RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 108 p 8 alusel alates

1. veebruarist 2005 K. Afanasjeva teenistussuhte kriminaalasja eeluurimise ajaks.
2. Maksu- ja Tolliameti peadirektor vabastas
3. märtsi
4. a käskkirjaga nr 1319-K

§ 85lg 1 p 5 ja § 118 alusel K.

Afanasjeva distsiplinaarkaristusena teenistusest. Käskkirja kohaselt seisnes süütegu maksukohustuslaste esitatud andmete avaldamises ilma vastava nõusolekuta ning MTA infosüsteemi rakenduste ja teenistusalase info teenistusülesannetega mitteseonduvas kasutamises.

1. K. Afanasjeva esitas
2. aprillil 2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist ja teenistusse ennistamist ning sunnitult teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Tallinna Halduskohus peatas
3. aprilli
4. a määrusega haldusasja menetluse kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni kriminaalasjas nr
5. Viru Maakohus mõistis
6. septembri
7. a otsusega kriminaalasjas nr 1-05-1705 K. Afanasjeva KrMS §-st 301 ja § 309 lg-st 2 juhindudes õigeks ning kohtuotsus jõustus.
8. Tallinna Halduskohus rahuldas
9. juuli
10. a otsusega K. Afanasjeva kaebuse osaliselt. Halduskohus tühistas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja ennistas kaebaja viivitamatult teenistusse. Kohus leidis, et MTA määras distsiplinaarkaristuse ennatlikult süüdistuse põhjal, millest prokurör kohtumenetluses loobus. Distsiplinaarkaristuse määramine oli kohtu hinnangul õigusvastane ka seetõttu, et see määrati ajal, mil ametniku teenistussuhe oli peatunud ning käskkirjast ei tulene, millistel kaalutlustel valiti rangeim võimalikest karistustest. Taotluse teenistusest sunnitult puudutud aja eest 517 059 krooni väljamõistmiseks rahuldas kohus osaliselt ja mõistis MTA-lt kaebaja kasuks ajavahemiku
11. märts 2005 kuni
12. juuni 2009 eest välja 100 195 krooni. Halduskohus leidis, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamõistetava tasu arvestamisel tuleb sellest maha arvata töötasu, mida kaebaja sai pärast teenistusest vabastamist teistelt tööandjatelt. Kohus mõistis proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osale MTA-lt K. Afanasjeva kasuks välja menetluskulu 17 000 krooni.
13. K. Afanasjeva palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles tema kaebus jäeti osaliselt rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Apellant soovis teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmist kogu taotletud ulatuses ja leidis, et puudub õiguslik alus

§ 135

lg 1 alusel välja mõistetavast hüvitusest teistelt tööandjatelt saadud töötasu mahaarvamiseks. Apellant taotles halduskohtu otsuse tühistamist ka menetluskulude väljamõistmise osas ja palus mõista tema kasuks halduskohtus kantud menetluskulud kogu ulatuses, s.o 27 500 krooni.

1. MTA apellatsioonkaebuses paluti muuta halduskohtu otsust teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõistetud tasu osas ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus mõistis põhjendamatult kogu teenistusest puudutud aja (
2. märtsist 2005 kuni
3. juunini 2009) eest tasu välja MTA-lt. Olukorras, kus isiku teenistusest puudumine ei ole otseselt tingitud vaidlustatud käskkirjast, vaid ta on ametist kõrvaldatud kohtumääruse alusel, pole apellandi arvates alust teenistusest sunnitult puuudutud aja eest tasu väljamõistmiseks teenistusandjalt. MTA
4. märtsi
5. a käskkirja nr 1319-K tühistamise tulemusena taastus senine olukord ja endiselt oli õiguslikult siduv MTA
6. veebruari
7. a käskkiri, millega peatati K. Afanasjeva teenistussuhe kuni kriminaalasja menetluse lõppemiseni. MTA hinnangul ei ole põhjendatud tasu väljamõistmine vastustajalt ajavahemiku eest
8. märts 2005 kuni
9. september 2008, st ajavahemiku eest kuni õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumiseni. MTA leidis, et õiguspärane on vastustajalt tasu väljamõistmine alates
10. septembrist 2008 ning tasust tuleb maha arvata summad, mida K. Afanasjevale samal perioodil maksid teised tööandjad.
11. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
12. veebruari
13. a otsusega MTA apellatsioonkaebuse täies ulatuses ning tühistas halduskohtu otsuse perioodi
14. märts 2005 kuni
15. september 2008 (kuni õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumiseni) eest välja mõistetud tasu osas. Ringkonnakohus mõistis MTA-lt K. Afanasjeva kasuks 17 414 krooni ajavahemiku
16. september 2008 kuni
17. juuni 2009 eest, alates õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumisest kuni halduskohtu poolt teenistusse ennistamiseni. K. Afanasjeva apellatsioonkaebuse rahuldas ringkonnakohus menetluskulude väljamõistmise osas, kuid jättis rahuldamata osas, mis puudutas teise tööandja poolt makstava töötasu mahaarvamist

§ 135lg 1 alusel välja mõistetavast tasust.

Ringkonnakohus pidas teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel oluliseks eristada ajavahemikku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamisest kuni õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumiseni, mil teenistussuhe oli peatatud kriminaalasja eeluurimise ajaks (st

1. märts 2005 kuni
2. september 2008) ning ajavahemikku alates õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumisest (
3. september 2008 -
4. juuni 2009). Kuigi kohus tühistas vaidlustatud käskkirja ja ennistas ametniku teenistusse, kehtis kuni õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumiseni kriminaalasja määrus, mille alusel teenistussuhe peatati. Reaalselt saanuks K. Afanasjeva teenistuses olla alates õigeksmõistva otsuse jõustumisest kriminaalasjas. Kohus leidis, et kuni selle ajani teenistusest puudutud aja eest ei saa saamata jäänud töötasu välja mõista MTA-lt

§ 135

lg 1 alusel, kuna teenistusest eemalolekut sel ajavahemikul ei tinginud teenistusest vabastamise käskkiri. Nimetatud perioodi eest saaks teenistusest sunnitult eemal olnud ametnik riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 alusel ja selles sätestatud tingimustel nõuda kriminaalasja menetlejalt õiglase hüvitise maksmist, kui talle esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse läbiviimisega kaasnenud piirangud osutuvad isiku põhiõigusi erakordselt piiravateks.

§ 135

lg 1 alusel välja mõistetav tasu ei ole käsitatav otsese hüvitisena ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest, vaid teenistusse ennistamine kui õiguskaitsevahend on suunatud sellele, et ametnik saaks tagasi ametikoha, millel ta soovib töötada ja kust ta oli sunnitud puuduma temast sõltumatutel põhjustel ning tal jäi saamata töötasu vastavas ulatuses. Sätte eesmärki arvestades on põhjendatud

§ 135

lg 1 alusel väljamõistetavast tasust maha arvata ebaseaduslikult vabastatud ametniku poolt samal perioodil teistelt tööandjatelt saadud tasu, mida ta ei oleks teenistuses olles saanud. Vastasel korral võimaldaks nimetatud alusel töötasu väljamõistmine alusetut rikastumist. K. Afanasjeva poolt halduskohtu menetluses kantud kulude osas leidis ringkonnakohus, et kuna kaebus rahuldatakse umbes 75% ulatuses, tuleb samas ulatuses (20 625 krooni) rahuldada ka menetluskulude väljamõistmise nõue. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kassatsioonkaebuses palub K. Afanasjeva tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti välja mõistmata saamata jäänud töötasu ajavahemiku 9. märts 2005 kuni 24. september 2008 eest. Teha uus otsus, millega mõista MTA-lt kassaatori kasuks

§ 135lg 1 alusel välja ajavahemikul 9.

märts 2005 kuni

1. juuni 2009 saamata jäänud töötasu 517 059 krooni. Kassaator taotleb uue otsuse tegemist ka menetluskulude väljamõistmise osas ning palub rahuldada tema taotlus menetluskulude hüvitamiseks täies ulatuses, s.o 27 500 krooni. Kassaator leiab, et kuna ametniku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine MTA
2. märtsi
3. käskkirja nr 1319-K alusel on kohtumenetluses tunnistatud seadusevastaseks ja käskkiri tühistatud, on kogu teenistusest sunnitult puudutud aja (ka
4. märtsist 2005 kuni
5. septembrini 2008) eest tasu maksmise kohustus MTA-l. Kassaator on ka seisukohal, et puudub õiguslik alus

§ 135

lg 1 alusel väljamõistetavast tasust teiste tööandjate poolt makstud töötasu mahaarvamiseks. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu varasem praktika (halduskolleegiumi

1. novembri
2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-41-99), mille kohaselt võib väljamõistetava tasu hulgast maha arvata vaid seaduse või muu akti alusel ebaseadusliku vabastamise tõttu makstava hüvitise, kuid mitte eraõigusliku tööandja poolt makstava töötasu
3. Maksu- ja Tolliamet palub kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. MTA peab õigeks ringkonnakohtu järeldust, et MTA on kohustatud maksma saamatajäänud tasu vaid ajavahemiku eest, mis järgneb õigeksmõistmisele kriminaalmenetluses. Kaebaja teenistusest puudumine kuni õigeksmõistva kohtuotsuseni ei olnud otseselt tingitud vaidlustatud käskkirjast, vaid tema teenistussuhe oli seni peatunud KrMS § 141 ja

§ 108p 8 alusel.

Vastustaja peab põhjendatuks arvestada

§ 135lg 1 alusel tasu väljamõistmisel ka teiste tööandjate poolt makstud töötasu.

Erinevalt

§ 135

lg-s 2 sätestatud õiguskaitsevahendi eesmärgist, milleks on hüvitus ebaseadusliku teenitusest vabastamise eest, on esimeses lõikes sätestatu eesmärgiks tagada isikule vaid töötasu, mis jäi vastustaja ebaseadusliku tegevuse tõttu saamata.

1. Riigikohtu halduskolleegium peatas
2. oktoobri
3. a määrusega K. Afanasjeva kassatsioonkaebuse menetluse kuni otsuseni Riigikohtu üldkogu menetluses olevas haldusasjas nr 33-1-15-10, milles on tekkinud vaidlus seoses KrMS § 141 alusel ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamisega. Kolleegium leidis, et käesoleva haldusasja lahendamiseks on olulised Riigikohtu üldkogu seisukohad nimetatud asjas, kuna mõlema kassatsioonkaebuse aluseks olevad vaidlused tulenevad sarnastest õigussuhetest. Riigikohtu üldkogu
4. augusti
5. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-15-10 jäeti Riigiprokuratuuri kassatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-09-202 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a otsuse ja Tallinna Halduskohtu
8. mai
9. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuste põhjendusi. Sama otsusega tunnistati kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses hüvitamise regulatsiooni puudumine põhiseadusega vastuolus olevaks.
10. septembri
11. a määrusega uuendas kolleegium haldusasja menetluse TsMS § 361 lg 1 alusel seoses menetluse peatamise asjaolude äralangemisega. Vastavalt TsMS § 361 lg-le 4 jätkub uuendatud menetlus sealt, kus see pooleli jäi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Vaidlus apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes puudutab vaid sunnitult teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmist

§ 135lg 1 alusel.

Asjas ei ole enam vaidlust teenistusest vabastamise õiguspärasuse ega teenistusse ennistamise üle. Kolleegium võtab esmalt seisukoha, millise ajavahemiku osas on kaebajal nõudeõigus teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu saamiseks Maksu- ja Tolliametilt (I) ja seejärel käsitleb

§ 135lg 1 alusel makstava tasu kujunemist (II).

Kolleegium selgitab ka kohtusse pöördumise võimalust kriminaalmenetluses õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks perioodi eest, mil ametnik on sunnitud teenitusest puuduma seoses tema ametist kõrvaldamisega KrMS § 141 alusel (III). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse taotlused ja otsustab väljamõistetavate menetluskulude jaotuse (IV). I 13.

§ 135

reguleerib nõudeõigust ebaseaduslikult teenistusest vabastamisel.

§ 135

lg 1 sätestab: "Ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest." Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga.

1. Asjas ei ole vaidlust selles, et Ida-Viru Maakohus andis KrMS § 141 alusel
2. veebruari
3. a määrusega kriminaalasjas nr 04913000104 loa K. Afanasjeva ametist kõrvaldamiseks ning sellest ajendatuna peatas MTA
4. veebruari
5. a käskkirjaga nr 1147-K

§ 108p 8 alusel alates 12.

veebruarist 2005 tema teenistussuhte eeluurimise ajaks (I kd, tl 81). Vaidlust pole ka selles, et MTA vabastas

1. märtsi
2. a käskkirjaga nr 1319-K K. Afanasjeva distsiplinaarkaristusena teenistusest
3. märtsist 2005 (st ajal, mil teenistussuhe oli kriminaalasjas tehtud määrusest tulenevalt MTA käskkirjaga juba peatatud) ning
4. juuli
5. a otsusega tühistas halduskohus nimetatud käskkirja ja ennistas K. Afanasjeva viivitamatult teenistusse. Selles osas ei ole kohtuotsust edasi kaevatud.
6. Pooled on seisukohal, et MTA-l on kohustus maksta sunnitult teenistusest puudumisega seonduvalt tasu ajavahemiku eest alates õigeksmõistvast kohtuotsusest kuni teenistusse ennistamiseni (
7. september 2008 kuni
8. juuni 2009). Vaidlust ei ole, et nimetatud ajavahemikul oli teenistusest puudumise aluseks hiljem seadusevastaseks tunnistatud MTA
9. märtsi
10. a käskkiri nr 1319-K. Poolte vahel on erimeelsused selles, kas MTA-l on kohustus

§ 135

lg 1 alusel maksta tasu ka ajavahemiku eest alates teenistusest vabastamisest kuni õigeksmõistva kohtuotsuseni. MTA leiab, et sel ajavahemikul ei tinginud ametniku teenitusest puudumist üksnes teenistusest vabastamise käskkiri, vaid kaebaja suhtes kohaldus ka KrMS § 141 ja

§ 108p 8 alusel teenistussuhte peatamine.

16. Nimetatud alustel teenistussuhte peatumise ajaks ei ole kehtivas õiguses sätestatud palga säilitamist ega muu hüvitise maksmist. KrMS § 141 ja

§ 108

p 8 alusel teenistussuhte peatumise ajal ei viibi ametnik teenistusest eemal asutusest olenevatel põhjustel. Ka seoses

1. juulini 2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi §-s 129 ette nähtud uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamatajäänud töötasu või hüvitise nõudega on kolleegium leidnud, et sel põhjusel saamata jäänud töötasu või hüvitise, millega loetakse hüvitatuks ka isiku saamatajäänud töötasu, väljamaksmise küsimus ei kuulu avaliku teenistuse seaduse reguleerimisalasse ja vastavat nõuet ei saa esitada asutuse vastu (
2. aprilli
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-01).
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

§ 135lg 1 alusel tasu väljamõistmine MTA-lt põhjendatud aja eest, mil K.

Afanasjeva poleks asutuse tahtest sõltumata saanud teenistussuhtes olla, st aja eest, mil ta oli kriminaalmenetluse määruse alusel ametist kõrvaldatud. Ringkonnakohus on teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu nõude lahendamisel võtnud aluseks õigeksmõistva kohtuotsuse kuupäeva. Ringkonnakohtu arvates on tasu väljamõistmine asutuselt põhjendatud ajavahemiku eest alates õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumisest, mil langesid ära teenistussuhte peatumise aluseks olnud asjaolud ja ametnik oleks saanud jätkata teenistussuhet, kui seda poleks takistanud hiljem ebaseaduslikuks osutunud teenistusest vabastamise käskkiri.

1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et MTA on K. Afanasjeva teenistussuhte
2. veebruari
3. a käskkirjaga nr 1147-K peatanud eeluurimise ajaks. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Põhimõtteliselt tekib ametnikul teenistussuhte peatamise käskkirja kehtivuse lõppedes alus teenistusse naasta koos kõigi sellega seonduvate õiguste ja kohustustega, sh õigusega saada töötasu. Kõnealusel juhul seadis MTA teenistussuhte peatumise kestuse sõltuvusse eeluurimise lõppemisest ning alates K. Afanasjeva kohtu alla andmisest puudus teenistussuhte peatumist sätestav teenistusalane akt. Selle käskkirja õiguspärasuse üle pole vaidlust olnud ning kolleegiumil puudub võimalus praeguses menetluses seda ka hinnata. Viru Maakohtu
4. augusti
5. a määrusest, millega K. Afanasjeva anti kohtu alla süüdistatavana KarS §-de 157 ja 189 järgi, ei nähtu, et kohus oleks võtnud seisukoha ametist kõrvaldamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise jätkumise osas. KrMS §-st 263, mis reguleerib kohtu alla andmise määruse sisu, ei tulene küll, et määruses tuleks käsitleda kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamise jätkumist. Praegusel juhul poleks see ka määrav, kuna K. Afanasjeva oli kohtu alla andmise ajaks juba
6. märtsi
7. a käskkirja alusel teenistusest vabastatud. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et K. Afanasjeval tekkis teenistusest sunnitult puudumise aja eest tasu osas nõudeõigus MTA vastu kohtueelse menetluse lõppemisest ja kohtu alla andmisest (Viru Maakohtu
8. augusti
9. a määrus) ning seega tuleb MTA-lt K. Afanasjeva kasuks välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud ajavahemiku
10. august 2005 kuni
11. juuni 2009 eest. II 19.

§ 135

lg 1 sätestab, et ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Asjas on vaidlus selle üle, kas nimetatud alusel tasu väljamõistmisel tuleb arvesse võtta töötasu, mida teenistuja sunnitult teenistusest puudumise ajal sai teistelt tööandjatelt. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

§ 135

lg 1 alusel väljamõistetav tasu ei ole käsitatav otsese hüvitisena ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest, vaid teenistusse ennistamine kui õiguskaitsevahend on suunatud sellele, et ametnik saaks tagasi ametikoha, millel ta soovib töötada ja kust ta oli sunnitud puuduma temast sõltumatutel põhjustel ning tal jäi saamata töötasu vastavas ulatuses. Sätte eesmärki arvestades on ringkonnakohtu arvates põhjendatud

§ 135

lg 1 alusel väljamõistetavast tasust maha arvata ebaseaduslikult vabastatud ametniku poolt samal perioodil teistelt tööandjatelt saadud tasu, mida ta ei oleks teenistuses olles saanud. Vastasel korral võimaldaks nimetatud alusel töötasu väljamõistmine alusetut rikastumist. 20. Erinevalt

§ 135

lg-s 1 nimetatud tasust on sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud hüvituse suurus seotud selgesõnaliselt ametipalgaga ja sättest tuleneb üheselt, et hüvitus on kuue kuu ametipalga suurune.

§ 135

lg 1 ega ükski teine norm ei sätesta detailsemalt, mida mõista selles lõikes nimetatud tasu all ega ava tasu olemust. Kolleegiumi senisest praktikast nähtuvalt saab tasuks

§ 135

lg 1 tähenduses, mida isikul on õigus saada ebaseadusliku teenistusest vabastamise tõttu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, olla töötasu, mis sunnitud eemalviibimise tõttu jäi saamata. Kolleegiumi varasema praktika (11. oktoobri 1999. a määrus asjas nr 3-3-1-35-99, p 3 ja 1. novembri 1999. a määrus asjas nr 3-3-1-41-99, p 4) kohaselt on

§ 135

eesmärk anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta. Tasu suuruse osas on kolleegium lahendis asjas nr 3-3-1-41-99 (p 4) jõudnud järeldusele, et väljamõistetav tasu ei tohi olla väiksem ebaseaduslikult vabastatud ametniku enda või tema asemele võetud ametniku ametipalgast. 21. Seadusest ei tulene, et

§ 135

lg 1 alusel välja mõistetava tasu suurust mõjutaks teenistusest sunnitult puudutud ajal teiste tööandjate makstud töötasu või isiku muud sissetulekud. Teenistusest puuudutud ajal teiselt tööandjalt saadud palga arvessevõtmise osas

§ 135lg 1 kohaldamisel ei ole Riigikohus seni seisukohta võtnud.

Kolleegium on

§ 135lg 1 alusel tasu välja mõistes (nt 17.

novembri

1. a otsus asjas nr 3-3-1-74-03 ja
2. juuni
3. a otsus asjas nr 33-1-37-09) märkinud, et kuna Riigikohtul puudub piisav teave väljamõistetava summa täpsustamiseks, tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu suurus kindlaks teha vastustajal. Täpsemaid juhtnööre, sealhulgas viiteid mahaarvamiste tegemise võimalusele ei ole Riigikohus seejuures andnud.
4. Vaidlust ei ole selles, et kehtivas õiguses ei leidu selgesõnalist õiguslikku alust, mis võimaldaks

§ 135

lg 1 alusel makstavast tasust, mis kolleegiumi viidatud praktika kohaselt kujutab endast eemalviibimise tõttu saamata jäänud töötasu, muude tasude mahaarvamist. Võrdluseks võib siinkohal tuua töölepingu seaduse § 108, mis näeb üheselt ette, et töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral, kui töösuhe jätkub, võib makstavast hüvitisest maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud. Seejuures võimaldab viidatud säte otsustajale diskretsiooniruumi. Sõnastades

§ 135

lg 1 eesmärgi (halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-3-1-35-99 ja nr 3-3-141-99), pole kolleegium väljendanud selgelt seisukohta, kas selles sättes nimetatud tasu väljamõistmine on oma olemuselt hüvituslik või karistuslik või võib täheldada mõlemaid elemente kombineeritult. Hiljem märkis kolleegium

1. jaanuari
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-10 (p 13) seoses kaebaja põhjendatud huvi määratlemisega, et nimetatud tasu on käsitatav kahjuhüvitisena. TLS §-st 108 nähtuvalt hõlmab kahju, mis tekib töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral olukorras, ka saamata jäänud töötasu. Samas on aga sätestatud teiste tööandjate makstud tasu arvessevõtmiseks selge õiguslik alus.
3. Kolleegium möönab, et põhimõtteliselt on

§ 135

lg 1 alusel tasu väljamõistmise puhul tegemist kahju hüvitamisega, kuid see säte reguleerib kahju hüvitamise erijuhtu, mille puhuks ei ole seadusandja näinud ette hüvitise vähendamise või välja mõistmata jätmise võimalust, aluseid ega põhimõtteid. Nende tuletamine vastava õigusliku regulatsiooni puudumise korral poleks üldjuhul kooskõlas avaliku õiguse olemusega. Kolleegium on varem pidanud mahaarvamisi

§ 135

lg 1 alusel makstavast hüvitusest teatud juhtudel küll sätte eesmärgile viidates võimalikuks. Kolleegiumi arvates pole sätte eesmärgiga kooskõlas tasu väljamõistmine aja eest, mil kohtuistung oli edasi lükatud põhjusel, et kaebaja mõjuvate põhjusteta ei ilmunud kohtuistungile (vt

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-35-99). Kooskõlas sätte eesmärgiga tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast kolleegiumi praktika kohaselt (
3. novembri
4. a määrus asjas nr 3-3-1-41-99) maha arvata ka hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel. Kõnealuse kaasuse puhul oli Kohtla-Järve linna põhimääruses ette nähtud hüvitis volikogu esimehe ametist vabastamise korral. Esimesel juhul tingis mahaarvamise kaebaja süüline käitumine menetlusõiguste kuritarvitamise näol. Teisel juhul aga eriregulatsiooni olemasolu, mis sätestas selgesõnaliselt hüvitise maksmise ametist vabastamise olukorras. Kolleegiumi hinnangul pole praeguse vaidluse puhul võimalik välja tuua kirjeldatud juhtumitega võrreldavaid erandlikke asjaolusid, mis võiksid välistada

§ 135lg 1 alusel tasu maksmise või tingida selle vähendamist.

Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et teistelt tööandjatelt töötasu või muude samaväärsete tasude saamine (nt tasu ettevõtlusest) ei ole omane ainult olukorrale, kus ametniku teenistussuhe on lõppenud, vaid kooskõlas

§-dega 72 ja 73 võib ametnik samaaegselt teenistuses olekuga töötada ka teise tööandja juures või tegelda ettevõtlusega. Selle eristamine, milline osa tasudest on saadud seetõttu, et ametnik oli sunnitud eemal viibima oma senisest teenistuskohast ja millist osa võinuks ta saada ka samaaegselt teenituses olekuga, ei pruugi olla üheselt selge. 24. Eelnevale tuginedes ei pea kolleegium põhjendatuks ringkonnakohtu seisukohta, et

§ 135

lg 1 alusel välja mõistetava tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta teenitusest sunnitult puudutud ajavahemikul teiste tööandjate makstud töötasu. III 25. Periood, mille eest K. Afanasjeva soovis saamata jäänud töötasu väljamõistmist, hõlmab nii ajavahemikku, mille osas peab kolleegium võimalikuks saamatajäänud töötasu väljamõistmist

§ 135lg 1 alusel Maksu- ja Tolliametilt (11.

august 2005 -

1. juuni 2009), kui ka kriminaalasjas tehtud määruse alusel ametist kõrvaldamise aega, mille eest kolleegium ei pea võimalikuks saamatajäänud töötasu käesoleva haldusasja raames välja mõista (
2. märts 2005 -
3. august 2005). Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole seni tuvastatud, kas ametist kõrvaldamine oli õiguspärane või õigusvastane. Kolleegium soovib siinkohal märkida, et Riigikohtu üldkogu leidis
4. augusti
5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-10, et PS §-st 32 tuleneb riigi kohustus hüvitada ka õiguspärase ametikohalt kõrvaldamisega põhjustatud varaline kahju, kui omandipõhiõigust on riivatud erakordselt intensiivselt. Üldkogu leidis samuti, et kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses ning et sellise regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele (p-d 62 ja 63). Üldkogu tunnistas kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses hüvitamise regulatsiooni puudumise PS §-dega 11, 14, 15 ja 32 vastuolus olevaks ning lähtus eelmärgitud haldusasjas ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamise otsustamisel PS §-st
6. IV
7. Eelnevale tuginedes tuleb K. Afanasjeva kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning halduskohtu otsuse teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu ning menetluskulude väljamõistmise osas ja teeb asjas uue otsuse millega mõistetakse MTA-lt K. Afanasjeva kasuks välja tasu teenitusest sunnitult puudutud aja eest ajavahemiku
8. august 2005 -
9. juuni 2009 eest vastavalt käesoleva otsuse II osas väljendatud põhimõtetele. Kaebus jääb rahuldamata ajavahemikul
10. märts 2005 -
11. august 2005 teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu nõudes. K. Afanasjevale väljamõistetava summa täpne suurus tuleb välja arvutada Maksu- ja Tolliametil.
12. HKMS § 93 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust K. Afanasjeva taotles halduskohtult teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist ja teenistusse ennistamist ning tasu väljamõistmist kogu teenitusest sunnitult puudutud aja eest alates
13. märtsist 2005 kuni
14. juunini
15. K. Afanasjeva on taotlenud kohtumenetluses kantud õigusabikulude (27 500 krooni) väljamõistmist vastustajalt. Halduskohtu otsus on jõustunud osas, millega tühistati MTA
16. märtsi
17. a käskkiri nr 1319-K ning ennistati kaebaja teenistusse. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb K. Afanasjevale välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud ajavahemiku
18. august 2005 -
19. juuni 2009 eest, kusjuures nimetatud tasu arvutamisel ei tule arvesse võtta teenistusest puudutud ajal saadud tasu teistelt tööandjatelt. Kohtumenetluse lõpptulemusena rahuldatakse tasu nõue umbes 45,5 kuu ulatuses ning jäetakse rahuldamata 5 kuu ulatuses. Samuti on rahuldatud tühistamisnõue ja nõue kaebaja teenistusse ennistamiseks. Kolleegium leiab, et arvestades kaebuse rahuldatud ja rahuldamata jääva osa ulatust, tuleb kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldada 95% ulatuses. Seega tuleb Maksu- ja Tolliametilt K. Afanasjeva kasuks välja mõista 26 125 krooni ehk 1669 eurot ja 69 senti. Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 ls 1 alusel tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld