Obsah (5)

§ 199§ 356§ 209§ 68§ 73

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 199lg 2 p-de 6 ja 7) järgi Tartu Ringkonnakohtu 3.

juuni

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-15098 Meelis Põldemaa kaitsja vandeadvokaat Marina Valge ja Taisto Leeri kaitsja vandeadvokaat Margo Lemetti, kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuur
2. oktoober 2011, kirjalik menetlus
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a kohtuotsus osaliselt: 1.
6. Meelis Põldemaa ja Taisto Leeri süüditunnistamises ning karistamises KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199

lg 2 p-de 6 ja 7) järgi metsamaterjali varguses Mattu-Varese kinnistult, samuti Taisto Leeri karistamises Aeda kinnistult metsamaterjali varguse katses; 1.

1. Meelis Põldemaalt, Taisto Leerilt ja Indrek Jürisaarelt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks 361,74 euro väljamõistmises ning A. S.-i kasuks 53 041,56 euro väljamõistmises.
2. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
3. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a kohtuotsus muutmata.
6. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
7. Määrata Advokaadibüroole Valge & Uiga makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Meelis Põldemaale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 8 (kaheksa) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 35 (kolmkümmend viis) senti.
8. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Kohtumenetluse käigus käesolevaks kriminaalasjaks ühendatud kolmes kriminaalasjas anti lisaks Meelis Põldemaale ja Taisto Leerile kohtu alla ka Kalle Erenvert, Mart Kalmus, Kalver Orgmäe ja Indrek Jürisaar, kuid nende huvides ega vastu kassatsioone ei esitatud.
10. M. Põldemaale esitati süüdistus KrK § 155 lg 2 p-de 1 ja 2 (

§ 356lg 1) ning Kr

K § 139 lg 3 p 1 (

§ 199lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi. 2.1. Kr

K § 155 lg 2 p-de 1 ja 2 (

§ 356lg 1) järgi süüdistati M.

Põldemaad esmalt selles, et ta teostas koos K. Erenverdi, M. Kalmuse ja T. T.-ga viimase nimele vormistatud kinnistutel kasvavate puude mahavõtmisel raietööliste abi kasutades ebaseaduslikku metsaraiet ning tekitas keskkonnale ajavahemikus

1. kuni
2. aastani Otsa ja Tämme kinnistutel kokku 440 300 krooni ulatuses kahju ning ajavahemikus
3. kuni
4. aastani Alakalde, Saariku ja Luige kinnistutel kokku 376 250 krooni ulatuses kahju. M. Põldemaale esitati KrK § 155 lg 2 p-de 1 ja 2 (

§ 356

lg 1) järgi süüdistus samuti selles, et ta tekitas koos eeluurimisel tuvastamata isikutega

1. aasta talvel Võrumaal Haanja vallas Puustuse kinnistul ebaseaduslikku metsaraiet teostades keskkonnale 99 358 krooni ulatuses kahju. 2.
2. KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi süüdistati M.

Põldemaad esmalt selles, et ta varastas koos T. Leeri ja I. Jürisaarega 2002. aasta aprillis Tartu maakonnas Konguta vallas Mattu-Varese maaüksuselt 2185 tihumeetrit A. S.-ile kuuluvat kasvavat metsa koguväärtusega 1 026 570 krooni ning tekitas raielangi koristamata jätmise ja pinnase kahjustamisega keskkonnale kahju kokku 5660 krooni suuruses summas. M. Põldemaale esitati KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi süüdistus ka selles, et ta varastas 2002.

a maikuus Võru maakonnas Haanja vallas Hulaku külas H. T.-le kuuluvalt SulonduA kinnistult 616 tihumeetrit puitu koguväärtusega 250 000 krooni. 3. T. Leerile esitati süüdistus KrK § 155 lg 2 p 1 (

§ 356lg 1), Kr

K § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 (

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3) ning Kr

K § 139 lg 3 p 1 (

§ 199lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi. 3.1. Kr

K § 155 lg 2 p 1 (

§ 356lg 1) järgi esitati T.

Leerile süüdistus selles, et ta teostas koos K. Orgmäega ajavahemikus

1. kuni
2. märtsini 2001 Põlva maakonnas Värska vallas Vaartsi külas A. P.-le kuuluval Mäe I kinnistul kasvavate puude mahavõtmisel raietööliste abi kasutades ebaseaduslikku metsaraiet ja tekitas keskkonnale 161 700 krooni ulatuses kahju. 3.
3. KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 (

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3) järgi süüdistati T.

Leeri esmalt selles, et ta lubas varem varguse toimepannud isikuna koos K. Orgmäega varalise kasu saamiseks pettuse teel M. ja E. T.-le teostada neile kuuluval Põlva maakonnas Põlva vallas Lutsu külas asuval Kudra I kinnistul metsaraiet vastavalt kehtivale seadusele, puidu realiseerida ning tasuda saadavast rahast pärast metsa ülestöötamise eest kokkulepitud tasu ja koorma veokulu mahaarvamist ülejääva summa E. ja M. T.-le. Kavatsemata kinnistu omanikele kogu kokkulepitud raha tasuda, asus K. Orgmäe metsaraiet teostama. Pärast Keskkonnainspektsiooni ning E. ja M. T. sekkumist koostas K. Orgmäe selleks, et tekitada kannatanutes pettekujutlus, et neile makstakse raha vastavalt realiseeritud puidukogustele, 18. juulil 2001 Põlva maakonnas Põlva vallas Lutsu külas E. P. nimelt kasvava metsa raideõiguse võõrandamiseks lepingu, millele märkis, et kohustub teostatava metsaraide eest tasuma E. T.-le 40 000 krooni. Tasunud M. T.-le 4000 krooni, tellis K. Orgmäe koos T. Leeriga eeluurimise käigus tuvastamata isikutelt Kudra I kinnistul 145 männi ja 107 kase raide ning väljaveo ja realiseeris kogu puidu, kuid jättis E. ja M. T.-le ülejäänud 36 000 krooni tasumata. Varjamaks isikut, kellelt E. ja M. T. saaksid raha nõuda, esines T. Leer kannatanute ees juristina, kelle nimi on T. L. ja kes kaitseb nende huve. Kui kannatanud hakkasid pärast puidu realiseerimist teda otsima, varjas T. Leer end kannatanute eest. KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 (

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3) järgi esitati T.

Leerile süüdistus ka selles, et ta tegi koos K. Orgmäega võõra vara saamiseks pettuse teel A. ja R. R.-ile ettepaneku müüa Põlva maakonnas Veriora vallas Viira külas asuva Välba kinnistu 2,4 hektari suurune maatükk. Kui omanikud ettepanekuga nõustusid, lubasid T. Leer ja K. Orgmäe panna tehingu vormistamiseks kinni notariaja, kuid tegelikkuses seda ei teinud, vaid alustasid omanike nõusolekuta ning ülestöötatud puidu eest tasu maksta kavatsemata kinnistul raidetöödega. Kui A. ja R. R. raidetööd peatasid ning K. Orgmäelt selgitust nõudsid, tegi K. Orgmäe kannatanutele ettepaneku sõlmida kinnistu ostu-müügi lepingu eelleping, milleks kutsus nad

1. augustil 2001 Tartu linna ühte baari. Eesmärgiga luua kannatanutes pettekujutlus kavatsusest kinnistu eest kokkulepitav summa tasuda, esitles T. Leer end A. ja R. R.-ile notarina ning esitas neile allkirjastamiseks kinnistu ostu-müügi eellepingu, mille kohaselt kohustus K. Orgmäe tasuma kannatanutele kinnistu eest 30 000 krooni. Samas baaris andis T. Leer A. ja R. R.-ile ettemaksuna üle 3000 krooni, lubades ülejäänud summa tasuda hiljem. Mõne aja möödudes tasus K. Orgmäe A. R.-ile veel 4000 krooni, kuid jättis ülejäänud 23 000 krooni tasumata. 3.
2. KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi süüdistati T.

Leeri esmalt selles, et ta teostas ajavahemikus

1. kuni
2. aprillini 2002 Põlva maakonnas Värska vallas Pattina külas V. H.le kuuluval Aeda kinnistul metsamaterjali varguse toimepanemise eesmärgil R. K. kaasabi kasutades vahendlikult ebaseaduslikku metsaraiet, mille käigus langetati 74,4 tihumeetrit männipalke koguväärtusega 37 745 krooni ja 60 senti ning tekitati keskkonnale 26 198 krooni ulatuses kahju. Vargus jäi lõpule viimata V. H. sekkumise tõttu. T. Leerile esitati KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199

lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi süüdistus samuti selles, et ta teostas ajavahemikul

1. kuni
2. maini 2002 Põlva maakonnas Orava vallas Tamme külas koos I. Jürisaarega Ü. V.-i ja V. T. kaasomandis oleval Lehese kinnistul metsamaterjali varguse toimepanemise eesmärgil R. F.-i kaasabi kasutades vahendlikult ebaseaduslikku metsaraiet, mille käigus langetati 600,6 tihumeetrit metsa koguväärtusega 340 518 krooni ning tekitati keskkonnale 38 970 krooni ulatuses kahju. Vargus jäi lõpule viimata V. T. sekkumise tõttu. T. Leeri süüdistati KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi viimaks ka selles, et ta varastas koos M.

Põldemaa ja I. Jürisaarega

1. aasta aprillis Tartu maakonnas Konguta vallas Mattu-Varese maaüksuselt 2185 tihumeetrit A. S.-ile kuuluvat kasvavat metsa koguväärtusega 1 026 570 krooni ning tekitas raielangi koristamata jätmise ja pinnase kahjustamisega keskkonnale kahju kokku 5660 krooni suuruses summas.
2. Tartu Maakohtu
3. juuni
4. a määrusega lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu kriminaalmenetlus T. Leerile KrK § 155 lg 2 p 1 (

§ 356lg 1) järgi esitatud süüdistuses. 5. Tartu Maakohtu 24. septembri 2010. a otsusega mõisteti M. Põldemaa Kr

K § 155 lg 2 p-de 1 ja 2 (

§ 356lg 1) ning Kr

K § 139 lg 3 p 1 (

§ 199

lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi õigeks ja märgiti, et Eesti Vabariigil tuleb süüdistatavale hüvitada ühe aasta ühe kuu ja üheksa päeva jooksul alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Sama otsusega mõisteti KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi õigeks ka T. Leer. Kr

K § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 (

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3) järgi tunnistas maakohus T.

Leeri aga süüdi ning karistas teda üheaastase vangistusega. Juhindudes

§ 68lg-st 1, arvati eelvangistuses viibitud kolm kuud ja kaheksa päeva T.

Leeri karistusaja hulka ning

§ 73

alusel jäeti lõplik karistus - kaheksa kuud ja kakskümmend kaks päeva vangistust - kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Tsiviilhagidena mõistis maakohus T. Leerilt ja K. Orgmäelt solidaarselt välja 40 000 krooni kannatanu E. T. pärijate kasuks ning 29 050 krooni Eesti Vabariigi kasuks.

1. Tartu Maakohtu
2. septembri
3. a otsuse peale esitasid apellatsioonid T. Leeri kaitsja vandeadvokaat Margo Lemetti, K. Orgmäe ja I. Jürisaare kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kannatanu A. S.-i esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal ning Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ene Timmi. 6.
4. T. Leeri kaitsja vaidlustas T. Leeri süüditunnistamise ja tsiviilhagide rahuldamise ning taotles selles osas maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista T. Leer õigeks ning jätta tsiviilhagid rahuldamata. Alternatiivselt taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist T. Leeri süüditunnistamises üksnes KrK § 143 lg 2 p 2 järgi ja temale mõistetud karistuse kergendamist, lugedes T. Leeri karistuse kantuks eelvangistuses viibimisega. 6.
5. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse M. Põldemaa ja T. Leeri õigeksmõistmise ning M. Põldemaale riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise osas. Tühistatud osas taotles prokurör süüdistatavate süüditunnistamist ja nende karistamist, samuti vaidlustatud kuritegudega seotud tsiviilhagide rahuldamist ning nende tagamiseks M. Põldemaale kuuluva vara aresti alla jätmist. 6.
6. Kannatanu A. S.-i esindaja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist, T. Leeri ja I. Jürisaare süüditunnistamist KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199

lg 2 p-de 6 ja 7) järgi Mattu-Varese kinnistult pärineva metsamaterjali varguses ning süüdistatavatelt solidaarselt A. S.-i kasuks 829 920 krooni väljamõistmist.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a otsus osaliselt, sealhulgas Meelis Põldemaa õigeksmõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199

lg 2 pde 4, 6 ja 7) järgi Mattu-Varese kinnistult pärineva metsamaterjali varguses ning talle eelvangistuses viibitud aja eest hüvitise maksmises. Maakohtu otsus tühistati ka T. Leeri õigeksmõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi Mattu-Varese ja Aeda kinnistutega seotud kuritegudes.

Tsiviilhagidesse puutuvalt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse T. Leerilt ja K. Orgmäelt solidaarselt 40 000 krooni väljamõistmises E. T. pärijate kasuks ning A. S.-i poolt esitatud tsiviilhagi läbivaatamata jätmises. T. Leeri süüditunnistamise ja karistamise KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 (

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 3) järgi Kudra I ning Välba kinnistutega seotud kelmustes jättis ringkonnakohus muutmata. Tühistatud osas tunnistati M. Põldemaa Mattu-Varese kinnistu episoodis süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 (

§ 199

lg 2 p-de 6 ja 7) järgi ning talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära, s.o 639,12 eurot. Arvestanud, et M. Põldemaa viibis eelvangistuses ühe aasta ühe kuu ja üheksa päeva, millele vastab rahalise karistuse 1197 päevamäära, luges ringkonnakohus

§ 68lg 1 alusel M. Põldemaale mõistetud karistuse kantuks eelvangistuses viibimisega. T. Leeri tunnistas ringkonnakohus Kr

K § 139 lg 3 p 1 (

§ 199

lg 2 p-de 6 ja 7) järgi süüdi Aeda ja Mattu-Varese kinnistu episoodides ning mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 500 päevamäära, s.o 1597,79 eurot. E. T. pärijate kasuks mõistis ringkonnakohus T. Leerilt ja K. Orgmäelt solidaarselt välja 2241,06 eurot (s.o 35 065 krooni). Mattu-Varese kinnistu episoodiga seoses mõisteti I. Jürisaarelt, T. Leerilt ja M. Põldemaalt solidaarselt välja 361,74 eurot (s.o 5660 krooni) Eesti Vabariigi kasuks ning 53 041,56 eurot (s.o 829 920 krooni) A. S.-i kasuks. Aeda kinnistu episoodi puutuvalt mõisteti T. Leerilt Eesti Vabariigi kasuks välja tsiviilhagi summas 1674,36 eurot (s.o 26 198 krooni). T. Leeri kaitsja ja prokuröri apellatsioonid rahuldati osaliselt, A. S.-i esindaja apellatsioon täielikult. 7.

1. Seoses M. Põldemaa ja T. Leeri õigeksmõistmisega Mattu-Varese kinnistult pärineva metsamaterjali varguses märkis ringkonnakohus, et asjaõigusseaduse kasutusvaldust reguleerivatest sätetest ega lepingust, millega seati
2. mail 2000 Mattu-Varese kinnistu suhtes sisse 30-aastane kasutusvaldus E. S.-i kasuks, ei tulene E. S.-i õigust kinnistul olnud metsa majandamiseks. Järelikult on alusetu maakohtu etteheide, et jättes E. S.-i tõendiallikana kohtule esitamata, pole võimaldatud küsitleda kõiki isikuid, kes olid õigustatud Mattu-Varese kinnistul asunud puid realiseerima. Lisaks jättis maakohus tõendikogumist alusetult välja tunnistaja T. L.-ile M. Põldemaa äratundmiseks esitamise protokolli ega andnud hinnangut tema ütlustele. Nimelt tundis T. L. äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt M. Põldemaas ära isiku, keda ta nägi Mattu-Varese kinnistu langilt väljaveetud palgiriida juures lauda lähedal autos. Kuna tunnistajat ei kuulatud enne äratundmiseks esitamist äratundmist võimaldavate tunnuste ega iseärasuste osas üle ja ta ei viidanud ka äratundmisel piisavalt konkreetselt tunnustele, mille järgi või millega seoses ta M. Põldemaa ära tundis, leidis maakohus, et kõnealune protokoll tuleb tõendikogumist välja jätta. Ringkonnakohus maakohtu sellise seisukohaga ei nõustunud ja märkis, et T. L. oli äratundmiseks esitamisele eelnenud ülekuulamisel selgitanud, et nägi ainult isiku nägu ja isikut kirjeldada ei oska. Samas märkis tunnistaja, et ta võib isiku ära tunda. Ringkonnakohus asus seisukohale, et see, kui isik ei oska äratundmiseks esitatava objekti eritunnuseid välja tuua, ei tähenda, et teda pole nendes asjaoludes üle kuulatud. Nimelt on ka Riigikohus oma varasemas praktikas märkinud, et äratundmiseks esitamine ei ole automaatselt ebausaldusväärne, kui isik ei nimeta äratundmiseks esitamisel üksikasjalikult, milliste tunnuste järgi ta isiku ära tundis. Samuti pole etteheidetav, kui isik ei ole olnud suuteline kirjeldama nähtut või tajutut detailsemalt ja andma ütlusi äratundmist võimaldavate iseärasuste kohta. Kokkuvõtlikult kinnitavad kriminaalasjas kogutud tõendid nii M. Põldemaa kui ka T. Leeri süüd. 7.
3. Andes hinnangut T. Leeri õigeksmõistmisele katses varastada metsamaterjali Aeda kinnistult, pidas ringkonnakohus esmalt vääraks maakohtu järeldust, et T. Leer ei olnud metsaraide organiseerija ja tema eesmärgiks polnud metsamaterjali vargus. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud viitasid ringkonnakohtu arvates sellele, et T. Leer organiseeris Aeda kinnistul teostatava metsaraide ja oli teadlik, et V. H. nimel olnud metsadokumendid olid võltsitud. Samuti ei tingi T. Leeri õigeksmõistmist see, et teda pole Aeda kinnistuga seoses kohtus küsitletud. T. Leerile Aeda kinnistuga seotud küsimuste mitteesitamine tähendab üksnes seda, et süüdistatava ütlused kui tõend selles episoodis puudub. Arvestanud, et süüdistataval oli võimalik oma selgitusi ja seisukohti soovi korral avaldada ka omal initsiatiivil, leidis ringkonnakohus, et T. Leeri kaitseõigust pole rikutud. 7.
4. Analüüsides maakohtu otsuse õiguspärasust T. Leeri süüditunnistamises seoses Kudra I kinnistuga, märkis ringkonnakohus, et karistusõigusliku hinnangu andmisel süüdistatavate tegevusele pole oluline, kas või millised tsiviilõiguslikud suhted olid T. Leeri ja K. Orgmäe vahel. Kuna maakohus tuvastas kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt, et T. Leer ja K. Orgmäe lõid kannatanutele ühiselt ja kooskõlastatult tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ning said eksimuse tulemusena varalist kasu, on nende süüditunnistamine põhjendatud ja seaduslik. 7.
5. Ringkonnakohus pidas õigustatuks T. Leeri süüditunnistamist ka seoses Välba kinnistuga ja märkis, et süüdistatavad viisid kannatanud eksimusse eesmärgiga viimaste kinnistult saadud metsamaterjalist varalist kasu teenida. Arvestanud, et petmise juures pole oluline tekitatud väärkujutuse intensiivsusaste ja et karistusõiguse teoorias jaatatakse eksimuse olemasolu ka siis, kui petetu on väga kergeusklik või lihtsameelne, leidis ringkonnakohus, et asjaolu, et T. Leer kohtus A. ja R. R.-iga baaris, ei anna alust kahelda kannatanutel tekkinud eksimuses ega süüdistatavate teole antud karistusõigusliku hinnangu õigsuses. Võtnud arvesse, et kriminaalasja kohtueelses menetluses ei esitatud T. Leeri äratundmiseks A. R.-ile ega R. R.-ile, pidas ringkonnakohus asjakohatuks ka etteheidet, et kannatanud pole T. Leeri ära tundnud. Kuna maakohtu otsusest nähtuvad nii mõlema süüdistatava teopanused kui ka tõendid, millistele tuginedes maakohus oma järelduste tegemisel lähtus, ei näinud ringkonnakohus põhjust maakohtu otsuse muutmiseks. 7.
6. Samuti tuvastas ringkonnakohus, et M. Põldemaa sai hiljemalt
7. veebruaril 2003 teada, et talle soovitakse süüdistus esitada ja teda süüdistatavana üle kuulata. Seega hoidis M. Põldemaa kriminaalmenetlusest kõrvale ja järelikult puudub AVVKHS § 1 lg 3 p-i 2 arvestades alus talle eelvangistuses viibimisega tekkinud kahju hüvitamiseks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8. Tartu Ringkonnakohtu
9. juuni
10. a otsuse peale esitasid kassatsioonid M. Põldemaa kaitsja vandeadvokaat Marina Valge ja T. Leeri kaitsja vandeadvokaat Margo Lemetti.
11. M. Põldemaa kaitsja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse kaitsealuse süüditunnistamise osas ja taotleb M. Põldemaa suhtes Tartu Maakohtu
12. septembri
13. a otsuse jõustamist. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 9.
14. Ringkonnakohus pole täitnud kehtivas kohtupraktikas valitsevat nõuet süüdistatava süüküsimuses maakohtust vastupidisele seisukohale asumisel oma otsustust eriti põhjalikult motiveerida. Ringkonnakohtu otsusest puuduvad nii sisuline tõendite analüüs kui ka viited maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigadele, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Samuti ei selgu ringkonnakohtu otsusest, millistele tõenditele tuginedes arvas kohus, et M. Põldemaa pani metsamaterjali varguse toime kavatsetult. 9.
15. Ükski tõend ei kinnita M. Põldemaa seotust Mattu-Varese kinnistuga määral, mis võimaldaks kahtlusteta tuvastada süüdistatava süüd metsamaterjali varguse toimepanemises. Tunnistaja A. L. ütlused on vastuolulised ja pealegi osutas ta M. Põldemaale pelgalt kui metsamaterjali äraveoga tegelenud isikule. Eelnev ei anna alust asuda seisukohale, et metsamaterjali varguse organiseeris M. Põldemaa. 9.
16. Arvestades, et M. Põldemaa lahkus Eestist
17. juulil 2002, olemata teadlik kriminaalmenetlusest või asjaolust, et tulevikus tahetakse talle süüdistust esitada, pole ta kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud. Kuna menetleja ei teatanud M. Põldemaale, et talle esitatakse süüdistus, ei ignoreerinud süüdistatav Eestist lahkudes kohustust mitte lahkuda vastava ametiisiku või kohtu loata oma elukohast. Samuti ei läinud ta pakku ega põgenenud. Eeltoodu tõttu tuleb M. Põldemaale hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju.
18. T. Leeri kaitsja vaidlustab T. Leeri süüditunnistamise ning taotleb Mattu-Varese ja Aeda kinnistutega seotud episoodides Tartu Maakohtu
19. septembri
20. a otsuse jõustamist. Kudra I ja Välba kinnistutega seotud episoodides taotleb kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 10.
21. Ringkonnakohus tõlgendas kasutusvalduse lepingut ja asjaõigusseaduse sätteid vääralt ning kohaldas tsiviilhagi rahuldamisel A. S.-i kasuks materiaalõigust ebaõigesti. Kuna A. S. seadis
22. mail 2000 Mattu-Varese kinnistu suhtes sisse 30-aastase kasutusvalduse E. S.-i kasuks, puudus tal
23. aasta aprillis õigus kinnistult pärineva metsamaterjali majandamiseks. Arvestades, et kasutusvalduse saamise hetkest oli E. S. õigustatud Mattu-Varese kinnistul kasvavat metsa majandama ja langetatud puid ebaseaduslikust valdusest välja nõudma, kahjustati metsamaterjali varguse toimepanemisel tema varalisi õigusi. Seega tulnuks kannatanuna käsitleda E. S.-i. 10.
24. T. Leeri süüditunnistamisel Mattu-Varese kinnistuga seotud episoodis tugines ringkonnakohus ebausaldusväärsetele ja puudulikele tõenditele. Tähelepanuta jäeti nii tunnistaja R. K. ütluste ebausaldusväärsusele osutavad väited kui ka asjaolu, et teised Mattu-Varese kinnistuga vahetult seotud isikud ei teadnud T. Leerist midagi. 10.
25. Tunnistades T. Leeri süüdi Aeda kinnistuga seotud episoodis, jättis ringkonnakohus hindamata tunnistaja A. K. ütluste usaldusväärsuse ega selgitanud, millest pidi T. Leer aru saama, et V. H. nimele vormistatud dokumendid olid võltsitud. Kuna kohtud pole tuvastanud, kust T. Leer võltsitud dokumendid sai, ei piisa kogutud tõenditest tema süüditunnistamiseks. Arvestades, et tavapäraselt võõrandatakse metsakinnistuid vahendajate kaudu ilma et ostja omanikku näeks, puudus metsa ostmisega tegeleval T. Leeril alus arvata, et talle esitati võltsitud dokumendid. 10.
26. Kudra I kinnistuga seotud episoodis jättis ringkonnakohus T. Leeri ja K. Orgmäe vahel sõlmitud lepingud sisuliselt analüüsima ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Arvestades, et kaastäideviijate vahelised tsiviilõiguslikud kokkulepped võivad välistada mõne grupi liikme vastutuse, tuleb kuriteokoosseisu sisustamisel hinnata ka kaastäideviijate omavahelisi suhteid. Nii tundis T. Leer K. Orgmäega sõlmitud lepingute tõttu Mattu-Varese kinnistult pärineva metsamaterjali vastu põhjendatud huvi ja tema suhtlemine kannatanutega on alusetult loetud kaastäideviimist tõendavaks asjaoluks. Kuna T. Leerist ei sõltunud kannatanute ega K. Orgmäe tegevus, ei saanud ta Kudra I kinnistuga seotud kelmuse kaastäideviija olla ega K. Orgmäe lepinguliste kohustuste eest vastutada. 10.
27. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ei piisa T. Leeri süüditunnistamiseks Välba kinnistuga seotud episoodis. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud vastuolusid kannatanute A. ja R. R.-i ütluste vahel ega vastanud kaitsja apellatsioonis sisaldunud väitele, et eellepingut ei sõlmitud Taisto-nimelise isikuga. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et T. Leer kannatanutega kohtus, pole tõendatud, et ta tahtis neile tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust luua. Arvestades, et T. Leeri ei saa K. Orgmäe lepinguliste kohustuste täitamata jätmise eest vastutusele võtta ning kohtuotsustest ei selgu, milles seisnes T. Leeri roll A. ja R. R.-i petmisel, on T. Leer vääralt süüdi tunnistatud. 11.
28. Kassatsioonivastuses peab prokurör ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi M. Põldemaa süüditunnistamisel piisavateks ja veenvateks ning märgib, et süüdistatava huvides esitatud kassatsioonis taotletakse valdavalt tuvastatud faktiliste asjaolude ümberhindamist. Kuna kriminaalasjas kogutud tõendid annavad aluse asuda seisukohale, et M. Põldemaa hoidis kriminaalmenetlusest kõrvale, ei kuulu eelvangistuses viibimisega tekkinud kahju hüvitamisele. Arvestades, et kriminaalasja menetluse venimise tingis see, et ühiselt kuritegusid toimepannud isikud olid tagaotsitavad erinevatel aegadel, pole riik kriminaalasja menetlemisel alusetult viivitanud. 11.
29. Vastuseks T. Leeri huvides esitatud kassatsioonile märgib prokurör, et ka selles kaheldakse tõenditele antud hinnangus. Ringkonnakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis õigesti ja otsust põhjalikult motiveerinud. Puutuvalt E. S.-i ja A. S.-i vahel sõlmitud kasutusvalduse lepingusse juhib prokurör tähelepanu asjaolule, et
30. septembril 2008 kuulati maakohtus kannatanuna üle A. S., kes kinnitas, et ta oli kinnistu omanik ja et ta oli kursis kõigi kinnistul teostatud raietega. Kuna kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus ega kohtulikul arutamisel ei küsitletud A. S.-i kasutusvalduse ega E. S.-i kohta, ei saa pelk lepingu olemasolu olla tõendiks, mis lükkaks ümber A. S.-i ütlused selle kohta, et Mattu-Varese kinnistul oli raiete teostamise õigus üksnes tema isal, kelle tegevusega ta kursis oli. Samuti kinnitas A. S. kohtus, et ebaseadusliku raidega tekitati kahju temale kui metsa omanikule. Eeltoodud põhjustel ei tekita kasutusvalduse lepingu olemasolu kahtlusi M. Põldemaa, T. Leeri ega I. Jürisaare süüs. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium annab kõigepealt hinnangu M. Põldemaa ja T. Leeri MattuVarese kinnistult pärineva metsamaterjali varguses süüditunnistamise seaduslikkusele (I), analüüsib seejärel T. Leeri huvides esitatud kassatsiooni muude väidete asjakohasust (II), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III) ning lahendab viimaks M. Põldemaa kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (IV). I
32. Tühistades M. Põldemaa ja T. Leeri õigeksmõistmise Mattu-Varese kinnistult pärineva metsamaterjali varguses ning tunnistades süüdistatavad selles kuriteos süüdi, ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu seisukohaga süüdistuse tõendamatuse osas. Nimelt oli apellatsioonikohtu arvates jäetud tõendikogumist alusetult välja tunnistaja T. L.-ile äratundmiseks esitamise protokoll, samuti polnud hinnatud T. L. kohtus antud ütlusi. Seoses eeltooduga märgib kolleegium järgmist.
33. Äratundmiseks esitamise protokolli on Riigikohtu varasemas praktikas peetud lubamatuks tõendiks siis, kui äratundmiseks esitamine viiakse läbi enne ülekuulamist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on KrMS § 81 lg-st 1 tuleneva nõude eesmärgiks äratundja järelduste objektiivse kontrollimise ja hindamise tagamine, mille tõttu ei tohi menetlustoimingute järjestusse suhtuda formaalselt. /---/ Ülekuulamist läbi viimata pole menetlejal võimalik nõuetekohaselt selgitada, mida teab isik tõendamiseseme asjaolude kohta ega täiel määral veenduda äratundja väidete objektiivsuses ja tõelevastavuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. juuni
35. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-09, p 11.2). Samuti on Riigikohus juhtinud tähelepanu asjaolule, et kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti. Selle nõude täitmisel saab olla sisuline tähendus, muuhulgas ka kaitseõiguse tagamiseks, üksnes siis, kui on võimalik võrrelda ja hinnata, kas ja kuivõrd on need tunnused, mille alusel objekt ära tunti, samased nende tunnustega, mille oli äratundja talletanud enda mällu varem seoses kuriteosündmusega ja mille alusel ta lootiski objekti ära tunda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. mai
37. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p 10).
38. Täiendavalt selgitab kolleegium, et see, kas äratundmiseks esitamisele eelneva ülekuulamise abil on äratundja edasisi järeldusi võimalik objektiivselt kontrollida ja hinnata või mitte, sõltub ülekuulamise käigus saadud informatsioonist. Kui äratundja ei kirjelda, milliste tunnuste alusel ta loodab objekti ära tunda, pole hiljem võimalik võrrelda, mille põhjal ta äratundmisel objektisamasuse või -erisuse kohta oma järelduse tegi. Seega puudub sisuline erinevus olukordadel, mil äratundja ei osanud objekti äratundmist võimaldavaid tunnuseid kirjeldada ja mil äratundjat objekti tunnuste osas üldse ei küsitletud.
39. Kriminaalasja toimikust nähtuvalt andis T. L.
40. jaanuaril 2003 toimunud ülekuulamisel järgmised ütlused: "
41. a varakevadel toimus Teedla lähistel metsaraie. Mind huvitas langetusmasin ja selle töö. Mina nägin ühel õhtul - pimeda ajal - veel mingeid mehi seal askeldamas. Nägin ainult tema nägu. Kirjeldada ei oska, võimalik et tunnen ta ära. Nägin teda vaid ühe korra." (vt V kd tl 87). Äratundmiseks esitamisel kinnitas T. L., et tunneb fotol nr 2 ära mehe, keda nägi "langilt välja veetud palgiriida juures lauda lähedal autos". Fotol nr 2 oli kujutatud M. Põldemaad. Kuna T. L. ei nimetanud peale soo ühtki muud nähtud isiku tunnust, puudub kolleegiumi hinnangul objektiivne võimalus tema poolt äratundmisel tehtud järelduse kontrollimiseks. Sel põhjusel nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et T. L.-ile äratundmiseks esitamise protokoll pole tõendina lubatav ja tuleb tõendikogumist välja jätta. Tuginedes lubamatule tõendile, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
42. Võttes arvesse, et ringkonnakohus pole selgitanud sedagi, mis T. L. poolt kohtus antud ütlustest annab aluse seostada M. Põldemaad või T. Leeri Mattu-Varese kinnistul toime pandud metsavargusega, rikuti apellatsioonikohtus kolleegiumi hinnangul ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et olukord, kus ringkonnakohus jätab näitamata, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
43. aprilli
44. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-99, p 7). Tartu Ringkonnakohtu
45. juuni
46. a kohtuotsuses nõutavad põhjendused seoses Mattu-Varese kinnistuga puuduvad. Eelneva tõttu tuleb kohtuotsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule.
47. Arvestades, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul teistkordselt vaagida muuhulgas ka A. S.-i tsiviilhagi rahuldamise õiguspärasust, jätab kolleegium seda puudutavatele kassatsiooniväidetele vastamata, kuid juhib seoses kasutusvaldusega tähelepanu järgnevale. AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3 sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal. AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, loodusvilja omanikuks vilja asjast eraldumisel. Pidades silmas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
48. juuni
49. a otsus asjas nr 32-1-51-11, p 16), nähtub kolleegiumi hinnangul asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel saab puude omanikuks kasutusvaldaja. Võimaldamaks tuvastada, kellele metsamaterjali vargusega Mattu-Varese kinnistult kahju tekitati, tuleb tühistatud osas apellatsioonimenetlust korrata seega täies ulatuses. II
50. Vastuseks T. Leeri kaitsja argumentidele, millega vaidlustatakse T. Leeri süüditunnistamine seoses Aeda, Kudra I ja Välba kinnistutega, kordab kolleegium varasemas praktikas märgitut, et tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab KrMS § 362 p-le 2 toetudes üksnes kontrollida, kas kohtud järgisid kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuste põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
51. oktoobri
52. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-11, p 9). 19.
53. Tunnistades T. Leeri süüdi katses varastada Aeda kinnistult pärinevat metsamaterjali, selgitas ringkonnakohus, miks pole võimalik eeldada, et T. Leer ise oma süüd tunnistab. Järelikult puudus maakohtul ringkonnakohtu arvates alus seada T. Leeri süüditunnistamine sõltuvusse sellest, kas kriminaalasjas on kogutud tõendeid, mis tema tahtlust otseselt kinnitavad. Samuti tõi ringkonnakohus välja T. Leeri käitumise objektiivsed asjaolud, mis osutasid kaudselt süüdistatava tahtlusele Aeda kinnistult metsamaterjali varastada. Kuna eeltoodust nähtuvalt juhtis ringkonnakohus tähelepanu nii maakohtus tõendite hindamisel aset leidnud minetusele kui ka tuvastas kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga T. Leeri tahtluse teo tehiolude kaudu, pole ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kassatsioonis väidetakse samuti, et kriminaalasjas kogutud tõenditest ei piisa T. Leeri süüditunnistamiseks seoses Aeda kinnistuga, sest puuduvad andmed selle kohta, kuidas ja kellelt V. H. nimele võltsitud dokumendid T. Leeri valdusesse jõudsid. Arvestades aga, et kaitsja pole selgitanud, kuidas tekitab nimetatud asjaolu tuvastamata jätmine kahtluse T. Leeri süüdiolekus, puudub kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus. 19.
54. Kohtuotsuseid on nõuetekohaselt põhjendatud T. Leeri süü tuvastamisel ka Kudra I kinnistuga seotud kelmuses. Nimelt on neis selgitatud, kuidas T. Leer kannatanud eksimusse viis ning millised tõendid viitavad T. Leeri eesmärgile E. ja M. T.-s tekitatud pettekujutluse teel neile kuuluva vara arvelt kasu saada. Arvestades, et ringkonnakohus põhjendas, miks ei mõjuta võimalikud võlaõiguslikud suhted K. Orgmäega T. Leeri käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut, taotleb kassaator T. Leeri süüditunnistamist vaidlustades sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Eeltoodust lähtudes asub kolleegium seisukohale, et kohtuotsuste tühistamiseks kassatsioonimenetluses T. Leeri süüditunnistamises seoses Kudra I kinnistuga puudub alus. 19.
55. Vaidlustades T. Leeri süüditunnistamist Välba kinnistuga seotud kelmuses, kordab kassaator apellatsioonimenetluses esitatud väiteid, mis on ringkonnakohtu otsuses ammendavate põhjendustega juba kummutatud. Nii on ringkonnakohus juhtinud tähelepanu asjaolule, et maakohtu otsusest nähtuvalt suhtles K. Orgmäe vastavalt süüdistatavate teoplaanile vahetult metsatöölistega ja T. Leeri roll seisnes metsatööde organiseerimises. Samuti esines T. Leer A. ja R. R.-i ees notarina eesmärgiga kannatanute usaldus võita, et metsatööd saaksid Välba kinnistul segamatult jätkuda. Ringkonnakohus rõhutas ühtlasi, et K. Orgmäe ja T. Leeri süüd kinnitavad kannatanute, tunnistajate ja K. Orgmäe ütlused kogumis, ning märkis, et ei tuvastanud A. ja R. R.-i ütlustes vastuolusid, mis seaks kahtluse alla T. Leeri osaluse kelmuse toimepanemises. Arvestades nii ringkonnakohtu otsuses sisalduvaid põhjendusi kui ka asjaolu, et kassaator ei osuta ühelegi kohtute eksimusele tõendite hindamisel, vaid märgib üksnes, et tema arvates kriminaalasjas kogutud tõenditest T. Leeri süüditunnistamiseks ei piisa, leiab kolleegium kokkuvõtlikult, et kohtuotsuste tühistamiseks T. Leeri süüditunnistamises Välba kinnistuga seotud kelmuses puudub alus. III
56. Lähtudes käesoleva otsuse p-dest 16-18 ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 339 lg 1 p-st 7, § 339 lg-st 2, § 361 lg-st 2 ning § 341 lg-test 2 ja 4, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
57. juuni
58. a otsuse osaliselt M. Põldemaa ja T. Leeri süüditunnistamises Mattu-Varese kinnistult pärineva metsamaterjali varguses ning saadab tühistatud osas kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Tagasisaadetud osas tuleb apellatsioonimenetlust korrata täies ulatuses. IV
59. M. Põldemaa kaitsja M. Valge esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks Tartu Ringkonnakohtu
60. juuni
61. a otsusega tutvumise ja kassatsiooni koostamise eest Advokaadibüroole Valge & Uiga summas 230,08 eurot (sh käibemaks 38,35 eurot). Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
62. detsembri
63. a otsuse p-dest 2 ja 16 rahuldada. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi