Obsah (7)

§ 7§ 8§ 10§ 2§ 4§ 9§ 15

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 4 lg 1 kohaselt on ettekirjutus haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost.

§ 7

lg 1 paneb haldusorganile kohustuse teha enne sunnivahendi rakendamist adressaadile kirjalik hoiatus.

§ 7

lg 2 kohaselt võib hoiatus kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena. 23. septembri 2010 ettekirjutus on asendustäitmise ja sunniraha seaduse järgi ettekirjutus ja hoiatus, mitte haldusakt sunniraha rakendamise kohta.

§ 8

lg-st 1, § 3 lg-st 1 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg-st 1 ja § 51 lg-st 1 tulenevalt peab haldusorgan andma sunniraha kohaldamiseks haldusakti ja seda saab teha alles pärast seda, kui on selgunud, et ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks oli

1. oktoober 2010, mistõttu ei saanud sunniraha rakendamist otsustada enne seda tähtpäeva. Kohtutäitur on valesti leidnud, et
2. septembri
3. a ettekirjutus ongi täitedokument, st sunniraha haldusakt. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-42-08 tehtud lahendis leidnud, et TMS § 217 alusel saab kaebuse kohtutäituri tegevuse peale esitada ka siis, kui võlgniku arvates ei ole olemas täitedokumenti, mida kohtutäitur võinuks täitmisele võtta. Sel juhul ei vaielda materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus, täitedokument. Kuna täitedokumenti ei ole, on seadusvastane kohtutäituri tasu väljamõistmine avaldajalt, kes tegelikult ei olegi täitedokumendi puudumise tõttu võlgnik. Avaldaja taotles tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-42-08 alusel menetluskulude jätmist kohtutäituri ja sissenõudja kanda.
4. Kohtutäitur vaidles avaldaja seisukohtadele vastu. Kohtutäituri
5. jaanuari 2011 otsus on seaduslik. Kohtutäituri menetluses on täiteasi nr 034/2010/2362, milles tuleb täita sissenõudja
6. septembri
7. a ettekirjutust, millega mõisteti avaldajalt välja sunniraha 12 000 krooni. Avaldaja sai täitmisteate kätte
8. detsembril 2010 ning kohtutäitur alustas sissenõudja täitmisavalduse ja nimetatud täitedokumendi alusel täitemenetluse. Kohtutäitur ei nõustunud avaldajaga, et sissenõudja ettekirjutus ei ole haldusakt. Haldusaktiks on haldusorgani üksikjuhtumi reguleerimiseks antud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Vaidlusalune ettekirjutus on haldusakt, millega on avaldajale määratud ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral sunniraha 12 000 krooni. Sunniraha määramise ja tasumise kohustuse sätestab asendustäitmise ja sunniraha seadus.

§ 8

lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

§ 10

lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. Seega kujutab sunniraha endast sisuliselt ähvardust haldusakti täitmata jätmise korral sisse nõuda mingi summa, mille eesmärk on sundida isik täitma haldusaktis määratud käsku/keeldu. Avaldaja ei vaidlusta asjaolu, et ta on jätnud täitedokumendis märgitud ettekirjutuse õigel ajal täitmata. Võlgnikule antakse täitemenetluses igal juhul täiendav tähtaeg nõude vabatahtlikuks täitmiseks (TMS § 25). Täitemenetluse alustamisel tuleb kohtutäituril kontrollida üksnes seda, kas täitedokument vastab seaduses sätestatud formaalsetele seaduse nõuetele (formaliseerituse printsiip). Kohtutäitur ei pea kontrollima täitedokumendi materiaalõiguslikke asjaolusid. Kui isik leiab, et ettekirjutus on sisuliselt või vormiliselt vastuolus õigusaktidega, on tal õigus esitada motiveeritud vaie ettekirjutuse tühistamiseks või muutmiseks. Avaldaja ei ole ettekirjutust vaidlustanud. Nõuetekohase täitedokumendi olemasolu või puudumine tuvastatakse hagimenetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 2 kohaselt võib sissenõudja või võlgnik täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Tuvastamishagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui täitedokumendi täitmise või toime üle on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidlus. Seega vaidlus, kas sissenõudja ettekirjutus on täitedokument, tuleks lahendada maakohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Kuna kohtutäituri tasu sissenõudmine on seotud täitmisel oleva nõudega, mis nähtub täitedokumendist, siis ei olnud täituril avaldaja kaebust rahuldamata jättes alust tunnistada täituri tasu väljamõistmise otsus seadusvastaseks.

1. Sissenõudja vaidles avaldaja seisukohtadele vastu. Sissenõudja tegi avaldajale
2. septembril 2010 ettekirjutuse, mis kohustas paigaldatud liiklusvälise teabevahendi riigiteelt maha võtma
3. oktoobriks
4. Ettekirjutuse tegemisel lähtus sissenõudja avalikust huvist ja teo ohtlikkusest. Ettekirjutuse täitmata jätmise puhuks määrati sunniraha 12 000 krooni. Sunniraha rakendamine oli HMS § 51 lg 1 kohaselt ettekirjutuses märgitud. Avaldaja ei ole ettekirjutust siiani täitnud.
5. Harju Maakohus rahuldas
6. veebruari
7. a määrusega avalduse ja tühistas kohtutäituri otsuse. Menetluskulud jäid võrdsetes osades sissenõudja ja kohtutäituri kanda. TMS § 2 lg 1 p 11 kohaselt on täitedokumendiks sunniraha ja asendustäitmise kulude sisse-nõudmise aluseks olev haldusakt. Ettekirjutus, mille sissenõudja kohtutäiturile täitedokumendina esitas ja mille täitmiseks kohtutäitur täitemenetluse alustas, ei ole TMS § 2 lg 1 p-s 11 nimetatud täitedokument. Ettekirjutusega kohustati avaldajat TeeS § 34 lg-le 2 mittevastavat liiklusvälist teabevahendit riigimaantee teekaitsevööndi alalt maha võtma
8. oktoobriks
9. Kohustusele teabevahend maha võtta järgneb ettekirjutuses hoiatus, et juhul, kui avaldaja ettekirjutust ei täida, rakendatakse sunniraha 12 000 krooni. Ettekirjutus ja selles sisalduv hoiatus ei ole sunniraha sissenõudmise aluseks olev haldusakt, vaid avaldaja teavitamine sellest, et korralduse täitmata jätmise korral võidakse talle määrata sunniraha 12 000 krooni.

§ 2

lg 1 järgi rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Kooskõlas sama seaduse § 3 lg-ga 1 kohaldatakse sunnivahendi rakendamisel antavatele aktidele ja tehtavatele toimingutele haldusmenetluse seadust (§ 51 lg 1), arvestades

-st tulenevaid erisusi.

§ 4

lg 1 alusel on ettekirjutus haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost.

§ 7

lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne sunnivahendi rakendamist tegema adressaadile kirjaliku hoiatuse ning lg 2 järgi võib hoiatus kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena.

§ 7

lg-tes 1 ja 2 märgitud hoiatuse sissenõudja avaldajale ettekirjutuses tegigi.

§ 9

lg 1 sätestab, et kui ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ja ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg on möödas, annab sunnivahendit rakendav haldusorgan sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule kirjaliku täitekorralduse, mis peab sisaldama: 1) ettekirjutuse teinud ja sunnivahendit rakendava haldusorgani nimetuse; 2) sunnivahendit vahetult rakendava isiku ees- ja perekonnanime või juriidilise isiku nime; 3) viite haldusaktile, millega ettekirjutus tehti, ja ettekirjutuse sisu; 4) kinnituse, et hoiatuses märgitud sunnivahendit hakatakse rakendama; 5) adressaadi ees- ja perekonnanime või juriidilise isiku nime; 6) asendustäitmise korral sunnivahendi rakendamise koha; 7) rakendatava sunnivahendi. Sellist

§ 8

lg-s 1 märgitud täitekorraldust, mis oleks olnud täitedokumendiks, sissenõudja ei andnud. Maakohus leidis, et enne sunniraha rakendamist peabki tegema hoiatuse sunniraha rakendamise võimaluse kohta juhul, kui ettekirjutust ei täideta. Ettekirjutuse tegemise ajal ei saanud ettekirjutuse tegija teada, kas avaldaja täidab ettekirjutuse või mitte. Seetõttu saigi ettekirjutuse tegija avaldajat hoiatada võimalusest määrata sunniraha juhul, kui avaldaja ettekirjutust ei täida. Sunniraha maksmise kohustus saab tekkida haldusaktist, millega isikule sunniraha määratakse. Sunniraha määramiseks ei ole ettekirjutus, millega tehakse hoiatus sunniraha määramise võimalikkuse kohta, juhuks kui isik ettekirjutust ei täida. Seega algatas kohtutäitur täitemenetluse täitedokumendita. 5. Nii kohtutäitur kui ka sissenõudja esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. aprilli 2011. a määrusega maakohtu määruse ja jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri otsuse peale rahuldamata.

§ 8

lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

§ 10

lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.

§ 9

lg 1 sätestab, et juhul, kui ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ja ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg on möödas, annab sunnivahendit rakendav haldusorgan sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule kirjaliku täitekorralduse. Ringkonnakohus nõustus kaebajate seisukohaga, et sissenõudja ettekirjutus on haldusakt ja ühtlasi ka täitedokument TMS § 2 lg 1 p 11 mõttes. Ettekirjutuses on avaldajale määratud sunniraha 12 000 krooni, kui avaldaja ettekirjutust tähtaegselt ei täida. Ettekirjutus sisaldab selgelt eristatavat resolutiivosa, millel on regulatiivne tähendus. Dokumendis on määratud tasumisele kuuluvate asendustäitmise kulude lõplik suurus, vabatahtlikuks tasumiseks antud tähtaeg ning hoiatus kulude sissenõudmiseks täitemenetluses. Eelnimetatud küsimuste lahendamine haldusaktiga on kooskõlas

mõttega ning tagab puudutatud isiku õiguste piisava kaitse ega ületa haldusorganile antud pädevust. Erimeelsust ei ole selles, et avaldaja ei ole ettekirjutust ettenähtud tähtajaks täitnud ega seda vaidlustanud. Täitekorralduseks

§ 9lg 1 tähenduses on kõnealusel juhul sissenõudja 17.

detsembri 2010 täitmisavaldus (TMS § 23 lg-d 1 ja 2) ning täitur on andnud avaldajale kümnepäevase tähtaja nõude vabatahtlikuks täitmiseks (TMS § 25). Eeltoodu põhjal on täitemenetlus olnud seaduslik ning kohtutäituri otsuse tühistamiseks ei ole alust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta jõusse maakohtu määrus. Avaldaja selgitas, et ringkonnakohus asus väärale seisukohale, et ettekirjutusega on avaldajale määratud sunniraha 12 000 krooni. Avaldajat üksnes hoiatati sunniraha rakendamise võimaluse eest. Seega ei ole tegemist TMS § 2 lg-s 11 nimetatud täitedokumendiga, mis annaks täiturile aluse avaldajalt sunniraha sisse nõuda.
2. septembril 2010 ei saadud avaldajale sunniraha määrata, kuna siis ei olnud teada, kas avaldaja täidab ettekirjutuse
3. oktoobriks
4. Ringkonnakohtu seisukoht, et juba
5. septembril 2010 määrati avaldajale sunniraha, on ilmselgelt ekslik ja vastuolus ajalise loogikaga. Avaldaja on seisukohal, et haldusorgan peab andma sunniraha kohaldamiseks haldusakti ja seda saab täita alles siis, kui on selgunud, et ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Ringkonnakohus leidis määruses, et dokumendis on määratud tasumisele kuuluvate asendustäitmise kulude lõplik suurus, vabatahtlikuks tasumiseks antud tähtaeg ning hoiatus kulude sissenõudmiseks täitemenetluses. Ringkonnakohtu selline seisukoht on avaldaja jaoks arusaamatu, sest asjas pole tegemist mitte asendustäitmise kuludega, vaid hoopis sunnirahaga. Samuti puudub ettekirjutuses sunniraha tasumise tähtaeg ning hoiatus sunniraha sissenõudmise kohta täitemenetluses. Lisaks ei nõustunud avaldaja ringkonnakohtu seisukohaga, et erimeelsusi polevat selles, et avaldaja ettekirjutust ettenähtud tähtajaks ei täitnud ega seda vaidlustanud. Avaldaja ei ole kunagi nõustunud sellega, et ta pole ettekirjutust täitnud. Puudutatud isikud ei ole ettekirjutuse täitmata jätmist tõendanud. Avaldaja ei ole ettekirjutust vaidlustanud, kuna sellega ei ole sunniraha määratud. Ringkonnakohus leidis, et täitekorralduseks on

§ 9lg 1 tähenduses kõnealusel juhul sissenõudja 17.

detsembri 2010. a täitmisavaldus (TMS § 23 lg-d 1 ja 2). Toimikus ei ole täitmisavaldust, mistõttu ei saanud ringkonnakohus tuvastada selle vastavust

§ 9lg-s 1 toodud täitekorraldusele esitatavatele nõuetele.

Samuti on

§ 9

lg-s 1 nimetatud täitekorraldus ja TMS § 23 lg-s 1 nimetatud täitmisavaldus erinevad dokumendid. Täitmisavaldus ei asenda täitekorraldust. Sellel, et täitur andis avaldajale kümnepäevase tähtaja nõude vabatahtlikuks täitmiseks, ei ole tähtsust. Sunniraha vabatahtlikuks täitmiseks tulnuks anda tähtaeg sissenõudja haldusaktiga, seda ei ole tehtud.

1. Täiendavalt märkis avaldaja, et isegi kui pidada ettekirjutust täitedokumendiks, puudusid ikkagi täitemenetluse alustamise eeldused. TMS § 19 lg 1 kohaselt, kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest, võib täitetoimingutega alustada pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või tingimuste saabumist. Ettekirjutuses puudub sunniraha tasumise tähtpäev - liiklusvälise teabevahendi kõrvaldamise tähtpäev ei ole samastatav sunniraha tasumise tähtpäevaga. Isegi kui leida, et tegemist on täitedokumendiga, on tegemist tingimusliku täitedokumendiga, st sunniraha ei rakendu automaatselt, vaid üksnes liiklusvälise teabevahendi kõrvaldamata jätmisel. TMS § 19 lg 2 kohaselt tuleb tingimuse saabumist täiturile tõendada kirjalike dokumentidega. Isegi kui täitur pidas ekslikult ettekirjutust täitedokumendiks, siis puudusid tal kirjalikud tõendid sunniraha nõude sissenõutavaks muutumise kohta.
2. Eesti Vabariik Maanteeameti kaudu vaidles määruskaebusele vastu. Vaidlusalune ettekirjutus on haldusakt ja ühtlasi TMS § 2 lg 1 p 11 kohane täitedokument. Asendustäitmise ja sunniraha seaduses ei ole sunnivahendit rakendavale haldusorganile pandud kohustust anda välja täiendav haldusakt, millega rakendada sunniraha. Sunniraha rakendamiseks on vajalik haldusakti olemasolu, selle täidetavus, st hoiatuses määratud tähtaeg kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks on möödunud ning ei tohi esineda

§ 8lg-s 3 nimetatud asjaolusid.

Sunniraha rakendamiseks ei pea andma sunniraha adressaadile täiendavat tähtaega sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks, sest sellist kohustust ei tulene õigusaktidest. Pooled ei vaidle selle üle, et avaldaja ei täitnud ettekirjutust selleks ettenähtud ajaks. Sunniraha on määratud Maanteeameti ettekirjutusega, mis on ühtlasi täitedokumendiks täitemenetluses. Kohtutäiturile 4. novembril 2010 esitatud täitmisavaldus on täitekorraldus

§ 9lg 1 mõttes ning seega alustas täitur täitetoimingutega õigel ajal.

10. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu. Kohtutäitur nõustus ringkonnakohtuga, et sissenõudja esitatud dokument on haldusakt, mis vastab TMS § 2 lg 1 p-le 11 ning mille alusel on võimalik sunniraha ja asendustäitmise kulud sisse nõuda. TeeS § 391 lg 2 lubab Maanteeametil sunniraha rakendada ning Maanteeamet on ka vastava ettekirjutuse kui haldusakti teinud ja kohustatud isikule kättetoimetanud, mistõttu on täitemenetluse alustamise eeldused täidetud. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse tõttu, tuli täituril kontrollida, kas täitedokument vastab seaduses sätestatud formaalsetele seaduse nõuetele. Täitur kontrollis ja leidis, et Maanteeametil on õigus teeseaduse kohaselt rakendada sunniraha, Maanteeamet on teinud ettekirjutuse, ettekirjutus sisaldab rahalist nõuet, seega on ettekirjutus TMS § 2 lg 1 p 11 kohane täitedokument. Kohtutäitur ei nõustu avaldajaga selles, et sunniraha nõudmiseks tulnuks sissenõudjal välja anda veel üks haldusakt täiendava tähtajaga sunniraha tasumiseks. Sellise täiendava haldusakti väljaandmine ei tulene ka seadusest.

§ 8

lg 1 lubab sunnivahendit rakendada, kui just ettekirjutust ei ole tähtaja jooksul täidetud. Sunniraha tasumiseks täiendava tähtaja andmist seadus ette ei näe. Kohtutäituri pädevusse ei kuulu asjaolude tuvastamine. Kui võlgnik leiab, et tal ei ole sisenõudja vastu kohustust või see on muul põhjusel ära langenud, siis selliseid vastuväiteid saab ta esitada hagimenetluses, mitte täitemenetluses. Täitemenetluses saab võlgnik tugineda täitedokumendi puudumisele, mitte vaidlustada täitedokumendis sisalduva kohustuse puudumist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata. 12. Kolleegiumi hinnangul tuleb esmalt lahendada küsimus, kas TMS § 2 lg 1 p-s 11 sätestatud täitedokumendiks sarnases asjas on ettekirjutus-hoiatus nagu leidis ringkonnakohus, või

§-s 9 sätestatud täitekorraldus, nagu leidis maakohus.

§ 4

lg 1 järgi on ettekirjutus haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (sunni rakendamine).

§ 8

lg 1 kohaselt on sunnivahendi rakendamise üheks eelduseks ka adressaadile tehtud kirjalik hoiatus, mille tingimused on sätestatud

§ 7lgs 1.

Hoiatus peab mh sisaldama kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatavat sunnivahendit (

§ 7

lg 1 p 4), st hoiatust andev haldusorgan peab selgelt väljendama, millist sunnivahendit võidakse kasutada. Hoiatus võib

§ 7lg 2 kohaselt kaasneda ettekirjutusega.

Sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse ettenähtud sunniraha summa (

§ 7

lg 5).

§ 10

lg 1 defineerib sunniraha kui hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ei täida ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Põhja Regionaalne Maanteeamet tegi

1. septembril 2010 ettekirjutuse nr 10-00725/007, milles kohustas OÜ-d Mergo Holding maha võtma TeeS § 34 lg-le 2 mittevastava liiklusvälise teabevahendi hiljemalt
2. oktoobriks
3. Samast ettekirjutusest nähtub, et avaldajat on hoiatatud nõude täitmata jätmise korral 12 000 krooni suuruse sunniraha rakendamise eest. Kolleegiumi hinnangul vastab see ettekirjutus-hoiatus seaduse nõuetele. Tulenevalt TMS § 2 lg 1 p-st 11 on täitedokumendiks sunniraha ja asendustäitmise kulude sissenõudmise aluseks olev haldusakt. Täitemenetluse toimingute tegemise aluseks on TMS § 23 lg 1 esimese lause kohaselt sissenõudja avaldus (täitmisavaldus) ja TMS § 23 lg-s 2 sätestatakse, mida tuleb täitmisavaldusse märkida.
4. Täitekorraldusega seotut reguleeritakse

§-s 9. Kui haldusorgani väljastatud ettekirjutust ei ole õigeks ajaks täidetud ja ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg on möödas, annab haldusorgan

§ 9lg 1 järgi sunnivahendit vahetult rakendavale isikule kirjaliku täitekorralduse.

Sama sätte kohaselt peab täitekorraldus sisaldama: 1) ettekirjutuse teinud ja sunnivahendit rakendava haldusorgani nimetuse; 2) sunnivahendit vahetult rakendava isiku ees- ja perekonnanime või juriidilise isiku nime; 3) viite haldusaktile, millega ettekirjutus tehti, ja ettekirjutuse sisu; 4) kinnituse, et hoiatuses märgitud sunnivahendit hakatakse rakendama; 5) adressaadi ees- ja perekonnanime või juriidilise isiku nime; 6) asendustäitmise korral sunnivahendi rakendamise koha; 7) rakendatava sunnivahendi.

§ 9

lg 2 kohaselt peab sunnivahendit vahetult rakendav isik esitama adressaadi nõudmisel viimasele täitekorralduse. Arvestades seda, et täitekorralduse adressaadiks on sunnivahendit vahetult rakendav isik, mitte aga isik, kelle suhtes sunnivahendit kohaldatakse, samuti täitmisavalduse (TMS § 23 lg 2) ja täitekorralduse sisu sarnasust, kujutab täitekorraldus kolleegiumi arvates sisuliselt kohtutäiturile esitatavat täitmisavaldust, milles palutakse kohaldada sunnivahendit. Asendustäitmise ja sunniraha seadusest ei tulene haldusorganile kohustust väljastada lisaks ettekirjutus-hoiatusele täiendav haldusakt, mis oleks täitedokumendiks. Sellist järeldust kinnitab ka asendustäitmise ja sunniraha seaduse seletuskiri, milles märgitakse järgmist: "Täitekorralduse andmine on haldussisene menetlustoiming, millega formaalselt algatatakse haldustäitemenetlus. Sundi reaalselt läbiviiva haldusorgani jaoks on täitekorralduse andmine menetlusõiguslik alus haldustäitemenetluse läbiviimiseks." Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel on ettekirjutus-hoiatus.

§-s 9 reguleeritud täitekorraldus on aga sunniraha sissenõudmisel täitemenetluses sisuliselt avaldus kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks. 14. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et sissenõudja ei ole andnud

§-s 9 nimetatud täitekorraldust. Kolleegiumi hinnangul on täitekorralduseks Põhja Regionaalse Maanteeameti

1. detsembri
2. a pöördumine kohtutäituri poole, milles sisaldub mh juriidilisest isikust adressaadi nimi, viide sama haldusorgani
3. septembri
4. a ettekirjutus-hoiatusele, selle sisu ning soov rakendada hoiatuses määratud sunniraha. Kolleegium möönab, et see täitekorraldus oleks võinud olla täpsem, kuid samas on selles siiski kajastatud kõik

§ 9lg-s 1 nimetatud tingimused.

Kolleegium märgib täiendavalt, et täitekorraldus on täitemenetluse alustamise menetlusõiguslikuks aluseks kohtutäiturile ja TMS § 8 kohustab kohtutäiturit tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Sellest järeldub, et täitmisavalduse võimalike puuduste korral on kohtutäituril mh õigus ja kohustus selgitada, millise täitedokumendi täitmist soovitakse. Kohtutäiturile on asja materjalidest nähtuvalt olnud täitekorraldus arusaadav.

1. Kolleegium nõustub määruskaebuses märgituga, et ringkonnakohus on määruse p-s 41 märkinud ekslikult, et ettekirjutuses on määratud tasumisele kuuluvate asendustäitmise kulude lõplik suurus, vabatahtlikuks tasumiseks antud tähtaeg ning hoiatus kulude sissenõudmiseks täitemenetluses. Ettekirjutusest sellist teavet ei nähtu. Kuna avaldajale on määratud ettekirjutusega sunniraha, on ringkonnakohus ekslikult määruses käsitlenud tasumisele kuuluvaid asendustäitmise kulusid. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu selline eksimus ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.
2. Avaldaja on läbivalt olnud seisukohal, et ettekirjutuses ei ole märgitud sunniraha tasumise tähtaega. Kolleegium avaldajaga ei nõustu. Ettekirjutus-hoiatuses kohustati avaldajat kõrvaldama rikkumine hiljemalt
3. oktoobriks 2010 ja hoiatati, et nõude täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha 12 000 krooni. Seega nõude täitmata jätmisel muutus sunniraha sissenõutavaks
4. oktoobril
5. Samuti märgib kolleegium, et

§ 15

lg 1 järgi nõutakse sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue. Seadusest ei tulene haldusorganile kohustust märkida ettekirjutuses või hoiatuses, et sunniraha nõutakse sisse täitemenetluses. 17.

§ 9

lg 1 kohustab haldusorganit enne täitekorralduse andmist kontrollima sunnivahendi rakendamise aluste olemasolu, st olemas peab olema kohustava sisuga haldusakt, see peab olema jõustunud ning ettekirjutusega pandud kohustus ei ole täidetud. TMS § 19 lg 1 kohaselt, kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest, võib täitetoimingutega alustada pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või tingimuste saabumist. TMS § 19 lg 2 järgi tuleb tingimuse saabumist täiturile tõendada kirjalike dokumentidega. Siinkohal märgib kolleegium, et avaldaja sai vaidlusaluse ettekirjutuse kätte

1. septembril
2. Määruse p-s 15 leidis kolleegium, et sunniraha muutus sissenõutavaks
3. oktoobril
4. Kuna
5. detsembriks 2010, kui sissenõudja pöördus täitekorraldusega kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks, oli möödunud ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaeg, võis kohtutäitur alustada täitetoimingutega. Kolleegiumi hinnangul pole rikutud ka TMS § 19 lg-t
6. Sissenõudja kinnitus täitekorralduses, et ettekirjutus on jäetud täitmata, on piisav, et tõendada tingimuse saabumist ja alustada täitemenetlust. Praeguses vaidluses on sissenõudja täitekorralduses märkinud: "Vastavalt teeseaduse § 39 lg 1 kohaselt on Maanteeametil õigus ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada sunniraha, asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras." Seega on haldusorgan eelduslikult kontrollinud ettekirjutuse täitmist ja tõendanud kohtutäiturile tingimuse saabumist, st seda, et ettekirjutus on täitmata. Kolleegium juhib avaldaja tähelepanu sellele, et kui avaldaja on ettekirjutuse täitnud ja sellest tulenevalt on täitemenetlus sunniraha sissenõudmiseks põhjendamatu, on tal TMS § 221 alusel võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmise või mittetäitmisega seonduva kontrollimine ei kuulu kohtutäituri pädevusse.
7. Lisaks märgib kolleegium, et täitemenetluses kehtiva formaliseerituse tõttu, tuli kohtutäituril kontrollida, kas täitedokument vastab seaduses sätestatud formaalsetele seaduse nõuetele. Asja materjalidest nähtub, et kohtutäitur seda ka tegi - kontrollis kas maanteeametil on õigus teeseaduse kohaselt rakendada sunniraha; kas ettekirjutus-hoiatus sisaldab rahalist nõuet, kas ettekirjutus on TMS § 2 lg 1 p 11 kohane täitedokument ning kas ettekirjutus on jõustunud.
8. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja avaldaja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu