← Eesti

3-3-1-55-11

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-55-11

  1. oktoober 2011 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld Valdur Vesingi kaebus Tartu Vanglalt kahju 1000 krooni ja intressi 6% aastas hüvitamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a määrus haldusasjas nr 310-1958 Valdur Vesingi määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Valdur Vesingi määruskaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a määrus haldusasjas nr 3-10-
  6. Vabastada Valdur Vesingi riigilõivu tasumisest ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-10-
  7. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Kinnipeetav Valdur Vesingi esitas
  9. aprillil 2010 Tartu Vanglale taotluse talle tekitatud varalise kahju 1000 krooni hüvitamiseks ja sellelt summalt 6%-lise aastaintressi nõudes. Kahjuhüvituse taotluse kohaselt tekitati talle kahju sellega, et alates
  10. aastast tegi ta regulaarselt sisseoste vangla kauplusest, kus kaupadel oli kuni
  11. aasta juulini ebaseaduslikult kõrge juurdehindlus. Tartu Vangla jättis
  12. juuli
  13. a otsusega nr 3-30/82 V. Vesingi kahjuhüvitise taotluse rahuldamata. V. Vesingi esitas
  14. juulil 2010 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles taotles Tartu Vangla kaupluses müüdavale kaubale juurdehindluse kehtestamise õigusvastasuse tuvastamist ning hinnalisa väljamõistmist koos 6%-lise aastaintressiga.
  15. Tartu Halduskohus jättis
  16. veebruari
  17. a otsusega V. Vesingi kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et Tartu Vangla kaupluses
  18. juulist 2007 kuni
  19. juulini 2009 kehtestatud hinnalisa näol oli tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Hinnalisa ei ole käsitatav riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille saab kehtestada üksnes seadusega. Kaebajal puudub õigus nõuda juurdehindlusena makstud raha tagastamist ja intressi tasumist.
  20. V. Vesingi esitas Tartu Halduskohtu
  21. veebruari
  22. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsus tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Samuti esitas kaebaja taotluse enda riigilõivust vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel.
  23. Tartu Ringkonnakohus jättis
  24. märtsi
  25. a määrusega V. Vesingi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel rahuldamata ning andis V. Vesingile tähtaja 10 päeva alates määruse kättesaamisest riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) apellatsioonkaebuses taotleb V. Vesingi halduskohtu otsuse tühistamist ja talle õigusvastaselt tekitatud kahju 1000 krooni hüvitamist. Seega oleks tasumisele kuuluv riigilõiv riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 14 kohaselt 15,97 eurot; 2) HKMS § 91 lg 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel vabastada ta määrusega täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu. Tartu Ringkonnakohtu palvel väljastas Tartu Vangla V. Vesingi isikukonto väljavõtte, millest nähtub, et
  26. märtsi
  27. a seisuga oli V. Vesingi arvel vabu rahalisi vahendeid summas 20,71 eurot. Ringkonnakohus leiab, et V. Vesingi kontol toimuvad rahaliste vahendite liikumised näitavad, et tal on võimalik 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumine apellatsioonkaebuse esitamisel. Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud; 3) kuna tegemist on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saab ilmselt kõrvaldada, tuleb apellatsioonkaebus jätta käiguta ja määrata apellandile tähtaeg riigilõivu summas 15,97 euro tasumiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  28. Määruskaebuses Riigikohtule palub V. Vesingi tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  29. märtsi
  30. a määrus haldusasjas nr 3-10-1958 ning vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus V. Vesingi isikukontot kontrollides teinud eksliku järelduse. Hoolimata 20,71 euro omamisest arvel on siiski alust taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist. Kõnealune raha on jaanuarikuu töötasu, kuid alates
  31. veebruarist ei ole teda enam tööle rakendatud ning edasised laekumised on ebatõenäolised. Olemasolev raha kulub vajalikele ja vältimatutele väljaminekutele (hügieenitarbed, margid). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  32. Asjas on vaidlus selle üle, kas ringkonnakohus on õigesti jätnud V. Vesingi riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata. Vaidlustatud ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni kohaselt anti V. Vesingile riigilõivu tasumiseks tähtaeg 10 päeva määruse kättesaamisest. Toimiku materjalidest nähtub, et V. Vesingi on määruse kätte saanud
  33. märtsil
  34. Seega tuli riigilõiv tasuda
  35. märtsiks
  36. Enne tähtpäeva saabumist, so
  37. märtsil 2011, esitas V. Vesingi Riigikohtule määruskaebuse ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.
  38. V. Vesingi esitas Tartu Ringkonnakohtule taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Tartu Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata ja asus seisukohale, et raha liikumine V. Vesingi kontol toimuvad näitab, et tal on võimalik 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumine apellatsioonkaebuse esitamisel.
  39. Kolleegium ringkonnakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt tuleb kohtul maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud. Ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu
  40. detsembri
  41. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 8;
  42. veebruari
  43. a määrused haldusasjades nr 3-3-1-91-07, p 8, nr 3-3-1-92-07, p 9 ja nr 3-3-1-93-07, p 14;
  44. juuni
  45. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10, p 15;
  46. septembri
  47. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-10, p 8). Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde.
  48. RLS § 57 lg-s 14 sätestatakse, et halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15,97 euro ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. RLS § 57 lg 20 kohaselt tasutakse halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Apellatsioonkaebuses taotles V. Vesingi halduskohtu otsuse tühistamist ja talle õigusvastaselt tekitatud kahju 1000 krooni hüvitamist. Seega oleks tasumisele kuuluv riigilõiv RLS § 57 lg 14 järgi 15,97 eurot. Kuivõrd apellatsioonkaebuse esitamise hetkel oli V. Vesingi isikuarvel 20,71 eurot, siis eeltoodust tulenevalt (vt p 8) on ringkonnakohus vääralt järeldanud, et V. Vesingi oli maksejõuline tasumaks 15,97 euro suurust riigilõivu. Kohus pole maksejõuetuse hindamisel välja selgitanud, kas pärast riigilõivu tasumist jääks kaebajale mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Riigilõivu tasumisel oleks V. Vesingi isikuarvele jäänud 4,74 eurot.
  49. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium V. Vesingi määruskaebuse ning vabastab ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel selles haldusasjas. Tartu Ringkonnakohtu
  50. märtsi
  51. a määrus haldusasjas nr 3-10-1958 tuleb tühistada ja asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.