Obsah (11)

§ 3851§ 384§ 380§ 64§ 385§ 15§ 16§ 39§ 2§ 12§ 13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 3851

ja § 384 lg 1 järgi ning Indrek Laasma süüdistuses

§ 3851järgi Tallinna Ringkonnakohtu 16.

veebruari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-10258 Endrus Arge kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, Henri Rüüsaku ja Indrek Laasma kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, kassatsioonid Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus
2. september 2011, suuline menetlus Endrus Arge kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, Henri Rüüsaku ja Indrek Laasma kaitsja vandeadvokaat Andres Simson ning Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a ja Pärnu Maakohtu
6. novembri
7. a otsused Henri Rüüsaku, Endrus Arge ja Indrek Laasma süüditunnistamises ja karistamises

§ 3851

järgi ning Henri Rüüsaku ja Endrus Arge süüditunnistamises ja karistamises

§ 384lg 1 järgi.

1. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
3. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
4. Mõista Eesti Vabariigilt Endrus Arge kasuks välja 2824 (kaks tuhat kaheksasada kakskümmend neli) eurot 1 sent kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Henri Rüüsak ja Endrus Arge anti kohtu alla süüdistatuna

§ 380

, § 3851 ja § 384 lg 1 järgi, Indrek Laasma aga süüdistatuna

§-de 380 ning § 3851 järgi. 1.1

§ 3851järgi (enne 15.

märtsi 2007

§ 380järgi) süüdistati H.

Rüüsakut, E. Arget ja I. Laasmad selles, et nad jätsid Japi Mööbel OÜ juhatuse liikmetena täitmata ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule osaühingu pankrotiavaldus. Korraldades Japi Mööbel OÜ igapäevast majandustegevust, teadsid süüdistatavad osaühingu püsivast maksejõuetusest, mis oli välja kujunenud aastatel 2005 ja 2006 ning süvenenud aastal

1. Sellele vaatamata jätsid süüdistatavad pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata, esitades selle alles
2. juulil
3. Seejuures allkirjastasid süüdistatavad
4. mail 2006 Japi Mööbel OÜ
5. a majandusaasta aruande, millest nähtuvalt oli osaühingu netovara 379 723 krooni ulatuses negatiivne,
6. a majandusaasta kahjum oli 937 257 krooni ja
7. a majandusaasta kahjum 3 150 018 krooni. Samuti teadsid süüdistatavad, et Japi Mööbel OÜ
8. a majandusaasta aruande kohaselt oli osaühingu kahjum 1 941 130 krooni ja netovara 2 320 853 krooni ulatuses negatiivne ning et osaühingu
9. a kuubilansside ja kasumiaruande järgi oli osaühingu omakapital jätkuvalt negatiivne. Rahavood äritegevusest olid 1 599 641 krooni ulatuses miinuses. Japi Mööbel OÜ võlg
10. detsembri
11. a seisuga oli 1 241 997 krooni, sh maksuvõlg 676 957 krooni. 1.2

§ 384lg 1 järgi süüdistati H.

Rüüsakut ja E. Arget selles, et teades Japi Mööbel OÜ juhatuse liikmetena osaühingu püsivast maksejõuetusest, võõrandasid nad enne äriühingu pankrotiavalduse esitamist ettevõtte vara, eelistades seejuures kahte võlausaldajat - OÜ-d C ja AS-i H (hilisema ärinimega S AS) - teistele võlausaldajatele. Selleks tegi H. Rüüsak E. Arge heakskiidul järgmised tehingud: 1)

1. aprillil 2007 allkirjastas H. Rüüsak OÜ-ga C lepingueelsete läbirääkimiste protokolli, milles lepiti kokku, et Japi Mööbel OÜ võõrandab talle kuuluvad kinnistud OÜ-le C, kes tasub nende eest tasaarvestuse korras. Eelnevalt oli OÜ W loovutanud OÜ-le C kõik oma olemasolevad ja tulevikus tekkida võivad nõuded Japi Mööbel OÜ vastu summas 4 209 933 krooni 27 senti; 2)
2. mail 2007 sõlmis H. Rüüsak Japi Mööbel OÜ esindajana OÜ-ga C hüpoteegi kustutamise lepingu, kinnistute müügilepingu ning asjaõiguslepingu, millega müüs OÜ-le C Japi Mööbel OÜ-le kuuluvad kinnistud "J" ja "P". Nendel kinnistutel paiknesid kõik osaühingu tootmistegevuseks vajalikud hooned koos seadmetega. Kinnistute müügisumma oli 6 000 000 krooni. Sellest 1 586 500 krooni tasus OÜ C Japi Mööbel OÜ-le rahas ja 4 413 500 krooni ulatuses tasaarvestati vastastikuseid nõudeid. Müügitehingu tulemusena tasus Japi Mööbel OÜ kohe AS-le H võlgnevuse summas 1 435 377 krooni 94 senti. Samas vähenes 5 795 193 krooni 71 sendi võrra osaühingu põhivara ja seega ka teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise tõenäosus. Pärast majandustegevuseks vajalike tootmishoonete ja seadmete võõrandamist sai Japi Mööbel OÜ
3. a maikuus 991 429 krooni kahjumit. Seega vähenes müügitehingu tulemusena oluliselt Japi Mööbel OÜ maksevõime. Osaühingule kuuluva vara võõrandamisega eelistasid süüdistatavad AS-i H ja OÜ-d C teistele Japi Mööbel OÜ võlausaldajatele ning põhjustasid Japi Mööbel OÜ maksevõime olulise vähenemise.
4. juulil 2007 kuulutati välja Japi Mööbel OÜ pankrot. Selleks ajaks oli osaühingu võlg 7 000 000 krooni.
5. Pärnu Maakohtu
6. novembri
7. a otsusega tunnistati H. Rüüsak süüdi

§ 3851

ja § 384 lg 1 järgi ja teda karistati vastavalt 100 ja 300 päevamäära suuruse rahalise karistusega.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus H.

Rüüsakule liitkaristuseks rahalise karistuse 300 päevamäära summas 343 800 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati ka E. Arge süüdi

§ 3851

ja § 384 lg 1 järgi ning tedagi karistati vastavalt 100 ja 300 päevamäära suuruse rahalise karistusega.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus E.

Argele liitkaristuseks rahalise karistuse 300 päevamäära summas 346 500 krooni. I. Laasma tunnistati süüdi

§ 3851järgi ja teda karistati rahalise karistusega 50 päevamäära summas 30 850 krooni.

Süüdistuses

§ 380järgi mõistis maakohus nii H.

Rüüsaku, E. Arge kui ka I. Laasma õigeks. Japi Mööbel OÜ (pankrotis) pankrotihalduri esitatud tsiviilhagi jättis kohus rahuldamata. 2.1 Põhjendades süüdistatavate süüditunnistamist

§ 3851järgi, märkis maakohus järgmist.

On vaieldav, millal täpselt saabub hetk, mil ettevõtte majanduslikud raskused on muutunud ilmseks ja alaliseks maksejõuetuseks. Omanike usk olukorra paranemisse ja oma ettevõtte tulevikku on mõistetav, kuid olukorra hindamisel tuleb omanikel lähtuda objektiivsetest näitajatest, mitte emotsioonidest ja lootustest. Peamiseks selliseks näitajaks on ettevõtte osakapitali olukord. Kui netovara väheneb alla poole osakapitali väärtusest, on tegemist ilmse maksejõuetusega, mis Japi Mööbel OÜ tegevuses ka selgelt avaldus.

1. a sügisel tarvitusele võetud abinõud tõid kaasa majandusnäitajate lühiajalise paranemise
2. a algul, kuid
3. detsembriks 2006 oli osaühingu osakapital miinuses juba 2 320 853 krooni ulatuses. Kohtu hinnangul pidanuks Japi Mööbel OÜ juhatus esitama osaühingu pankrotiavalduse juba
4. a, mitte alles
5. a algul pärast
6. a majandusaasta aruande allkirjastamist, nagu leitakse süüdistuses. Kohus luges vääraks süüdistatavate väite, et neil puudus jooksev teave ettevõtte majandusnäitajatest ja netovara olukorrast. 2.2 Seoses H. Rüüsaku ja E. Arge süüdistunnistamisega

§ 384lg 1 järgi märkis kohus, et 2.

mai

1. a tehingutega eelistati kahte Japi Mööbel OÜ võlausaldajat - AS-i H ja OÜ-d C. Maakohus osutas seejuures ka asjaolule, et OÜ C oli oma nõude Japi Mööbel OÜ vastu omandanud OÜ-lt W, mille osanikud ja juhatuse liikmed olid H. Rüüsak ja E. Arge. Kuna AS-i H nõue Japi Mööbel OÜ vastu oli tagatud hüpoteegiga, osales AS H
2. mai
3. a tehingutes, nõustudes hüpoteegi kustutamisega.
4. mai
5. a tehingute ja nendega seotud tehingute tulemusena ei saanud Japi Mööbel OÜ vaba raha ega saavutanud jätkusuutlikkust. Pärast kinnistute müüki moodustas Japi Mööbel OÜ kogu olemasoleva vara valmistoodang, mille bilansiline väärtus oli 500 000 krooni. Seega vähendas kinnisvara müük Japi Mööbel OÜ maksevõimet ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamisel, samuti Japi Mööbel OÜ potentsiaalset pankrotivara. 2.3 Japi Mööbel OÜ (pankrotis) pankrotihalduri tsiviilhagi osas märkis kohus, et see ei ole küllaldaselt põhjendatud ega tõendatud, ning jättis hagi rahuldamata. Põhjendades oma mittenõustumist prokuröri seisukohaga, et süüdistatavatelt tuleb välja mõista 6 000 000 krooni, kuna selle summa võrra vähenes
6. mai
7. a tehingu tõttu Japi Mööbel OÜ maksevõime, märkis maakohus muu hulgas järgmist. 6 000 000 krooni oli kinnistute kokkuleppeline hind, kuna see langeb kokku kahe võlausaldaja nõuete kogusummaga. Kinnistute turuhind tehingu tegemise aja seisuga ei ole teada. Seetõttu ei saa ka väita, et Japi Mööbel OÜ vara vähenes 6 000 000 krooni võrra. Küll aga vähenesid samas ulatuses reaalselt Japi Mööbel OÜ kohustused.
8. Pärnu maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. Rüüsaku, E. Arge ja I. Laasma kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, kes taotles maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ning kõigi kolme süüdistatava õigeksmõistmist.
9. Tallinna Ringkonnakohtu
10. veebruari
11. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus kõigi maakohtu seisukohtadega, korrates neid oma otsuses, ja lükkas tagasi apellandi väite, et maakohus rikkus otsust tehes põhistamiskohustust. Muu hulgas märkis ringkonnakohus järgmist. 4.1 Maakohus on teinud seadusest tuleneva otsustuse, et kui äriühingu netovara väheneb alla poole osakapitali väärtuse, on tegemist ilmse maksejõuetusega. Netovara kaotuse korral tuleb omanikel otsustada, kas viia omakapital seadusega vastavusse või lõpetada äriühingu tegevus. Kuna seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, millal saab äriühingut pidada püsivalt maksejõuetuks, on konkreetselt määratlemata ka ajahetk, millest alates tekib juhatusel kohustus pankrotiavalduse esitamiseks. Samas ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et vaidlustatud otsuses ei ole veenvalt tõendatud Japi Mööbel OÜ püsiva maksejõuetuse väljakujunemine enne
12. juunit
13. Kohtukolleegium nõustus maakohtu järeldusega, et Japi Mööbel OÜ juhatus pidanuks seadusest tulenevalt pankrotiavalduse esitama juba aastal
14. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga, et
15. mai
16. a tehingud olid majanduslikult põhjendatud ega tekitanud Japi Mööbel OÜ maksevõime olulist vähenemist ega maksejõuetust. Kuigi kinnistute eest saadud rahast tasus Japi Mööbel OÜ AS-le H võla ja ülejäänud summa tasaarvestati võla katteks OÜ-ga C, vähenes osaühingu põhivara 5 795 193 krooni 71 sendi võrra ning
17. a maikuu majandustegevuse näitajad viitasid ettevõtte maksevõime olulisele vähenemisele. H. Rüüsak ja E. Arge eelistasid
18. mai
19. a tehingute tegemisel ilmselgelt kahte võlausaldajat teistele, põhjustades sellega Japi Mööbel OÜ maksevõime olulise vähenemise. Japi Mööbel OÜ ei saanud
20. mai
21. a müügitehingust vabu käibevahendeid ega saavutanud jätkusuutlikkust. Seega vähendas kinnisvara müük Japi Mööbel OÜ maksevõimet ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamisel. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
22. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid H. Rüüsaku ja I. Laasma kaitsja vandeadvokaat A. Simson ning E. Arge kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru.
23. H. Rüüsaku ja I. Laasma kaitsja taotleb maakohtu ning ringkonnakohtu otsuste tühistamist enda kaitsealuste süüditunnistamist puudutavas osas ning H. Rüüsaku ja E. Arge õigeksmõistmist. Kassaatori põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 6.1 Ringkonnakohus on jätnud paljudele apellatsiooni väidetele vastamata. Sisuliselt on ringkonnakohus piirdunud selle kinnitamisega, et maakohus jõudis õigetele järeldustele, lisamata täiendavaid motiive. Samas jättis ka maakohus mitmetele kaitsja argumentidele vastamata. 6.2 Tunnistades süüdistatavad süüdi

§ 3851järgi, võrdsustasid kohtud püsiva maksejõuetuse negatiivse omakapitaliga.

Tegelikult ei saa püsivat maksejõuetust tuvastada üksnes bilansist nähtuvate andmete alusel, sest bilanss kajastab finantsseisundit minevikus. Arvesse tuleb võtta äriühingu majandusliku olukorra tervikpilti.

1. a oktoobrist
2. a juunini tegelesid Japi Mööbel OÜ juhatuse liikmed aktiivselt müügivõimaluste arendamisega Soomes.
3. a esimesel poolaastal tegutses Japi Mööbel OÜ kasumlikult ja omakapital oli negatiivne vaid väikeses ulatuses. Krediidiasutused pidasid osaühingut piisavalt usaldusväärseks, et talle laenu anda. Japi Mööbel OÜ
4. a majandusnäitajad ei andnud süüdistatavatele alust pidada ettevõtet
5. a püsivalt maksejõuetuks. Seda hetkeni, mil ilmnes, et L Oy ei hakka OÜ W kaudu Japi Mööbel OÜ-lt vaheseinte profiile tellima. Kuna I. Laasma võis Japi Mööbel OÜ-d esindada üksnes koos H. Rüüsaku või E. Argega, siis ei saanud ta iseseisvalt OÜ Japi Mööbel pankrotiavaldust esitada. Järelikult ei olnud tal ka võimalik toime panna

§-s 3851 sätestatud kuritegu. 6.3 Süüdistatavate teos puudub ka

§ 384lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseis.

1. mai
2. a müügilepingu ja sellega seotud lepingute sõlmimine oli Japi Mööbel OÜ-le kasulik. Osaühing sai tehingust 1 586 500 krooni raha. Lisaks sellele vähenesid 4 413 500 krooni võrra osaühingu kohustused.
3. juunil 2007 sõlmitud üürilepinguga säilitas Japi Mööbel OÜ võimaluse jätkata vähemalt 5 aasta jooksul tootmist samades ruumides. Seega ei põhjustanud süüdistatavatele etteheidetav tehing Japi Mööbel OÜ maksevõime olulist vähenemist ega maksejõuetust. Müügilepingust saadud rahast tasus osaühing arvelduskrediidi AS-le H, kuna arvelduskrediidileping oli lõppenud. Samuti tasus osaühing
4. a 8.-
5. maini 402 866 krooni 2 senti maksuvõlga. Lisaks maksti maikuus töötasusid ja muid arveid. Veel
6. a juuni alguses oli Japi Mööbel OÜ täielikult valmis jätkama tootmist ja võtma vastu tellimusi ning täitma kohustusi. Riiklik süüdistus pole
7. mai
8. a tehingu kahjulikkust väites tuginenud mitte ühelegi tõendile, millest nähtuks kinnistu väärtus müügihetkel. Seetõttu on väide tehingu kahjulikkusest spekulatiivne. Pole tõendatud, et Japi kinnistu
9. a müügihind (turuhind) oli üle 1 586 500 krooni. See, et müügist saadi ülekandega 1 586 500 krooni ja 4 413 500 krooni tasaarvestati ei tähenda, et kinnistu tegelik väärtus oli 6 000 000 krooni. Poolte kokkulepe seisnes selles, et kinnistu müüakse 1 586 500 krooni eest, 4 414 500 krooni ulatuses loobub ostja nõuetest ja üürib kinnistul asuva hoone välja OÜ-le Japi Mööbel. Selline kokkulepe sõlmiti tagamaks, et OÜ C ei esitaks tulevikus Japi Mööbel OÜ vastu nõuet 4 413 500 krooni tasumiseks. Kinnistud müüdi
10. mail 2007, osaühingu pankrot kuulutati välja sama aasta
11. juulil. Seega olnuks pankrotihalduril soovi korral võimalik nõuda tagasivõitmise korras müügitehingu kehtetuks tunnistamist. Asjaolu, et pankrotihaldur seda ei teinud, näitab, et haldur ja pankrotitoimkond pidasid tehingut osaühingule kasulikuks. Isegi kui eeldada, et käesoleval juhul eelistati kaht võlausaldajat teistele, ei saa väita, nagu oleks sellega teisi võlausaldajaid kahjustatud. Kinnistute müük oli ainukene võimalus ettevõtte tegevust jätkata. Kinnistute müük ei toonud kaasa ei Japi Mööbel OÜ maksevõime vähenemist ega maksejõuetust, sest kinnistu müüdi turuhinnaga ja arvestades vajadust jätkata ettevõtte tegevust. Seetõttu jäi OÜ Japi Mööbel maksevõime samaks või isegi paranes. Japi Mööbel OÜ maksejõetuse põhjuseks oli tooraine hinnatõus ja see, et L Oy jättis oodatud tellimused esitamata.
12. E. Arge kaitsja taotleb ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist osas, millega E. Arge tunnistati

§ 385

¹ ja

§ 384lg 1 järgi süüdi, samuti oma kaitsealuse õigeksmõistmist.

Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda. Kaitsja väited on kokkuvõtlikult järgmised. 7.1 Kohtud ei ole kriminaalasja lahendamisel lähtunud kolmeastmelisest deliktistruktuurist, mistõttu on kaebeõiguse teostamine raskendatud. Kohtuotsuste pinnalt jääb ebaselgeks, millised asjaolud on tuvastatud ja milliseid asjaolud on kohus lugenud kuriteokoosseisu tunnustele vastavateks. Samuti ei ole kohtud järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Osa olulistest tõenditest jäeti analüüsimata, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus on jätnud asja lahendamisel vastamata apellatsioonis esitatud argumentidele ja on olnud asja lahendamisel erakordselt pealiskaudne. Kuna kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised ei ole enam kõrvaldatavad, tuleks Riigikohtul teha õigeksmõistev otsus. 7.2 Ebaõige on kohtute seisukoht, et Japi Mööbel OÜ oli alates

1. a majandusaasta aruande allkirjastamisest maksejõuetu, kuna osaühingu omakapital oli negatiivne. Omakapitali adekvaatsuse ja netovara nõue on üksnes signaliseeriva tähtsusega. Ainult nende alusel ei ole võimalik kindlalt väita, et osaühing on püsivalt maksejõuetu. Korrektse hinnangu andmisel tuleb arvestada ka muude majandusnäitajatega. Maksejõuetusena käsitletakse võlgniku suutmatust rahuldada võlausaldaja nõudeid, kui see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. See määratlus viitab vajadusele mõõta äriühingu maksevõimelisust (või maksejõuetust) arvuliselt ja analüüsida seda pikema perioodi vältel, et välistada juhuslikkus ja ajutisus. Seega tuleb äriühingu maksejõuetuse tuvastamiseks teha maksevõime analüüs. Selleks kasutatakse erinevaid meetodeid. Praktikas levinuimaks on nn Altmani Z-skoori võrrand, mida pankrotihaldurid on ka Eesti kohtupraktikas korduvalt kasutanud. Käesolevas asjas Japi Mööbel OÜ maksevõime analüüsi ei tehtud, ehkki prokuratuuri käsutuses olid kõik seda võimaldavad andmed. Kohtud on jätnud arvestamata, et W OÜ ja muud kontserni tütarettevõtted olid Japi Mööbel OÜ-le andnud laene üle 2 miljoni krooni. Kõnealusel ajal ei võimaldanud seadus konverteerida selliseid laene omakapitaliks, kuid osaühing oli nende laenude abil piisavalt kapitaliseeritud. Osaühingu maksejõuetuse vastu räägib ka see, et veel
2. jaanuaril 2006 andis krediidiasutus Japi Mööbel OÜ-le laenu. Kuna krediidiasutusel on keelatud anda laenu maksejõuetule äriühingule ja maksevõime hindamiseks on seadusega kehtestatud krediidikomitee nõue, kinnitab laenulepingu sõlmimine, et
3. jaanuaril 2006 polnud osaühing maksejõuetu. Pärast pankroti väljakuulutamist
4. a koostati tervendamiskava, mida võlausaldajate esimesele üldkoosolekule järgnenud kolmel kuul ka täideti. Seega isegi pankroti väljakuulutamise hetkel nähti võimalust, et osaühing suudab igapäevase majandustegevusega kasumis olla ja võlgu tasuda. Tervendamiskava poolt hääletasid kõik võlausaldajad.
5. juuni
6. a seisuga oli omakapital miinuses vaid 42 540 krooni. Kui sel ajal kehtinud seadus oleks võimaldanud saadud laene konverteerida omakapitali, oleks omakapital olnud umbes 2 miljoni krooni ulatuses positiivne. Isegi juhul kui eeldada, et E. Arge tegevus vastas

§ 3851objektiivsele koosseisule, ei ole täidetud subjektiivne koosseis.

7.3 Tunnistades E. Arge süüdi

§ 384

lg 1 järgi, on kohtud tuvastanud, et süüdistusaktis kirjeldatud tehinguga eelistati osasid võlausaldajaid teistele. Samas ei nähtu kohtuotsustest, milliste tõendite alusel jõudsid kohtud seisukohale, et süüdistusaktis loetletud tehingute tulemusel on Japi Mööbel OÜ maksevõime oluliselt vähenenud. Kohtud märkisid, et osaühingu põhivara vähenes 5 795 193 krooni 71 sendi võrra. Samas on jäetud tähelepanuta, et äriühingu kohustused vähenesid 6 000 000 krooni. Hindamaks süüdistusaktis kirjeldatud tehingute mõju võlgniku maksevõimele, tuleb üheselt kindlaks teha võlgniku maksevõime enne ja pärast

1. mai
2. a tehingut. Kinnistute müük toimus ajal, mil Japi Mööbel OÜ võis arvata, et toodangu müük suureneb ja seetõttu õnnestub makseraskused ületada. Sellises olukorras võeti kahe võlausaldaja survel ja selleks, et osaühingu tegevus saaks jätkuda, vastu otsus kinnistute müügiks. See otsus oli majanduslikult põhjendatud kuna Japi Mööbel OÜ tootmistegevuseks ei olnud kinnistu omamine hädavajalik, tootmine sai jätkuda sõltumata sellest, kellele kinnistu kuulub. Vara müüdi hinnaga, mis oli kõrgem nii turuväärtusest kui ka bilansilisest väärtusest. Süüdistusest ei nähtu, milles seisnes E. Arge teopanus

§ 384lg 1 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemisse.

E. Arge ei sõlminud

1. aprilli
2. a lepingueelsete läbirääkimiste protokolli ega
3. mai
4. a müügilepingut. Prokurör on küll viidanud, et E. Arge tegutses grupis H. Rüüsakuga, kuid pole avanud E. Arge teopanust. Kohtuotsustes puudub subjektiivse külje analüüs.
5. Kassatsioonivastustes leiab prokurör A. Pruus, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Prokuröri põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 8.1 Kohtud ei ole kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsused on piisavalt põhistatud ja kohtute siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. 8.2 ÄS § 171 lg 2 p-st 1, §-st 176 ja § 180 lg-st 51 tulenevalt peab osaühing viima omakapitali seaduses nõutud tasemele 20 päeva jooksul ning juhul, kui seda ei tehta, peab juhatus esitama pankrotiavalduse. Japi Mööbel OÜ omakapital oli negatiivne alates
6. aastast ja oli seda jätkuvalt ka järgnevate aastate jooksul. Seega oli tegemist osaühingu ilmse maksejõuetusega ja juhatuse liikmed teadsid seda. Väide, et I. Laasmaa ei saanud ise pankrotiavaldust esitada on PankrS § 13 lg-st 2 tulenevalt ekslik. 8.3 Japi Mööbel OÜ kinnistute ja tootmisvahendite müügi tulemusena loovutas Japi Mööbel OÜ tootmispinnad ja tootmisvahendid. Japi Mööbel OÜ kuubilanssidest ja kasumiaruannetest nähtub, et pärast kinnistute müüki osaühingu majanduslik olukord halvenes (kahjum oli mais 2007 suurem kui ühelgi varasemal kuul samal aastal, omakapitali miinus süvenes). Seega ei olnud müügitehing Japi Mööbel OÜ seisukohast lähtuvalt kasulik. E. Arge teopanus

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemisse seisnes selles, et ta teadis Japi Mööbel OÜ kinnistute ja tootmisvahendite müügitehingust ja tehing toimus tema nõusolekul. Tehingu tegemine oli võimalik ainult seetõttu, et E. Arge jättis esitamata pankrotiavalduse ja andis H. Rüüsakule tehinguks nõusoleku.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbi vaadata kriminaalkolleegiumi täiskogule.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et käesolevas asjas tehtud kohtuotsused on olulises osas põhistamata. Iseäranis puudulik on ringkonnakohtu otsus, milles valdavalt vaid korratakse maakohtu seisukohti, jättes apellatsiooni väited sisuliselt analüüsimata. Samas on ka maakohtu põhistused mitmes küsimuses lünklikud. Tuleb nõustuda E. Arge kaitsjaga, et kumbki kohtuaste ei ole otsuse põhistuste ülesehitamisel järginud deliktistruktuuri ja see muudab otsused raskesti jälgitavaks. Eeltoodut arvestades on kohtuotsuste tegemisel rikutud KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Samas on maakohus ja ringkonnakohus süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele õiguslikku hinnangut andes kohaldanud ka vääralt materiaalõigust. Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsused tühistada KrMS § 362 p-des 1 ja 2 sätestatud alusel.
6. Kolleegium käsitleb kõigepealt H. Rüüsaku, E. Arge ja I. Laasma süüditunnistamist

§ 3851järgi (I) ja seejärel H.

Rüüsaku ning E. Arge süüditunnistamist

§ 384

lg 1 järgi (II), peatudes seejuures esmalt

§ 384lg 1 koosseisuteol (A) ning siis koosseisulisel tagajärjel (B).

Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab E. Arge kaitsja kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse (III). I 13.

§ 3851

järgi on karistatav seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine. 14. H. Rüüsakule, E. Argele ja I. Laasmale heidetakse

§ 3851

järgi ette seda, et nad rikkusid ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust, jättes Japi Mööbel OÜ juhatuse liikmetena osaühingu pankrotiavalduse õigeaegselt (süüdistuse tekstist võib järeldada, et silmas on peetud

1. maid 2006) esitamata, esitades selle alles
2. juulil
4. Kolleegium täpsustab esmalt käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva teo ajalisi piire. Heites H. Rüüsakule ja E. Argele ette, et nad jätsid Japi Mööbel OÜ pankrotiavalduse esitamata juba aastal 2005, ehkki süüdistuses loeti pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise algusajaks
5. mai 2006, väljusid kohtud süüdistuse piiridest ja rikkusid sellega KrMS § 268 lg 1 nõudeid. Kohtud pole Japi Mööbel OÜ maksevõimet
6. a käsitlenud pelgalt taustafaktina, mis kinnitaks süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1), vaid süüdistatavatele ühemõtteliselt süüks arvanud, et Japi Mööbel OÜ pankrotiavaldust ei esitatud juba aastal
9. Lähtudes KrMS § 268 lgst 1 kuulub käesoleva kriminaalmenetluse esemesse küsimus, kas süüdistatavad rikkusid pankrotiavalduse esitamise kohustust alates
10. maist 2006, mitte aga see, kas sellesisuline rikkumine võis alguse saada juba varem.
11. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Osutatud sätet tuleb tõlgendada koosmõjus TsÜS §-ga 36, mille kohaselt peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse, kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu. Seega tekib osaühingu juhatuse liikmetel pankrotiavalduse esitamise kohustus siis, kui osaühingu püsiv maksejõuetus on ilmne. Maksejõuetuse mõiste on avatud pankrotiseaduses. PankrS § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi
12. lõike kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
13. Selleks, et teha kindlaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile.
14. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (nn ex ante hindamine). Näiteks ei saa võlgniku maksevõimet tagantjärgi hinnates võtta arvesse selliseid tehnoloogia arengus või tooraine hinnas toimunud olulisi muudatusi, mis mõjutasid võlgniku äriplaani realiseerumist, kuid mis hinnataval ajahetkel ei olnud mõistlikult ettenähtavad.
15. Üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja - sh netovara seisundi või kahjumi suuruse - alusel. See, kui äriühingu netovara - s.o bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1) - on negatiivne, s.t äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Samuti on netovara negatiivsus üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Samas ei saa sellest, et äriühingu netovara on negatiivne, automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. Näiteks on võimalik, et netovara negatiivsus on tingitud pikaajalistest kohustustest, mille sissenõutavaks muutumise ajaks võib võlgniku finantsolukord olla tänu kasumlikule tegevusele sedavõrd paranenud, et võlgnik on võimeline kõik kohustused täitma. Samuti võib ette tulla muid juhtumeid, kus äriühingu netovara on küll negatiivne, kuid sellele vaatamata ei saa rääkida võlgniku püsivast maksejõuetusest. Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada siiski vaid juhul, kui esinevad konkreetsed asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks. Seejuures peab olema üldjoontes tuvastatav, et sellise stsenaariumi tõenäoline mõju võlgniku majanduslikule olukorrale olnuks maksevõime taastamiseks piisav. Teisalt ei ole välistatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu vaatamata sellele, et raamatupidamise andmetel vastab tema netovara seaduses sätestatud nõuetele. Taolise olukorraga võib tegemist olla eeskätt juhul, kui raamatupidamine ei kajasta võlgniku vara tegelikku väärtust adekvaatselt.
16. Võlgniku objektiivse maksejõuetuse ilmnemise tuvastamisel on kasutatavad ka majandusteaduses välja töötatud nn pankroti prognoosimise mudelid (bankruptcy prediction models), kuid seda üldjuhul vaid abistava meetodina teiste argumentide kõrval. Seejuures tuleb arvestada, kas konkreetne mudel on kohandatud Eesti oludele. E. Arge kaitsja kassatsioonis viidatud Altmani "Z-skoori" võrrand on koostatud Ameerika Ühendriikide äriühingute majandusnäitajate statistilise analüüsi baasil, arvestades Ameerika Ühendriikide pankrotiõigust ja ärikeskkonda. Seetõttu ei pruugi tulemus, mis saadakse selle mudeli rakendamisel Eesti ettevõtja suhtes, olla alati usaldusväärne. Lisaks kuulub "Zskoori" mudeli lähteandmete hulka äriühingu aktsiate (osade) turuväärtus, mille tõsikindel tuvastamine börsil noteerimata äriühingu puhul võib olla väga keeruline või isegi võimatu.
17. Seega tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust. 22.

§ 3851

subjektiivne koosseis eeldab

§ 15

lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt teo toimepanijalt tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis. 23. See tähendab, et võlgniku pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isik peab muu hulgas vähemalt võimalikuks pidama ja möönma (

§ 16

lg 4), et võlgniku majanduslik olukord on muutunud püsivalt selliseks, mis ei võimalda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Piisab, kui isik saab üldjoontes aru, et võlgnik ei ole enam võimeline oma kohustusi täitma ja et tõenäoliselt on selline seisund püsiv. Pankrotiavalduse esitamata jätmise tahtlikkust ei välista see, kui isik pole teadlik võlgniku pankrotiavalduse esitamise kohustusest. Sellisel juhul on tegemist eksimusega teo keelatuses, mille õiguslikud tagajärjed sätestab

§ 39

. Samuti ei ole tahtluse sisukohalt oluline, et isik oleks teadlik püsiva maksejõuetuse täpsest õiguslikust sisust.

1. Kui võlgniku objektiivse maksejõuetuse kindlakstegemisel tuleb võlgniku majanduslikku olukorda kajastavaid andmeid hinnata objektiivse ja asjatundliku kõrvalseisja vaatepunktist (vt punkt 18), siis toimepanija tahtluse tuvastamisel on oluline silmas pidada ka tema teadmisi, oskusi ja kogemusi seoses äriühingu juhtimise ja raamatupidamisega. Nii ei saa sellest, et juhatuse liikmele on kättesaadavad äriühingust võlgniku püsivale maksejõuetusele viitavad raamatupidamisandmed, alati automaatselt järeldada, et tal oleks olemas tahtluseks vajalik teadmine äriühingu püsivast maksejõuetusest. Oluline on kindlaks teha, et toimepanija sai ka tegelikult aru, millises majanduslikus olukorras võlgnikust äriühing oli. Eriti nn mikroettevõtjate puhul ei saa pidada enesestmõistetavaks juhatuse liikme võimet raamatupidamisandmeid sügavuti mõista.
2. Samas on kolleegium seisukohal, et olukorras, kus raamatupidamisandmed viitavad võlgniku püsivale maksejõuetusele, kuid võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmises süüdistatav isik väidab, et tal oli vaatamata sellele põhjendatud alus arvata, et äriühing ei ole tegelikult püsivalt maksejõuetu, peab ta enda väite aluseks olevaid asjaolusid ise tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse neid asjaolusid kontrollida. Riigikohus on ka varem leidnud, et KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenev tõendamiskoormis ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale (vt nt Riigikohtu üldkogu
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-12003, p 29 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p-d 2223 ning
7. juuni
8. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.4).
9. Praeguses kriminaalasjas põhistasid kohtud oma järeldust, et Japi Mööbel OÜ oli juba
10. a püsivalt maksejõuetu, üksnes argumentidega, et osaühingu netovara oli negatiivne ja äriühing oli kahjumis. Kolleegium möönab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes osutatud netovara- ja kahjuminäitajad tekitavad arvestatava kahtluse, et Japi Mööbel OÜ oli ajal, mil süüdistuse kohaselt rikuti pankrotiavalduse esitamise kohustust, s.o aastaks 2006 muutunud püsivalt maksejõuetuks. Kohtuotsustes ei ole aga käsitletud Japi Mööbel OÜ varaliste õiguste ja kohustuste struktuuri (nt kui palju oli lühiajalisi ja kui palju pikaajalisi kohustusi), äriühingu teisi majandusnäitajaid ega tegevuse perspektiivikust. Seetõttu ja eelnevalt märgitud põhjustel on kohtute järeldus, et Japi Mööbel oli juba enne
11. a juunikuud muutunud püsivalt maksejõuetuks ning süüdistatavad rikkusid pankrotiavalduse esitamise kohustust, nõuetekohaselt põhistamata. Lisaks on kohtud jätnud tuvastamata süüdistatavate tahtluse. Järelikult on kohtud H. Rüüsakut, E. Arget ja I. Laasmad

§ 3851järgi süüdi tunnistades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (Kr

MS § 339 lg 1 p 7). Kolleegium ei jaga kassaatorite arvamust, et seda rikkumist pole võimalik asja uuel arutamisel kõrvaldada. 27. Väär on I. Laasma kaitsja seisukoht, et I. Laasma ei saa põhimõtteliselt vastutada Japi Mööbel OÜ pankrotiavalduse õigel ajal esitamata jätmise eest, sest tal ei olnud õigust osaühingut üksinda esindada. PankrS § 13 lg 4 esimene lause sätestab, et juriidilisest isikust võlgniku nimel võib pankrotiavalduse esitada juhatuse või seda asendava juhtorgani iga liige ka siis, kui tal ei ole õigust juriidilist isikut üksinda esindada. Seega ei võtnud esindusõiguse piirang I. Laasmalt kohustust esitada Japi Mööbel OÜ maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus. Sellele on osutanud ka ringkonnakohus. II 28.

§ 384

lg 1 sätestab karistuse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus. 29. H. Rüüsakut ja E. Arget süüdistatakse

§ 384lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et nad eelistasid 30.

aprilli ja

1. mai
2. a tehingutega Japi Mööbel OÜ teistele võlausaldajatele kahte võlausaldajat - OÜ-d C ja AS-i H, põhjustades sellega Japi Mööbel OÜ maksevõime olulise vähenemise.
3. Kolleegium leiab, et kohtud on H. Rüüsakut ja E. Arget

§ 384

lg 1 järgi süüdi tunnistades eksinud nii

§ 384lg 1 teokirjelduse kui ka koosseisulise tagajärje tõlgendamisel.

Sellest tulenevalt on jäetud osa süüdistatavate vastutuse eeldustest nõuetekohaselt tuvastamata. (A) 31. Võlgniku rahalise kohustuse täitmine on käsitatav ühe võlausaldaja teisele eelistamisena

§ 384lg 1 mõttes vaid siis, kui see on vastuolus Pankr

S §-s 153 sätestatud jaotuspõhimõtetega ja kahjustab PankrS § 109 tähenduses teiste võlausaldajate huve. 32. Esiteks on ühe võlausaldaja teisele eelistamisest võimalik rääkida üksnes juhul, kui täidetud kohustuse prioriteet täitmata kohustuse ees ei tulene vahetult seadusest, s.t täidetud nõue ei ole rahuldamata nõudest varasemas rahuldamisjärgus (PankrS § 153). Seega on ühe võlausaldaja teisele eelistamise esmaseks eelduseks see, et ühele võlausaldajale tasutakse võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla rahuldatud võlgniku võlanõue, võlga ei tasuta. Olukorras, kus võlgnik täidab panditud eseme müügist saadud raha eest eelisjärjekorras pandiga tagatud nõude (pandisumma ulatuses), jättes tasumata pandiga tagamata nõude, ei ole ta

§ 384lg 1 mõttes ühte võlausaldajat teisele eelistanud. Seda seetõttu, et Pankr

S § 153 lg 1 kohaselt oleks ka pankrotimenetluses sellest rahast esmalt rahuldatud pandipidaja nõue. Küll võib ühe võlausaldaja teisele eelistamisega tegemist olla siis, kui pandipidajale eelisjärjekorras tasutud võlasumma ületab pandisummat või PankrS § 153 lg-st 2 tulenevat piirmäära.

1. Käesolevas kriminaalasjas leidsid kohtud, et nii võlgnevuse tasumine AS-le H kui ka nõuete tasaarvestamine OÜ-ga C on täies ulatuses käsitatav nende võlausaldajate eelistamisena teistele Japi Mööbel OÜ võlausaldajatele. Samas nähtub kohtute tuvastatud asjaoludest, et AS H nõue Japi Mööbel OÜ vastu oli tagatud hüpoteegiga vähemalt ühele
2. mai
3. a müügilepingu esemeks olnud kinnistule (kohtud ei ole tuvastanud, millisele kinnistule hüpoteek oli seatud ja milline oli hüpoteegi rahaline väärtus). Kohtud jätsid kõnealuse fakti sisuliselt tähelepanuta, ehkki sellel on süüdistatavate käitumisele antava õigusliku hinnangu seisukohalt oluline tähtsus. Hüpoteegiga koormatud kinnistu müügist laekunud raha kasutamine AS H nõude rahuldamiseks - tingimusel, et see nõue oli muutunud sissenõutavaks - ei ole vähemalt ulatuses, milles see ei ületa pandisummat ega PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud määra, käsitatav AS H eelistamisena Japi Mööbel OÜ teistele võlausaldajatele. Seda seetõttu, et PankrS § 153 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõuded pandieseme müügist saadud raha ulatuses esimeses rahuldamisjärgus. Seega on kohtud, lugedes Japi Mööbel OÜ poolt AS-le H võla katteks 1 435 377 krooni 94 sendi maksmise täies ulatuses AS H eelistamiseks, kohaldanud vääralt materiaalõigust. Käesolevas punktis märgitu kehtib juhul, kui AS H nõue Japi Mööbel OÜ vastu oli muutunud sissenõutavaks. Kohtud ei ole AS H nõude sissenõutavusele tähelepanu pööranud.
4. Isegi juhul, kui rahuldatud nõue ei ole varasemas järgus kui rahuldamata jäetud nõue, ei saa automaatselt väita, et ühte võlausaldajat on

§ 384lg 1 mõttes teisele eelistatud.

Võlgniku rahaliste kohustuste täitmisel ühe võlausaldaja soodsam kohtlemine on käsitatav

§ 384

lg 1 mõttes ühe võlausaldaja teisele eelistamisena vaid siis, kui selline eelistamine on pankrotiõiguslikult lubamatu. Kui pankrotiõiguslikult loetakse võlgniku mingi kohustuse täitmine õiguspäraseks ja põhjendatuks, ei saa võlgnikku ega tema juhtorgani liiget selle kohustuse täitmise eest ka karistada. See, kas maksejõuetuks muutunud võlgniku rahalise kohustuse täitmine, millega eelistati üht võlausaldajat teisele, oli õigustamatu või mitte, sõltub eeskätt sellest, kas kohustuse täitmisega kahjustati PankrS § 109 lg 1 mõttes teiste võlausaldajate huve. Pankrotiõiguslikult käsitatakse seda, kui võlgniku rahalise kohustuse täitmine toimub üht võlausaldajat teisele eelistades, kohustuse täitmise tagasivõitmise alusena (eeskätt PankrS § 113 lg 1 p 2 kolmas alternatiiv). Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-2-1-21-09, p 15). Samuti on asutud seisukohale, et mitte igasugune ühe võlausaldaja eelistamine teisele ei ole iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Ka siis, kui üht võlausaldajat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-2-1-43-07, p 9 ja
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-2-1-63-09, p 11.) Selleks, et otsustada, kas võlgniku rahalise kohustuse täitmisel ühe võlausaldaja eelistamisega kahjustati teiste võlausaldajate huve, tuleb võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (vt otsus asjas nr 3-2-1-63-09, p 11). Kui äriühingu juhatuse liige valib sellise kohustuse täitmise, mis perspektiivis võib tagada äriühingu eksistentsi ja kõigi võlgade tasumise ning eeldusel, et juhatuse liige ei riku samaaegselt oma muid kohustusi, näiteks kohustust esitada pankrotiavaldus, võib sellist käitumist pidada majanduslikult otstarbekaks. Samuti võib hinnata kohustuse, millega kaasneb viivise maksmise kohustus, täitmise eelistamist sellele, millega viivist ei kaasne. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-2-1-45-03, p 22.)
9. Praeguses kriminaalasjas ei ole kohtud andnud hinnangut OÜ-ga C tehtud tasaarvestuse ja AS H hüpoteegiga tagamata nõudeosa rahuldamise majanduslikule põhjendatusele Japi Mööbel OÜ tegevuse jätkamise seisukohalt. Järelikult on jäetud tuvastamata ka teiste võlausaldajate huvide kahjustamine kui

§ 384lg-s 1 nimetatud "eelistamise" üks eeldustest.

Asjaolu, et OÜ C tasaarvestatud nõuded Japi Mööbel OÜ vastu olid omandatud OÜ-lt W, mille osanikeks ja juhatuse liikmeteks olid H. Rüüsak ja E. Arge, annab alust kõrgendatud kahtluseks, et tasaarvestuse tegemisel võidi OÜ-d C Japi Mööbel OÜ teistele võlausaldajatele eelistada. Siiski saa osutatud asjaolust automaatselt järeldada, et tasaarvestuse tegemine oli teisi võlausaldajaid kahjustav - selline järeldus nõuab eraldi põhistamist. (B) 36. Sõltumata eeltoodust tuleb arvestada, et ühe võlausaldaja teisele eelistamine on

§ 384

lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus. H. Rüüsakut ja E. Arget süüdistatakse kahe võlausaldaja ülejäänutele eelistamisega Japi Mööbel OÜ maksevõime olulises vähendamises. Seetõttu vajab järgnevalt selgitamist, mida peetakse

§ 384lg-s 1 silmas võlgniku maksevõime ja selle vähenemise all.

37. Maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktivate väärtusest kui ka kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine isiku vara väärtuse vähenemist. Vara väärtuse vähenemine võib seisneda aktivate väärtuse vähenemises või kohustuste mahu suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktivate väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Juhul kui aktivate ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra, siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise kindlakstegemisel aktivate väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui

§ 384

lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktivad ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktivad - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene -, ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest. 38. Võlgniku kohustuste täitmisel ühe võlausaldaja eelistamine teisele saab põhjustada võlgniku vara - ja seega ka tema maksevõime - vähenemise eeskätt juhul, kui täidetav kohustus pole veel sissenõutavaks muutunud, selle kehtivus on tõenäoliselt vaidlustatav või kui kohustuse täitmine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). (Näiliku ehk tegelikult mitteeksisteeriva kohustuse täitmine ei ole aga

§ 384

lg 1 mõttes käsitatav ühe võlausaldaja teisele eelistamisena, vaid vara loovutamisena.) Tegeliku, mittevaidlustatava ja sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmine võlgniku vara väärtust üldjuhul ei muuda, sest sellisel juhul vähenevad samavõrra nii võlgniku aktivad kui ka kohustused. Seega ei saa sellise kohustuse täitmine põhjustada ka võlgniku maksevõime vähenemist. Erandina võib võlgniku maksevõime vähenemist jaatada näiteks juhul, kui võla katteks loobutakse varast, mis on oluline võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ja mille puudumise tõttu vähenevad võlgniku tulud, mida olnuks võimalik kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. 39. Eeltoodut silmas pidades ei ole

§ 384

lg 1 alternatiiv "/../ ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus /../" õigusselguse aspektist õnnestunud. Seadusandja on ühe võlausaldaja teisele eelistamist nimetanud küll

§ 384

lg 1 ühe teoalternatiivina, kuid seadnud sellise käitumise karistatavuse sõltuvusse tagajärjest, mida võlausaldajate põhjendamatult ebavõrdse kohtlemisega üldjuhul ei kaasne. Nii võlgniku maksevõime oluline vähenemine kui ka tema maksejõuetus eeldavad võlgniku vara väärtuse vähenemist. See, kui võlgniku olemasolevaid aktivaid kasutatakse vaid osade võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, samas kui teiste võlausaldajate nõuded jäetakse põhjendamatult rahuldamata või rahuldatakse väiksemas ulatuses kui PankrS §-s 153 sätestatud jaotuspõhimõte eeldaks, ei põhjusta üldjuhul võlgniku vara väärtuse vähenemist. Seda juba eelnevalt märgitud põhjusel, et võlausaldaja õigustatud ja sissenõutavaks muutunud nõude täitmise korral vähenevad sama summa võrra nii võlgniku rahaliselt hinnatavad õigused kui ka kohustused. Seega on võlgniku rahalise kohustuse täitmisel võlausaldajate põhjendamatult ebavõrdne kohtlemine, juhul kui see ei põhjusta võlgniku vara koguväärtuse vähenemist, küll PankrS § 109 lg-st 1 ja § 113 lg 1 p-st 2 tulenevalt ebaseaduslik, kuid mitte

§ 384lg 1 järgi karistatav.

Kehtivas õiguses on sellises olukorras võimalik kohaldada üksnes pankrotiõiguslikku õiguskaitsevahendit - tagasivõitmist. Vastupidine seisukoht, mille kohaselt tuleks võlgniku maksevõime vähenemisega

§ 384lg 1 mõttes võrdsustada ka olukord, kus ühe või mitme võlausaldaja tulem võlgniku varast jääb väiksemaks Pankr

S § 153 järgsest tulemist, ei oleks kooskõlas

§ 2lg-s 4 ette nähtud analoogiakeeluga.

40. Põhjendades järeldust, et H. Rüüsak ja E. Arge vähendasid süüdistuses osutatud tehingutega oluliselt Japi Mööbel OÜ maksevõimet, piirdusid kohtud sisuliselt tõdemusega, et kinnistute müük ja sellest saadud vara kasutamine kahe võlausaldaja nõuete rahuldamiseks vähendas Japi Mööbel OÜ maksevõimet ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamisel. Jaatades Japi Mööbel OÜ maksevõime olulist vähenemist, on kohtud lähtunud sellest, et süüdistuses osutatud tehingute tõttu vähenes 5 795 193 krooni 71 sendi võrra Japi Mööbel OÜ põhivara, omistamata tähendust asjaolule, et sama tehingu tulemusel vähenesid kokku 5 848 877 krooni 94 sendi võrra ka osaühingu kohustused AS H ja OÜ C ees. Seejuures ei ole kohtud kontrollinud, kas AS H ja OÜ C rahuldatud nõuded olid muutunud sissenõutavaks ja kas majanduslikult otstarbekalt toimivalt võlgniku juhatuse liikmelt võinuks eeldada nende kohustuste täitmise vaidlustamist. Selliseid asjaolusid tuvastamata ei ole aga võimalik hinnata, kas Japi Mööbel OÜ vara ja maksevõime ka tegelikult süüdistatavate teo tagajärjel vähenes või mitte. Kohtud on samastanud võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja võlgniku maksevõime vähenemise. Käesoleva otsuse punktides 37-39 toodud põhjustel kolleegium sellise tõlgendusega ei nõustu. Seetõttu tuleb kohtuotsused tühistada ka

§ 384

lg 1 koosseisulise tagajärje esimese alternatiivi - võlgniku maksevõime olulise vähenemise - ebaõige tõlgendamise tõttu.

1. Lisaks on süüdistuses ja kohtuotsustes märgitud, et pärast majandustegevuseks vajalike tootmishoonete ja seadmete võõrandamist sai Japi Mööbel OÜ
2. a maikuus 991 429 krooni kahjumit. Samas pole kohtuotsustes esitatud ühtegi põhistust ega viidatud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et selline kahjum oli kinnistute müügi ja kahe võlausaldaja nõuete rahuldamisega põhjuslikus seoses (

§ 12lg 2).

Järelikult on kohtud jätnud põhjusliku seose kinnistute müügi ja Japi Mööbel OÜ kahjumi vahel nõuetepäraselt tuvastamata, samastades ajalise järgnevuse põhjusliku seosega (post hoc ergo propter hoc). Siinkohal märgib kolleegium ühtlasi, et kriminaalasjas pole vaidlust, et Japi Mööbel OÜ jätkas oma tavapärast majandustegevust samades ruumides ka pärast kinnistute võõrandamist. 42. Kuna kriminaalasjas tuvastatud asjaolud ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, kas H. Rüüsakule ja E. Argele etteheidetav tegu vastab

§ 384lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, tuleb kriminaalasi ka seda süüdistust puudutavas osas Kr

MS § 361 lg 1 p-st 6 juhindudes maakohtule uueks arutamiseks saata.

1. Juhul kui kohus jõuab kriminaalasja uuel arutamisel järeldusele, et H. Rüüsak ja E. Arge eelistasid Japi Mööbel OÜ kohustuste täitmisel AS-i H ja/või OÜ-d C teistele võlausaldajatele (vt otsuse punkte 31-35), tuleb järgnevalt tuvastada, kas ja kui, siis millises ulatuses vähenes eelistatud võlausaldajate nõuete rahuldamise tõttu Japi Mööbel OÜ maksevõime. Selle eelduseks on osaühingu vara väärtuse vähenemine (vt punkt 37 jj). Selleks on vaja esmalt tuvastada võõrandatud kinnistute tegelik väärtus (s.t summa, mille võrra osaühingu aktivate väärtus reaalselt vähenes), s.t kinnistu harilik- ehk turuväärtus (TsÜS § 65) müügitehingu aja seisuga. Andmed eseme bilansiline (raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust. Samuti tuleb arvestada, et eseme müügihind ei pruugi kõikidel juhtudel vastata selle turuhinnale, eeskätt tuleb arvestada konkreetse müügitehingu asjaolusid (nt tehingud seotud isikute vahel võivad sageli toimuda turuväärtusest madalama või kõrgema hinnaga). (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.2, samuti
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 15.)
6. Juhul, kui kinnistute võõrandamise ja osade võlausaldajate nõuete rahuldamise tagajärjel jäi Japi Mööbel OÜ-l saamata tulu, mida osaühing oleks kinnistute omandi säilitamisel eeldatavasti teeninud, on ka seda summat võimalik käsitada Japi Mööbel OÜ aktivate väärtuse vähenemisena (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 31).
9. Olles tuvastanud Japi Mööbel OÜ aktivate väärtuse muutumise ja selle ulatuse, tuleb kohtul kindlaks teha, kas ja kui siis, millises ulatuses suurenes osaühingu vara seetõttu, et süüdistuses nimetatud tehingute tulemusel vähenesid osaühingu kohustused. Selle küsimuse lahendamisel väärib muu hulgas eraldi tähelepanu nende laenusuhete iseloom, millest tulenevad nõuded OÜ C oli omandanud. Seoses E. Arge süüditunnistamisega

§ 3851

järgi on tema kaitsja kohtutele ette heitnud, et Japi Mööbel OÜ omakapitali hulka ei arvatud OÜ-lt W kui sidusettevõtjalt saadud laene. Sellest võib järeldada, et kaitsja käsitab OÜ W poolt Japi Mööbel OÜ-le antud laene nn allutatud laenudena, s.o laenudena, mis lepingu kohaselt kuuluvad võlgniku makseraskuste korral tagastamisele üksnes tingimusel, et kõigi teiste võlausaldajate nõuded on eelnevalt rahuldatud. Juhul, kui OÜ W või teiste sidusettevõtjate poolt Japi Mööbel OÜ-le antud laenud on tõepoolest käsitatavad allutatud laenudena, ei saa nende tasumisest tingitud kohustuste mahu vähenemist tõenäoliselt Japi Mööbel OÜ vara väärtust suurendavana arvesse võtta. Seda seetõttu, et äriühingu makseraskuste korral allutatud laenu tagastamine enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). 46. Tuvastades ühe või mitme võlausaldaja eelistamisest tingitud Japi Mööbel OÜ maksevõime vähenemise, tuleb kohtul anda järgnevalt normatiivne hinnang selle olulisusele

§ 384

lg 1 mõttes, samuti teha kindlaks

§ 384lg 1 subjektiivse koosseisule vastavate asjaolude olemasolu või puudumine.

47. Kolleegium nõustub E. Arge kaitsjaga, et E. Arge teopanus

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisse on jäänud senises menetluses piisavalt konkretiseerimata. Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-111-07, p 38). Seejuures ei saa kohus KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt omistada isikule teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 40). Käesolevas kriminaalasjas kohtud E. Arge teopanust nõuetekohaselt määratlenud pole. Ainuüksi juriidilise isiku juhatuse liikme teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige käitub õigusvastaselt, ei saa moodustada teopanust, mis annaks alust pidada esimest juhatuse liiget kuriteo kaastäideviijaks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 26). Kaastäideviija teopanus võib seisneda konkreetses tegevuses või tegevusetuses, kusjuures mitteehtsa tegevusetusdelikti (nagu

§ 384

) puhul tuleb tegevusetuses väljenduva teopanuse määratlemisel lähtuda

§-st 13. (

§ 13kohaldamise kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4.

jaanuari

1. a otsus asjas nr 3-1-1-104-09 ja
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 10.) III
4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonides vaidlustatud osas nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätab kolleegium kohtuotsused muutmata. Kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.
5. E. Arge kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada E. Argele kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu summas 2824 eurot 1 sent. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2;
8. mai
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08, p 14;
10. aprilli
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61 ja
12. septembri
13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Kuna Riigikohus tuvastas, et kasseeritud kohtuotsus ei olnud seaduslik ja põhjendatud, tuleb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu E. Argele hüvitada. Taotluses nimetatud kaitsjatasu on kolleegiumi hinnangul KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik.
14. H. Rüüsaku ja I. Laasmaa kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlust ei ole Riigikohtule esitatud. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Hannes Kiris, Lea Kivi, Villu Kõve