RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-47-11 2. novem

§ 1

kohaselt vaadatakse tsiviilasi läbi tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eraõigussuhtest tulenevaks vaidluseks on ka töösuhtest tulenevad vaidlused. Halduskohus leidiski, et käesolevas asjas on tegemist töövaidlusega; 2) kaebuse esitaja seisukohtadest võib aru saada selliselt, et avaliku teenistuse seadusest tulenevalt tuleks ta tagasiulatuvalt alates 9. septembrist 2008 lugeda olevaks avalikus teenistuses ning Kemikaalide Teabekeskus ja Terviseamet on rikkunud tema õigusi, jättes teda (tagasiulatuvalt) ametnikuna teenistusse nimetamata. Kaebuse esitaja seisukohad on mõneti vastuolulised, sest arvates end juba olevat seadusest tulenevalt avalikus teenistuses, vaidlustab ta temaga töölepingu lõpetamise Terviseameti poolt ning nõuab enda ametisse nimetamist; 3) 29. detsembri 2010. a määruses, millega lahendati kaebuse esitaja määruskaebust haldusasjas nr 310-2030, tuvastas ringkonnakohus järgmist:

1. a)T. Titma asus 9. septembril 2008 tööle Sotsiaalministeeriumi haldusalas olnud Kemikaalide Teabekeskuses mürgistusravi- ja ennetusküsimuste nõustajana ja allkirjastas samal päeval õe ametijuhendi. Töösuhte kohta sõlmiti käsundusleping kuni 31. detsembrini 2008. 2. jaanuaril 2009 sõlmiti uus käsundusleping kuni 31. detsembrini 2009. Leping lõppes tähtaja möödumisel;
2. b)Tervishoiuamet, Tervisekaitseinspektsioon ja Kemikaalide Teabekeskus ühendati alates 1. jaanuarist 2010 Terviseametiks;
3. c)T. Titma esitas 12. jaanuaril 2010 töövaidluskomisjonile avalduse taotlusega tuvastada tal Terviseametiga tähtajatu töölepinguline suhe ning kohustada Terviseametit tema töölepingut edasi täitma. Töövaidluskomisjon rahuldas 18. märtsi 2010. a otsusega nr 9.4-02/243/10 T. Titma avalduse, tuvastas T. Titma töötamise Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevas Terviseametis tähtajatu töölepingu alusel 9. septembril 2008 sõlmitud töölepingu tingimustel, kohustas Terviseametit T. Titma töölepingut viivitamata edasi täitma ning mõistis Terviseametilt T. Titma kasuks välja töö mitteandmise tõttu saamata jäänud töötasu. Samas märkis töövaidluskomisjon, et T. Titma töötamine Sotsiaalministeeriumi haldusalas olnud Kemikaalide Teabekeskuses oli vaadeldav ATS § 1 lg 1 mõttes avaliku teenistusena, sest töölepingu alusel töötavad riigiasutuses ATS §-s 7 nimetatud abiteenistujad ja §-s 8 nimetatud koosseisuvälised teenistujad, kes võetakse teenistusse määratud ajaks nimetamise või töölepingu alusel ametniku või abiteenistuja niisuguste ülesannete täitmiseks, millel ei ole alalist iseloomu, kuid asjas esitatud tõenditest nähtub, et T. Titma poolt tehtud töö oli Kemikaalide Teabekeskuses ja on ka Terviseametis alalise iseloomuga. Terviseametis jäi alles Mürgistusteabekeskus, selle koosseisus on ka alates 1. jaanuarist 2010 T. Titma tööülesannetega spetsialist;
4. d)T. Titma ega Terviseamet töövaidluskomisjoni otsust maakohtus ei vaidlustanud; 4) ringkonnakohus avaldas töövaidluskomisjoni otsuse suhtes 29. detsembri 2010. a määruses järgmisi seisukohti:
5. a)töövaidluskomisjon tuvastas, et kaebaja töötas Terviseametis tähtajatu töölepingu alusel 9. septembril 2008 sõlmitud töölepingu tingimustel, ning kohustas Terviseametit kaebaja töölepingut viivitamata edasi täitma. Seega oli kaebaja töösuhe töölepinguline, mitte teenistussuhe. Kumbki menetlusosaline ei ole töövaidluskomisjoni otsust maakohtusse edasi kaevanud, seega on otsus jõustunud ja täitmiseks kohustuslik (individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 25 lgd 1 ja 2). Seejuures on töövaidluskomisjoni otsus siduv ka kohtule, sest ITVS § 25 lg 1 kolmanda lause järgi on kohus asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Töövaidluskomisjoni jõustunud otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustikuga (TMS) sätestatud korras (ITVS § 26 lg 2), mis tähendab, et jõustunud töövaidluskomisjoni otsuse puhul on tegemist täitedokumendiga TMS § 2 lg 1 p 7 mõttes;
6. b)töövaidluskomisjoni otsuses tehtud viide selle kohta, et kaebaja töötamine Sotsiaalministeeriumi haldusalas olnud Kemikaalide Teabekeskuses oli vaadeldav ATS § 1 lg 1 mõttes avaliku teenistusena, ei ole asjakohane, kuna töövaidluskomisjon ei saa tuvastada avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumist. Selline pädevus on halduskohtul. Kui töövaidluskomisjon asus seisukohale, et tegemist ei olnud töölepingulise, vaid teenistussuhtega, tulnuks tal kaebaja avalduse vastuvõtmisest keelduda ja asja menetlus lõpetada (ITVS § 15 lg 1 p 4). Kuivõrd töövaidluskomisjon tegi sellise viite otsuse põhjendavas osas, mitte otsuse resolutsioonis, siis ei ole sellel viitel/märkusel siduvat õiguslikku tähendust, sest siduv saab olla vaid otsuse resolutsioon;
7. c)kuna töövaidluskomisjon on käesolevas asjas esitatud kaebuses näidatud perioodi osas teinud õiguslikult siduvalt kindlaks kaebaja ja Terviseameti vahel töösuhte ning kohustanud Terviseametit kaebajaga töösuhet jätkama, pole halduskohtul võimalik sama suhet teisiti kvalifitseerida ega kohustada vastustajat T. Titmat teenistusse nimetama. Halduskohtu pädevuses ei ole töövaidluskomisjoni otsuste sisuline läbivaatamine ega õigusvastasuse tuvastamine; 5) ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde ning lähtub sellest, et kaebuse esitaja ja Kemikaalide Teabekeskuse ja Terviseameti vahel ei ole ega ole olnud avaliku teenistuse suhet; 6) osas, milles kaebuse esitaja vaidlustab tema töölepingu lõpetamist Terviseameti poolt, leidis halduskohus õigesti, et tegemist ei ole halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, vaid töövaidlusega. Selles osas oli kaebuse tagastamine HKMS § 11 lg 4 alusel põhjendatud; 7) kaebuse ülejäänud nõuded võib kokku võtta taotlusteks kohustada Terviseametit kaebuse esitaja ametnikuna (tagasiulatuvalt) teenistusse nimetama (selline kohustamistaotlus hõlmab ka teenistusse nimetamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist, sest haldusakti andmiseks kohustamise õiguslikuks eelduseks on vastava tegevusetuse või keeldumise õigusvastasus) ning kohustada Terviseametit kaebuse esitajale tagantjärele välja maksma teenistussuhtest tulenev tasu; 8) kaebuse nendes nõuetes tagastamisel ei saanud halduskohus HKMS § 11 lg-le 4 tugineda. Need nõuded ei tulene töösuhtest, mistõttu ei ole nende lahendamiseks pädeva kohtu määramisel tähtsust sellel, et kaebuse esitaja ja Kemikaalide Teabekeskuse, hiljem Terviseameti vahel oli töösuhe. Vaidlus selles, kas isik tuleks nimetada ametisse avaliku teenistuse seaduse alusel ja kas tal on selle seaduse alusel õigus nõuda riigiasutuselt teenistussuhtega kaasnevaid tagatisi (sh töötasu), on iseloomult avalik-õiguslik. Isik ei saa pöörduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras hagiga maakohtu poole nõudega kohustada teda ametisse nimetama ametikohale riigiteenistuses, nagu halduskohus 17. veebruari 2011. a määruses temale sisuliselt on soovitanud; 9) samas kuulub kaebus nende nõuete osas tagastamisele HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel, mille kohaselt tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Riigikohtu 22. juuni 2010. a määruse asjas nr 3-3-1-20-10 p 10 kohaselt on võimalik viidatud normi kohaldamisala laiendada ka ilmselgelt perspektiivitutele kaebustele ehk juhtudele, kus soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Ka haldusasjas nr 3-10-2030 esitas kaebuse esitaja nõude Terviseameti kohustamiseks kaebuse esitaja ametisse nimetamiseks. 29. detsembri 2010. a määruses leidis ringkonnakohus selle kohta, et kuna töövaidluskomisjon on kaebuses näidatud perioodi osas teinud õiguslikult siduvalt kindlaks kaebaja ja Terviseameti vahel töösuhte olemasolu ning kohustanud Terviseametit kaebajaga töösuhet jätkama, pole halduskohtul võimalik sama suhet teisiti kvalifitseerida ega kohustada vastustajat kaebuse esitajat teenistusse nimetama; halduskohtu pädevuses ei ole töövaidluskomisjoni otsuste sisuline läbivaatamine ega õigusvastasuse tuvastamine. Ringkonnakohus jääb sama seisukoha juurde käesolevas määruses. Samal põhjusel ei saa olla perspektiivikas ka ametisse nimetamisega kaasnev tagantjärele töötasu nõue; 10) määruskaebuses märgitud nõudeid moraalse kahju hüvitamiseks seoses 8. septembri 2010. a konverentsil mitteosalemisega ja leppetrahvi maksmiseks ringkonnakohus ei käsitle. Selliste nõuetega kaebust ei ole halduskohtule esitatud ja halduskohus ei ole sellist kaebust vaidlustatud määrusega tagastanud. Seepärast väljuvad need nõuded käesoleva määruskaebemenetluse piirest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. T. Titma esitas määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused. Määruskaebuses väidetakse järgmist: 1) ringkonnakohtu määrusel puuduvad allkirjad; 2) ringkonnakohtu määrusega jäeti halduskohtu määruse resolutsiooni p-st 1 välja sõnad "halduskohtu pädevuse puudumist tõttu HKMS § 11 lg 4 alusel". Seetõttu puudub halduskohtu määruse resolutsioonist kaebuse tagastamise alus. Põhjendavas osas olevad põhistused ja viited ei oma siduvat tähendust, siduv on vaid resolutsioon. Kuna keeldumise alusest tulenevad menetluslikud tagajärjed, siis on halduskohtu muudetud määrus ebaselge ja mittetäidetav; 3) ringkonnakohus jättis jõusse halduskohtu määruse resolutsiooni p 2, mille järgi T. Titmal on õigus pöörduda töösuhtest riigiametis, mida ei ole vormistatud, tuleneva tuvastamiskaebusega avalikõigusliku suhte tuvastamiseks maakohtusse. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tuvastamiskaebus kuulub halduskohtu pädevusse. Seetõttu ei ole resolutsioon arusaadav; 4) vastavalt HKMS § 11 lg-le 1 on kohus enne kohtuasja menetlusse võtmist pädev kontrollima ainult samas lõikes nimetatud asjaolusid. Seadus ei võimalda hinnata tõendeid ega kontrollida sisulisi asjaolusid enne asja menetlusse võtmist. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus tugineda asjas nr 3-102030 tehtud määrusele; 5) ringkonnakohtu määrusest tulenevalt ei saa T. Titma avalik-õigusliku suhte tuvastamiseks pöörduda ei halduskohtusse ega maakohtusse; 6) kohus pole viidanud ühelegi seadusele, millele tuginedes leidis, et T. Titma on töötanud töölepingu alusel. T. Titma on näidanud, et seadusest tulenevalt ei ole võimalik tema töötamine Terviseametis töölepingu seaduse alusel. Ringkonnakohus on viidanud vaid oma määrusele asjas nr 3-10-2030. T. Titmat ei ole tööle vormistatud alates 9. septembrist 2008 ühelgi alusel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Ebeõige on määruskaebuses esitatud väide, et ringkonnakohtu määrusel puuduvad kohtunike allkirjad. Ringkonnakohtu määrusel on kohtukoosseisu kuulunud kohtunike allkirjad (tl 61 pöördel). Seega saab kolleegium anda ringkonnakohtu määrusele sisulise hinnangu. Määruskaebuse lahendamisel arvestab kolleegium Riigikohtu erikogu 16. juuni 2011. a määruses asjas nr 3-2-4-2-11 väljendatud seisukohtadega. Kolleegium ei saa tugineda Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a määrusega asjas nr 3-10-2030 tuvastatule, sest Riigikohtu erikogu tühistas selle määruse 16. juuni 2011. a määrusega asjas nr 3-2-4-2-11. 7. T. Titma sõlmis 9. septembril 2008 Sotsiaalministeeriumi hallatava asutuse Kemikaalide Teabekeskusega käsunduslepingu ja allkirjastas õe ametijuhendi. 1. jaanuaril 2010 moodustati Terviseamet, mille alla läks ka Kemikaalide Teabekeskus. 12. jaanuaril 2010 esitas T. Titma töövaidluskomisjonile avalduse, tuvastamaks tema tähtajatu töölepinguline suhe Terviseametiga ja kohustada Terviseametit tema töölepingut edasi täitma koos töölt eemaloldud aja eest töötasu väljamõistmisega, väites, et ta töötas sisuliselt töölepingu seadusega sätestatud tingimustel, järelikult töölepingu alusel. 18. märtsil 2010 rahuldas töövaidluskomisjon avalduse, tuvastas otsuse resolutsioonis T. Titma töötamise Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevas Terviseametis tähtajatu töölepingu alusel 9. septembril 2008 sõlmitud töölepingu tingimustel, kohustas Terviseametit seda töölepingut viivitamata täitma ning mõistis Terviseametilt T. Titma kasuks alates 1. jaanuarist 2010 välja töö mitteandmise tõttu saamata jäänud töötasu hüvitamiseks 53 tööpäeva keskmise töötasu. Otsuse põhjendavas osas märkis töövaidluskomisjon, et Titma töötamine Kemikaalide Teabekeskuses oli avalik teenistus ATS § 1 lg 1 tähenduses ning et Terviseameti Mürgistusteabekeskuses töötavad alates 2010. a jaanuarist kaebaja tööülesannetega spetsialistid. Töövaidluskomisjoni otsust edasi ei kaevatud. Terviseameti peadirektori 22. oktoobri 2010. a käskkirjaga lõpetati T. Titma töösuhe töölepingu seaduse § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu. Halduskohtule praeguses asjas esitatud kaebusest nähtub, et T. Titma on seisukohal, et ta on 9. septembrist 2008 avalikus teenistuses. 8.1. Kaebuses halduskohtule esitas T. Titma praeguses haldusasjas mitmeid nõudeid. 8.2. Ringkonnakohus asus seisukohale, et osas, milles kaebuse esitaja vaidlustab töölepingu lõpetamist Terviseameti poolt, leidis halduskohus õigesti, et tegemist ei ole halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, vaid töövaidlusega, ning selles osas oli kaebuse tagastamine HKMS § 11 lg 4 alusel põhjendatud. 8.3. Halduskohtule esitatud kaebuse ülejäänud nõuded võttis ringkonnakohus kokku taotlusena kohustada Terviseametit kaebuse esitaja ametnikuna (tagasiulatuvalt) teenistusse nimetama (selline kohustamistaotlus hõlmab ka teenistusse nimetamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist, sest haldusakti andmiseks kohustamise õiguslikuks eelduseks on vastava tegevusetuse või keeldumise õigusvastasus) ning kohustada Terviseametit kaebuse esitajale tagantjärele välja maksma teenistussuhtest tulenev tasu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse nendes nõuetes tagastamisel ei saanud halduskohus HKMS § 11 lg-le 4 tugineda. Need nõuded ei tulene töösuhtest, mistõttu ei ole nende lahendamiseks pädeva kohtu määramisel tähtsust sellel, et kaebuse esitaja ja Kemikaalide Teabekeskuse, hiljem Terviseameti vahel oli töösuhe. Vaidlus selles, kas isik tuleks nimetada ametisse avaliku teenistuse seaduse alusel ja kas tal on selle seaduse alusel õigus nõuda riigiasutuselt teenistussuhtega kaasnevaid tagatisi (sh töötasu), on oma iseloomult avalik-õiguslik vaidlus. Isik ei saa pöörduda tsiviilkohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras hagiga maakohtu poole nõudega kohustada teda ametisse nimetama ametikohale riigiteenistuses, nagu halduskohus 17. veebruari 2011. a määruses temale sisuliselt on soovitanud. Ringkonnakohus oli seisukohal, et T. Titma kaebus nende nõuete osas on õige tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kui perspektiivitu. Kaebuse perspektiivi hindamisel tugines ringkonnakohus ITVS § 25 lg-tele 1 ja 2, millest järeldas, et töövaidluskomisjoni jõustunud otsuse resolutsiooniga tuvastatu on siduv mitte ainult pooltele, vaid ka kohtule, sest ITVS § 25 lg 1 kolmanda lause järgi on kohus asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. 8.4. Kolleegium on seisukohal, et määruskaebuse lahendamiseks on oluline välja selgitada, kas ja millises ulatuses on töövaidluskomisjoni jõustunud otsuse resolutsiooniga tuvastatu halduskohtule siduv. Töövaidluskomisjoni otsuse siduvus halduskohtule seondub tänu ITVS § 25 lg-tele 1 ja 2 otseselt sellega, kas ja millises ulatuses on ühes kohtuasjas tehtud jõustunud kohtuotsuse resolutsioon siduv teises kohtuasjas. 9. HKMS ei reguleeri ka seda, kas ühes kohtuasjas tehtud jõustunud kohtuotsus on siduv ka teises kohtuasjas, kuid sätestab §-s 5, et halduskohus juhindub käesoleva seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine, ning arvestab tsiviilkohtumenetluse sätetest juhindudes halduskohtumenetluse erisusi.

§ 457

lg-s 1 sätestatakse: "Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti."

§ 272

lg-s 1 sätestatakse: "Dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul." Riigikohtu erikogu tõlgendas 27. oktoobri 2009. a otsuses asjas nr 3-2-1-100-08

§ 457

lg-t 1 ja § 272 järgmiselt: "Seoses halduskohtule esitatud tühistamiskaebusega on erikogu seisukohal, et tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks

§ 272tähenduses.

Viidatud säte määratleb dokumentaalse tõendi mõiste, loetledes dokumentaalsete tõendite seas muu hulgas kohtulahendid teistes kohtuasjades.

§ 232

lg-s 1 on sätestatud kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustus ning tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Järelikult on teises kohtuasjas tehtud kohtulahend kasutatav tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas ja selliselt üldkohtule siduv. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada ka tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus." Erikogu otsusest lähtuvalt ei näe kolleegium mõistlikku põhjendust seisukohale, mille järgi üldkohtu jõustunud otsuse resolutsiooniga õigussuhte sisule antud õiguslik kvalifikatsioon ei saa olla kohustavalt siduv halduskohtule. Seepärast on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et üldkohtu otsuse resolutsiooniga tuvastatud asjaolu on

§ 457lg-s 1 sätestatud tingimustel kohustavalt siduv halduskohtule. 10. ITVS § 25 lg-tes 1 ja 2 sätestatakse: "

§-d 456 ja 457) ega ole võrdsustatud kohtulahendi muude osadega, mis

§ 272

lg 2 järgi on dokumentaalseteks tõenditeks kõrvuti teiste dokumentaalsete tõenditega. ITVS § 25 lg 1 kolmas lause on paragrahvi lisatud

1. juunil 2005 vastu võetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 28 p-ga
2. Kuna nimetatud seaduse võttis Riigikogu vastu 73 poolthäälega ja selline häälteenamus vastab põhiseaduse § 104 lg 2 p-ga 14 sätestatud nõudele, siis on selline võrdsustamine toimunud põhiseaduspäraselt.
3. Töövaidluskomisjoni jõustunud otsuse toime ei saa aga piirduda sama vaidlust lahendava kohtuga. Vastasel korral tekiks olukord, kus töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooni vaidlustamata osale tuginev kohtuotsus on

§ 457

lg 1 järgi kohtule siduv, kuid mõni teine kohus võib ignoreerida töövaidluskomisjoni otsust selles osas ning seetõttu teha lahendi, mis on vastuolus töövaidluskomisjoni otsusele tugineva kohtuotsusega. Selline kohtuotsuste konflikt poleks kooskõlas ITVS § 25 lg-ga 2, kahjustaks põhiseaduslike väärtustena eksisteerivat õiguskindlust ja õigusrahu, mille on loonud töövaidluskomisjoni jõustunud otsus, ning koormaks teist menetlusosalist ülemääraselt. Viimatikirjeldatud olukorra loomine ei saanud olla ITVS § 25 lg 1 kolmanda lause kehtestamise eesmärgiks. 13. Nendel põhjendustel on kolleegium seisukohal, et töövaidluskomisjoni jõustunud otsuse resolutsiooniga nagu ka üldkohtu jõustunud otsuse resolutsiooniga tuvastatu on

§ 457lg 1 järgi halduskohtule siduv.

1. Nendel põhjendustel ja arvesse võttes Riigikohtu halduskolleegiumi
2. juuni
3. a määruse asjas nr 3-3-1-20-10 punktis 10 võetud seisukohta, nõustub kolleegium Tallinna Ringkonnakohtuga, et halduskohus saab kohaldada HKMS § 11 lg 31 p 5 ja tagastada kui ilmselgelt perspektiivitu sellise kaebuse, millega taotletakse õigussuhtele teistsuguse õigusliku kvalifikatsiooni andmist, kui andis töövaidluskomisjon oma jõustunud otsuse resolutsiooniga.
4. Halduskohtus on samade poolte vahel võimalik vaielda töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega mittehõlmatud perioodil kestnud õigussuhete üle ning töövaidluskomisjoni otsusega tuvastatu ei välista halduskohtu võimalust anda komisjoni otsuse jõustumisele järgneva perioodi kestel olnud õigussuhetele teistsugune õiguslik kvalifikatsioon. Selle perioodi osas on töövaidluskomisjoni otsus üheks tõendiks. Kaebuses peab selle esitaja ära näitama, miks tuleb töövaidluskomisjoni otsusele järgnenud perioodi käsitada teisiti kui eelnenud perioodi. Kui kaebuse esitaja seda välja ei too, siis võib ka töövaidluskomisjoni otsusele järgneva perioodi osas tulle kõne alla kaebuse tagastamine HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Praegusel juhul võib selliseks perioodiks, mille üle saab halduskohtus vaielda, olla töövaidluskomisjoni
5. märtsi
6. a otsusele järgnenud periood. Kolleegium ei pea võimalikuks praeguses menetlusstaadiumis lahendada küsimust, kas nimetatud perioodi osas on kaebusel eduväljavaateid.
7. Olukorras, kus kaebuse esitaja soovib töösuhte ümberkvalifitseerimist avaliku teenistuse suhteks, pole töölepingu lõpetamiseks antud käskkirja tühistamise nõude tagastamine enne vaidlusalusele õigussuhtele halduskohtus õigusliku kvalifikatsiooni andmist õige. Kui halduskohtus leiab tuvastamist, et tegemist oli avaliku teenistuse suhtega, siis on halduskohus pädev nii tühistama kui ka jõusse jätma töölepingu seaduse alusel antud käskkirja, mis põhineb ekslikul eeldusel, et tegemist on töösuhtega. Käskkirja õiguspärasuse hindamisel on oluline tuvastada, kas oli koondamisolukord, samuti hinnata, kas on järgitud avaliku teenistuse seadusest tulenevaid koondamisnõudeid. Kui aga halduskohus leiab, et tegemist ei olnud avaliku teenistuse suhtega, siis tuleb avalik-õigusliku suhte tuvastamisega seonduvas osas jätta kaebus rahuldamata ning töölepingu lõpetamise käskkirja tühistamise nõude osas halduskohtumenetlus lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel. Halduskohtumenetluse saab lõpetada sama otsusega, millega kaebus jääb rahuldamata. Kolleegium märgib, et ka erikogu
8. juuni
9. a määrusest asjas nr 3-2-4-2-11 nähtub, et erikogu peab halduskohtumenetluses võimalikuks tühistada töölepingu lõpetamiseks antud käskkiri, sest vastasel juhul poleks erikogu saanud asuda seisukohale, et sellise käskkirja tühistamise nõuet ei olnud õige tagastada HKMS § 11 lg 4 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.
10. Kolleegium on seisukohal, et halduskohus ja ringkonnakohus on ennatlikult leidnud, et T. Titma kaebuse selle osa läbivaatamine, mis puudutab töölepingu lõpetamise käskkirja tühistamist, ei kuulu halduskohtu pädevusse, ja tagastanud kaebuse nende nõuete osas HKMS § 11 lg 4 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.
11. Seega tuleb T. Titma kaebus tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel nõuete osas, mis puudutavad
12. märtsile 2010 eelnevat perioodi. Ülejäänud nõuete osas tuleb T. Titma kaebus saata Tallina Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohtu määrus ja ringkonnakohtu määrus tühistatakse. T. Titma määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt seepärast, et kolleegium tagastab T. Titma kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel nõuete osas, mis eelnevad
13. märtsile
15. Kolleegium märgib, et praeguses haldusasjas esitatud T. Titma nõuded võivad kattuda nõuetega, mis T. Titma esitas asjas, mille Riigikohtu erikogu saatis
16. juuni
17. a määrusega asjas nr 3-2-42-11 Tallinna Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kattuvate nõuete puhul tuleb kohaldada HKMS § 11 lg 31 p 3 ja kaebus nende nõuete osas selle sätte alusel tagastada. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld