Obsah (4)

§ 37§ 74§ 34§ 1

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

) § 74 alusel 50 trahviühiku (3000 krooni) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et 25. juulil 2010 kl 20.40 ajal juhtis ja parkis ta sõiduautot Harju maakonnas Harku vallas Rannamõisa maastikukaitsealal asuval kinnistul Läänemere ranna piiranguvööndis, s.o lähemal kui 200 meetrit veepiirist, mootorsõidukitele liiklemiseks ning parkimiseks mitteettenähtud kohas, rikkudes

§ 37lg 3 p 6 nõudeid.

1. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Denis Polman kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Menetlusalune isik eeldas, et vaidlusalusel teel ja sellega külgneval alal võib mootorsõidukiga liigelda ning parkida. Liiklemist ja parkimist keelavad märgid puudusid, mille tõttu ei rikkunud ta liikluseeskirja ega ka looduskaitseseaduse nõudeid. Tee ja sellega külgneva ala seisundi järgi oli arusaadav, et seal liigeldakse mootorsõidukitega. Järelikult pole I. Leiburi käitumine karistatav ka tulenevalt KarS §-st 39, sest ta oli eksimuses teo keelatuse suhtes. Lisaks ei ole kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus proportsioonis väidetava rikkumise raskusega.
2. Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsusega kaebus rahuldati, kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja väärteomenetlus lõpetati VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jäeti rahuldamata. 3.1 Maakohus leidis, et menetlusaluse isiku käitumine vastab

§ 74lg 1 tunnustele, kuid väärteomenetlus tuleb otstarbekuse kaalutlusel lõpetada.

On tõendatud, et I. Leibur parkis sõiduki 47 meetri kaugusele veepiirist, s.t kohta, mis asub Läänemere ranna piiranguvööndis

§ 37lg 1 p 1 mõttes.

Kaebaja ei viibinud ranna piiranguvööndis

§ 37

lg 3 p-s 6 loetletud erandlikel põhjustel, s.t haljasala hooldustööde tegemiseks, kutselise ega harrastusliku kalapüügiõigusega isikuna kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks ega metsamajandus- või põllumajandustöödeks. Vaidlust pole selles, et randa viival teel puuduvad liikluskorraldusvahendid. 3.2 Kuigi tee laius, kate ja muud omadused võimaldasid sellel mootorsõidukiga liikuda ning teel olev värav oli avatud, rikkus kaebaja seal sõites ja parkides siiski

§ 37lg 3 p 6 nõudeid.

Lisaks

§ 37

lg 3 p-s 6 loetletud eesmärkidele on ranna ja kalda piiranguvööndis lubatud liikuda vaid teedel ja radadel, mis on liikluseks ette nähtud. Selleks määratud ala peab olema liiklejate jaoks tajutavalt ja liiklemise lubatavusele osutavalt tähistatud. Kirjeldatud olukorras ei saa mootorsõidukiga liiklemise õigust tuletada pelgalt faktilise liiklemis- või parkimisvõimaluse olemasolust ega liiklemist keelava märgi puudumisest. Ka katastriüksuse sihtotstarbest, milleks käesoleval juhul oli transpordimaa, ei tulene kõigile isikutele liiklemise õigust. Võttes arvesse radade ja teede arvukust ning nende faktilise rajamise võimalusi, ei saa järeldada, et märkide ja tõkete puudumisel on kõigil teedel ja radadel liiklemine piiranguteta lubatav. Nendel põhjustel vastab menetlusaluse isiku käitumine

§ 74lg 1 objektiivsetele tunnustele.

Väärteo pani I. Leibur toime hooletusest, sest tal oli võimalik pöörduda teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks Harku Vallavalitsusse. Samuti oleks ta pidanud taipama, et kõnealune tee pole mõeldud mootorsõidukitele piiramatuks kasutamiseks. Väärtegu toime pannes ei olnud menetlusalune isik mittevälditavas eksimuses teo keelatusest. 3.3 Tulenevalt teo toimepanemise, avastamise ja kohtuvälise menetleja poolt rikkumisele reageerimise asjaoludest oleks menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga ilmselgelt mittemõõdukaks. Seetõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Leiburi kaitsja vandeadvokaat D. Polman, taotledes otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja menetlusaluse isiku poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Kohus tõlgendas ebaõigesti

§ 37

lg 3 p 6, sest mootorsõiduki juht ei saa enamasti adekvaatselt hinnata, millisest teel asuvast kohast piiranguvöönd algab. Vaidlusalune tee piirneb mõlemas küljes tiheda võsaga ja seal sõitev isik ei saa selgelt aru, millal ta ranna piiranguvööndisse jõuab. 4.2 Kohus ei selgitanud, millest tulenevalt peab mootorsõiduki juht märkide puudumisel taipama, et liiklemine on keelatud. Praktikas ei lähtuta arusaamast, et liiklejale on kaitsevööndis kulgeval teel mootorsõidukiga liiklemine lubatud vaid lubava märgi või viida olemasolul. Mõeldamatu on seisukoht, et menetlusalune isik pidi tulenevalt hoolsuskohustusest välja selgitama, kas liiklusrežiim võib olla muutunud. Õigusselgust silmas pidades oleks mõistlikum regulatsioon, kus haldusorganil lasub kohustus tähistada piiranguvööndis märkidega teed ja rajad, mis pole mootorsõidukitele piiranguteta kasutamiseks ette nähtud. Eriti oluline oleks märgistuse paigaldamine teedele, millel liiklusrežiim muutub. Tuvastatud asjaoludel puuduvad I. Leiburi käitumises väärteo tunnused. 4.3 Kuivõrd Läänemere ranna piiranguvööndisse sisenemisel pole vaidlusalusele teele keelumärki paigaldatud ja seal puudub ka muu sellesisuline viit, on tee mootorsõidukitega liiklemise jaoks ette nähtud ka piiranguvööndis. Kirjeldatud viisil tuleb sisustada ka

§ 37lg 3 p-s 6 sätestatut.

Seega pole I. Leibur looduskaitseseadusest tulenevat keeldu rikkunud. Isegi kui asuda vastupidisele seisukohale, tuleb kohaldada KarS §-s 39 sätestatut, sest menetlusalusel isikul ei pidanud tekkima kahtlust, et ta paneb toime keelatud teo. 5. Kassatsioonivastuses peab kohtuväline menetleja kaebust põhjendamatuks, leides, et see tuleb jätta rahuldamata. Vastuses märgitakse, et kõnealusele teele jõudmiseks tuleb läbida eraomandis olev kinnistu, millele saab jõuda väravate kaudu. Tee kõrval asub aiaga piiratud elumaja. Selline olukord näitab, et tegemist ei pruugi olla tavapärase liiklussituatsiooniga ka siis, kui värav on avatud. Nimelt peab mootorsõiduki juhil väravast sissesõidu korral tekkima kahtlus, et senine liiklusrežiim on muutunud või võib muutuda. Isegi kui I. Leibur ei saanud teel sõites aru, et tegemist on ranna piiranguvööndiga, oli tal randa jõudes võimatu mitte aru saada, et seal puuduvad teed, parklad ja parkimist lubavad tähised. Menetlusalune isik parkis sõiduki taimestiku ja liivaga kaetud luitealale. Väär on väide, et sõiduki parkimiskohal asuv ala oli killustikuga kaetud. Etteheide, et piiranguvööndisse viiv tee ei olnud märgistatud, võib küll olla põhjendatud, kuid see on alusetu hetkest, mil tee lõppes. Ranna ja kalda vahetus läheduses, kus liiklemiseks ette nähtud pind puudub, peab mootorsõiduki juht ka parkimist keelavate märkideta aru saama, et parkimine pole lubatud. Seetõttu leidis maakohus õigesti, et I. Leibur pani toime

§ 74lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult väljendatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundab esmalt seisukoha

§ 37

lg 3 p 6 sisustamise kohta (I), annab hinnangu kassaatori väidetele seonduvalt menetlusaluse isiku karistamisega

§ 74

lg 1 järgi (II), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III) ja lahendab viimaks taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks (IV). I 8. Käesoleva väärteoasja keskseks materiaalõiguslikuks küsimuseks on vaidlus

§ 37lg 3 p-st 6 tuleneva keelu sisustamise üle.

Vaadeldava sätte kohaselt on ranna või kalda piiranguvööndis keelatud mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ja radu ning maastikusõidukiga sõitmine, välja arvatud tiheasustusalal haljasala hooldustööde tegemiseks, kutselise või harrastusliku kalapüügiõigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks, pilliroo varumiseks ja adru kogumiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja põllumajandustöödeks. Kuigi seadusandja on 20. märtsil 2011 jõustunud veeseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I, 10.03.2011, 2) kõnealuse normi sõnastust täiendanud, ei oma see väärteoasja sisulise lahendamise seisukohalt tähtsust. Nimelt pole kassatsioonimenetluse poolte vahel vaidlust selle üle, et menetlusalune isik ei viibinud väärteoprotokollis märgitud ajal Läänemere ranna piiranguvööndis

§ 37lg 3 p-s 6 loetletud erandlikel põhjustel.

9. Maakohus asus seisukohale, et tulenevalt

§ 37

lg 3 p-st 6 on ranna ja kalda piiranguvööndis lisaks selles normis konkreetselt loetletud eesmärkidel liikuvatest isikutest ülejäänud isikutel lubatud liikuda vaid nendel teedel ja radadel, mis on selleks otstarbeks määratud. Kohtu arvates peab selline määramine olema liiklejatele tajutavalt ja liikumise lubatavusele osutavalt - teisisõnu liikluskorraldusvahendite abil - väljendatud. Liiklemise lubatavust ei saa tuletada pelgalt faktilisest liiklemis- või parkimisvõimaluse olemasolust ega ka märkide või muude liikumistakistuste puudumisest. Kassaator seevastu leiab, et kui ranna või kalda piiranguvööndis asuval teel asjakohased keeldu tähistavad liikluskorraldusvahendid puuduvad, tähendab see, et mootorsõidukiga liiklemine on

§ 37lg 3 p 6 mõttes lubatud ja selline arusaam on juurdunud ka praktikas.

10. Kolleegiumi hinnangul märgib kassaator põhjendatult, et

§ 37

lg 3 p-s 6 sätestatu ei tähenda, nagu oleks ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel mootorsõidukiga liiklemine üldjuhul seadusest tulenevalt keelatud ning vaid neil teedel ja radadel sõitmisega, mille kohta on paigaldatud liiklemist lubav märgistus, kõnealuses normis sisalduvat nõuet ei rikuta. 10.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt leidnud, et

§ 37

lg 3 p-st 6 ei tulene iseenesest keeldu sõita mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis, vaid üksnes väljaspool selleks määratud teid või radu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-92-05, p 5). Väljend „väljaspool selleks määratud teid või radu“ tähendab, et mootorsõidukiga ei või liigelda maa-alal, millel sõitmine on küll füüsiliselt võimalik, kuid mis pole siiski mootorsõidukitega liiklemiseks ette nähtud või liikluseks avatud. See seisukoht on selgitatav järgmiselt. 10.2 Ranna ja kalda kaitse eesmärk on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine (

§ 34

). Loetletud eesmärkide saavutamiseks on looduskaitseseaduses muuhulgas sätestatud ranna või kalda kasutamise kitsendused, mis seisnevad piiranguvööndis, ehituskeeluvööndis ja veekaitsevööndis kehtivates keeldudes ning piirangutes (

§-d 37-39). Mainitud sätete pinnalt saab järeldada, et rannal või kaldal kehtivad küll seaduses loetletud erinevad kitsendused, mis on vajalikud looduskeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid inimtegevust pole sellistel aladel siiski täielikult keelatud. Looduskaitselistel eesmärkidel on seda piiratud üksnes teatud määral. Just sel põhjusel puudub alus väita, nagu oleks ka ranna või kalda piiranguvööndisse jäävatel teedel liiklus üldjuhul keelatud pelgalt seetõttu, et tee asub piiranguvööndis. Avalikult kasutataval teel mootorsõidukiga liiklemine ei tähenda veel seda, et liiklus iseenesest avaldaks ranna või kalda looduskooslusele kahjulikku mõju. Kahjulikuks võib kirjeldatud mõju osutuda eeskätt neil juhtudel, mil mootorsõidukitega liigutakse kohas, mis pole sõitmiseks mõeldud ja kahjustatakse seeläbi ümbritsevat keskkonda näiteks pinnase, taimestiku või veekogu rikkumise näol. Nendel põhjustel leiab kaitsja õigustatult, et ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel on mootorsõidukiga liiklemine lubatud, kui selliseid teid või radu pole liiklemiseks tõkestatud või nendel liiklust vastavate liikluskorraldusvahenditega piiratud.

1. Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud.
2. Lisaks eelöeldule on alusetu maakohtu arvamus, nagu oleks menetlusalune isik pidanud kujunenud situatsioonis teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma Harku Vallavalitsuse poole või hoopis ise taipama, et konkreetne tee pole mootorsõidukitele piiramatuks kasutamiseks mõeldud. Selline arusaam ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Käesoleva väärteoasja puhul jääb arusaamatuks seegi, millest kohtu arvates tuleneb kohtuvälise menetleja pädevus vastavasisuliste selgituste andmiseks, kuivõrd kõnealuse rannaala valitsejaks on Keskkonnaamet. Nendel põhjustel võib kassaatoriga nõustuda selles, et õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust. Teisalt pole otsuses osutatud sellistele kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisele asjaoludele, millest tulenevalt pidi I. Leibur teele jäävast väravast sisenemisel taipama, et tegemist ei ole mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud teega. Väärib tähelepanu, et kohtu hinnangul võimaldasid randa kulgeva tee laius, teekate ja muud omadused sellel mootorsõidukiga liikuda ning sissesõidu või liiklemise keeldu tähistavad liikluskorraldusvahendid ja muud tõkked vastavas kohas puudusid. II
3. Väärteoprotokolli kohaselt seisneb menetlusalusele isikule etteheidetav tegu ranna kasutamise ja kaitse nõuete rikkumises, s.t selles, et ta sõitis ning parkis Läänemere ranna piiranguvööndis mootorsõidukitele liiklemiseks ja parkimiseks mitteettenähtud kohas lähemal kui 200 meetrit veepiirist. Kuigi kassatsioonimenetluse poolte vahel on vaidlus selle üle, kas teel olevast väravast sisenemine ja teel sõitmine oli lubatav või mitte, pole kindlaks tehtud, kas koht, kus värav asub, jääb ranna piiranguvööndisse, s.o vähemalt 200 meetri kaugusele veepiirist. Seega pole alust rääkida ka sellest, et pelgalt mootorsõidukiga väravast sisenemise või samas asuval teel sõitmisega realiseeris I. Leibur

§ 74lg-le 1 vastava väärteo objektiivsed tunnused.

14. Vaatamata käesoleva otsuse eelnevas osas märgitule nõustub kriminaalkolleegium maakohtu järeldusega, mille kohaselt pani menetlusalune isik talle etteheidetava väärteo toime sellega, et ta sõitis ja parkis auto 47 meetri kaugusele veepiirist alale, mis pole mootorsõidukiga liiklemiseks määratud, s.t teelt väljapoole jäävale maatükile. Õige on kohtu seisukoht, et sellise käitumisega rikkus I. Leibur

§ 37

lg 3 p-s 6 sisalduvat keeldu ja realiseeris

§ 74lg 1 objektiivsed tunnused.

Need asjaolud luges maakohus tõendatuks Maa-ameti kaardiserveri andmete väljatrüki, sündmuskohal tehtud fotode, menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlustega. Väärteoasja toimikus olevad fotod kinnitavad maakohtu veendumust, et koht, kuhu menetlusalune isik sõitis ja auto jättis, on tee kõrvale jääv ala, mis pole mootorsõidukiga liiklemiseks ette nähtud.

1. Kriminaalkolleegium on varasemalt tõdenud, et näiteks keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-92-05, p 8). Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta

§ 37lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.

Eelkirjeldatud viisil käitudes pani menetlusalune isik väärteo toime kaudse tahtlusega. Sõites ja parkides veepiirist 47 meetri kaugusele jäävasse kohta, mis pole mõeldud mootorsõidukiga liiklemiseks, pidi I. Leibur võimalikuks pidama, et rikub ranna kasutamise ja kaitse nõudeid ning seda möönma, kuid suhtus oma teo tagajärgedesse ükskõikselt. Nendel põhjustel pole kassaatori taotlus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel põhjendatud. 16. Olles tuvastanud, et I. Leibur pani toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, on maakohus, arvestades teo toimepanemise, avastamise ja rikkumisele reageerimise asjaolusid, kuid ka süü vormi ning I. Leiburi isikut iseloomustavaid andmeid, väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetanud. Kuigi kolleegium leidis, et väärtegu on toime pandud kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, ei mõjuta selline süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele antud karistusõiguslik hinnang väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise sisulist põhjendatust. Seejuures nõustub kriminaalkolleegium maakohtu arvamusega, et looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (

§ 1

p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju. III

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a otsuse I. Leiburi väärteoasjas

§ 74

lg 1 järgi sisuliselt muutmata, kuid asendab selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. IV 18. Kassaator on esitanud taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ja väärteomenetlus on lõpetatud otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, ei kuulu taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks rahuldamisele. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg