RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Ringkonnakohus möönis, et kuna hageja laenuandjana pidi teadma laenusaaja suhtes esitatud pankrotiavaldusest, siis on raske mõista ülekannete majanduslikku sisu, kuid ainuüksi see asjaolu ei anna alust lugeda tehinguid näilikuks. Ka juhul, kui hageja nõude alusena märgitud tehingud oleksid näilikud, puuduks alus jätta hagi rahuldamata. Kostjate väidetest võib järeldada, et hageja varjas näilike tehingutega soovi tekitada nõue pankrotimenetluses. Sellisel juhul võiks kõne alla tulla vajadus kontrollida, kas varjatud tehing ei ole tühine, näiteks heade kommete vastasuse tõttu. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui võlausaldaja esitab pankrotimenetluses nõude tehingu alusel ja selle tunnustamiseks esitatud hagi menetlemisel tuvastab kohus tehingu tühisuse ja alusetu rikastumise, siis on tegemist sama alusega PankrS § 107 mõttes, s.t aluseks ei ole materiaalõiguse norm, millele tuginetakse, vaid faktilised asjaolud. Apellatsioonimenetluses kaebusele ja vastusele lisatud tõendid on tekkinud pärast maakohtu otsust. Kuna tegemist on asjakohaste tõenditega, siis TsMS § 652 lg 2 p 2 ja lg 4 alusel rahuldas ringkonnakohus poolte taotlused ja võttis asja juurde 16. detsembri 2010. a dateeringut kandva tasaarvestusavalduse ja 11. jaanuari 2011. a dateeringut kandva vastuväite avaldusele. Pankrotihalduri soov hageja nõue tasaarvestada viitab sellele, et pankrotihaldur, kes hageja nõudele vastu ei vaielnud, peab hageja nõuet pankrotimenetluses tunnustatud nõudeks. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et esitatud tasaarvestusega ei saa võlasuhet, mille alusel hageja nõude on esitanud, lugeda lõppenuks, kuna esinevad

§-st 200 tulenevad tasaarvestuse piirangud. Kostjad on esitanud tasaarvestusavalduse, milles on esitatud tasaarvestatud nõuete loend. Hageja väitel on tegemist pooleli olevas tsiviilasjas tagasivõitmise nõude esemeks olevate nõuetega. Kostjad ei ole hageja vastuväite ümberlükkamiseks tõendeid esitanud. Asjakohased ei ole väited, et kostjad ei ole teises menetluses osalised ja tegemist ei ole üldtuntud asjaoludega, need ei anna alust muuta kostjate tõendamiskoormust. Ringkonnakohtu arvates ei saa pankrotihaldur pankrotimenetluses

§-s 198 sätestatud avaldusega tasaarvestada nõuet, mille üle toimub tunnustamise vaidlus, nõudega, mille kohta on pooleli tagasivõitmise hagi menetlemine. Tasaarvestamise võimalused pankrotimenetluses sätestab PankrS §

1. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kohtud on valesti jätnud kohaldamata TsÜS §
3. Peamine viga seisneb selles, et laenulepingute näilikkus on jäänud sisuliselt hindamata, kuna ei ole käsitletud laenulepingutele eelnenud rahaülekandeid ja nende õiguslikku sisu. Laenulepingute näilikkus tuleneb sellest, et laenulepingutes näidatud summad ei ole üle kantud laenulepingute alusel, vaid tegemist on varem pankrotivõlgnikult hagejale alusetult üle kantud raha tagastamisega. Koostoimes asjaoludega, et laenulepingute sõlmimisel pidi hageja teadma pankrotivõlgniku vastu esitatud pankrotiavaldusest ja et eraldivõetuna on raske mõista hagejalt pankrotivõlgnikule tehtud ülekannete majanduslikku sisu, annavad muud kostjate esitatud faktilised asjaolud alust järeldada, et laenulepingud on näilikud. Kohtud on kõik TsÜS § 89 lg 1 asjaolude kohta esitatud väited jätnud käsitlemata. Kohtud oleksid pidanud tuvastama tehingu näilikkuse olenemata sellest, et hageja ja pankrotivõlgnik ei kinnitanud tehingute näilikkust. Kohtud on omistanud kostjatele omaksvõtu, mida kostjad ei ole teinud. Kostjad on olnud kogu menetluse kestel seisukohal, et laenulepingutes märgitud raha ei ole saajale üle kantud. Kui ülekandeid tehti, siis need toimusid eesmärgiga tagastada pankrotivõlgnikule viimase tehtud põhjendamatud maksed. Kohtud on valesti kohaldanud

§ 200

. Ringkonnakohus ei ole täpsustanud, millist lõiget ta

§-s 200 silmas peab. Kohus ei ole põhjendanud, miks tasaarvestuse piirangud praegu kohalduvad. Hagi esitamine lähikondsele tehtud maksete tagasivõitmiseks ei takista pankrotihalduril tegemast tasaarvestusavaldust lähikondse nõudega pankrotivõlgniku vastu. See avaldus ei kinnita lähikondse nõude olemasolu pankrotivõlgniku vastu. Juhul kui kohus tuvastab, et lähikondsel puudub nõue pankrotivõlgniku vastu, ei ole kehtiv ka tasaarvestusavaldus, mis eeldab kahe kehtiva nõude olemasolu.

1. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kolleegium kontrollib esmalt kassatsioonkaebuse väiteid ja ringkonnakohtu seisukohti laenulepingute näilikkuse kohta.
4. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool, vt nt Riigikohtu
5. veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse p
7. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Riigikohus on
8. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud mh seda, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Kolleegium märgib, et ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Võlausaldajal on õigus (ja tulenevalt viidatud
9. detsembri
10. a otsusest kohustus) esitada tõendeid selle kohta, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut. Kolleegium selgitab, et tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 ei ole tehtav kohtulahend tehingu tühisuse kohta näilikkuse tõttu kohustuslik tehingu poolele, kes ei olnud nõude tunnustamise hagi menetlemisel menetlusosaline.
11. Kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on jätnud hindamata väidetavatele laenulepingutele eelnenud rahaülekanded ja nende tähenduse lepingute näilikkuse üle otsustamisel. Tehingu näilikkuse hindamisel on väidetavaid laenulepinguid vajalik sisuliselt hinnata (vt otsuse p 12), mitte lähtuda pelgalt formaalsest (laenu)lepingu tekstist ja väidetavalt laenulepingu alusel ülekannete tegemisest. Lisaks maakohtus esitatud argumentidele laenusuhte näilikkuse kohta esitasid kostjad ringkonnakohtule pankrotivõlgniku tasaarvestusavalduse. Selle avalduse kohaselt ei ole pankrotivõlgniku poolt hagejale tehtud ca 24,5 miljoni krooni suuruste maksete kohta raamatupidamise alusdokumente. See tasaarvestusavaldus esitati, kinnitamaks kostjate väidet, et väidetavalt võlgnikule laenatud raha ülekandmisele eelnes võlgniku poolt ca 24,5 miljoni krooni suuruses summas alusetute maksete tegemine hagejale. Nimetatud ülekannete hindamata jätmisega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 5, mis võis kaasa tuua ebaõige lahendi. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tagasi saata samale ringkonnakohtule. Kolleegium märgib täiendavalt, et õige on ka kassatsioonkaebuse väide, et kostjad on omaksvõtnud vaid raha ülekandmise pankrotivõlgnikule, mitte aga seda, et ülekanded tehti laenulepingu täitmiseks. Kostjate vastuväide nõude tunnustamisele seisnebki ju selles, et laenulepingud on näilikud.
12. Asja uuel läbivaatamisel tuleb laenulepingute näilikkuse hindamisel arvestada ka ringkonnakohtu otsuses mainitud asjaolu, et hageja pidi teadma esitatud pankrotiavaldusest ja seega on raskesti mõistetav ülekannete majanduslik eesmärk. Seejuures võib olla oluline seegi, et hagejal ja pankrotivõlgnikul on üks ja sama ainuosanik.
13. Kui asja uuel läbivaatamisel peaks jõutama seisukohale, et laenulepingud on näilikud, siis ei tarvitse sellest iseenesest järelduda, et hagejal on TsÜS § 84 lg 1 kohaselt pankrotivõlgniku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Lepingu tühisuse korral toimub tagasitäitmine vaid juhul, kui esinevad

§ 1028lg-s 1 nimetatud eeldused.

Esmaseks eelduseks on isiku rikastumine. Võimalik on seegi, et väidetavate laenulepingute alusel tehtud maksete eesmärk oli täita summade ülekandmisega osaliselt pankrotivõlgniku alusetust rikastumisest tulenevat nõuet tema vastu ja (või) tekitada samas raha tagastamisega näilik nõue pankrotivõlgniku vastu. Sellisel juhul ei ole toimunud võlgniku rikastumist tühise laenulepingu järgi ja

§ 1028lg 1 jj ei kuulu kohaldamisele.

1. Järgnevalt analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid ja ringkonnakohtu seisukohti tasaarvestusavalduse kohta. Esmalt tuleb silmas pidada, et tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid. Kui hagejal ei ole pankrotivõlgniku vastu nõuet laenulepingute alusel nende näilikkuse tõttu ega ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet (vt otsuse p 15), siis asjas tasaarvestuse küsimust ei teki. Ringkonnakohus on mh leidnud, et tasaarvestamise võimalused pankrotimenetluses sätestab PankrS §
2. Kolleegium märgib, et PankrS § 99 ega muud pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestusavaldust. PankrS § 99 reguleerib võlausaldajate nõuete tasaarvestamist ega ole seetõttu praeguses asjas kohaldatav. Riigikohus on leidnud ka
3. veebruaril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08 tehtud määruse p-s 13, et pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust.
4. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse etteheide, et ringkonnakohus ei ole

§ 200kohaldades täpsustanud, millist lõiget ta selles paragrahvis silmas peab.

Õigusnormi täpseks ja arusaadavaks kohaldamiseks peab kohus õigusnormile viitama täpselt. Vajadusel tuleb viidata ka paragrahvi või lõike punktile, aga ka lausele.

§-s 200 on neli lõiget. Ringkonnakohtu otsuse kontekstist on siiski järeldatav, et ringkonnakohus pidas silmas

§ 200

lg-t 4.

§ 200

lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Nimetatud lõike tähendust on Riigikohus analüüsinud 16. juunil 2010 tsiviilasjas nr 3-21-59-10 tehtud otsuses. Viidatud otsuse p-s 10 on Riigikohus leidnud, et

§ 200

lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud). Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

1. Riigikohus on eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10 tehtud otsuses (p 11) lühidalt käsitlenud ka viidatud menetluse hageja väidet, et ühes teises tsiviilasjas lahendatakse samade poolte vahel samal alusel sama nõuet, kui nõue, millel põhineb viidatud menetluse kostja tasaarvestuse vastuväide. Riigikohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et teises tsiviilasjas lahendatakse sama nõuet, mida kostja kasutas tasaarvestuseks. Nimetatud lahendist järeldub, et vaidluse korral peab ka selle asja hageja tõendama, et teises kohtuasjas vaieldakse sama nõude üle, mille esitas tasaarvestuseks pankrotivõlgnik ja millest tulenevalt kostjad väidavad, et hageja nõue on lõppenud. Ringkonnakohus on üldsõnaliselt viidanud pooleliolevale menetlusele tagasivõitmise hagis, kuid sellest viitest ei selgu, mille kohta ning millisel alusel on tagasivõitmise hagi esitatud.
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks ei ole tasaarvestus

§ 200lg 4 järgi praegusel juhul lubatud.

Ringkonnakohus ei ole kontrollinud, milliseid vastuväiteid on hageja tasaarvestusavaldusele esitanud - kas need välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude (pankrotivõlgniku alusetust rikastumisest tulenev nõue selle kohtuasja hageja vastu) maksmapaneku. Seega on

§ 200lg-t 4 valesti kohaldatud.

Samuti ei saa kolleegiumi arvates tasaarvestust ega sellele tuginemist iseenesest takistada teine kohtumenetlus. Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kontrollida ja hinnata, kas ja millised on hageja vastuväited pankrotivõlgniku tasaarvestusele, kas need vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ja kui leitakse, et tasaarvestust välistavad asjaolud puuduvad, hinnata pankrotivõlgniku tasaarvestatud nõude tõendatust. 20. Teise väidetava kohtumenetluse kohta, mis ringkonnakohtu hinnangul välistab tasaarvestuse lubatavuse, märgib kolleegium järgmist. Arvestades selle otsuse p 17 teises lõigus märgituga, et

§ 200

lg 4 järgi ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud), võib ringkonnakohtul osutuda vajalikuks arvestada tasaarvestust käsitledes mh järgnevat. Kui pankrotivõlgnik on tasaarvestanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude praeguse asja hageja vastu (tl 52 ja 121) ja tagasivõitmise hagi esemeks (või ka pankrotivõlgniku alusetust rikastumisest tuleneva hagi esemeks) on samad rahalised maksed, mis pankrotivõlgnik tegi väidetavalt alusetult ja millel rajaneb tasaarvestusavaldus, siis oleks pankrotivõlgniku nõue lõppenud tasaarvestusavalduse nimetatud ulatuses ja selles osas ei saaks ei pankrotivõlgniku tagasivõitmise ega alusetust rikastumisest tulenevat hagi rahuldada. Kui tagasivõitmise hagi ei rahuldataks, siis see ei välistaks iseenesest alusetust rikastumisest tuleneva nõuda maksmapanekut tasaarvestusega.

§ 200

lg 4 kohaseks vastuväiteks võiks olla nt see, et pankrotivõlgnik ei ole hagejale neid ülekandeid teinud.

1. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu kindlaks määrata sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
2. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjatele tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu