Obsah (16)

§ 442§ 229§ 232§ 230§ 410§ 654§ 413§ 691§ 346§ 414§ 412§ 409§ 464§ 688§ 457§ 171

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 410 õigesti ja hageja väited menetlusnormi olulise rikkumise kohta ei ole õiged. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus hagis esitatud väiteid, millele kõigile on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ja nendega mittenõustumist põhjendatud. Kohus on esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja otsuses märkinud, miks ta hageja seisukohtadega ei nõustu. Maakohtu otsus vastab

§ 442lg-s 8 sätestatule.

Hageja on vaidlustanud tõenditele maakohtu antud hinnangut ja pidanud seetõttu kohtuotsust ebaõigeks.

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Ekslik on hageja väide, mille kohaselt ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud asjaoludel tähtsust tsiviilmenetluses. Paljasõnaline on ka hageja väide, et kohus on jätnud arvestamata hageja tõendid ja väited. Hageja ei ole esitanud ühtegi uut tõendit või väidet, mida ei oleks kriminaalmenetluses juba kontrollitud ja sellega seonduvaid asjaolusid õiguslikult hinnatud. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad rikkusid juhatuse liikmete kohustusi ning et hagejale on kahju tekkinud. Hageja väide, mille kohaselt kostja I on rikkunud juhatuse liikme kohustusi ja tekitanud hagejale kahju 21 674 300 krooni, sõlmides liisingulepingu lisa nr 27, mille kohaselt kostja I loobus hageja nimel liisinguesemeks oleva kinnistu (Tartu mnt 80P) väljaostmisest OÜ Avalist kasuks, ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et kostja I sai

1. oktoobril 2003 sõlmitud müügilepingu p 4.1.1 kohaselt enne lepingu sõlmimist kätte ostuhinnast 1 400 000 krooni asemel 800 000 krooni. Hageja on oma nõude aluseks toonud põhilises osas samad asjaolud, mille ta esitas kuriteokaebuses ja mille alusel algatas keskkriminaalpolitsei
2. detsembril 2004 kriminaalasja. Kriminaalmenetlus lõpetati
3. juulil 2008 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Nimetatud määrus tühistati osaliselt ja Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse
4. märtsil 2009 kostjate suhtes kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Tegemist on kirjalike tõenditega, milles tuvastatud asjaolusid ei ole hageja ümber lükanud. Harju Maakohus jättis
5. juuni
6. a otsusega rahuldamata hageja hagi Tartu mnt 80P kinnistu ostja OÜ Avalist vastu, milles hageja palus tunnustada
7. oktoobril 2003 sõlmitud kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu tühisust. Selle kohtuotsuse jättis Tallinna Ringkonnakohus muutmata ja Riigikohus jättis hageja kassatsioonkaebuse
8. veebruaril 2008 rahuldamata. Nimetatud tõenditest on maakohus teinud õige järelduse, et Tartu mnt 80P kinnistu müük oli seaduslik ja sellega ei ole hagejale tekitatud kahju, sest ei ole tõendatud, et 2003 oli vaidlusaluse kinnistu väärtus 25 000 000 kroon. Maakohus on põhjendanud, miks ei saa nõustuda Groosi Kinnisvara antud hinnanguga kinnistu väärtuse kohta. Hageja nõukogu esimees R. Kilk pidi teadma kinnistu võõrandamisest ja hageja ei ole tõendanud vastupidist. Kostja I on oma väidet, et hagejale kinnistu müügiga kahju ei tekitatud, tõendanud ja seda eelkõige kriminaalmenetluse raames tuvastatuga, millega kohus nõustub. Lisaks ei ole AS L. REI
9. aasta majandusaasta aruande koostamisel tuvastatud hageja kassas puudujääki ja aruande kinnitamisega on hageja nõustunud Tartu mnt 80P kinnistu müügiga. Ringkonnakohus pidas maakohtu otsust põhjendatuks ja seaduslikuks ka ülejäänud osas, s.o osas, milles kohus jättis rahuldamata tõendamatuse tõttu hageja nõude hüvitada OÜ-lt Masterteam tellitud keskkonnauuringu maksumus, väiketraktorite väidetava kadumisega tekitatud kahju ja kõnniteekivide väidetava kadumisega tekitatud kahju. Kõigi nende nõuete rahuldamata jätmist on maakohus piisavalt põhjendanud ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti. Maakohtul oli õigus tugineda kostja esitatud tõenditele, s.o kriminaalmenetluse raames koostatud määrustes tuvastatud asjaoludele. Hagejal oli

§ 230

lg 1 kohaselt kohustus oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendada, kuna kostja hageja esitatud nõudeid ei tunnistanud ja oma vastuväiteid kohaste tõenditega kinnitas. Hageja väited jäid tõendamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui lahendas asja kostja I osavõtuta. Kostja I
2. novembri 2009 istungile ei ilmunud ja seetõttu taotles hageja korduvalt kostja I kohta tagaseljaotsuse tegemist ning hageja avaldas, et ei nõustu asja sisulise läbivaatamisega kostja I suhtes.

§ 410

kohaselt, kui kostja ei ilmu kohtuistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Sama sätte kohaselt, kui hageja vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja arutamise edasi. Kuna hageja taotles tagaseljaotsuse tegemist ning kuna kohus seda taotlust ei rahuldanud, siis oli kohtu ainsaks võimaluseks asja arutamine edasi lükata. Riigikohus leidis otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09, et sellistel asjaoludel puudus kohtul õigus asja arutada. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on käsitatav dokumentaalse tõendina. Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 järeldub, et tsiviilkohtumenetluses ei ole võimalik tugineda järeldustele, milleni on jõutud kriminaalasja menetlemisel, kuivõrd nende järelduste tegemine lähtub teisest eesmärgist. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kuna Harju Maakohtu jõustunud 10. juuni 2006. a otsusega jäeti rahuldamata AS L. REI hagi OÜ Avalist vastu praeguse hagi aluseks oleva tehingu tühisuse tunnustamiseks, siis on õige maakohtu järeldus, et vaidlusaluse kinnistu müük oli seaduslik ja sellega ei tekitatud kahju. Viidatud kohtumenetlus toimus praegusest menetlusest erinevate poolte vahel ning menetluses esitatud nõue puudutas üksnes müügilepingu kehtivust, mitte aga kostjate õigusvastast tegevust lepingu sõlmimisel. Hageja ei nõustunud maakohtu järeldusega kinnisasja väärtuse kohta. Hageja esitas apellatsioonkaebuses põhjaliku argumentatsiooni, millele ringkonnakohus ei ole

§ 654lg-s 5 sätestatut eirates vastanud.

Ringkonnakohus leidis oma otsuses, et on tõendatud, et hageja nõukogu esimees pidi teadma vaidlusaluse kinnistu võõrandamisest ning hageja ei ole tõendanud vastupidist. Ringkonnakohus leidis, et kostjal I oli hageja nõusolek kinnistu võõrandamiseks

1. aprilli
2. a nõukogu protokolli näol ning kriminaalmenetluses ei ole selle võltsitust tõendatud. Ringkonnakohus on valesti määranud tõendamiskoormuse, pannes hagejale kohustuse tõendada oma väidet, et nõukogu esimees ei teadnud kinnistu võõrandamisest. Hageja on viidanud mitmetele tõenditele, kust nähtub, et nõukogu esimees ei olnud teadlik kinnistu müügist, kuid maa- ja ringkonnakohus on neid eiranud. Ringkonnakohus jättis vastamata hageja väidetele ja põhjendustele selle kohta, et isegi kui oleks olemas vastav nõukogu nõusolek kinnistu võõrandada, siis on hagi rahuldamine põhjendatud. Isegi kui tegelikult oleks olemas ülalnimetatud nõukogu otsus kinnistu müümiseks hinnaga 2,4 miljonit krooni, ei välistaks see juhatuse liikme vastutust aktsiaseltsile kahju tekitamisel. Juhatuse liige on kohustatud tegutsema aktsiaseltsile majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ka siis, kui nõukogu annab talle vastupidiseid korraldusi. Ringkonnakohus leidis, et ei ole tõendatud 600 000 krooni suuruse kahju tekitamine, kuna ei ole tõendatud, et kostja I sai
3. oktoobri
4. a lepingu alusel 1,4 miljoni krooni asemel kätte üksnes 800 000 krooni. Siinjuures on ringkonnakohus taas pannud tõendamiskoormuse hagejale ning otsusest ei nähtu, kuidas kohus sellisele järeldusele jõudis. Hageja on kogu menetluse kestel väitnud, et viidatud lepingus antud kinnituse alusel on hageja saanud üksnes 800 000 krooni ning 600 000 krooni ei ole hagejani jõudnud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis selgitaksid või tõendaksid 600 000 krooni üleandmist hagejale või põhjendaksid hagejale üle andmata jätmist. Ringkonnakohus leidis, et hageja väited selle kohta, et kostjad vastutasid hageja raamatupidamise igakülgse, objektiivse ja õige kajastamise eest, on alusetud. Kohus ja kostjad ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks järeldusi selle kohta, et teised isikud peale kostjate kassa ja raamatupidamise korraldamise eest vastutasid. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme (

§ 654

lg 5), kui leidis, et olemasolevate tõendite alusel ei saa tuvastada kassa puudujääki. Maakohus ei selgitanud, millistest kriteeriumitest lähtudes saab inventuuri (revisjoni) lugeda erapooletuks ning millisest õigusaktist sellised kriteeriumid tulenevad.

1. Kostja II vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja II ei nõustunud kassatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus menetlusnorme, kuna oleks pidanud tegema kostja I suhtes tagaseljaotsuse. Hageja palus
2. novembril 2009 toimunud kohtuistungil lahendada asi tagaseljaotsusega üksnes kostja I suhtes ning on üheselt nõustunud sisulise otsuse tegemisega kostja II vastu esitatud nõuete osas. Maakohus ei rikkunud protsessinorme, kui lahendas asja sisuliselt kostja II suhtes.

§ 413

lg 3 p 3 sätestab, et kohus ei tee tagaseljaotsust, kui kostja oli nõus asja kirjaliku menetlusega või asja lahendamisega ilma tema osavõtuta. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja I on telefoni teel kohtule avaldanud, et jääb kõikide oma kirjalike seisukohtade juurde, ega ole taotlenud asja arutamise edasilükkamist. Oluline on, et hageja ei toonud oma väidetes ringkonnakohtule välja ühtegi sisulist menetluslikku rikkumist, mis oleks mõjutanud kohtuotsuse kujunemist. Kuna kostja I ei esitanud apellatsioonkaebust, võib eeldada, et ta oli nõus asja sisulise lahendamisega maakohtus ilma tema osavõtuta. Lisaks rõhutab kostja II, et tagaseljaotsuse eesmärgiks on

§ 413

lg 1 kohaselt hagi rahuldamine üksnes juhul, kui hagi on ka õiguslikult põhjendatud. Kriminaalasja lõpetamise määruse kasutamine dokumentaalse tõendina tsiviilkohtumenetluses on seadusega lubatud ning kriminaalasjas tuvastatud asjaolud on tõendiks võrdväärselt teiste asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega. Kohtud on õigesti jätnud hagi kassa puudujääki puudutavas küsimuses rahuldamata. Kostjad ei ole rikkunud hageja raamatupidamise korraldamise kohustust ega tekitanud hagejale varalist kahju. Samuti ei ole hageja tõendanud kassa puudujäägi tekkimist. Kassatsioonkaebus on ka ülejäänud osas sisuliselt põhjendamatu. Hageja ei ole selgitanud, milles seisneb ringkonnakohtu menetlusnormide rikkumine või materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamine äriühingu ülejäänud nõudeid puudutavas osas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb

§ 691p 1 järgi jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.

Poolte kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. 9. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud rikkusid

§ 410

. Selle paragrahvi esimese lause kohaselt, kui kostja ei ilmu kohtuistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Sama paragrahvi teise lause kohaselt, kui hageja vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja arutamise edasi. Praegusel juhul ei ilmunud kostja I maakohtu

1. novembri 2009 kohtuistungile. Seetõttu taotles hageja kohtuistungil kostja I esitatud nõude osas tagaseljaotsuse tegemist. Samuti avaldas hageja, et ta ei ole nõus asja arutamise edasilükkamisega ega ka asjas sisulise otsuse tegemisega kostja I vastu esitatud nõude osas. Kolleegium on
2. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et kui kostja ei ole ilmunud kohtuistungile ja kohtuistungile ilmunud hageja ei taotle asja sisulist lahendamist ega tagaseljaotsuse tegemist, on kohtul sama paragrahvi teise lause järgi kohustus asja arutamine edasi lükata. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde, kuid selgitab, et eelnimetatu kehtib üksnes olukorras, kui kohtuistungile ilmumata jäänud kostja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi lahendada sisuliselt ilma tema osavõtuta või kui kostja ei ole olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostjal ei ole kohtuistungile ilmumise kohustust, välja arvatud juhul, kui kohus on teda kohustanud

§ 346

lg 1 järgi ilmuma isiklikult kohtuistungile.

§ 413

lg 3 p 3 järgi ei tohi kohus teha tagaseljaotsust, kui kohtuistungile ilmumata jäänud kostja oli nõus asja kirjaliku menetlusega või asja lahendamisega tema osavõtuta. Järelikult ei oleks eelnimetatud juhtudel mõistlik lükata kostja kohtuistungile ilmumata jätmise korral kohtuistungit edasi, sest kostja ei ilmuks eeldatavasti kohtuistungile ka järgmisel korral, ilma et talle tekiks sellest mingeid negatiivseid tagajärgi. Seetõttu reguleeribki

§ 410

teine lause kolleegiumi arvates vaid olukorda, kus ei esine

§ 413lg 3 p-s 3 nimetatud takistust tagaseljaotsuse tegemiseks.

Maakohtu

1. novembri
2. a kohtuistungi protokollist (III kd, lk 62) nähtub, et kostja I on telefoni teel kohtule avaldanud, et jääb kõikide oma seisukohtade juurde ega taotle asja arutamise edasilükkamist. Seega oli kostja I nõus asja läbivaatamisega ilma tema osavõtuta ning maakohus võis, sõltumata hageja taotluse puudumisest, asja sisuliselt lahendada juhul, kui esinesid muud

§-s 414 nimetatud eeldused. Kolleegium selgitab ühtse kohtupraktika kujundamiseks, et sarnaselt eeltooduga on kohtul õigus asi

§ 414

järgi sisuliselt läbi vaadata ka juhul, kui kohtuistungile on ilmunud vaid kostja ning hagi ei ole võimalik jätta läbi vaatamata

§ 412

lg 1 p-st 1 tulenevalt.

§ 409

lg-s 2 sätestatud kohustus lükata asja arutamine edasi lasub kohtul seega üksnes siis, kui kostja taotlus jätta hagi läbi vaatamata või taotlus teha hagi õigeksvõtul põhinev otsus jäetakse rahuldamata ning kohtuistungile ilmumata jäänud hageja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi lahendada sisuliselt ilma tema osavõtuta või kui ta ei ole olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Samas oleks maakohus pidanud eelnimetatud kohtuistungil lahendama enne asja sisulise läbivaatamise lõppemist määrusega hageja taotluse teha tagaseljaotsus. Selle määruse oleks maakohus saanud teha suuliselt, kandes määruse sisu

§ 464lg 2 teise lause järgi kohtuistungi protokolli.

Tagaseljaotsuse tegemise taotluse kohta tehtavas määruses lahendab kohus küsimuse, kas esinevad tagaseljaotsuse tegemise menetluslikud eeldused (

§ 413lg 3).

Kolleegium märgib veel, et kuna kostja II oli taotlenud samal kohtuistungil asja sisulist läbivaatamist, siis oleks maakohus pidanud pärast hageja taotluse lahendamist lahendama määrusega ka kostja II taotluse. Kuna aga eelnimetatud menetlusõiguse normide rikkumised ei mõjutanud asja sisulise lahendamise tulemust, siis ei anna need rikkumised alust tühistada alama astme kohtute otsuseid. 10. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on menetlusreegleid järgides asjas esitatud tõendeid piisava põhjalikkusega analüüsinud ja neile hinnangu andnud.

§ 688

lg 5 kohaselt Riigikohus ei kogu ega uuri uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei ole dokumentaalse tõendina käsitatav tsiviilasjas. Riigikohus on

1. mail 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 tehtud otsuse p-s 25 leidnud, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võiks kasutada faktiliste asjaolude tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks. Samuti võib eelnimetatud dokumente kasutada dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning lisab, et eelöeldu kehtib ka kriminaalmenetlust lõpetavate määruste jm kriminaalmenetleja lahendite kohta. Praegusel juhul ei ole kohtud tuginenud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud kriminaalmenetleja õiguslikele järeldustele, vaid on koos muude tõenditega hinnanud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvaid järeldusi tunnistajate ülekuulamisel ja muude tõendite kogumisel saadud hinnanguid kriminaalmenetluse esemeks olnud asjaolude kohta.
2. Ekslik on kassaatori etteheide, et ringkonnakohus on jaganud valesti asjaolude tõendamise koormust. Kostjatele hagiavalduses etteheidetud tegude väidetava toimepanemise ajal kehtis ÄS § 315 lg 1 järgmises sõnastuses: "Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt". Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et ÄS § 315 lg 1 selle redaktsiooni järgi pidi aktsiaselts tõendama, et talle on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Alles pärast nende asjaolude tõendamist läheb juhatuse liikmele üle vabandatavuse tõendamise koormus VÕS § 103 lg 1 järgi (vt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22). Eeltoodust tulenevalt pidi hageja tõendama lisaks sellele, et talle on tekitatud kahju, ka kostjate rikkumised ning põhjusliku seose kostjate rikkumiste ja kahju vahel. Kohtute tuvastatud ajaolud puudutavad kostjate kohustuste rikkumise tuvastamist, mitte aga rikkumise vabandatavust. Kohtud on seejuures hinnanud muu hulgas kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ja tunnistajate kriminaalmenetluses ülekuulamise protokolle kui dokumentaalseid tõendeid. Need dokumentaalsed tõendid olid kohtute arvates hageja väiteid kummutavad. Asjas esitatud tõendite alusel ei leidnud kohtute arvates hageja väidetud kostjate rikkumised tõendamist. Hageja ei ole oma tõendamiskoormuse täitmiseks taotlenud kriminaalmenetluses tunnistajatena ülekuulatud isikute ülekuulamist maakohtus.
5. Kassaator heidab kohtutele alusetult ette seda, et need järeldasid Harju Maakohtu
6. juuni
7. a otsusest tsiviilasjas nr 2-05-28, et Tartu mnt 80P kinnistu müük oli seaduslik. Kolleegiumi arvates ei kohaldanud kohtud seda lahendit

§ 457

lg 1 alusel, st et nad ei lugenud praeguses asjas tõendatuks varasemas asjas tuvastatud asjaolusid. Kohtud hindasid eelviidatud kohtuotsust kui dokumentaalset tõendit koos muude tõenditega ning jõudsid järeldusele, et tõendamata on hageja väide kinnistu müümise kohta alla selle turuväärtuse. 13. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb

§ 171lg 1 alusel jätta hageja kanda.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu