Obsah (25)

§ 350§ 279§ 285§ 43§ 306§ 344§ 339§ 247§ 249§ 239§ 345§ 172§ 349§ 288§ 266§ 300§ 267§ 2§ 202§ 42§ 48§ 34§ 170§ 318§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 350lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-43-10 tühistati osaliselt Tartu Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a ja Tartu Maakohtu
6. juuni
7. a otsused. Need kohtuotsused tühistati osas, millega R. Paala oli KarS § 386 lg 1 järgi õigeks mõistetud maksuhaldurile valeandmete esitamises maksustamisperioodide mai, juuni, august ja september 2003 kohta käivates OÜ G käibedeklaratsioonides ning maksustamisperioodi detsember 2003 kohta käivas OÜ T käibedeklaratsioonis (vt viidatud otsuse punktid 1.10-1.11). Tühistatud osas saatis Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
8. Pärast maakohtule uueks arutamiseks saatmist kuni maakohtu otsuse tegemiseni kulges kriminaalasja menetlemine kokkuvõtlikult järgmiselt. 2.1
9. augustil 2010 saatis Tartu Maakohus kohtumenetluse pooltele kutse kohtuistungiks, mille toimumise ajaks oli määratud 6.-
10. detsember 2010 ja
11. jaanuar -
12. veebruar
13. Septembri alguses esitasid R. Paala kaitsjad Rein Laid ja Vahur Kivistik kohtule taotlused osade istungipäevade osas kohtuistungi aja edasilükkamiseks, põhjendades seda hõivatusega teistes kohtuasjades ja Advokatuuri koolituspäevadega. Maakohus jättis kaitsjate taotlused rahuldamata, märkides, et kuna süüdistataval on kaks kaitsjat, kelle osavõtt kohtuistungist on takistatud erinevatel päevadel, on süüdistatavale kaitsja tagatud.
14. novembril 2010 esitas advokaat V. Kivistik uuesti taotluse osade kohtuistungite aegade edasilükkamiseks. 2.2
15. oktoobril 2010 esitas R. Paala taotluse kriminaalasja arutamise viimiseks Tartu Maakohtu Tartu kohtumajast Valga kohtumajja. 2.3 Kriminaalasja arutamine kohtuistungil algas
16. detsembril
17. 2.4

§ 279lg-s 3 sätestatud korras R.

Paalale tema õiguste ja kohustuste selgitamisel avaldas süüdistatav, et tal on õiguste osas arusaamatusi. Seejärel esines R. Paala sõnavõtuga, kus ta muu hulgas soovis selgitust, kas tal on käesolevas menetlusstaadiumis õigus pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. R. Paala käsitles ka oma seisukohti seoses enese mittesüüstamise privileegiga ja väitis, et riik on aastast 1996 teadlikult ja tahtlikult tema põhiõigusi rikkunud. Pärast seda, kui kohus oli väljendanud oma seisukohta inimõiguste kohtu poole pöördumise võimaluste kohta ja teinud teatavaks menetlusosaliste nimed, taotles R. Paala vaheaega põhjendusega, et kohus rikkust just praegu tema põhiõigusi ning et siseriikliku õigusega ei saa piirata rahvusvahelist õigust. 2.5 Pärast vaheaega, vastates kohtu küsimusele taandustaotluste kohta, märkis advokaat V. Kivistik, et tal on prokuröri vastu taandus juhul, kui prokurör ei nõustu ennast ise taandama. Oma taotlust põhjendas kaitsja sellega, et prokurör esitas R. Paalale süüdistuse kuriteos, mis oli kaitsja hinnangul aegunud, kusjuures kvalifitseeritud juristina ei saanud prokurör seda teha teadmatusest. Samuti põhjendas kaitsja prokuröri taandumise vajalikkust sellega, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel ei loobunud prokurör osadest süüdistustest ja et ta allkirjastas kassatsiooni ajal, mil tema teenistussuhe oli puhkuse tõttu peatunud. Kaitsja märkis, et kohtu suhtes tal praegu taandust ei ole. Seejärel sõna saanud R. Paala märkis, et hetkel ei ole menetlusökonoomiliselt otstarbekas kohtu suhtes taandust teha. On kahtlused, aga taandamist ei saa teha kergekäeliselt. R. Paala leidis, et prokurör peaks end taandama ja kirjeldas üksikasjalikult seda, kuidas prokurör oma menetluslike sammudega (nt määruskaebuse esitamisega kriminaalasja esmakordsel arutamisel) tema põhiõigusi rikkus. Advokaat R. Laid toetas V. Kivistiku ja R. Paala seisukohta, selgitades miks prokurör pole tema hinnangul objektiivne. Prokurör leidis, et tal ei ole alust taanduda. 2.6 Järgnevalt palus advokaat V. Kivistik läbi vaadata varem esitatud taotluse kriminaalasja arutamiseks Valga kohtumajas (vt käesoleva otsuse punkt 2.2). Kohus avaldas kirjaliku taotluse, kuulas ära prokuröri seisukoha ja otsustas jätkata kohtumenetlust Tartu kohtumajas. 2.7 Seejärel esitas R. Paala Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artle 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-le 49 viidates taotluse lõpetada kohe kriminaalmenetlus ning R. Paala õigeks mõista, samuti tuvastada, et prokurör esitas teadvalt vale süüdistuse. Oma taotlust põhjendas R. Paala mahukas sõnavõtus sellega, et talle etteheidetavad teod ei saa olla kuriteona karistatavad, kuna ta on oma käitumises lähtunud enese mittesüüstamise privileegist. Ühtlasi taotles R. Paala KarS § 3892 ja varem kehtinud KarS § 386 põhiseadusvastaseks ja rahvusvahelise õiguse vastaseks tunnistamist. Maakohus asus seisukohale, et R. Paala taotluse suhtes ei ole võimalik seisukohta võtta enne tõendite uurimist. Samuti saab vaidlustatud karistusseadustiku sätete põhiseaduspärasust hinnata alles pärast tõendite uurimist. 2.8 Prokuröri avakõnele järgnenud kohtu küsimusele, kas süüdistuse sisu on arusaadav, vastas R. Paala eitavalt. R. Paala väitis, et süüdistus on vastuoluline ja sellest pole võimalik aru saada, kas teda süüdistatakse maksude maksmata jätmises või alusetu maksutagastuse esitamises. Samuti avaldas R. Paala arvamust, et teda süüdistatakse jätkuvalt ka tegudes, milles ta on Riigikohtu otsusega asjas nr 3-1-1-43-10 lõplikult õigeks mõistetud. Seepeale luges prokurör süüdistuse selle osa, milles R. Paalat jätkuvalt süüdistati, kohtuistungil ette ja selgitas mitmel korral, et R. Paalat süüdistatakse valeandmete esitamises OÜ G 2003. a mai- kuni septembrikuu käibedeklaratsioonides ja OÜ T 2003. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis. Samuti märkis prokurör, et nende tegude osas, milles R. Paala on jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, ei ole enam võimalik süüdistust menetleda. Vaatamata sellele leidsid kaitsjad, et kuna prokurör ei ole pärast R. Paala osalist õigeksmõistmist koostanud uut süüdistusakti, pole võimalik aru saada, millistes tegudes R. Paalat jätkuvalt süüdistatakse ning kaitseõiguse teostamine on muutunud võimatuks. Advokaat V. Kivistik märkis, et kui prokurör algset süüdistusakti ei muuda, tuleb alustada kohtulikku arutamist kõigi selles kajastatud kuriteoepisoodide osas, sõltumata sellest, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel mõisteti R. Paala osades süüdistusaktis kajastatud tegudes õigeks. Kui prokurör jättis süüdistuse sisu avaldades ette lugemata süüdistuse need osad, milles R. Paala oli kriminaalasja esmakordsel arutamisel õigeks mõistetud, sekkusid nii mõlemad kaitsjad kui ka R. Paala prokuröri esinemisse etteheidetega, et prokurör jätab osa teksti vahele. Lisaks soovisid kaitsjad, et prokurör loetleks uuesti tõendid, millele ta tugineb, ehkki avakõnes oli prokurör seda juba teinud. 2.9

§ 285lg-s 3 nimetatud menetlustoimingu käigus asusid R.

Paala ja tema kaitsjad taotlema R. Paala "rehabiliteerimist" nn

1. episoodi osas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 1.1). Samuti väitsid kaitsjad, et ei ole võimalik asuda tõendeid uurima, kuna asjas pole nõuetekohast süüdistusakti. 2.10 Kohtu otsustusele anda prokurörile õigus asuda tõendeid esitama, reageerisid süüdistatav ja kaitsjad sõnavõttudega selle kohta, et neil ei ole menetluses olnud kohast võimalust taotlusi esitada ja et kohus ei ole kohtuistungi toimumise aegu kindlaks määrates toiminud korrektselt. Süüdistatav ja kaitsjad nõudsid, et neil lubataks käimasolevas menetlusetapis esitada taotlusi, mis puudutavad tõendite kogumist. Maakohus jättis kaitsjate sellise taotluse rahuldamata, märkides, et taotluste esitamise etapp on möödas ja praegu selle juurde tagasi ei pöörduta, samas ei võeta menetlusosalistelt õigust esitada taotlusi kohtuistungi käigus edaspidi. 2.11 Seejärel esitas R. Paala kriminaalasja arutanud kohtuniku vastu taanduse, põhjendades seda sellega, et kohus pole korraldanud eelistungit, pole viinud kriminaalasja arutamist Valga kohtumajja, on jätnud tuvastamata, et KarS § 3892 riivab R. Paala põhiõigusi, on jätnud läbi vaatamata kriminaalasja esmakordsel arutamisel Tartu Ringkonnakohtule esitatud taotluse ega ole tagastanud süüdistusakti prokuratuurile. Nii R. Paala kui ka tema mõlemad kaitsjad esinesid taandamistaotluse toetuseks mahukate sõnavõttudega. Tartu Maakohtu
4. detsembri
5. a määrusega jäeti taandamistaotlus rahuldamata. 2.12 Pärast kohtumenetluse poolte seisukohtade ärakuulamist määras kohus, et kriminaaltoimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid avaldades ei pea prokurör neid tervikuna ette lugema. Kaitsjad, kes kohtu seisukohaga ei nõustunud, vaidlustasid seda järgneva kohtuliku uurimise käigus pidevalt, esinedes korduvalt pikemate sõnavõttudega selle kohta, et prokuröri tegevust ei saa lugeda tõendite avaldamiseks. 2.13
6. detsembri
7. a istungipäeval, ajal, mil prokurör nimetas dokumentaalseid tõendeid, mille avaldamist ta taotles, soovis advokaat V. Kivistik esitada kohtu vastu uut taandamistaotlust, ent kohus keeldus taotlust selles menetlusetapis vastu võtmast. 2.14 Samal istungipäeval, mõni aeg hiljem avaldasid kaitsjad, et R. Paala tervis ei pruugi võimaldada kohtuistungit jätkata ja taotlesid R. Paala tervisliku seisundi kindlakstegemiseks ekspertiisi korraldamist. Kohus kutsus kohtuistungile kiirabi ja lasi kontrollida R. Paala tervislikku olukorda. Tuginedes kiirabikaardile, otsustas kohus istungit jätkata ja jätta kaitsjate taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata. 2.15
8. detsembri
9. a istungipäeva lõpus planeeriti kohtuliku arutamise edasist kulgu. Nii advokaat V. Kivistik kui ka advokaat R. Laid soovisid, et kohtuistungid toimuksid vaid neil päevadel, mil istungil saavad osaleda mõlemad kaitsjad ühiselt ja päevadel, mil üks kaitsjatest on hõivatud, istungit ei toimuks. Kohus leidis, et R. Paala kaitseõigus on tagatud ja kohtulikku arutamist saab jätkata ka ühe kaitsja osavõtul. Kohtu sellele määrusele reageerisid nii R. Paala kui ka tema kaitsja R. Laid sõnavõttudega selle kohta, miks rikub kriminaalasja arutamine vaid ühe kaitsja osavõtul R. Paala kaitseõigust. 2.16
10. detsembri
11. a istungipäeva algul, pärast seda, kui kohus oli määranud jätkata dokumentaalsete tõendite uurimisega, esitas kaitsja R. Laid taotluse kohtulik arutamine edasi lükata, kuna kaitsja V. Kivistik polnud kohtuistungile ilmunud. Taotluse põhjendamiseks esines R. Laid sõnavõtuga, millele järgnes R. Paala pikem sõnavõtt, mis puudutas nii kaitseõiguse rikkumist kui ka käsitlust maksumenetluses kogutud tõendite kasutamisest kriminaalmenetluses. Kuulanud ära kaitsja ja süüdistatava seisukohad, otsustas kohus jätkata dokumentaalsete tõendite uurimisega. Seepeale esitas kaitsja R. Laid kohtu vastu kirjaliku taandamistaotluse, millele kaitsja ja süüdistatav lisasid suulise põhjenduse. Taandamise põhjusena toodi välja see, et kohus pole korraldanud kohtuistungeid selliselt, et tagatud oleks mõlema kaitsja osavõtt kõigist kohtuistungitest. Maakohtu
12. detsembri
13. a määrusega jäeti taandamistaotlus rahuldamata. 2.17 Järgnevalt esitas R. Paala kaitsja R. Laid taotluse nõuda välja maksuhalduri maksutoimik, mis sisaldaks kriminaaltoimikus olevate kinnitatud dokumendikoopiate originaalid. Samuti vaidlustasid süüdistatav ja kaitsja maksumenetluses kogutud dokumentide kasutamise kriminaalmenetluses. Kohus määras, et originaaldokumente maksuhaldurilt välja ei nõuta, avaldatavate dokumentide lubatavus tõendina otsustatakse aga hiljem. 2.18 Samal istungipäeval
14. detsembril 2010, vastates kohtu küsimusele osade prokuröri poolt avaldatud tõendite lubatavuse kohta, esines R. Paala pikema sõnavõtuga, milles märkis muu hulgas järgmist: "Ei ole aru saanud, et midagi olen rikkunud, aga ju ma olen kriminaal. Kandes kari[s]tust, ju ma vangistusega kompenseerin oma varasema tegevuse. Palun mulle määrata 3 aastat vabadusekaotust reaalselt ja lõpetame selle menetluse. Reaalselt 3 aasta[t] minu jaoks [on] see lihtne, saan vanglas kaotada selle ebamäärase olukorra ja pere teab mis ajast mis ajani mind kodus ei ole ja äripartnerid ja sõbrad saavad sel ajal taotleda selle õigusnormi põhiseadusevaseks või rahvusvahelise õiguse vastaseks tunnistamist. /.../ Palun siiralt lõpetada menetlus, mis mõjub tervisele laastavalt ja kui võimalus valida 3 aasta reaalse[t] vangistust või elada elu lõpuni invaliidina, siis valin vangistuse, aga olen kindel, et EIK minu taotluse, mis esitatud eelmise aasta mais-aprillis, nad vaatavad teistkordselt üle selle ja võimalik, et saame teistsuguse otsuse." (XXIV kd, tl 181 pöördel.) Seejärel esitatud kohtu küsimusele, kas ta soovib anda nõusolekut kokkuleppemenetluseks, vastas R. Paala eitavalt, märkides, et ta võtab üldmenetluses süü omaks. R. Paala kinnitas, et soovib menetluse lõppu, sest ta ei taha enam kuulata, mida prokurör räägib. Pärast kohtu täiendavaid menetluslikke selgitusi palus R. Paala vaheaega, et kaitsjaga nõu pidada. Pärast nõupidamist kaitsjatega avaldas R. Paala, et ta nõustub kokkuleppemenetlusega, kuid soovib, et kohus vaataks enne seda läbi tema varasema taotluse tunnistada KarS § 3892 põhiseaduse ja rahvusvaheliste standarditega vastuolus olevaks. Maakohus, kuulates ära kohtumenetluse poolte arvamused, asus seisukohale, et KarS § 3892 ei ole põhiseadusega vastuolus ja puudub alus alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Pärast seda märkis R. Paala muu hulgas järgmist: "Vangla on puhkus võrreldes nõukogude armeega. Kohtumenetlus minu jaoks on raskem karistus. Palun võimaldada kokkuleppemenetlust prokuröriga, 3 päevaga on kokkulepe olemas. Saan pöördud[a] EIK poole vastava taotlusega kontrollida, mis peaks peatama selle asja. Andke võimalus mulle, 3 päeva pärast on asi läbi. Keeldun selles menetluses osalemast, see on farss. /.../ Peate kasutama vastasel korral seaduse karmi jõudu, sest kavatsen lahkuda sellelt istungilt. Andke võimalus süü omaks võtta, mitte üldmenetlust jätkata. Saan oma elu tagasi ja inimese[d] saavad sel ajal suhelda Euroopaga. Kohus tahab tõendeid sisuliselt hinnata, aga kui hakkame tõendeid hindama, siis autos on mul 2 kasti dokumente, siis pean need esitama. A. K.-d kuulan üle 3 kuud ilmselt." (XXIV kd, tl 182 pöördel.) Kohus otsustas jätkata kriminaalasja arutamist üldmenetluses, kuid teha kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks kohtuistungi vaheaeg kuni
15. detsembrini
16. 2.19
17. detsembri
18. a istungipäeva algul avaldas R. Paala järgmist: "oli antud võimalus kokkuleppemenetluseks. Minu allkiri on all. /.../ Täna on tekkinud olukord, kus kaitsjad leiavad, et kokkulepe võib kahjustada minu õigusi oluliselt. Mina nii ei arva. /.../ Tekkinud olukord kus kaitsjad keelduvad kokkuleppest ja ma pean oma kaitsjatest loobuma. Sest vastasel korral saab käsitleda tekkinud olukorda meiepoolse venitustaktikana, et Raivo Paala nõustus ja see võis olla kokkumäng kaitsjatega ja see oligi nn. tsirkus ja ei olnud poolte tahe. Mul on tegelik tahe, leian, et minu arusaamad karistusõigusest ei pea olema sellised nagu prokuröril ja kohtutel. /.../ Kui soovin täna loobuda kaitsjatest ja palun määrata mulle riiklik kaitsja, et saaksin kokkuleppemenetluse lõpuni viia. Ei ole enam Rein Laidi ja Vahur Kivistikuga kliendisuhet. Vahur Kivistik jättis ka täna ilmumata, võimalik, et rikkus ka meie vahelist kliendilepingut /.../ Palun määrata riigi poolt kaitsja. Vello Luike proovisin saada menetlusse, aga ka tema ütles, et kui kaitsjatel sisemine veendumus, et kuritegu ei saanud toimepandud olla, tundub see kummaline, et kui isikul võimalus oma õigusi kaitsta, siis miks võtta süü omaks. /.../ Otsus on tehtud vabatahtlikult. Olen kaalunud seda otsust. Tegin selle sel hetkel kui pidasin seda kõige vajalikumaks. Palun määrata riiklik kaitsja ja saame selle protsessi ära lõpetada täna. Kokkuleppemenetluses otsus jõustub, Ringkonnakohtusse edasi ei kaeba, aga teavitan EIK-t, sest selline õigus mulle anti, et kõigist sammudest, mis vastuolus konventsiooniga tuleb teavitada EIK-d. Võimalik, et EIK leiab, et sellisel kujul on see normaalne, aga see ei ole minu tõlgendada. Mina nõustun ja pean kohtumenetlust oluliselt raskemaks kui 1 aastat reaalset vanglakaristust. See on selgus, see on lõplik, rohkem mulle sellest menetlusest midagi tulla ei saa. Terve mõistuse juures annan endale aru, et lähen reaalselt vangi, aga võrreldes Socratese või Giordano Brunoga, siis minul ainult 1 aasta sisustatud vanglas." (XXIV kd, tl 184.) Kaitsja R. Laid tõdes, et ta ei pidanud võimalikuks R. Paala poolt allkirjastatud kokkulepet allkirjastada, sest kokkuleppemenetluse läbirääkimiste juurest puudus R. Paala teine kaitsja V. Kivistik, kes oli hõivatud varem määratud kohtuistungiga. Lisaks märkis R. Laid järgmist: "Kaldun arvama, et sellest on ette võetud meeleheitlik samm, mis ei vasta ei tema huvidele, mida võib kõrval[t]vaataja ja tema kaitsja eeldada ja sellise kokkuleppe allkirjastamine ei vasta ka Raivo Paala vabale tahtele. Raivo Paala avaldas, et seoses sellega, et ma keeldusin kokkulepet allkirjastamast, et ta loobub oma mõlemast kaitsjast - Vahur Kivistikust ja minust ja palub määrata endale kokkuleppel kaitsja. Tulenevalt sellest ei jää mul muud üle kui avaldada kohtule, et tulenevalt Raivo Paala loobumisest, kuna tal on õigus vabalt valida kaitsjaid endale, see on kohtule avaldatud tema tahe tulenevalt

§ 43

lg 1, siis momendist, kus Raivo Paala tegi vastava tahteavalduse kohtule, mul ja arvan ka, et Vahur Kivistikul puuduvad volitused Raivo Paala edasiseks kaitsmiseks." (XXIV kd, tl 184 pöördel.) Prokurör avaldas, et kokkulepe ei ole tema eesmärk ja et kokkuleppemenetluse läbirääkimised on toimunud üksnes süüdistatava taotlusel. Prokurör tegi ettepaneku jätkata kohtulikku uurimist ja üldmenetluse vaheaegadel kokkuleppemenetluse läbirääkimisi, tehes ühtlasi kohtule ettepaneku määrata R. Paala kaitsjaks senine valitud kaitsja R. Laid, kuna see võimaldaks kohtulikku uurimist jätkata. Andes arvamust prokuröri osutatud ettepaneku kohta, märkis R. Paala muu hulgas: "/.../ Kummardus minu kaitsjatele, nad on olnud suureks abiks mulle, aga meie õiguskäsitlus ja elufilosoofia on vastuolus. /.../ Ma ei nõustu Rein Laidiga, et see [kokkuleppemenetluse kohaldamine] pole Raivo Paala vaba tahe. On küll." (XXIV kd, tl 186.) Samal päeval, s.o 13. detsembril 2010 tegi kohus määruse, millega taotles Eesti Advokatuurilt R. Paalale riigi õigusabi korras kaitsja määramist. Määruses märgiti, et kuna R. Paala on oma valitud kaitsjatega sõlmitud kokkuleppest loobunud, pole tal enam kohtumenetluses kaitsjat. Seetõttu tuleb talle

§ 43lg 2 p 3 alusel kaitsja määrata.

2.20

1. detsembril 2010 esitas R. Paala Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kirjaliku taotluse kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Taotluses märkis R. Paala, et ta on jätkuvalt
2. detsembril
3. a esitatud kokkuleppega nõus ega pea vajalikuks enam läbirääkimistel osaleda. R. Paala kinnitas, et tema määratud kaitsja on alates samast päevast vandeadvokaadi vanemabi V. Luik, kellega R. Paala palus prokuratuuril kokkuleppe sõlmimise kooskõlastada. R. Paala lisas, et kui tema uus allkiri on formaalselt vajalik, on ta seda kohe nõus andma. 2.21
4. detsembri
5. a istungipäeva algul teatas kohus, et Riigi õigusabi infosüsteemist saabunud teate kohaselt on kaitseülesande täitmise vastu võtnud advokaat V. Luik, kes ei ole aga kohtuistungile ilmunud. R. Paala avaldas kohtule muu hulgas järgmist: "olen seda meelt, et jätkata kokkuleppemenetluses. Saatsin prokurörile eile kinnituse, suheldes uue advokaadiga. Ta põhimõtteliselt nõustus, et kokkulepet on võimalik kinnitada. Üldmenetluses jätkamine võib kesta kuni otsuseni veel 9 kuud, mis tähendab, et keegi ei tea mis seisukoha kohus võtab. Oleks kõige mõistlikum täna, et saaksime kohtuvälist aega kasutada selleks, et Vello Luik tutvub materjalidega. 1 aasta on väiksem karistus kui üldmenetluses 1 aasta ja 6 kuud. Kokkuleppemenetluses karistust vähendatakse ju. Kui jätkata praegu menetlust, siis kestab see veel pikka ega. Läbime 3 etappi, siis septembriks kui kiiresti läheb saan kohtuotsuse kätte ja lähen karistust kandma, mis võib olla 1,5 aastat. Kui lähen praegu karistust kandma, siis saan juba uue aasta alguses vangist välja. Praegu on minu jaoks ebameeldiv kohtuprotsess, kus siseriiklikult ei tohiks käsitleda rahvusvahelisi õigusnorme kuritegelikena. Ma lepin sellega. Mitte et ma alistun, aga võtan omaks. Aasta vanglas on minu jaoks soodsam kui veel hoida teadmatust 1 aasta ja siis minna 1,5 aastaks vangi. Ka kohus ei oska öelda, millised on tõendid, milline kaal tõenditel siseriiklikult on. Kokkleppemenetluses ma ei soovi Rein Laidi protsessi kaasata. On olemas kaitsja Vello Luik, tal oli tänaseks istung määratud. Vello Luik aktsepteerib minu soovi ja on nõus, et me allkirjastame selle kokkuleppe, 03.
6. on see kohtu laual. /.../ Soovin, et kohus austaks kokkulepet ja annaks isikule võimaluse ja saame asja ilma minu jaoks ebameeldivate piinadeta lõpetada. Iga minut, tund siin kohtus on minu jaoks solvav ja alandav. Sellise süüdistuse esitamine rahvusvahelisest aspektist peaks eeldama absoluutset kirjaoskamatust ja elementaarsete matemaatiliste oskuste puudumist. Riigikohus on andnud suunitluse, et kui süüdistusakt läbi lugeda, tuleb välja, et ei saa olla kuritegu. Minu jaoks on see protsess poliitiline, kus riigivõim, nähes oma kitsaid huvisid, hakkab lihtsalt kodanikku survestama, et ta loobuks oma põhiõiguste kasutamisest ja kasutab selleks kõige ebameeldivamat repressiooni s.o. kohtumenetlust." (XXIV kd, tl 192 pöördel.) Kuna kaitsja puudumise tõttu ei olnud võimalik kriminaalasja arutamisega jätkata, määras kohus kohtuistungi vaheaja kuni
7. jaanuarini
8. 2.22
9. jaanuari
10. a istungipäeva alguses, mil asuti jätkama kohtulikku uurimist üldmenetluses, taotles R. Paala võimalust tutvuda kohtuistungi protokolliga, mis kajastaks kohtu otsustusi tema esitatud normikontrolli taotluste lahendamise kohta. Sõltumata sellest taotles R. Paala ka kriminaalasja menetluse kohest jätkamist kokkuleppemenetluses, vaieldes vastu prokuröri ettepanekule jätkata asja arutamist üldmenetluses ning kasutada kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks istungitevälist aega. Maakohus määras kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks vaheaja kuni sama päeva kella 14.00-ni. 2.23
11. jaanuaril 2011 kell 11.40 jätkunud kohtuistungil esitati maakohtule kokkulepe, mille olid allkirjastanud prokurör, R. Paala ja tema kaitsja V. Luik. Pärast kokkuleppe avaldamist prokuröri poolt esines R. Paala pikema sõnavõtuga, märkides muu hulgas järgmist: "kokkulepe tervikuna on arusaadav. Olen kokkuleppega nõus ja jään selle juurde, mis üle jääb, sest kõige olulisem kohtumenetluse raames sai läbi vaadatud. Kaasus selles, et riigil on nägemus rahvusvahelistest õigustest üks ja isikul teine /.../ Täna ma ei tunne, et oleks teinud midagi valesti ja arvan, et nii nagu mina, peaks käituma iga EV-st lugupidav kodanik. Saan aru seda, et ka süüdistuses ei ole sõnagi öeldud ja kokkuleppes, et tegu oleks vastuolus rahvusvahelise õigusega. Minu jaoks on see äärmiselt ebameeldiv, aga olen nõus 1 aastat vangistust kandma. /.../ Kokkuleppemenetlusega on varasemad normikontrolli taotlused lõppenud. Protsessinorme ei ole rikutud, olete minu hinnangul kohaldanud rahvusvahelist õigust teistmoodi. /.../ Saangi aru, et olen toime pannud siseriiklikult kuriteo. Siseriiklik õigus on vastuolus rahvusvahelise õigusega. /.../ Peale kokkuleppemenetlust saan minna Strasbourgi kohutusse. /.../ Palun reegel 39 alusel nüüd võtta minu asi menetlusse ja selleks ajaks peatada siseriiklik õigus, sest olen konventsioonis tagatud [õiguse] riive ohver /.../ [S]aavutasin selle, et ei pea iga hommik käima Tartus, ei pea vaatama abikaasa äranutetud silmi. Kuidas saab abikaasa minule toetuda kui enamiku elust vaidlen riigiga. See ei ole minu eesmärk. Sain täna lahenduse ja kui see on kuritegu siis pean karistust kandma, aga ma ei lepi sellega. /.../ Suure tõenäosusega ei lase EIK mul vangi minna. /.../ Kõlab natuke võltsilt, aga palun kinnitada see kokkulepe ja anda võimalus viia see kohtuvaidlus Eestist välja. /.../ Kõige hullem kui peaksite keelduma, kas karistus karm või midagi muud /.../ Tsiviilhagiga olen nõus, kui kriminaalasi ära kukub, siis kukub ka tsiviilhagi ära. /.../ Olen nõus ja vabatahtlikult valin selle riski. Saan aru, et mulle ei tehta etteheidet, et minu tegevus on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Minu tegevus on minu hinnangul kooskõlas rahvusvahelise õigusega. /.../ Tehke see otsus ära ja andke mulle võimalus minna EIK-sse. Sama palusin advokaadilt, sest ka tema leidis, et see risk ei ole põhjendatud. Andke see võimalus, arvan, et Strasbourgi reageerib sellele /.../" Kaitsja V. Luik märkis kohtuistungil, et kokkuleppemenetluses pole nõutav, et süüdistatav end süüdi tunnistaks. Samas palus kaitsja, et kohus kokkulepet kinnitades ja toimikuga tutvudes kaaluks, kas R. Paala kokkuleppega nõustudes väljendas ikka oma vaba tahet. Kaitsja osutas sellele, et kui inimene on üle kümne aasta olnud riigi surve all, siis võib ta tõesti öelda, et soovib, et asi saaks lõpuks ära lahendatud. Kaitsja leidis, et ta ei saa lõplikult öelda, et kokkulepe oleks seaduslik. Samas on R. Paala avaldanud korduvalt soovi, et selline kokkulepe kinnitataks.
12. Tartu Maakohtu
13. jaanuari
14. a otsusega tunnistati R. Paala kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 386 lg 1 (KarS § 3892 lg 1 ja § 3892 lg 2 - § 25 lg-te 2 ja 4 järgi) ning teda karistati vangistusega 1 aastaks. Sama kohtuotsusega rahuldati Eesti Vabariigi tsiviilhagi ja mõisteti R. Paalalt Eesti Vabariigi kasuks välja 104 859 eurot 39 senti. R. Paala tunnistati süüdi kokkuvõtlikult järgmiste tegude toimepanemises. 3.1 Eesmärgiga saada riigilt alusetult tagasi sisendkäibemaksu esitas OÜ G ainuosanik R. Paala grupis osaühingu juhatuse liikme A. P.-ga osaühingu käibedeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Maksustamisperioodide mai kuni juuni 2003 ja august kuni september 2003 kohta käivates OÜ G käibedeklaratsioonides, mis esitati
15. juunist kuni
16. oktoobrini 2003, deklareeriti OÜ G sisendkäibemaksu kokku 5 661 000 krooni võrra tegelikust suuremana. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ S nimel väljastatud näilikke arveid, mille alusel tegelikult ei olnud kaupu tarnitud ega teenuseid osutatud. OÜ G
17. a juunikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamise tõttu tagastas maksuhaldur OÜ-le G alusetult 440 963 krooni. 5 209 152 krooni osas tagastusnõude täitmine peatati. 3.2 Eesmärgiga saada riigilt alusetult tagasi sisendkäibemaksu esitas OÜ T ainuosanik R. Paala grupis osaühingu juhatuse liikme A. P.-ga osaühingu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Maksustamisperioodi detsember 2003 kohta käivas OÜ T käibedeklaratsioonis, mis esitati
18. jaanuaril 2004, deklareeriti OÜ T sisendkäibemaksu tegelikust 7 092 000 krooni võrra suuremana. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ G nimel väljastatud näilikke arveid. Valeandmete esitamise tõttu tagastas maksuhaldur OÜ-le T alusetult 1 200 000 krooni. Ülejäänud osas tagastusnõude täitmine peatati.
19. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Paala ja tema kaitsja V. Luik. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. 4.1 Kaitsja apellatsioonis leiti kokkuvõtlikult seda, et maakohus ei järginud kohtuotsust tehes

§ 306nõudeid, jättes kokkuleppe õiguspärasuse sisuliselt kontrollimata.

Samuti märkis kaitsja, et lähtudes R. Paala poolt kohtuistungil avaldatud kaalutlustest selle kohta, miks ta soovib asjas kokkuleppemenetlust, pidanuks kohus järeldama, et kokkuleppe sõlmimine ei olnud R. Paala tegelik tahe. Kohus oleks pidanud hindama, kas R. Paala väljendatud lootus, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei luba tal vangi minna, oli üldse perspektiivikas. R. Paala tegelik tahe on suunatud enda õigeksmõistmisele ja ainsa võimalusena selleks nägi ta Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumist. Olukorras, kus maakohus ei taganud R. Paalale kaitseõigust, ei arvestanud R. Paala tervislikku seisundit ja sundis R. Paalat ebamõistlikult koormavalt osalema kohtumenetluses oma elukohast kaugel, ei saa rääkida isiku vabalt kujunenud tegelikust tahtest. 4.2 Süüdistatava apellatsioonis leiti, et maakohus rikkus kokkuleppemenetluse norme sellega, et ei teinud kindlaks, kas R. Paala nõustus kokkuleppega oma tegeliku (tõelise) tahte alusel. Teiseks ei taganud kohus R. Paalale kokkuleppemenetluse ajaks kaitseõigust. Lisaks on maakohtu otsus motiveerimata.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 5.1 R. Paala kaitseõigust pole rikutud. Maakohus tegi omalt poolt kõik, võimaldamaks kaitsjal kaitseõigust teostada. 5.2 Kokkuleppe sõlmimine vastas R. Paala tõelisele tahtele.
4. jaanuari
5. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt kinnitab R. Paala, et ta on kokkuleppest aru saanud, on sellega nõus ja jääb kokkuleppe juurde ning täpsustab kokkuleppe sõlmimise asjaolusid. Kohtuliku arutamise käigus tuli initsiatiiv kriminaalasja lahendamiseks kokkuleppemenetluses R. Paalalt. Seda kinnitab ka tema kirjalik taotlus
6. detsembrist 2010, samuti kohtuistungil avaldatu. Kokkuleppemenetluses ei ole nõutav, et süüdistatav oma süüd tunnistaks. Kohtu kontroll selle üle, kas kokkulepe vastab süüdistatava tahtele, ei saa olla pelgalt formaalne. Samas ei saa nõustuda ka sellega, et kohus peaks süüdistatava kinnitustest olenemata eeldama, et süüdistatava väljendatav tahe ei ole tema tõeline tahe. R. Paala on järjestikustel istungitel korduvalt avaldanud soovi kokkuleppemenetluse kohaldamiseks, esitanud sellesisulise taotluse ja taotlenud kokkuleppemenetluse kohaldamiseks uue kaitsja määramist. Samuti on R. Paala nõustunud kokkuleppe sõlmimisega ja kinnitanud kohtuistungil kokkuleppest arusaamist ning sellega nõustumist, selgitades kokkuleppe sõlmimise aluseks olnud asjaolusid. Seega on võimalik järeldada, et kohtule esitatud kokkuleppe sõlmimine oli süüdistatava tõeline tahe. 5.3 Maakohtu otsus vastab

§-s 249 sätestatud nõuetele ja apellantide väited kohtu põhjendamiskohustuse rikkumise kohta pole asjakohased. Riigikohtu otsustes asjades nr 3-1-1-79-05 ja 3-1-1-52-07 on leitud, et

§-s 306 loetletud küsimuste lahendamine kokkuleppemenetluses ei saa toimida samasuguse põhjalikkusega nagu üldmenetluses.

1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid
2. mail 2011 kassatsioonid R. Paala ja tema kaitsja V. Luik, kelle kutsetegevuse advokaadina oli Eesti Advokatuur alates
3. maist 2011 peatanud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a määrustega jäeti mõlemad kassatsioonid

§ 350

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest nende esitajatel ei olnud

§ 344lg 3 kohaselt kassatsiooni esitamise õigust.

2. juulil 2011 esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni R. Paala kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello ja
3. juulil 2011 R. Paala kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kes mõlemad taotlesid kassatsioonitähtaja ennistamist.
4. Riigikohtu
5. augusti
6. a määrustega võeti mõlema kaitsja kassatsioonid menetlusse. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Vandeadvokaadi vanemabi A. Kello kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist menetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule. Kassaatori põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 9.1 Asjas on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 3 mõttes, sest R.

Paala lepinguline kaitsja V. Kivistik ei ole kokkulepet allkirjastanud ega selle sõlmimisel ja kinnitamisel osalenud. R. Paala loobus oma kaitsjana üksnes R. Laidist, mitte aga V. Kivistikust. V. Kivistik ei viibinud kohtuistungil ja R. Paala seisukoht kaitsjatest loobumise kohta ei jõudnud V. Kivistikuni. Õigusabilepingut, mille kohaselt V. Kivistik kaitses R. Paalat, ei olnud lõpetatud. Kaitsjast loobumiseks on vajalik kaitsja ja kaitsealuse isiklik kohtumine, et kaitsja saaks veenduda, et loobumine pole tehtud sunni all. Samuti on küsitav, kas R. Paala valitud kaitsjatest loobumine oli

§-st 48 lähtudes üldse seaduslik. Seega oli V. Kivistik ajal, mil kohus jätkas kriminaalasja menetlemist kokkuleppemenetluses, jätkuvalt R. Paala kaitsja ja kokkuleppel pidanuks olema ka tema allkiri. 9.2 R. Paala määratud kaitsja V. Luik ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, samuti ei olnud tal enne kokkuleppe sõlmimist võimalik tutvuda eelneva kohtuistungi protokolliga. Rikutud on

§ 339lg 1 p 10 nõudeid.

9.3 R. Paala nõustus kokkuleppega sunni all - kokkuleppe sõlmimine polnud tema tegelik tahe. R. Paala lähtus kokkulepet sõlmides asjaolust, et üldmenetluse jätkumine tekitab talle raskeid terviserikkeid. Seega tegutses ta kokkulepet sõlmides surmahirmus, mitte vabatahtlikult. Kohtu poolt kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks antud aeg oli ebapiisav ja kokkulepe allkirjastati üldmenetluse jätkumise hirmus, nõustudes kõigega, mida prokurör ette heitis. Sisuliselt R. Paala loobus kohtuistungil eelnevalt sõlmitud kokkuleppest, sest ta avaldas, et tema käitumine on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Samuti peaks riigile olema siduv see, et kokkuleppest loobuti selgesõnaliselt apellatsioonimenetluses. Kohus ei veendunud, kas R. Paala oli piisavalt terve ja adekvaatne oma kohtuasjas otsuste langetamiseks. R. Paala on kaitsjale avaldanud, et ta tarvitas kokkuleppe sõlmimise päeval ravimeid, mis võisid tugevasti pärssida tema võimet kõiki asjaolusid adekvaatselt tajuda. 9.4 Maakohtu otsuses puudub põhjendus, st tegemist on ka

§ 339lg 1 p 7 rikkumisega.

1. Vandeadvokaat S. Musta kassatsioonis on esitatud järgmised taotlused: 1) tuvastada juba enne kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamist R. Paala põhiõiguste riive seoses ebamõistliku menetlusajaga; 2) kohaldada mõistliku menetlusaja nõude rikkumise eest õiglast hüvitist ning mõista R. Paala õigeks; 3) eelneva taotluse mitterahuldamise korral tuvastada, et R. Paalal puudub tõhus õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu; 4) alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsused R. Paala süüditunnistamises ning saata kriminaalasi üldmenetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule. S. Must märgib ka, et R. Paala pöördus tema poole seetõttu, et määratud kaitsja A. Kello tegevus ei realiseeri R. Paala kaitseõigust. Kassaatori põhiargumendid on kokkuvõtlikult järgmised. 10.1 Asjas nr 3-1-1-43-10 tehtud Riigikohtu
2. juuni
3. a otsuse punktis 57 on märgitud, et ehkki
4. aastal alustatud osas ei ole käesolevas kriminaalmenetluses mõistliku aja piir veel ületatud, ei ole see piir enam väga kaugel. Kaitsja leiab, et Riigikohtu osutatud "mitte väga kauge piir" sai ületatud ühe aasta möödumisel Riigikohtu otsusest, s.o
5. juunil
6. Käesolevas asjas ebamõistliku menetlusaja tuvastamise korral on kohane hüvitis R. Paala õigeksmõistmine. Seejuures leitakse kassatsioonis, et tulenevalt Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-12-08 on Riigikohus kohustatud lahendama taotluse ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks juba eelmenetluse staadiumis. 10.2 Maakohtu roll kokkuleppe kinnitamisel oli formaalne ja kohus jättis kontrollimata, kas määratud kaitsja teostas oma kaitsjakohustusi hoolsalt, nagu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktika (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu
7. jaanuari
8. a otsus asjas Ebanks vs Ühendkuningriik) seda nõuab. Kohtu roll ei saa piirduda vaid sellega, et ta loob määratud kaitsjale võimaluse oma kaitsekohustuste täitmiseks. Riigil tekib vastutus määratud kaitsja tegevuse üle siis, kui kaitsja ei ole piisavalt süüdistatava ja kohtuasjaga tutvunud (Goddi vs Itaalia). Kohtunikul on eriline hoolsuskohustus tagada kaitseõigus määratud kaitse korral (Cuscani vs Ühendkuningriik). Riik peab tegutsema siis, kui ilmselgelt on näha, et määratud kaitsja jätab oma ülesanded täitmata (Rutkowski vs Poola, Daud vs Portugal). Riik peab suunama määratud kaitsja täitma oma ülesandeid kohusetundlikult (Artico vs Itaalia). V. Luik kohtus oma kaitseülesannete täitmiseks R. Paalaga esimest korda pool tundi enne kohtuistungi algust
9. jaanuaril
10. Poolteist tundi hiljem allkirjastas R. Paala juba kokkuleppe. Sellesse ajaperioodi mahtus kohtuistung, minek prokuratuuri ning võimalikud jutuajamised. Igal juhul puudus kaitsjal praktiliselt võimalus oma kaitsealusega sisuliselt suhelda. On ebareaalne, et umbes poole tunni kestel osutus V. Luigel võimalikuks saavutada sisuline arusaamine oma kaitsealuse õiguskäsitlusest ja kokkuleppe sõlmimise motiividest. Veelgi vähem reaalne on eeldada, et selle lühikese aja jooksul oli V. Luigel võimalik hinnata, kas kokkuleppe sõlmimine on R. Paala tegelik tahe. Määratud kaitsja tegevuse puudused olid niivõrd ilmselged, et maakohtul oli kohustus sekkuda omal initsiatiivil kaitseõiguse tagamiseks. Seda ka põhjusel, et R. Paala eelmine kaitsja oli keeldunud kokkuleppe allkirjastamisest, nimetades seda R. Paala vaba tahte vastaseks meeleheitlikuks sammuks. Samuti ei tutvunud määratud kaitsja asja materjalidega. Maakohus oleks pidanud andma täiendava aja määratud kaitsjale asja materjalidega tutvumiseks ning kaitsealusega suhtlemiseks. Kaitseõiguse riive korral on õiglane hüvitis asja uus läbivaatamine. Ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt vastanud R. Paala apellatsioonis esitatud väidetele selle kohta, et riik jättis R. Paalale kaitseõiguse tagamata. Ringkonnakohtu otsuses ei viidata ühelegi Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile. Olukorras, kus R. Paala apellatsioon tugines ulatuslikule ja põhjalikult läbitöötatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, on ringkonnakohtu otsuse motivatsioon vastuolus riigi kohustusega kohaldada inimõiguste kohtu praktikat. Kaitsja V. Luik avaldas kahtlust, kas kokkulepe on seaduslik, paludes otsesõnu, et kohus kontrolliks, kas kokkuleppe sõlmimine on ikka R. Paala vaba tahte avaldus. Maakohus pidanuks sellises olukorras veelkord hindama, kas tal on alus kokkuleppe kinnitamiseks, ja põhjendama, millega on ümber lükanud kaitsja kahtlused, et kokkuleppe sõlmimine pole R. Paala vaba tahe ja et kokkuleppe sõlmimine pole seaduslik. V. Luigel ei olnud võimalik tutvuda kohtuistungi protokolliga, millest ta saanuks teada R. Paala eelmise kaitsja R. Laidi põhjendused kokkuleppe sõlmimisest keeldumise kohta. Kui V. Luik teadnuks R. Laidi põhjendusi, võinuks ta otsustada kokkuleppe allkirjastamise vastu või vähemalt palunud lisaaega kaitsealuse tegeliku tahte väljaselgitamiseks, tema nõustamiseks ning kaitsealuse tegevusmotiivide hindamiseks. V. Luik oli kahtlustatav Lõuna Ringkonnaprokuratuuri menetletavas kriminaalasjas - ja võis seda olla ka käesolevas asjas kokkuleppe sõlmimise ajal. Seetõttu pole välistatud, et V. Luik oli Lõuna Ringkonnaprokuratuuri poolt mõjutatav ega lähtunud kokkulepet sõlmides oma kaitsealuse R. Paala parimatest huvidest. 10.3

§ 247

lg 2 teise lause kohaselt peab kohtunik tegema kindlaks, kas kokkulepet sõlmides on isik väljendanud oma tõelist tahet. Lähtuvalt õigusnormi sõnastusest tuleb järeldada, et see, mida isik sõnaliselt kohtule väljendab, ei tarvitse olla veel tema tegelik tahe. Kohus peab tagama, et isiku süüditunnistamine kokkuleppemenetluses ei rajaneks isiku poolt sunniviisiliselt allkirjastatud kokkuleppel. Seejuures ei tarvitse sunniviisiline nõustumine seisneda mitte isiku mõjutamises ametivõimude või prokuratuuri poolt. Sunniviisiline nõustumine võib seisneda ka isik hinnangus oma menetluslikule olukorrale, tuleneda soovist kaitsta oma perekonda või saavutada mingeid teisi eesmärke, milleks kokkuleppemenetlus annab isiku arvates talle võimaluse. R. Paala kasutas oma sõnavõtus kohtuistungil väljendeid, mis pidanuksid äratama maakohtu tähelepanu R. Paala tegeliku tahte küsimuses. Ei saa välistada, et tegelik tahe on erinev mõiste isiku vabast tahtest. Isik võib avaldada tahet, mis on küll tema vaba tahe, kuid ei tarvitse olla tema tegelik tahe. R. Paala põhjendas kokkuleppe sõlmimist sooviga pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Maakohus jättis kontrollimata, kas R. Paala sai selgelt aru, millised on tema õiguskäsitluse perspektiivid. Kohtule pidi olema selge, et R. Paala väide "EIK ei lase mul vangi minna" võib tugineda ekslikule käsitlusele inimõiguste kohtu praktikast kohtu reegli nr 39 kohaldamisel. Maakohtunik oleks pidanud hindama, kas R. Paala kaebuse alusel võib kõne alla tulla reegli nr 39 kohaldamine ja vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamine. Juhul, kui maakohus leidnuks, et puudub reaalne perspektiiv reegli nr 39 kohaldamiseks inimõiguste kohtu poolt, pidanuks kohus järgnevalt hindama, kas seda teades võinuks R. Paala tahe kokkuleppe sõlmimisel olla teistsugune. Maakohus pole aga seda küsimust hinnanud. Kohtuotsusest ei selgu, kas ja kuidas on maakohus selgitanud välja R. Paala tegeliku tahte kokkuleppe sõlmimisel. Samuti ei ole kohus kontrollinud R. Paala psüühilist seisundit kokkuleppe sõlmimise ajal. R. Paala on kaitsjale avaldanud, et kokkuleppe allkirjastamise ajal oli ta tarvitanud ravimeid, mis tõstavad enesetunnet ning mille tulemusena ta ei tarvitsenud objektiivselt hinnata kokkuleppe allkirjastamise tegelikku tähendust. 11. Vastuses R. Paala kaitsjate kassatsioonidele palub prokurör K. Laas jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. Prokuröri põhiväited on järgmised. 11.1 Maakohus ei rikkunud

§ 339

lg 1 p 7 nõudeid.

§ 249

kohaselt märgitakse kokkuleppemenetluses süüdimõistva kohtuotsuse põhiosas millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab ja kokkuleppe sisu. Maakohtu otsuse sisu vastab täiel määral nendele nõuetele. 11.2 Maakohus ei ole

§ 339lg 1 p 10 nõudeid rikkunud.

Kohtuistung on protokollitud ning kohtuistungi protokoll on pärast selle allkirjastamist menetlusosalistele kättesaadavaks tehtud. Kohtuistung on üks menetlustoiming ning menetlustoimingu kohta koostatakse ka üks menetlusdokument. Kaitsja V. Luige protsessi astumisel oli menetlustoiming - kohtuistung - pooleli, mistõttu oli pooleli ka selle kohta käiva protokolli koostamine. Kuigi V. Luik märkis kohtuistungil, et ta ei ole saanud kohtuistungi protokolliga tutvuda, ei avaldanud ta selleks soovi. Samas on V. Luige sõnavõtust maakohtu istungil näha, et ta oli teadlik enne kaitseülesannete ülevõtmist kohtumenetluses toimunust. 11.3

§ 239

järgi ei ole kokkuleppemenetluse kohaldamise eelduseks süüdistatava süü omaksvõtt. Seega ei takista süüdistatava avaldus, et ta pole seadust rikkunud, kokkuleppemenetluse kohaldamist, kui süüdistatav samas kinnitab oma tahet kriminaalasi kokkuleppemenetluses lahendada. Kohtuistungil ei viidanud kaitsja ühelegi menetlusnormi rikkumisele, mis tema arvates välistaks kokkuleppe kinnitamise. R. Paala ega tema kaitsja sõnavõttudest kohtuistungil ei nähtu, et nad oleksid kokkuleppest loobunud. Mõlema menetlusosalise tahteavaldused sisaldasid soovi kokkulepe kinnitada. 11.4 Ekslik on R. Paala kaitsja A. Kello seisukoht, nagu poleks sõlmitud kokkulepe seaduslik, kuna seda ei allkirjastanud vandeadvokaat V. Kivistik. Kokkuleppe sõlmimise ajaks oli R. Paala kliendilepingu OÜ-ga Hansa Law Offices lõpetanud ja V. Kivistik polnud enam R. Paala kaitsja. V. Paala oli teinud lepingu lõpetamise tahteavalduse teatavaks nii R. Laidile kui ka V. Kivistikule, samuti teatanud sellest kohtuistungil. VÕS § 630 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool tähtajatu käsunduslepingu kuni käsundi täitmiseni igal ajal üles öelda. Kuna R. Paala lõpetas mõlema valitud kaitsjaga lepingulised suhted, täitis alates

1. detsembrist 2010 kaitsja ülesandeid määratud korras advokaat V. Luik, kes
2. jaanuaril 2011 allkirjastas ka kokkuleppe ning osales kokkuleppe arutamisel Tartu Maakohtus. 11.5 Kaitsja V. Luik ei käitunud kaitseülesandeid täites hooletult. V. Luik selgitas R. Paalale kokkuleppemenetluse tagajärgi. Kohus ei saa sekkuda kaitsja ja kaitsealuse suhtesse, kui selleks ei ole põhjust. Väited V. Luige poolt kaitseülesannete täitmata jätmise kohta on prokuröri arvates R. Paala kaitsetaktikaline võte, mille eesmärk on saavutada kohtuotsuse tühistamine ning asja uuel arutamisel mõistliku menetlusaja möödumine.
3. Kassatsioonimenetluse vältel - täpsemalt
4. augustil,
5. augustil ja
6. oktoobril 2011 - esitas R. Paala kaitsja S. Must Riigikohtule kolm avaldust, mis on pealkirjastatud kassatsiooni täiendustena või täiendavate selgitustena kassatsiooni juurde. 12.1
7. augusti
8. a avalduses taotleb R. Paala kaitsja alternatiivselt ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist ja R. Paala õigeksmõistmist,
9. augusti
10. a avalduses aga alternatiivselt kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist üldmenetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule.
11. augusti
12. a avalduses on muu hulgas märgitud, et kuigi allakirjutanu esitas Riigikohtule
13. juulil 2011 kassatsiooni, jättis ta endale õiguse esitada täiendavaid seisukohti
14. augustini 2011, sest kaitsja sai R. Paalalt kaitseülesande alles
15. juulil
16. Mõlema taotluse põhjendused on suures osas kattuvad, sisaldades kokkuvõtlikult järgmisi väiteid. Maakohtu otsuses ei ole viidatud tõenditele, mille alusel kohus järeldas, et R. Paalale etteheidetav tegu on kuritegu. Pärast käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse jõustumist andis Tartu Maakohus
17. juunil 2011 R. Paala taotlusel talle üle ligikaudu 10 kausta kriminaalasja juurde võetud OÜ G raamatupidamisdokumente. R. Paala edastas dokumendid OÜ G arhiivi. Pärast nende tõendite tagastamist R. Paalale ei ole kaitsjal enam võimalik esitada kassatsiooni küsimuses, kas maakohus on tõendite hindamisel järginud

§ 306

nõudeid, samuti poleks Riigikohtul võimalik kassaatori sellist väidet kontrollida. Pärast osade tõendite tagastamist R. Paalale ei ole selge, kas maakohus jõuaks vaidlustatud kohtuotsuses toodud järeldusteni ka asjas hetkel olemasolevate tõendite alusel. Ka Riigikohus ei saa enam kontrollida, kas maakohus järgis

§ 306nõudeid.

Olukorda, kus tõendikogum on kassatsioonimenetluse vältel võrreldes apellatsioonimenetluse ajaga muutunud, tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks ja minimaalselt saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, kes saab lähtuda toimikus olevatest tõenditest. Maakohus tegi süüdimõistva kohtuotsuse olukorras, kus paljud tõendid olid uurimata. Samuti puudus süüdistatavatel ja kaitsjatel kohtus tõendite esitamise võimalus. Sellises olukorras kokkulepet kinnitades rikkus maakohus R. Paala põhiõigusi. 12.2

1. oktoobri
2. a avalduses palub kaitsja esitada Euroopa Kohtule eelotsustuse taotlus järgmistes küsimustes: 1) kas ühenduse õigusega - Euroopa põhiõiguste harta art 52 lg-s 3 sätestatud põhimõtet silmas pidades - on kooskõlas liikmesriigi kõrgema kohtu praktika, mille kohaselt ühenduse õiguse allikana käsitletakse selliseid kohtulahendeid, mida ei ole liikmesriigi keeles avaldatud?; 2) kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas EÜ asutamislepingu art 249 lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriikide kohustus siseriikliku õiguse kooskõlalisel tõlgendamisel ei hõlma Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid?; 3) kas ühenduse õigusega - Euroopa põhiõiguste harta art 48 lg-s 1 ja art 47 lg-s 2 sätestatud põhimõtteid nende koosmõjus silmas pidades - on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette kriminaalõigusliku vastutuse maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest ning ei sisalda samas õigusnormis võimalust kriminaalõigusliku vastutuse välistamiseks juhul, kui isik realiseeris enda õigust vaikida?; 4) kui vastus eelnevale küsimusele on jaatav, siis kas selline vastus on sõltuv selge haldus- või kohtupraktika olemasolust, millega välistatakse isiku kriminaalõiguslik vastutus maksuhaldurile andmete esitamata jätmise eest siis, kui isik on realiseerinud põhimõtet nemo tenetur se ipsum accusare.
3. oktoobri
4. a avalduse põhjendustes märgib kaitsja muu hulgas, et käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-43-10 on tehtud arvukalt viiteid Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, millest enamikku ei ole eesti keeles avaldatud. PS § 3 lg 2 kohaselt on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Seetõttu tekib küsimus, kuidas saavad avaldamata inimõiguste kohtu lahendid olla täitmiseks kohustuslikud ja kuidas saab neid kasutada isikute käitumise üle otsustamisel ning teha seda kohtutele kohustuslikuks. Kaitsja hinnangul on see, et Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid pole eesti keeles avaldatud, küsitavas kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, mille osaks need kohtulahendid Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 52 lg-st 3 tulenevalt on. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium võtab esmalt seisukoha R. Paala kaitsja S. Musta
6. ja
7. augusti ning
8. oktoobri
9. a avalduste läbivaadatavuse osas (I), lahendab seejärel S. Musta kassatsioonis esitatud taotluse tuvastada menetlusaja ebamõistlikkus ja R. Paala sellest tulenevalt õigeks mõista (II), käsitleb teisi kassatsioonide peamisi väiteid (III) ning võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (IV). I
10. Esmalt määratleb kolleegium kassatsioonide piirid. Selleks tuleb lahendada küsimus, kas lisaks R. Paala kaitsja A. Kello
11. juuli
12. a ja kaitsja S. Musta
13. juuli
14. a kassatsioonidele tuleb sisuliselt läbi vaadata ka need taotlused ja hinnata neid väited, mis sisalduvad S. Musta
15. ja
16. augusti ning
17. oktoobri
18. a avaldustes (vt otsuse punkt 12).
19. Tulenevalt

§ 345lg-st 2 oli käesolevas asjas kassatsioonitähtaja viimane päev 6.

mai

1. R. Paala kaitsja S. Must esitas oma kassatsiooni pärast seda tähtpäeva, täpsemalt
2. juulil 2011, taotledes samas kassatsioonitähtaja ennistamist. Riigikohus luges
3. augusti
4. a määrusega kassatsioonitähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel ja ennistas S. Musta
5. juuli
6. a kassatsiooni esitamise tähtaja. Pärast
7. juuli
8. a kassatsiooni esitamist - täpsemalt
9. ja
10. augustil ning
11. oktoobril 2011 - esitas S. Must Riigikohtule kokku kolm avaldust, mis oma sisu poolest on käsitatavad kassatsiooni täiendustena. Need sisaldavad uusi taotlusi asjas tehtava Riigikohtu lahendi sisu osas, samuti väljuvad S. Musta kõneksolevate avalduste põhjendused tema kassatsiooni piiridest. Kui kaitsja
12. augusti
13. a avaldusest on välja loetav ka kassatsioonitähtaja ennistamise taotlus, siis
14. augusti ja
15. oktoobri
16. a avaldustes pole kassatsioonitähtaja ennistamist taotletud. Seejuures leiab kolleegium, et ka
17. augusti
18. a avaldusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda selle sedavõrd hilise esitamise

§ 172

tähenduses mõjuvalt põhjendatuks ja anda alust kassatsioonitähtaja ennistamiseks. Kui kassatsioon on esitatud pärast

§-s 345 sätestatud kassatsioonitähtaja möödumist ja kassaator ei ole tähtaja ennistamist taotlenud või kui Riigikohus jätab tähtaja ennistamata, tuleb kassatsioon jätta

§ 350lg 2 p 1 kohaselt läbi vaatamata.

Loogiliselt kehtib sama reegel ka kassatsiooni täiendamise või muutmise avalduse kohta, mis on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Seetõttu jätab kolleegium S. Musta

1. ja
2. augusti ning
3. oktoobri
4. a kassatsiooni täiendamise avaldused läbi vaatamata, kuna need on esitatud kassatsioonitähtaega rikkudes ja kassaator pole taotlenud kassatsioonitähtaja ennistamist (
5. augusti ja
6. oktoobri
7. a avaldused) või puudub

§-s 172 sätestatud mõjuv põhjus kassatsioonitähtaja ennistamiseks (

1. augusti
2. a avaldus).
3. Eeltoodust tulenevalt hindab kolleegium käesolevas otsuses üksnes R. Paala kaitsjate
4. ja
5. juuli
6. a kassatsioonides toodud taotluste ja väidete sisulist põhjendatust. II
7. Kolleegium ei nõustu otsuse punktis 10.1 viidatud R. Paala kaitsja S. Musta seisukohaga, et mõistlik aeg käesoleva asja lahendamiseks möödus
8. juunil 2011 ja et selle rikkumise heastamiseks tuleb R. Paala õigeks mõista. Samuti ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, et tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrusest asjas nr 3-4-1-12-08 on Riigikohus kohustatud lahendama taotluse menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks juba eelmenetluse staadiumis.
9. Seoses kaitsja kõnealuse taotluse läbivaatamise ajaga märgib kolleegium järgmist. Eelmenetlus (kriminaalmenetluse seadustiku
10. peatüki
11. jagu) on kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamisele (
12. peatüki
13. jagu) vahetult eelnev ja seda ettevalmistav menetlusetapp. Eelmenetluse raames saab Riigikohus otsustada üksnes kassatsiooni menetlusse võtmise või sellest keeldumise (

§ 349

) või kassatsiooni käiguta või läbi vaatamata jätmise (

§ 350

), samuti lahendada kassatsioonimenetluse ettevalmistamisega seotud korralduslikke küsimusi. Enne kassatsiooni menetlusse võtmist

§-s 349 sätestatud korras ei ole Riigikohus pädev tegema asjas mõnd

§-s 361 sätestatud otsustust, sh revideerima vaidlustatud kohtuotsust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Seda järeldust ei muuda ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus asjas nr 3-4-1-12-08, mille punktis 21 on märgitud, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes. Viidatud kohtuasja kontekstist nähtub üheselt, et osutatud seisukoht puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus. Tuleb silmas pidada, et esimese astme kohtus kohtuotsuse tegemisele eelnev menetlus on sageli - eriti just mahukates kriminaalasjades - väga aeganõudev. Seetõttu võiks olukord, kus kohus saab menetlusaja mõistlikkust esmakordselt hinnata alles pärast kohtuliku arutamise lõpuleviimist, teatud juhtudel oluliselt süvendada mõistliku menetlusaja nõude rikkumise raskust. Eelmenetlus Riigikohtus on aga

§ 349

lg 1 kohaselt ajaliselt piiratud ega saa kohtuasja menetlemisele kuluvat aega märkimisväärselt pikendada. Seetõttu leiab kolleegium, et kassatsioonimenetluses on võimalik mõistliku menetlusaja nõude rikkumine tuvastada ja määrata kindlaks selle rikkumise õiguslikud järelmid alles pärast kassatsiooni(de) menetlusse võtmist kriminaalasja läbi vaadates, mitte aga eelmenetluses. Siinkohal väärib märkimist, et 1. septembril 2011 jõustunud

274 lg 1 ja § 2742 näevad otsesõnu ette võimaluse lõpetada kriminaalmenetlus kohtuliku arutamise käigus, kui tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada. Samasugusel alusel kriminaalmenetluse lõpetamist Riigikohtus toimuvas eelmenetluses seadus ette ei näe.

1. Käesoleva otsuse tegemise ajaks on kriminaalmenetlus R. Paala suhtes seoses valeandmete esitamisega OÜ G käibedeklaratsioonides kestnud 7 aastat 4 kuud ja 3 päeva. Kriminaalmenetlus seoses valeandmete esitamisega OÜ T
2. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis väldanud aga 7 aastat 2 kuud ja 10 päeva. (Menetlusaja arvestuse kohta vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p-d 25-29). See aeg on niivõrd pikk, et üldjuhul annaks see sarnase keerukusastmega kriminaalasja puhul piisava aluse jaatada mõistliku menetlusaja nõude rikkumist (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 16 jj ning
7. augusti
8. a otsus asjas nr 3-1-1-57-11, p 13 jj). Võttes aga arvesse, et käesoleva menetluse pikaealisuse keskne põhjus on R. Paala enda ja tema endiste kaitsjate V. Kivistiku ning R. Laidi silmatorkavalt obstruktsionistlik ja menetlusõigusi kuritarvitav kaitsetaktika, millega kriminaalasja kohtulik arutamine sisuliselt halvati, leiab kolleegium, et mõistlik aeg selle kriminaalasja menetlemiseks ei ole veel möödunud. Sisuliselt on R. Paala enda käitumisega kohtumenetluses loobunud õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Siinkohal osutab kolleegium järgnevale. 19.1 Selle kriminaalasja esmakordsel läbivaatamisel menetlusaja mõistlikkust hinnates leidis Riigikohus, et R. Paala ja tema kaitsjate käitumise puhul maakohtus oli täheldatav menetluse pahauskne venitamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. juuni
10. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p-d 34-48). Samas leiti, et osas, mis puudutab väidetavat valeandmete esitamist OÜ G ja OÜ T maksudeklaratsioonides, oli menetlejate tegevus või tegevusetus põhjustanud asja lahendamisel küll teatud viivitusi, kuid neid ei saanud pidada menetluse pidurdumise määravaks põhjuseks (vt viidatud otsuse p-d 49-53). Kokkuvõttes asus kolleegium seisukohale, et
11. aastal alustatud osas ei ole käesolevas kriminaalmenetluses mõistliku aja piir veel ületatud, märkides samas, et see piir ei ole ka enam väga kaugel (vt viidatud otsuse p-d 55 ja 57). 19.2 Ka kriminaalasja uut arutamist maakohtus iseloomustab läbivalt R. Paala ja tema kaitsjate V. Kivistiku ning R. Laidi püüdlus takistada sagedaste protsessuaalsete taotluste esitamise ja mahukate sõnavõttudega R. Paalale esitatud süüdistuse sisulist arutamist. Analüüsides R. Paala, V. Kivistiku ja R. Laidi käitumist, mida on kokkuvõtlikult kirjeldatud käesoleva otsuse punktis 2, tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava ja tema kaitsjate keskne eesmärk on olnud menetluse venitamine. Sellise järelduseni jõudis kolleegium nimetatud menetlusosaliste tegevuse tervikpilti hinnates. Ehkki mitte kõik R. Paala ja tema kaitsjate maakohtule esitatud taotlused ei pruugi eraldivõetuna näida ilmselgelt põhjendamatutena, viitab taotluste esitamise ajastus, sagedus, nende põhjendamise ajamahukus, samuti juba lahendatud taotluste pidev kordamine ühemõtteliselt kõikehõlmavale venitamistaktikale. Mitmeid süüdistatava ja kaitsjate taotlusi saab aga pidada juba iseenesest kunstlikeks ning nende esitamist menetlusõiguste pahauskseks kasutamiseks. 19.3 Näiteks osutab kolleegium süüdistatava ja kaitsjate poolt maakohtu istungil esitatud väidetele, nagu poleks prokuröri poolt uue süüdistusakti mitteesitamise tõttu võimalik aru saada, et R. Paalat ei süüdistata enam nendes tegudes, mille osas jättis Riigikohus
12. juuni
13. a otsusega R. Paalat õigeksmõistvad otsused muutmata (vt otsuse punktid 2.8-2.9). Riigikohtu
14. juuni
15. a otsuse ja sellele eelnenud esimese ja teise astme kohtute õigeksmõistvate otsuste pinnalt ei saanud kahele vandeadvokaadist kaitsjale ega ka süüdistatavale endale jääda kuidagi arusaamatuks, et R. Paala on lõplikult õigeks mõistetud kõigis süüdistusaktis nimetatud tegudes peale väidetava valeandmete esitamise OÜ G
16. a mai-, juuni-, augusti- ja septembrikuu käibedeklaratsioonides ning OÜ T
17. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis ja et kriminaalasja uuel arutamisel kuuluvad kriminaalmenetluse esemesse üksnes need kaks tegu. Ka prokurör kinnitas maakohtu istungil, et R. Paalat süüdistatakse vaid nendes kahes teos. Vaatamata sellele kulutasid süüdistatav ja kaitsjad rohkelt aega, et nõuda prokurörilt uue süüdistusakti esitamist, samuti süüdistusakti nende osade ettelugemist, mis puudutasid tegusid, milles R. Paala õigeksmõistmine oli jõustunud. 19.4 Samuti ei saanud R. Paalale, keda kaitsesid kaks vandeadvokaati, olla teadmata, et seadus ei anna maakohtule menetluslikku võimalust süüdistatavat juba kohtuliku arutamise algstaadiumis kohtulikku uurimist ja kohtuvaidlusi läbimata - kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista. Kohtu sellise otsustuse võimatus pidi menetlusosalistele olema eriti ilmne ka seetõttu, et käesolevas kriminaalasjas tehtud Riigikohtu
18. juuni
19. a otsuse punktis 12 oli selgitatud: põhjusel, et ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav, saab kohus õigeksmõistva otsuse teha alles pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide korrakohast läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes. Sellele vaatamata esitas R. Paala
20. detsembril 2010 juba kohtuistungi rakendamisel taotluse end kohe õigeks mõista, kuna talle etteheidetav tegu pole kuritegu (vt otsuse punkt 2.7). 19.5 Ka süüdistatava ja kaitsjate korduvalt esitatud taandamistaotluste põhjendused olid selgelt otsitud. 19.6 Märkimisväärne osa kohtuliku arutamise ajast kulus R. Paala sõnavõttudele, mida süüdistatav pidas nii enda arvukate taotluste põhjendamisel kui ka kohtu küsimustele vastates. R. Paala esinemised olid pikad, samas sageli abstraktsed ja üldsõnalised, väljusid enamasti käsitletava küsimuse raamidest, sisaldasid kordusi ja nende põhisisu taandus peaaegu alati kriminaalasja menetlejate süüdistamisele tema tagakiusamises ja põhiõiguste rikkumises. Samuti peatus süüdistatav pikalt teemadel, mille üksikasjalikum käsitlemine võinuks olla ehk asjakohane kohtuvaidluses, mitte aga kohtuistungi rakendamisel või tõendite uurimise algstaadiumis. 19.7 Ka R. Paala kaitsjate tegevusele maakohtus oli iseloomulik kindel käitumismuster: esitati pidevalt menetluslikke taotlusi, samuti vastuväiteid prokuröri ning kohtu tegevusele ja iga sellise taotluse või vastuväite põhjendamiseks esineti mahuka sõnavõtuga. Sageli võtsid ühe ja sama taotluse või vastuväite osas pikalt sõna mõlemad kaitsjad, samuti süüdistatav ise.
21. Kriminaalasja menetlejale - konkreetselt maakohtule - on mõistliku menetlusaja tagamise kontekstis võimalik ette heita seda, et ka asja uuel arutamisel ei astunud kohus piisavaid samme tõkestamaks R. Paala ja tema kaitsjate menetlust halvavat tegevust. Seejuures leidis maakohus ka ise oma
22. detsembri
23. a taandamistaotluse lahendamise määruses, et kaitsjad jätkavad venitamistaktikat (XXIV kd, tl 178). 20.1 Otsuses asjas nr 3-1-1-43-10 selgitas kolleegium, et kriminaalasja arutava kohtu ülesanne on vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul

§ 288lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused.

Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega. (Vt lähemalt viidatud otsuse punkt 46.) 20.2

§ 266

lg 1 kohaselt juhib kohtuistungit kohtunik või kollegiaalse kohtukoosseisu eesistuja. Sama paragrahvi lõike 2 esimene näeb ette, et kohtumenetluse pooled ning teised istungisaalis viibijad peavad tingimusteta täitma kohtuniku korraldusi. Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu poolt paika pandud kindlal ajal. Samuti võib kohus juhul, kui see on konkreetses asjas kohtumenetluse korrakohaseks toimimiseks vajalik, seada kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele mõistlikud ajalised piirangud.

§ 300lg 2 kohaselt ei tohi piirata üksnes kohtukõne kestust.

Muudel juhtudel on kohtul õigus määrata kindlaks mõistlik aeg, mis kohtumenetluse poolele oma seisukoha väljendamiseks antakse. Juhul, kui ühte süüdistatavat kaitseb mitu kaitsjat või riiklikku süüdistust esindab mitu prokuröri, ei ole nõutav, et iga menetlusliku taotluse ja vastuväite kohta saaksid arvamust avaldada kõik kaitsjad ja prokurörid. Kohus võib ühe süüdistatava kaitsjaid ja prokuröre kohustada omavahel kokku leppima, kes kaitsjatest ja prokuröridest konkreetse taotluse või vastuväite osas sõna võtab. Mõistetavalt tuleb kohtul taotluse või vastuväite suuline põhjendamine katkestada, kui kohtumenetluse pool teemast kõrvale kaldub. 20.3 Viimase võimalusena, kui muude abinõudega ei õnnestu kohtumenetluse poole obstruktsionistlikku käitumist takistada, tuleb kohtul kaaluda kaitsja või prokuröri menetlusest eemaldamist 1. septembril 2011 jõustunud

§ 267

lg 41 alusel, süüdistatava saalist eemaldamist

§ 267

lg 1 p 1 alusel või muu menetlusosalise saalist eemaldamist

§ 267lg 5 alusel.

1. See, et maakohus ei võtnud piisavaid samme, vältimaks R. Paala ja tema kaitsjate menetlusõiguste kuritarvitamist, ei tähenda aga seda, et riik vastutaks selle eest, kui R. Paala õigus mõistlikule menetlusajale sai R. Paala enda ja tema valitud kaitsjate käitumise tõttu riivatud. Võttes arvesse R. Paala ja tema kaitsjate V. Kivistiku ning R. Laidi käitumist nii kriminaalasja esmakordsel arutamisel, mida on käsitletud otsuses asjas nr 3-1-1-43-10, kui ka kriminaalasja uuel arutamisel, samuti kriminaalasja keerukust, riigivõimu käitumist ja asja kaalukust R. Paala seisukohalt, on kolleegium seisukohal, et R. Paala õigust mõistlikule menetlusajale ei ole rikutud. Nagu märgitud, on kolleegium seisukohal, et oma menetlusliku käitumisega on R. Paala käesolevas asjas sisuliselt loobunud õigusest mõistlikule menetlusajale.
2. Õiguspraktika suunamiseks peab kolleegium väljaspool käesoleva kriminaalasja piire vajalikuks osutada järgnevale. 22.1 Varasemas praktikas asus Riigikohus seisukohale, et kuna kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta eraldi õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid adekvaatselt reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele, tuleb kohtul EIÕK art 6 lg 1 ja 13 nõuete täitmiseks, mõistliku menetlusaja ületamise korral kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10 koos viidetega varasemale kohtupraktikale). 22.2
5. septembril 2011 jõustus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (RT I, 23.02.2011, 1). Sellega täiendati kriminaalmenetluse seadustikku muu hulgas paragrahviga § 2742 ("Kriminaalmenetluse lõpetamine kohtuistungil seoses menetluse mõistliku aja möödumisega"), mille esimene lõige sätestab: "Kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada." Samuti täiendati

§ 306

lõiget 1 punktiga 61, mille kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas karistust tuleb mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada. 22.3 Seega on seadusandja alates 1. septembrist 2011 varasema lünga kõrvaldanud ja näinud ette õiguskaitsevahendid, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Seega ei ole mõistliku menetlusaja nõude rikkumisel kohaldatavate õiguskaitsevahendite ringi määratlemisel enam vaja juhinduda Riigikohtu lahenditest kui

§ 2p 4 kohaselt subsidiaarsest kriminaalmenetlusõiguse allikast.

See tähendab ühtlasi seda, et alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega

§ 202

kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid. III

1. Kolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas asjas kokkuleppemenetlust kohaldades kriminaalmenetlusõigust rikutud.
2. Esmalt ei saa nõustuda R. Paala kaitsja A. Kello seisukohaga, nagu pidanuks asjas sõlmitud kokkuleppe allkirjastama ka vandeadvokaat V. Kivistik. 24.1 Kokkuleppe sõlmimise ajal
3. jaanuaril 2011 ei olnud V. Kivistik enam R. Paala kaitsja. Seda seetõttu, et juba
4. detsembril 2010 avaldas R. Paala maakohtu istungil, millel viibis ka üks tema senistest kaitsjatest R. Laid, et ta on lõpetanud kliendisuhte mõlema oma valitud kaitsjaga - nii R. Laidi kui ka V. Kivistikuga - ja palus endale määrata uus kaitsja (vt otsuse punkt 2.19). Sõltumata sellest, milline oli R. Paala kõneksoleva tahteavalduse tähendus R. Paala ja Advokaadibüroo Hansa Law Offices OÜ vahel sõlmitud kliendilepingust tulenevate võlaõiguslike suhete aspektist, polnud V. Kivistikul alates R. Paala poolt kriminaalasja menetlejale tehtud loobumisavaldusest enam

§ 42lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust R.

Paalat kaitsta. 24.2 Kolleegium ei jaga kassaatori arvamust, nagu eeldaks valitud kaitsjast loobumine kõikidel juhtudel kaitsealuse ja kaitsja isiklikku kohtumist, vältimaks seda, et süüdistatav või kahtlustatav loobub kaitsjast sunni all. Välistamata, et teatud olukordades võib kaitsja kohalolek oma kaitsealuse kaitsjast loobumise tahteavalduse tegemise juures olla riigi jaoks üks väheseid võimalusi tagantjärele tõendada kahtlustatava või süüdistatava kõneksoleva tahteavalduse usaldusväärsust, ei ole käesolevas asjas tegemist sellise juhtumiga. R. Paala, kes ei viibinud vahi all, loobus valitud kaitsjatest avalikul kohtuistungil, millel osales ka üks tema senistest valitud kaitsjatest R. Laid, kes töötas V. Kivistikuga samas advokaadibüroos. Seejuures ei seadnud R. Laid kohtuistungil kaitsjatest loobumise kehtivust kordagi kahtluse alla, vaid leidis, et momendist, mil R. Paala tegi kohtule vastava tahteavalduse, puuduvad nii temal ja arvatavasti ka V. Kivistikul volitused R. Paala edasiseks kaitsmiseks (vt otsuse punkt 2.19). Kriminaalasjas ei ole mingisuguseid andmeid selle kohta - ja seda ei väida ka kassaator , nagu oleks kohus või prokuratuur mingilgi moel survestanud R. Paalat oma valitud kaitsjatest loobuma. Seetõttu tuleb 13. detsembri 2010. a kohtuistungil tehtud R. Paala tahteavaldust V. Kivistikust kui oma valitud kaitsjast loobumise kohta pidada kehtivaks ja lugeda V. Kivistiku volitused R. Paala kaitsjana samast ajast lõppenuks. 24.3 Asjakohane ei ole advokaat A. Kello viide

§-le 48, mis sätestab, et kahtlustatav ja süüdistatav võivad kaitsjast kirjalikult loobuda kohtueelses menetluses, kui kaitsja osavõtt ei ole kohustuslik.

§ 48

reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist üldse (s.t loobumist

§ 34

lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest), mitte aga kaitsekokkuleppe lõpetamist konkreetse lepingulise kaitsjaga.

1. Nõustuda ei saa ka kassatsioonidest tuleneva väitega, nagu jätnuks maakohus R. Paalale kokkuleppemenetluses kaitseõiguse tagamata, kuna ei pööranud tähelepanu R. Paala määratud kaitsja vandeadvokaadi vanemabi V. Luige väidetavalt hoolsusetule tegevusele (vt otsuse punktid 9.2 ja 10.2). 25.1 Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et riik vastutab oma organite tegevuse eest. Advokaadist kaitsjat, isegi kui tegemist on riigi poolt määratud kaitsjaga, ei saa käsitada riigiorganina. Võttes arvesse advokaadi sõltumatust riigist, on tema tegevus kohtuasjas olemuslikult tema ja tema kaitsealuse vaheline asi ning riik saab selle eest vastutada vaid teatud erandlikel juhtudel. (Vt nt Mader v. Horvaatia, otsus
2. juunist 2011, p-d 160-161 koos viidetega varasemale kohtupraktikale.) Kolleegium leiab, et hinnates käesoleva juhtumi asjaolusid tervikuna ei saa väita, nagu oleks riigi mittesekkumine advokaat V. Luige tegevusse jätnud R. Paala ilma praktilisest ja tõhusast õigusabist. Samuti ei ole käesolevas asjas midagi, mis viitaks tõsiseltvõetavalt võimalusele, et R. Paala nõustumine kokkuleppega ja selle juurde jäämine võis olla tingitud puudulikust õigusnõustamisest. 25.2 Esmalt tuleb silmas pidada, et kokkuleppe esemeks olevat süüdistust oli enne kokkuleppe sõlmimist menetletud pikemat aega üldmenetluses, kus R. Paalat kaitsesid kaks valitud kaitsjat vandeadvokaadid V. Kivistik ja R. Laid. Võib mõistlikult eeldada, et aastatepikkuse menetluse vältel olid kaitsjad R. Paalat esitatud süüdistusega seotud õiguslike ja faktiliste aspektide osas põhjalikult nõustanud. 25.3 Esmakordselt allkirjastas R. Paala käesolevas asjas kokkuleppe juba detsembris 2010, mil teda kaitsesid V. Kivistik ja R. Laid. Seekord jäi aga kokkulepe sõlmimata, kuna R. Paala kaitsjad keeldusid kokkulepet allkirjastamast. Just sel põhjusel loobus R. Paala ka mõlemast oma valitud kaitsjast ja taotles endale uue kaitsja määramist (vt otsuse punkt 2.19). Seejuures nähtub kohtuistungi protokollist, et R. Paala oli teadlik kaitsjate põhjendustest kokkuleppe sõlmimisest keeldumise kohta, kuid ei nõustunud nendega. Samuti ilmneb R. Paala kohtuistungil peetud sõnavõttudest tema teadlikkus kokkuleppe sõlmimise õiguslikust sisust ja tagajärgedest. 25.4 Lisaks tuleb silmas pidada, et initsiatiiv kokkuleppemenetluse kohaldamiseks tuli just R. Paalalt. Samuti ilmutas just R. Paala soovi sõlmida kokkulepe võimalikult kiiresti ega huvitunud võimalusest kaitsja V. Luigega põhjalikumalt konsulteerida. Väidetavalt ebapiisavaks jäänud konsultatsiooniaeg advokaat V. Luigega ei takistanud R. Paalal
3. jaanuaril 2011 kokkulepet sõlmimast ja kohtuistungil selle juurde jäämast. Veel enamgi - kui prokurör tegi
4. jaanuari
5. a istungipäeva algul ettepaneku jätkata asja arutamist üldmenetluses ja pidada kokkuleppemenetluse läbirääkimisi istungitevahelisel ajal, vaidles R. Paala sellele vastu ning soovis kokkuleppemenetlusega kohe jätkata (vt otsuse p 2.22). 25.5 Ühtlasi on eksitav S. Musta kassatsioonist tulenev väide, nagu saanuks advokaat V. Luik R. Paala õiguskäsitlusest ja kokkuleppe sõlmimise motiividest esmakordselt teada alles
6. jaanuaril
7. Juba
8. detsembri
9. a kohtuistungil - veel enne seda, kui kohus oli teinud määruse, millega taotles Eesti Advokatuurilt R. Paalale riigi õigusabi korras kaitsja määramist, - märkis R. Paala maakohtu istungil muu hulgas järgmist: "Palun määrata riigi poolt kaitsja. Vello Luike proovisin saada menetlusse, aga ka tema ütles, et kui kaitsjatel sisemine veendumus, et kuritegu ei saanud toimepandud olla, tundub see kummaline, et kui isikul võimalus oma õigusi kaitsta, siis miks võtta süü omaks." (Vt otsuse punkt 2.19.) R. Paala kõnealusest avaldusest nähtub, et R. Paala oli tutvustanud oma õiguskäsitlust vähemalt teatud ulatuses V. Luigele juba enne
10. detsembrit
11. 25.6 Samuti järeldub eelmises alapunktis viidatud R. Paala avaldusest
12. detsembri
13. a istungil, et just R. Paala oli huvitatud sellest, et V. Luik võtaks vastu kaitseülesande täitmise, mida V. Luik
14. detsembril 2010 Riigi õigusabi infosüsteemi kaudu ka tegi. See muudab veelgi väheusutavamaks S. Musta kassatsioonis esitatud väite, nagu võinuks advokaat V. Luik tegutseda Lõuna Ringkonnaprokuratuuri huvides. 25.7 Kokkuvõttes leiabki kolleegium, et käesoleval juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus maakohus oleks pidanud R. Paala kaitseõiguse tagamiseks sekkuma tema kaitsja V. Luige tegevusse. R. Paala kaitseõigust ei ole rikutud.
15. Kolleegium ei nõustu kassaatorite väitega, nagu oleks maakohus jätnud

§ 247lg 2 nõudeid eirates tuvastamata, et kokkulepet sõlmides väljendas R.

Paala oma tõelist tahet, samuti väitega, et R. Paala nõustus kokkuleppega sunni all (vt otsuse punktid 9.3 ja 10.3). 26.1

§ 247

lg 2 sätestab, et pärast kokkuleppe ülevaate ärakuulamist küsib kohtunik, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. Kohtunik teeb süüdistatavale ettepaneku selgitada kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja teeb kindlaks, kas kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet. Kolleegium märgib, et süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada

§ 247

lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub. Kindlasti ei ole süüdistatava kartus üldmenetluse jätkumise ja sellega seotud ebamugavuste ees selline asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla kokkuleppe sõlmimisel väljendatud tahte tõelisuse. Kokkuleppe-menetlusega nõustumine ongi üldjuhul tingitud süüdistatava soovist vältida üldmenetluse koormavaid mõjusid (nt lihtmenetlusest suuremat aja- ja rahakulu). Seejuures ei eelda kokkuleppemenetluse kohaldamine seda, et süüdistatav end talle etteheidetavas teos otsesõnu süüdi tunnistaks. Piisab sellest, kui süüdistatav nõustub kokkuleppega, sh temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga ning seeläbi asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-79-05). 26.2 Käesoleva kriminaalasja materjalide hulgas ei ole midagi, mis annaks alust väita, et R. Paala poolt väljendatud kokkuleppe sõlmimise tahe oli kujunenud õigusvastaste mõjutuste tulemusena või et R. Paala oli eksimuses kokkuleppe sisust või selle õiguslikest tagajärgedest. 26.3 A. Kello kassatsiooni väide, nagu võinuks üldmenetluse jätkumine tekitada R. Paalale eluohtlikke terviserikkeid, on samaaegselt nii asjakohatu kui ka paljasõnaline. Kui süüdistatav põeb haigust, mis ei võimalda tal kohtusse ilmuda, lükatakse talle esitatud süüdistuse arutamine kuni tema tervenemiseni edasi (

§ 170lg 2 p 3 ja § 269 lg 3).

R. Paala puhul ei ole aga tuvastatud selliseid terviserikkeid, mis takistanuks tema osalemist kohtumenetluses. 26.4 Samuti on paljasõnalised kassaatorite väited selle kohta, et R. Paala oli ravimite tarvitamise tõttu või muul põhjusel

1. jaanuaril 2011 seisundis, milles ta polnud võimeline kokkuleppe allkirjastamise tähendust õigesti hindama. R. Paala käitumine ja avaldused nii
2. jaanuari
3. a kohtuistungil kui ka
4. a detsembrikuus toimunud kohtuistungitel kinnitavad üheselt, et kokkuleppe sõlmimist saab pidada R. Paala tõeliseks tahteks. 26.5 Esmalt, nagu ka eelnevalt märgitud, tuli initsiatiiv kokkuleppemenetluse kohaldamiseks R. Paalalt, kes nõudis seda alates
5. detsembri
6. a kohtuistungist korduvalt ja kohati väga jõulises sõnastuses. Samuti esitas R. Paala
7. detsembril 2010 kokkuleppemenetluse kohaldamiseks kirjaliku taotluse. (Vt otsuse punktid 2.18-2.21.) Seejuures toonitas R. Paala juba kokkuleppemenetluse kohaldamist taotledes, et ta ei kavatse kokkuleppemenetluses tehtavat otsust ringkonnakohtus vaidlustada (vt otsuse punkt 2.19). Samuti avaldas R. Paala mitmel korral kindlat soovi, et kohus ei jätaks kokkulepet mingil juhul kinnitamata, märkides näiteks
8. detsembri
9. a kohtuistungil: "Soovin, et kohus austaks kokkulepet ja annaks isikule võimaluse ja saame asja ilma minu jaoks ebameeldivate piinadeta lõpetada. Iga minut, tund siin kohtus on minu jaoks solvav ja alandav." (Vt punkt 2.21.)
10. jaanuari
11. a istungil avaldas R. Paala: "Kõige hullem kui peaksite keelduma, kas karistus karm või midagi muud /.../" (Vt otsuse punkt 2.23.) Ka oma valitud kaitsjatest loobumist ja uue kaitsja määramise taotlust
12. detsembri
13. a kohtuistungil põhjendas R. Paala üksnes sellega, et seniste kaitsjate mittenõustumine kokkuleppega takistab kokkuleppemenetluse kohaldamist (vt otsuse punkt 2.19). 26.6 R. Paala initsiatiiv ei hõlmanud mitte üksnes kokkuleppemenetluse kohaldamist, vaid ka selle võimalikult kiiret toimetamist. Nii palus R. Paala
14. detsembri
15. a kohtuistungil võimaldada kokkuleppemenetlust ja kinnitas, et 3 päevaga on kokkulepe olemas (vt otsuse punkt 2.18).
16. detsembri
17. a kohtuistungil märkis R. Paala muu hulgas järgmist: "Vello Luik aktsepteerib minu soovi ja on nõus, et me allkirjastame selle kokkuleppe, 03.
18. on see kohtu laual." (vt otsuse punkt 2.21)
19. jaanuari
20. a kohtuistungil vaidles R. Paala vastu prokuröri kohtuistungi algul tehtud ettepanekule jätkata kriminaalasja arutamist üldmenetluses ja kasutada kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks istungivälist aega ning taotles asja kohest lahendamist kokkuleppemenetluses (vt otsuse punkt 2.22). 26.7 Ka kaalutlused, millega R. Paala põhjendas
21. jaanuari
22. a kohtuistungil kokkuleppemenetlusega nõustumist ja varasematel istungipäevadel kokkuleppemenetluse taotlemist - s.o soov lõpetada võimalikult kiiresti siseriiklik kohtumenetlus ning pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole - ei anna alust kahelda, et R. Paala väljendas kokkuleppe sõlmimisel oma tõelist tahet.
23. Ekslik on kaitsja A. Kello arvamus, nagu välistaks kokkuleppemenetluse kohaldamise see, et R. Paala loobus selgesõnaliselt kokkuleppest oma apellatsioonis. Tulenevalt

§ 247

lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus. Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. See järeldub üheselt

§ 318

lg 3 pst 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud. 28. Kolleegium ei nõustu ka A. Kello kassatsioonis märgituga, nagu oleks maakohus otsust tehes rikkunud

§ 339lg 1 p 7 nõudeid.

Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses

§-s 306 sätestatud küsimused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-52-07, p-d 7-8) ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama

§-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina

§ 249

, mille kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhiosas see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab (punkt 1) ja kokkuleppe sisu (punkt 2). Käesolevas asjas tehtud maakohtu otsuse põhiosa vastab

§ 249nõuetele.

IV 29. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 361p-st 1 jätab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu 6.

aprilli

1. a otsuse muutmata ja R. Paala kaitsjate A. Kello ning S. Musta kassatsioonid rahuldamata. S. Musta
2. ja
3. augustil ning
4. oktoobril 2011 esitatud kassatsiooni täiendused jätab kolleegium

§ 350lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe