Obsah (11)

§ 371§ 515§ 475§ 663§ 1§ 511§ 514§ 109§ 701§ 509§ 172

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 109 lg 1 p 2 alusel

1. detsembril
2. Pärnu Maakohtusse avalduse R. M surmaaja tuvastamiseks ja surmaaja kande muutmiseks. Avalduse kohaselt jäi R. M merel kadunuks ja uppus
3. novembril 2009, tema surnukeha leiti
4. aprillil
5. Avaldaja tegi Lõuna Pensioniametile avalduse lapsele toitjakaotuspensioni määramiseks, mida on õigus saada alates R. M tegelikust surmast. Lõuna Pensioniameti pensionikomisjoni
6. novembri
7. a otsusega leiti, et toitjakaotuspensioni algtähtajaks on õigesti määratud
8. aprill
10. Pärnu Maakohus jättis
11. märtsi 2011 määrusega avalduse menetlusse võtmata. Määruse põhjenduste kohaselt ei võta kohus

§ 371lg 1 p 1 kohaselt hagiavaldust menetlusse, kui ta ei ole pädev asja lahendama.

Avaldus ei kuulu maakohtu pädevusse.

-i 51. peatükk näeb ette isiku surnuks tunnistamise ja surmaaja tuvastamise. Menetlusnormid on ette nähtud juhuks, kui esitatakse avaldus teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamiseks või kui surmaakti ei saa koostada põhjusel, et surmafakt on teada, kuid surnukeha ei ole leitud (

§ 515). R.

M surnukeha leiti

1. aprillil
2. Seega nimetatud sätted ei ole kohaldatavad. Isikule toitjakaotuspensioni määramine tuleneb riiklikust pensionikindlustuse seadusest (RPKS), mille § 40 kohaselt tuleb selle seaduse alusel tekkinud vaidlused pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise kohta lahendada halduskohtus. Halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 1 p 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine.

§ 475

ei sätesta hagita asjana riikliku pensioni määramiseks vajalike faktide tuvastamist ja puudub ka muu seadus, mis näeks ette nende faktide tuvastamise üldkohtus. Avaldaja ei ole rahul toitjakaotuspensioni määramise algusajaga. Vaidluse lahendamise raames halduskohtus selgub, kas on tuvastatud (või vaja tuvastada) vajalikud asjaolud haldusõigusliku vaidluse lahendamiseks. Tuvastamise vajaduse selgumisel on asjaolude tuvastamine halduskohtu pädevuses. 3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning tuvastada, et R. M tegelik surmaaeg on 20. november 2009. 4. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. mai
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt saab maakohtusse (ringkonnakohus kasutab teksti läbivalt sõna tsiviilkohus) pöörduda sellise asjaga, mis

§ 1

kohaselt tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluses, seega tsiviil- ja muu asjaga, mis on antud maakohtu pädevusse. Muude asjade hulka kuuluvad ka hagita menetluses lahendatavad asjad, mis on loetletud

§-s 475. Maakohtu pädevusse kuulub isiku surmaaja tuvastamine, mida reguleerib menetluslikult

§ 515ja materiaalõiguslikult tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 22. Nimetatud sätetest nähtub, et maakohtul on surma aja tuvastamise pädevus olukorras, kus isiku surm ei ole kahtluse all, kuid surmaakti (arstlikku surmateatist surma põhjuse tuvastamise seaduse (SPTS) § 8 mõttes) ei ole koostatud. Maakohus tuvastab isiku surma ja surmaaja ning kohtulahendi alusel tehakse surma kohta perekonnaseisukanne perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) mõttes. Maakohus tuvastab ka isiku surmaaja koos tema surnuks tunnistamisega (

§ 511, Ts

ÜS § 20). Lisaks kuulub maakohtu pädevusse surmaaja muutmine (

§ 514, Ts

ÜS § 23), kuid seda vaid olukorras, kus sama kohus oli enne määranud isiku surmaaja surnuks tunnistamise menetluses, kuid pärast on saanud teatavaks selle isiku tegelik surmaaeg. Praeguses asjas ükski eespool kirjeldatud alustest põhistatud ei ole. Avalduse lisadest nähtub, et

1. aprillil 2010 koostas Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst arstliku surmateatise nr A190490, kus on märgitud R. M surmaajaks
2. aprill
3. Pärnu Maavalitsus andis selle dokumendi alusel
4. aprillil 2010 välja R. M surmatunnistuse, millel märgitud surmaaeg ühtib teatisega. Seega on pädevad organid R. M surmaaja tuvastanud ning maakohtul puudub pädevus avalik-õiguslikke dokumente muuta. SPTS § 33 kohaselt teevad riiklikku järelevalvet selle seadusega pandud kohustuste täitmise üle maavanem ja Terviseamet. Sama seaduse § 38 lg 4 kohaselt on isikul, kelle õigusi vaidemenetluses on rikutud, õigus pöörduda halduskohtusse. Samuti toimub perekonnaseisukannete vaidlustamine haldusmenetluse seadustikus sätestatud korras.

§ 109

reguleerib hagita asjana menetletava isiku surnuks tunnistamise ja/või surmaaja tuvastamise kohtualluvust juhul, kui tegemist on maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Nimetatud säte ei anna iseseisvat alust lugeda vaidlust, mis on tekkinud haldusorganite määratud isiku surmaaja üle, maakohtu pädevuses olevaks. Ka ei piira menetletava avalduse tsiviilkohtumenetlusse vastuvõtmisest keeldumine avaldaja põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, sest kohtusse pöördumine peab toimuma kooskõlas seadustega ning praegusel juhul on avaldajal õigus kaitsta oma (lapse) huve halduskohtumenetluses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega saata asi uueks arutamiseks samale maakohtule. Määruskaebuse põhjenduse kohaselt on avaldus esitatud surmaaja tuvastamiseks ning selle kohta olid esitatud ka tõendid. Avaldust tuleb menetleda maakohtus, kuna selles menetluses selgitatakse välja juriidilist tähtsust omav fakt, mille alusel saab edasi sooritada pädevaid õigustoiminguid. Ebaõige on kohtute keskendumine avalduse motiividele, sest surma ajalise määramise toimest võivad sõltuda ka muud õigustoimingud, mistõttu kande vaidlustamine halduskohtus jääks tõenäoliselt rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701lg 3 alusel tühistada osas, millega keelduti avaldaja R.

M surmaaja tuvastamise avaldust menetlusse võtmast. Avaldus R. M surmaaja tuvastamiseks tuleb saata menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Avaldaja pöördus maakohtusse isiku surmaaja tuvastamiseks ja surmaaja kande muutmiseks. Maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata põhjusel, et asi ei kuulu maakohtu pädevusse, ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata.
2. Esmalt peatub kolleegium surmaaja tuvastamisel tsiviilkohtumenetluses. Kolleegium leiab, et kohtute seisukoht selle kohta, milline kohus on pädev surmaaega tuvastama, ei ole õiguslikult põhjendatud. Isiku surm on asjaolu, mille täpse aja kindlaksmääramine on oluline mitmete õiguslike tagajärgede tõttu. Surnuks tunnistamine TsÜS § 19 järgi tähendab kohtulikku isiku surma kinnitamist. Tegemist on sättega, mis reguleerib juhtumeid, kui isiku surm on tõenäoline, kuid see ei ole kindel. Surnuks tunnistatud isiku surmaaeg määratakse kindlaks surma oletatava aja põhjal TsÜS § 20 alusel. TsÜS § 22 võimaldab isiku surma tuvastada juhtudel, kui surmaakti ei ole koostatud, kuid isiku surm ei ole kahtluse all. Enne
3. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 115 lg 2 kohaselt koostas perekonnaseisuasutus surma fakti tuvastamise ja isiku surnuks tunnistamise kohtuotsuse alusel surmaakti kohtu asukoha järgi. Enne
4. juulit 2010 kehtinud perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise korra p 45 järgi tuli surmaakti koostamiseks esitada arstlik surmateatis või kohtuotsus surma fakti tuvastamise või surnuks kuulutamise kohta. R. M arstlikul surmateatisel on märgitud tema surmaajaks
5. aprill 2010, s.o surnukeha leidmise kuupäev (tlk 11). Selle teatise alusel on R. M surm ka perekonnaseisuasutuses registreeritud. R. M kohtulikult surnuks tunnistamisel või tema surma tuvastamisel puudub vajadus, sest tema surm kui asjaolu on fikseeritud arstliku surmateatisega ning ei ole kahtluse all. Seega pole praegusel juhul TsÜS §-d 19, 20 ja 22 asjakohased sätted. 10.

§ 475

lg 1 p 3 kohaselt on hagita asjad tsiviilkohtumenetluses isiku surnuks tunnistamine ja isiku surmaaja tuvastamine. Kolleegium on seisukohal, et

§ 515

võimaldab isiku surmaaja tuvastamise menetlust ilma surnuks tunnistamise menetluseta. Seega ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt on surmaaega võimalik muuta vaid siis, kui sama kohus oli enne määranud isiku surmaaja TsÜS §-de 22 ja 23 järgi.

§ 515

lg 2 kohaselt peab avaldaja enne menetluse algatamist esitama kohtule andmed, mis tõendavad isiku surma, samuti andmed, mis võimaldavad kohtul teha kindlaks isiku surmaaja. Muid andmeid peab avaldaja põhistama. Seega juhul, kui avaldust esitama õigustatud isik leiab, et surmateatises nimetatud kuupäev ei ole õige surmaaeg, saab ta esitada avalduse isiku surmaaja määramiseks. Kohtul on sellisel juhul võimalus kohaldada TsÜS § 20 lg-t 1 analoogia alusel ning määrata isiku surmaaeg võimalikult lähedaselt tegelikule surmaajale. Kui on alust arvata, et isik hukkus õnnetusjuhtumi tagajärjel, on tema surmapäevaks eelduslikult õnnetusjuhtumi päev. Asjaolu, et R. M surma ei tuvastanud maakohus, ei välista võimalust tuvastada surmaaeg tsiviilkohtumenetluses. Seejuures ei ole tähtsust, et R. M surmaaeg tuvastati arstliku surmateatisega. Maakohtu seisukoht, et RPKS § 40 kohaselt tuleb selle seaduse alusel tekkinud vaidlused pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise üle lahendada halduskohtus, on küll õige, kuid selles asjas ei ole avaldus esitatud mitte toitjakaotuspensioni määramiseks ega määramise vaidlustamiseks, vaid isiku surmaaja tuvastamiseks. Samuti on ekslik praeguses asjas ringkonnakohtu seisukoht, et surma registreerimisel surmaaja rahvastikuregistrisse kandmisel tuleks seda kannet vaidlustada haldusmenetluses või isikul, kelle õigusi on rikutud, on õigus pöörduda vaidemenetluses halduskohtusse. Isiku surmaaja tuvastamise menetlusele kohaldatakse

§ 515

lg 1 kohaselt surnuks tunnistamise menetluse sätteid.

§ 509

järgi algatab kohus isiku surnuks tunnistamise menetluse üksnes isiku surnuks tunnistamiseks õiguslikku huvi omava isiku avalduse alusel.

§ 509

lg 1 kohaselt on õiguslik huvi eelkõige teadmata kadunud isiku seaduslikul esindajal või valla- või linnavalitsusel, teadmata kadunud isiku abikaasal või ülenejal või alanejal sugulasel ja siseministril.

§ 509

ei välista aga seda, et õigustatud huvi avaldus esitada võib olla ka teistel isikutel. Avalduse kohaselt oli R. M avaldaja elukaaslane ja nende ühise lapse isa. Samuti oli avalduses märgitud, et R. M lapsel on õigus saada riiklikku toitjakaotuspensioni, mille määramise algus lähtub toitja surmaajast. Kolleegium on seisukohal, et ühine majapidamine ning ühise lapse olemasolu annavad avaldajale õigusliku huvi avaldus esitada.

1. Järgnevalt peatub kolleegium avalduse osal, milles taotletakse surmaaja kande muutmist. Alates
2. juulist 2010 kehtiva PKTS § 13 lg 2 järgi muudetakse isiku perekonnaseisuandmeid tema avalduse, kohtuotsuse, perekonnaseisuasutuse otsuse või muu muudatust tõendava dokumendi alusel. Kolleegium leiab, et praegusel juhul saab isiku surmaaega tuvastada maakohus. Perekonnaseisuasutuse otsuse alusel muudetakse andmeid üksnes juhul, kui perekonnaseisuasutusel on registrisse kantava asjaolu kinnitamise või tuvastamise pädevus. PKTS § 13 lg 3 kohaselt võib perekonnaseisuasutus teha perekonnaseisuandmetes vajalikud muudatused ametiülesande korras, kui perekonnaseisuandmed on muutunud kohtuotsuse alusel või kui andmete ebaõigsus ilmneb välisriigi perekonnaseisudokumentidest. Kui isik leiab, et tema kohta rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmed on valed, kuid andmete muutmiseks puudub PKTS § 13 lg-tes 2 ja 3 sätestatud alus, muudetakse perekonnaseisuandmeid registrisse kantavat asjaolu tuvastava kohtulahendi alusel. Kolleegium on seisukohal, et isiku avaldus kande muutmiseks on seega jäetud õigesti menetlusse võtmata. Avaldaja saab juhul, kui kohus tuvastab perekonnaseisuandmetesse kantud surmaajast erineva surmaaja, taotleda PKTS § 13 lg 4 alusel selle kohtulahendi alusel R. M surmaaja kohta tehtud kande muutmist. Eeltoodust tuleneb, et praegusel juhul saab perekonnaseisuamet isiku surmaaja kannet muuta kohtulahendi alusel. Selleks ei pea aga huvitatud isik pöörduma halduskohtusse, vaid ta saab esitada avalduse

§ 515

järgi maakohtusse.

§ 515

alusel avalduse esitamise eelduseks ei ole see, et avaldaja peaks enne haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse kaudu saama registrisse märke, et täpset surmaaega ei ole võimalik kindlaks teha.

1. Kuigi R. M arstlik surmateatis koostati
2. aprillil 2010, peab kolleegium vajalikuks selgitada, et alates
3. juulist 2010 kehtiva PKTS § 7 lg 4 teise lause kohaselt tuleb perekonnaseisuametnikul enne kande tegemist veenduda andmete õigsuses. Kannet tegev perekonnaseisuametnik peab kontrollima kande õigsust, täielikkust ja salvestamist rahvastikuregistrisse. Sarnased hoolsuskohustused tulenesid aga ka kande tegemise ajal kehtinud haldusmenetluse seaduse § 5 lg-st
4. R. M arstlikul surmateatisel (tlk 11) on p-s 4 märgitud surmaaeg "15.04.2010", p-s Ia "surmapõhjus pole surnukeha roiskumise tõttu määratav", p-s 13 "15.04.2010 leitud surnuna rannast". Seega on isiku surmateatises ilmne vastuolu ning sellest ei oleks saanud perekonnaseisuametnik teha järeldust isiku surmaaja kohta.
5. juulist 2010 kehtiva PKTS § 32 lg 4 annab perekonnaseisuametnikule juhul, kui puuduvad andmed surmaaja kohta, võimaluse kanda registrisse märge, et täpset surmaaega ei ole võimalik kindlaks teha. Samuti saab perekonnaseisuametnik juhtida kande tegemisel taotleja tähelepanu võimalikule vastuolule esitatud dokumendis ning selle õiguslikele tagajärgedele.
6. Kassatsiooniastme menetluskulud kannab

§ 172lg 1 kohaselt kaebuse esitaja.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu