← Eesti

3-1-1-83-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-83-11 Otsuse kuupäev 7. november 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Ko

§ 25lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 13.

mai

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-10802 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri Nieländer, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled R.A kaitsja vandeadvokaat Priit Palmiste Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  2. oktoober 2011, kirjalik menetlus ringkonnaprokuröri Reena RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a otsus R.A õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 199 lg 2 pde 4 ja 7 ning S.N-i süüditunnistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi.

  1. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  2. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. R.A-le ja S.N-ile oli KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi esitatud süüdistus selles, et varem varguse toime pannud isikutena võtsid nad võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis K.-E. H. pükste tagataskust ära rahakoti, milles olid kannatanule väljastatud pangakaardid, dokumendid, visiitkaardid, fotod, Jotun Paint Europe Ltd nimele väljastatud krediitkaart ning erinevates vääringutes sularaha. 2.
  4. Harju Maakohtu
  5. detsembri
  6. a otsusega tunnistati R.A KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 ning § 25 lg 2 järgi süüdi ja karistati vangistusega üheks aastaks ja neljaks kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus kaheks aastaks, kümneks kuuks ja kolmeteistkümneks päevaks. Eelvangistusaeg loeti karistusaja hulka. 2.
  7. Sama otsusega tunnistati S.N süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 ning § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega üheks aastaks ja neljaks kuuks. Eelvangistusaeg loeti karistusaja hulka.
  8. Maakohus leidis, et R.A ja S.N-i süü kannatanult K.-E. H.-lt rahakoti varguses on tõendatud ja et tegu pandi toime grupis, sest kannatanult rahakoti salajaseks varguseks oli vajalik kahe isiku kui kaastäideviijate kooskõlastatud käitumine ühise eesmärgi nimel. Kuna süüdistatavatel puudus võimalus hakata saadud vara kasutama või käsutama, on aga tegemist varguse katsega. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et grupilise varguse välistab konkretiseerimata süüdistus see, et ei ole kirjeldatud kummagi süüdistatava täpne osa varguse toimepanemisel. Kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel oli kohtul võimalus täpsemalt määrata nii R.A kui S.N-i osa grupilise varguse toimepanemises. See ei ole käsitatav väljumisena süüdistuse piiridest.
  9. Maakohtu otsuse peale esitas R.A kaitsja ringkonnakohtule apellatsiooni, milles taotles R.A õigeksmõistmist. 4.
  10. Apellandi arvates on süüdistusaktis välja toomata grupis tegutsenud isikute konkreetne teopanus, mistõttu on süüdistus konkretiseerimata. Sellega on rikutud R.A kaitseõigust. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas. Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. 4.
  11. Maakohus on kaitsja hinnangul süüdistuse piire ületades asunud omistama R.A-le tegusid, mida süüdistusaktis kirjeldatud ei ole. Süüdistusakti kohaselt süüdistati R.A selles, et varem varguse toime pannud isikuna võttis grupis koos S.N-iga võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil K.-E. H. pükste tagataskust rahakoti. Samas nähtub kohtuotsusest, et kannatanu pükste tagataskust võttis rahakoti hoopis S.N ja R.A üksnes raputas kannatanut püksisäärest. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistusaktis ei ole kirjeldatud, et R.A oleks kannatanut püksisäärest raputanud.
  12. Tallinna Ringkonnakohtu
  13. mai
  14. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o R.A ja S.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 ning § 25 lg 2 alusel. Kohus mõistis R.A talle esitatud süüdistuses õigeks ja kvalifitseeris S.N-i teo ümber KarS §

§ 25lg 2 järgi.

S.N-ile mõistetud karistuse jättis ringkonnakohus muutmata. 5.

  1. Ringkonnakohus märkis, et R.A-le ja S.N-ile esitatud süüdistused grupilises varguses on identsed. Isiku vastutusele võtmiseks kaastäideviijana tuleb aga süüdistusakis näidata tema teopanus, teo valitsemine täideviijana. Ei ole piisav, kui tuvastatud on näiteks üksnes tema teadmine teise teo toimepanija poolt kannatanult asjade võtmisest ja hilisem võimalik osalemine nende realiseerimisel. 5.
  2. Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et tegemist ei olnud lõpuleviidud kuriteoga, vaid varguse katsega, sest süüdistatavatel puudus võimalus hakata saadud vara kasutama või käsutama. Samas on aga maakohus ekslikult leidnud, et R.A ja S.N-i osa grupilise varguse toimepanemises saab vaatamata konkretiseerimata süüdistusele täpsemalt määratleda kontrollitud tõendite alusel ning selliselt ei väljuta süüdistuse piiridest. Kohtuotsusest nähtuvalt võttis rahakoti kannatanu püksitaskust S.N ja R.A üksnes raputas tema püksisäärt. Püksisäärest raputamist aga R.A-le esitatud süüdistuses ei sisaldu. Seega väljus maakohus süüdistuse piiridest. 5.
  3. Eeltoodust tulenevalt ei lugenud ringkonnakohus ka S.N-i süüd varguse grupis toimepanemises tõendatuks ja kvalifitseeris tema käitumise ümber KarS §

§ 25lg 2 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Reena Nieländer, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. 6.
  2. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Prokuröri arvates oli R.A-le ja S.N-ile esitatud korrektne süüdistus varguse - K.-E. H. pükste tagataskust rahakoti võtmine kaastäideviimises. Maakohtu poolt teo süüteokatseks ümber kvalifitseerimine oli õigustatud. Ka oli kohus prokuröri arvates õigustatud hindama kummagi kaassüüdistatava konkreetset teopanust ühise kuriteo toimepanemisel. Prokurör leiab, et süüdistusaktis ei olnud vaja kummagi kaassüüdistatava teopanust konkreetselt avada, sest nii R.A-le kui S.N-ile esitatud süüdistuses on kajastatud kõik vajalikud KarS § 199 lg 2 p-des 4 ja 7 sätestatud kuriteo koosseisupärased tegevused - võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupi poolt ning isikute poolt, kes on varem toime pannud varguse. Kui aga isegi asuda seisukohale, et süüdistus oli algselt puudulik, siis on see puudus maakohtu menetluses kõrvaldatud, sest seal on prokurör R.A ja S.N-i teopanuseid käsitlenud. Kuna teo kvalifikatsioon ei muutunud, siis ei olnud vajalik ka uue süüdistuse esitamine. Maakohus süüdistuse piirest ei väljunud. Ka ei ole prokuröri arvates rikutud kummagi süüdistatava kaitseõigust, sest R.A oli süüdistuse sisust täielikult informeeritud. Prokuröri arvates oli R.A kaitseõigus tagatud ja ta sai piisava selguse ning täpsusega aru, milles teda süüdistatakse. 6.
  3. Edasiselt märgib prokurör, et puudulik süüdistus ei ole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 mõttes, vaid kohus võib selle lugeda oluliseks rikkumiseks konkreetses kriminaalasjas juhul, kui ta põhjendab, miks see on endaga kaasa toonud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kassaator rõhutab, et üksnes puudulik süüdistus ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse alus. Õigeksmõistva otsuse saab kohus teha üksnes juhul, kui asja arutamisel kuriteosündmust ei tuvastata või teo toimepanemine süüdistatava poolt on tõendamata. Kohus peab selle asjaolu ka otsuses selgelt ära näitama. 6.
  4. Kuna R.A osas ei ole põhjust rääkida puudulikust süüdistusest või vähemalt ei ole süüdistuse pudujäägid hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, siis on ka S.N-i käitumise kvalifitseerimisel ebaõigesti jäetud välja üks koosseisu raskendav tunnus - teo toimepanemine isikute grupi poolt. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada nii R.A õigeksmõistmises kui S.N-i käitumisele antud kvalifikatsiooni osas. 6.
  5. Ringkonnakohtu otsus on kassaatori hinnangul põhjendamata ja seda osas, kus kohus on lugenud usaldusväärseteks süüdistatavate ütlused. Ringkonnakohus pole seejuures andnud hinnangut teistele tõenditele (kannatanu ja tunnistajate ütlused, kirjalikud tõendid). Olukorras, kus ringkonnakohus annab tõenditele maakohtust oluliselt erineva hinnangu, lasub tal kohustus seda ka põhjendada ja ära näidata maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead.
  6. R.A kaitsja vandeadvokaat Priit Palmiste esitas Riigikohtule kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Vastuses märgitakse, et R.A-le esitatud süüdistus ei võimaldanud tema süüditunnistamist, sest sellest ei nähtu R.A teopanust. Süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ei ole aga võimalik isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Samuti toonitab kaitsja, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses konkreetselt kirjeldatud faktilised asjaolud, millega määratakse ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Ringkonnakohus ei ole mitte üksnes hinnanud tõendeid maakohtust erinevalt, vaid tuvastanud maakohtu poolt süüdistuse piiridest väljumise ning seega ka KrMS § 268 rikkumise. Kaitsja arvates on alusetu ka kassaatori väide, nagu puuduks ringkonnakohtu otsuses põhjendused. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks puudub alus kahelda R.A ütlustes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, s.o R.A alusetult õigeksmõistmisele ja S.N-i alusetult süüdistusaktis märgitust kergemas kuriteos süüditunnistamisele.
  8. Arutataval juhul on süüdistusaktis nii R.A kui S.N-i teokirjeldusena märgitud, et
  9. aprillil 2010 kella 11.30 ja 11.45 vahel võtsid nad Tallinnas XXXXX XX asuva maja juures grupis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kannatanu pükste tagataskust ära rahakoti. Selline käitumine on süüdistusaktis kvalifitseeritud avalikult toime pandud grupiviisilise vargusena KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Ringkonnakohus märkis, et R.A ei võtnud kannatanu taskust rahakotti, vaid üksnes raputas teda püksisäärest. Kuna süüdistusaktis ei ole sellist tegu kirjeldatud, on maakohus R.A osas süüdistusakti piiridest väljunud.
  10. Kriminaalkolleegium ringkonnakohtu eelkirjeldatud järeldusega ei nõustu ja leiab, et seisukoht R.A-le esitatud süüdistuse puudulikkusest on põhjendamatu. Kolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt asutud seisukohale, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu
  11. novembri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
  13. detsembri
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. veebruari
  16. a otsus asjas nr 3-1-1-85-08, p. 9; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. veebruari
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10). Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. detsembri
  20. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 13). Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest.
  21. Kuigi selles kriminaalasjas R.A-le ja S.N-ile esitatud süüdistuses ei olnud kirjeldatud kaassüüdistatavate konkreetseid teopanuseid (seda, et R.A juhtis kannatanu tähelepanu teda püksisäärest sikutades kõrvale ja samal ajal võttis S.N kannatanu pükste tagataskust ära rahakoti), ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul teha sellest järeldust, nagu oleks maakohus R.A varguse kaastäideviijana käsitlemisel süüdistuse piiridest väljunud. Arvestades R.A ja S.N-i poolt vahetus ajalis-ruumilises seoses ühiselt ja kooskõlastatult tegevust sündmuskohal, ei oleks süüdistusaktis teopanuste suuremal konkretiseerimisel enam niisugust tähtsust, mis sisuliselt muudaks tehtavat etteheidet. R.A-le esitatud süüdistuses on piisava selguse ja täpsusega esitatud kõik faktilised asjaolud, mis on aluseks tema vastutusele võtmiseks KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p-des 4 ja 7 ettenähtud süüteo toimepanemise eest. Esitatud süüdistus kajastab nii seda, et S.N ja R.A tegutsesid ühiselt, kui seda, et nende tegevuse tulemusel murti kannatanu valdus talle kuulunud rahakotile. Süüdistusaktis on kirjeldatud varguse faktilised asjaolud ja see, et R.A ja S.N süüdistatakse grupis tegutsemises. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et R.A-le esitatud süüdistus oli piisavalt selge, tagamaks tema kaitseõigust (vt analoogse olukorra kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. oktoobri
  23. a otsus asjas nr 3-1-1-60-08, p 12).
  24. Ringkonnakohus on süüdistuse puudulikkuse osas viidanud muu hulgas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas nr 3-1-1-106-
  25. Viidatud asjas tehti süüdistusaktis isikule etteheide selles, et rikkudes LE § 123 nõudeid, ei kohandanud ta oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusoludele ega hoidnud piisavat pikivahet, mistõttu sõitis ta ees peatunud mootorsõidukile otsa. Maakohus tunnistas aga isiku süüdi mootorsõidukit juhtides ebaõige kiirusevaliku ja pimedal ajal päevatulede kasutamise eest, millega ta rikkus LE §-e 123 ja
  26. Seega omistas kohus isikule süüdistusaktiga võrreldes täiendava teo tegemise. Praeguses kohtuasjas ei ole maakohus R.A-le omistanud võrreldes süüdistuses kirjeldatud teoga veel mingeid täiendavaid faktilisi asjaolusid, täpsustades üksnes talle süüdistusaktis omistatud varguse täideviimistegu. Seega ei ole maakohus süüdistuse piire laiendanud ega omapoolselt süüdistust sisustanud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu eeltoodud viide kriminaalkolleegiumi varasemale otsusele asjakohane.
  27. Ringkonnakohus, hinnates tõendeid maakohtust oluliselt erinevalt, pidanuks ära näitama maakohtu vead tõendite hindamisel ja oma teistsugust hinnangut põhjendama (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  28. juuni
  29. a otsus asjas nr 3-1-1-33-05, p 13 ja kriminaalkolleegiumi
  30. juuni
  31. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 25). Praeguses asjas on maakohus hinnanud kaassüüdistatavate ütlusi ja lugenud need ebausaldusväärseteks, sest need ei haaku kannatanu ning sündmust vahetult tajunud kolme tunnistaja ütlustega. Ringkonnakohus on aga hinnanud üksnes kaassüüdistatavate ütlusi ja jätnud hindamata teised maakohtus kontrollitud tõendid. Tunnistades kaassüüdistatavate ütlused usaldusväärseteks, ei ole ringkonnakohus oma sellist seisukohta põhjendanud ega näidanud, milles seisnes maakohtu viga teiste kohtus vahetult uuritud tõendite hindamisel (kannatanute ja tunnistajate ütlused, kohtuistungil avaldatud kirjalikud tõendid). Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
  32. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses, saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus ja rahuldab kassatsiooni. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.