane maa tagastamata jätmise osas (II) ja kompensatsiooni määramise osas (III) ning lahendab poolte taotlused kassatsiooniastmes (IV). I 10. HKMS § 64 lg 1 sätestab: "Riigikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud materiaalõigust." 11. Kassatsioonkaebuse taotluses on palutud tühistada ringkonnakohtu otsus tervikuna ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Samas rõhutatakse kassatsioonkaebuse põhjendustes, et kassatsioonkaebusega vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust üksnes osas, milles asuti seisukohale, et kohalikul omavalitsusel puudub õiguslik alus kogu Pikk 64 maa tagastamata jätmiseks. 12. Hoolimata käesoleva otsuse punktis 11 viidatud kassatsioonkaebuse selgitusest peab Riigikohus andma hinnangu ka ringkonnakohtu nendele seisukohtadele, millega kassaator nõustub, sh ORAS § 9 lg 4 kohaldamisele. Kohus kohaldab õigust sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest (HKMS § 25 lg 3 esimene lause). Ka juhul, kui kassatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu poolt materiaalõiguse väära kohaldamise kohta oleksid põhjendatud, ei saaks Riigikohus muuta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni või teha ise asjas uut otsust, andmata hinnangut muudele õiguslikele küsimustele, millest sõltub protesti rahuldamine. Sarnase põhimõtte kehtestab apellatsiooniastmes TsMS § 654 lg 5 teine lause. Kolleegium asus oma 14. oktoobri 2008. a määruses asjas nr 3-3-1-59-08 seisukohale, et kui kassatsioonimenetluse normid ei reguleeri menetlusküsimust ning esimese ja apellatsiooniastme menetlusnormid reguleerivad küsimust, siis lähtub Riigikohus nendest menetlusnormidest (p 11). HKMS § 64 lg-st 1 tulenevalt ei või Riigikohus väljuda kassatsioonkaebuse piiridest (vt ka sama paragrahvi 3. lõige). Samas ei kitsenda kassatsioonkaebuse piire see, et kassaator nõustub ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid on kindlaks määratud sellega, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad aga omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited (HKMS § 19 lg 7). II 13. Tallinna Linnavalitsus ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kohalikul omavalitsusel puudus

§ 7

lg 1 ja § 221 lg 5 ning AÕSRS § 12 lg 1 kohaselt õiguslik alus kogu Pikk 64 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmiseks. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et Pikk 64 ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine on kogu selle ehitise aluse maa mittetagastamise aluseks. 14.

§ 7

lg 1 sätestab, et linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana või kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil.

§ 221

lg 1 sätestab: "Ostueesõigusega võib maad erastada käesoleva seaduse §-des 7, 8, 9, 10, § 20

1. ja
2. lõikes ning §-s 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti." Nimetatud sättest teeb erandi sama paragrahvi lõige 5, mis sätestab: "Kui mõni ehitise kaasomanikest on maa tagastamise õigustatud subjekt ja maad taotletakse tagasi, siis tagastatakse ja erastatakse käesoleva paragrahvi
3. lõikes sätestatud ulatuses maa kaasomandisse vastavalt kaasomanike mõttelistele osadele ehitises." Ka AÕSRS § 12 lg 1 sätestab: "Kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises." Seega tuleneb

§ 221

lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastamisele kuulub maa mõtteline osa, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Mõtteline osa sellise ehitise teenindamiseks vajalikust maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi, tagastatakse. Ühtlasi on

§ 221

lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 214 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus. 15. Ringkonnakohtu seisukohaga tuleb nõustuda selles, et Pikk 64 elamut tuli maareformi läbiviimisel käsitada kaasomandis oleva ehitisena

§ 221lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 mõttes.

Kuni korteriomandite seadmiseni oli antud juhul tegemist elamuga, milles asunud erastatud eluruumid olid AÕSRS § 13 lg 4 kolmanda lause ja § 131 lg 2 teise lause kohaselt reaalosadena tsiviilkäibes koos nendega seotud mõtteliste osadega elamust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus

1. detsembri
2. a otsuses asjas nr 3-4-1-16-05 seisukohale, et erastatud elamu osad, mis ei ole mõne korteriomaniku ainuomandis, on kõigi korteriomanike kaasomandis ning erastatud eluruumide omanikud on samaaegselt ka elamu kaasomanikud (p 16). Sama põhimõte nähtub ka AÕSRS § 131 lg 2 kolmandast lausest, mis loeb erastatud eluruumi omanikud elamu kaasomanikeks. Seega võrdsustas asjaõigusseaduse rakendamise seadus elamud, milles asusid reaalosadena erastatud eluruumid koos nende juurde kuulunud mõtteliste osadega elamust, omandireformi läbiviimisel kaasomandis olevate ehitistega. Kohtud on tuvastanud ja vaidlust ei ole selle üle, et osa Pikk 64 elamus asunud eluruume kuulus enne korteriomandite seadmist Tallinna linnale ning et Tallinna linn oli ehitisealuse maa tagastamise õigustatud subjekt. Eelnevast tulenevalt määrati Pikk 64 maatükk küll põhjendatult sellel asuva ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks, kuid tulenevalt

§ 221

lg-st 5 oleks tulnud Tallinna linnale kuuluvatele korteritele vastav osa sellest maast tagastada. 16. Protestis vaidlustatud korralduse andmise ajal ei olnud linnavalitsusel aga enam võimalik Pikk 64 maa suhtes

§ 221

lg-t 5 kohaldada, sest selleks ajaks oli kogu nimetatud maatükk kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus. Korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist ei ole iseseisvalt tsiviilkäibes. Sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Seega ei ole Pikk 64 maatüki mõtteliste osade puhul tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud. Asjaolu, et mõtteline osa maast oleks EES § 214 lg 6 p 2 alusel omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, ei anna AÕSRS § 11 lg 5, asjaõigusseaduse § 65 lg 1 ega ka muude sätete kohaselt alust kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kuna maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad selles asjas kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku Tallinna linna kui maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. 17. Kirjeldatud faktilises ja õiguslikus olukorras ei sätestanud

§ 221

lg 5 vaidlustatud korralduse andmise hetke seisuga enam erandit sama seaduse § 7 lg-st 1. Seega jättis linnavalitsus õiguspäraselt maa

§ 7

lg 1 alusel tagastamata, sest maa kuulus teiste isikute hoone juurde teenindamiseks vajaliku maana ning õigustatud subjekt ja ehitise omanikud ei olnud kokku leppinud maale hoonestusõiguse seadmises, ehitise võõrandamises ega muul viisil.

1. Kuna maa tagastamata jätmise osas on Tallinna Linnavalitsuse
2. mai
3. a korraldus õiguspärane, on ringkonnakohus selles osas korralduse põhjendamatult tühistanud. Ka halduskohus ei ole selles küsimuses oma otsust piisavalt põhjendanud. Kolleegium teeb seetõttu uue otsuse, millega jätab protesti Pikk 64 maa tagastamata jätmise peale rahuldamata. III
4. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et korteriomandite seadmist erastamata jäänud korterite juurde ei ole võimalik samastada maa tagastamisega ning ORAS § 17 lg 5 ei ole käesolevas vaidluses asjakohane.
5. Kolleegium on aga seisukohal, et kompensatsiooni määramine oli antud juhul vastuolus ORAS § 9 lg-ga 4, mis sätestab: "Avalik-õigusliku juriidilise isiku võib õigustatud subjektiks tunnistada ainult seadusega. Nimetatud isikutele tagastatakse vara käesolevas seaduses sätestatud alustel ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Tagastamata vara neile ei kompenseerita."
6. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele. Tõsi, võimalik oleks ka tõlgendus, et kõnealune lause välistab üksnes avalik-õigusliku juriidilise isiku tunnistamise vara kompenseerimise nõude osas omandireformi õigustatud subjektiks. Selle kasuks räägib ORAS § 9 pealkiri "Organisatsioonid omandireformi õigustatud subjektidena" ning ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause paiknemine samas lõikes sättega, mis reguleerib õigustatud subjektiks tunnistamist (esimene lause).
7. Eeltoodule vaatamata leiab kolleegium, et ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. Esiteks puudus seadusandajal vajadus piirata omandireformi aluste seaduses avalik-õiguslike juriidiliste isikute tunnistamist kompensatsiooninõude osas õigustatud subjektiks, kuna igasugune avalik-õiguslike juriidiliste isikute õigustatud subjektiks tunnistamine sai tulenevalt ORAS § 9 lg 4 esimesest lausest toimuda vaid täiendava eriseadusega. Seega oleks ORAS § 9 lg 4 kolmas lause ringkonnakohtu tõlgendusest lähtumise korral praktiliselt sisutu. Teiseks väljub õigustatud subjektiks tunnistamise valdkonnast ilmselgelt ka ORAS § 9 lg 4 teine lause, mis sätestab: "Nimetatud isikutele tagastatakse vara käesolevas seaduses sätestatud alustel ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras." See lause reguleerib ka tagastamismenetluse järgnevaid staadiume. Järelikult puudub sama lõike kolmanda lause puhul alus eeldada, et sellega sooviti täpsustada vaid õigustatud subjektide ringi.
8. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega õigusjärglusest. On tõsi, et õigusjärglane omandab põhimõtteliselt õiguseellase staatuse. Siiski ei pruugi õigusjärgluse korras üle minna kõik õigused, nt õigused, mis on õiguseellase isikuga lahutamatult seotud. Samuti ei saa õigusjärgluse korras avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele üle minna subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on ka selles asjas õigusjärglus piiratud, sest kompensatsiooninõude osas ei oleks õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.
9. Seega kuulub protest kompensatsiooni määramist puudutavas osas rahuldamisele. Riigikohus peab põhjendatuks selles küsimuses ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Võimalik on teha uus otsus. IV
10. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus kassatsioonkaebuse osaliselt. Kautsjon kuulub tagastamisele (HKMS § 90 lg 2). Muude menetluskulude kohta ei ole menetlusosalised kassatsiooniastmes kuludokumente esitanud. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann