Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-52-10 1. Nõustun kolleegiumi enamusega selles,

§ 135

lg 1 alusel teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstav tasu on olemuselt hüvitis tekitatud kahju eest. Nõustun ka varasemas praktikas ning praeguses otsuses väljendatud seisukohaga,

§ 135

lg-s 1 makstava hüvitise eesmärgiks on anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta. Ma ei nõustu aga sellega, et teiselt tööandjalt saadud tasu ei saa ATS § 135 lg 1 alusel väljamõistetavast tasust maha arvata või tasaarvestada. Põhjendan oma seisukohta järgmiselt. 2. Kolleegiumi enamus on lähtunud sellest,

§ 135

lg 1 ega ükski teine kehtiva õiguse säte ei näe ette õiguslikku alust, mis võimaldaks ATS § 135 lg 1 alusel makstavast tasust muude tasude mahaarvamist. On tõsi, et seadus ei näe selgesõnaliselt ette võimalust ATS § 135 lg 1 alusel makstavast tasust teistel alustel saadud tasude, sealhulgas teistelt tööandjatelt saadud palga ja muude summade tasaarvestamist. Ometi on kolleegium varasemas praktikas, mille juurde on jäädud ka praeguses asjas, pidanud ATS § 135 lg 1 eesmärgile viidates võimalikuks ATS § 135 lg 1 alusel makstavast hüvitisest maha arvata hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel. Samuti on kolleegium varasemas praktikas pidanud võimalikuks mitte välja mõista tasu ATS § 135 lg 1 alusel aja eest, mil kohtuistung oli edasi lükatud põhjusel, et kaebaja mõjuvate põhjusteta ei ilmunud kohtuistungile. Ka nendel juhtudel ei olnud seaduses ette nähtud selgesõnalist alust, mis võimaldanuks kolleegiumil niisuguse seisukohani jõuda. Arvan, et kui seaduse alusel makstud hüvitiste mahaarvamist sai põhjendada ATS § 135 lg 1 eesmärgiga, siis peaks selle eesmärgi ja kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega saama põhjendada ka seda, miks tuleb ATS § 135 lg 1 alusel väljamõistetavast hüvitisest tasaarvestada teiselt tööandjalt saadud töötasu. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud. Enamat ei tohiks kahju hüvitamine isikule anda. 3. Märgin, et nii kehtiv avaliku teenistuse seadus kui ka 1. juulist 2009 kehtivuse kaotanud töölepingu seadus tuginevad oma regulatsioonides suuresti omaaegsele töökoodeksile. Viimase § 222, piirates tööle ennistamise korral väljamõistetava tasu suurust kolme kuu keskmise palgaga, ei nimetanud võimalust tasaarvestada ennistamise korral väljamõistetavast palgast muid summasid. Omati tasaarvestati toonase juurdunud praktika kohaselt tööle ennistamisel väljamõistetavast palgast juba väljamakstud vallandustoetus, töötasu teises organisatsioonis ning ajutise töövõimatuse toetus, mida maksti sunnitult töölt puudutud perioodil. Pole alust arvata, et avaliku teenistuse seaduse koostamisel ei lähtutud toonasest praktikast, mis oli kooskõlas § 222 eesmärgi ja kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega. On eelduspärane, et avaliku teenistuse seaduse vastuvõtmisel ei peetud silmas seda,

§ 135

lg 1 alusel mõistetakse kogu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ilma igasuguste ajaliste piiranguteta välja kogu palk, võtmata arvesse sellel ajavahemikul teiselt tööandjalt saadud palka.

1. Tähendusväärne on siinkohal, et kehtiva töölepingu seaduse § 108 teine lause annab võimaluse arvata hüvitisest maha osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud. Paragrahvis 108 sätestatakse: "Töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui töösuhe jätkub, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Hüvitisest võib maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud." Seega lähtub kehtiv töölepingu seadus kahju hüvitamise üldpõhimõttest.
2. Teiselt tööandjalt saadud palga tasaarvestamata jätmisel võib ATS § 135 lg 1 kohaldamisel tekkida järgmine olukord. Vabastatud ametnik asub teise tööandja juurde tööle vabastamise päevale järgneval päeval ning pöördub kohe kaebusega halduskohtusse, nõudes teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohtuvaidlused kestavad aasta või paar. Kaebuse esitaja on kohtuistungitele ilmunud ja kasutanud oma menetluslikke õigusi heauskselt. Ka pole tema teenistusest vabastanud ametiasutuse tegevus või tegevusetus kohtumenetluse kestust mõjutanud. Aasta või paar kestnud kohtumenetlus ei ületa üldjuhul kohtumenetluse mõistlikku kestust. Oletame, et sellise hüpoteetilise kaasuse puhul teeb alles Riigikohus otsuse ennistada ametnik teenistusse. Kolleegiumi enamuse toetust pälvinud seisukoha järgi tuleb sel juhul ametiasutuselt välja mõista tasu kogu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Sellest tasust saab maha arvata ainult seaduse alusel makstud hüvitise. Teiselt tööandjalt saadud tasu tasaarvestada ei saa. Selle tulemusena satub teenistusest vabastatud ametnik, kes kohtuvaidluse ajal töötas teise tööandja juures, soodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud teenistussuhte jätkumisel. Arvan, et selline ebamõistlik lahendus pole kooskõlas ATS § 135 eesmärgi ja kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega.