RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-28

§ 136

¹ alusel

§ 130

lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.

1. Rahuldada Nadežda Katsefani määruskaebus.
2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a määrus haldusasjas nr 3-09-2566 ning jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
5. novembri
6. a määrus samas asjas, muutes määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
7. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt Nadežda Katsefani kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 152 (ükssada viiskümmend kaks) eurot ja 47 senti.
8. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) korralduse nr 12-2.1/24693 alusel kontrolliti Pavel Katsefani tulu- ja sotsiaalmaksu tasumise õigsust
10. ja
11. aastal. PMTK väljastas P. Katsefanile
12. augustil 2009 kontrollakti, milles maksuhaldur arvestas P. Katsefanile kontrollitaval perioodil tulumaksu 653 920 krooni ja sotsiaalmaksu 392 040 krooni. Maksuhaldur tuvastas, et P. Katsefan on soetanud pikka aega ja süstemaatiliselt sõidukeid nende müümise ja tulu saamise eesmärgil ja seega tegelenud ettevõtlusega.
13. PMTK esitas Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba seada Eesti Vabariigi kasuks 1 500 000 krooni suurune kohtulik hüpoteek Nadežda Katsefani nimel kinnistusraamatus registreeritud kinnistutele Kiili vallas Sookaera külas (elamumaa) ja Tallinnas (korteriomand) ning anda luba taotluse esitamiseks P. Katsefanile kuuluvale mootorsõidukile registris Eesti Vabariigi kasuks käsutamise keelumärke tegemiseks. Taotluse esitamise aluseks oli maksukorralduse seaduse (

) § 136¹ lõige 1. Maksuhaldur põhjendas loa andmise vajadust sellega, et vahetult pärast kontrollakti väljastamist võõrandas P. Katsefan talle kuulunud kinnisvara (korteriomandi Tallinnas ja elamumaa Kiili vallas) oma emale N. Katsefanile. Kinnistusregistri andmetel ei ole P. Katsefanil kinnisvara. Kuigi õiguslikult on korteri uueks omanikuks N. Katsefan, siis faktiliselt kasutab endine omanik ka pärast korteri omandiõiguse üleminekut korterit seal elamiseks edasi. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 kohaldamine pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist võib osutuda võimatuks, kui N. Katsefan võõrandab omakorda praegu tema omanduses oleva vara isikule, kes ei ole võlgniku lähikondne, st on heauskne omandaja asjaõigusseaduse (AÕS) § 56¹ tähenduses, või P. Katsefan vaidleb maksuotsusele vastu ja taotleb selle täitmise peatamist, mis tingib maksuotsuse jõustumise edasilükkumise ja TMS § 188 lõikes 2 nimetatud enam kui kuuekuulise täitemenetluse alustamisega viivitamise. Nimetatud kinnisvaraga tehtud tehingute ainsaks eesmärgiks oli maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramisest kõrvalehoidmine. Kuivõrd mootorsõiduki turuhind ei ole ilmselt samas suurusjärgus maksuhalduri nõudega ja P. Katsefanil ei ole muud registrisse kantud vara, siis on vajalik kohaldada

§ 130

lõike 1 punkti 5¹ alusel hüpoteegi seadmist.

§ 130

sõnastusest ei tulene, et kinnisasi, millele hüpoteek seatakse, peab kuuluma maksukohustuslasele, kes ei ole maksuvõlga tasunud. Kinnisvara, millele hüpoteegi seadmiseks luba taotletakse, ning maksukohustuslase vahel peab esinema seos. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lõiget 1 ei saa tõlgendada

§ 130lõike 1 punkti 51 kitsendavana.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas
2. novembri
3. a määrusega asjas nr 3-09-2566 PMTK taotluse osaliselt. Halduskohus andis loa taotleda P. Katsefanile kuuluvale mootorsõidukile käsutamise keelumärke seadmist, kohtuliku hüpoteegi seadmise taotlemiseks kohus luba ei andnud. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) õige on küll PMTK seisukoht, et kinnisvara võõrandamisega on P. Katsefan teinud tehingu, mis võib tulevikus kahjustada võlausaldajate huve, kuid kohtuliku hüpoteegi seadmiseks soovitud varale ei ole õigusliku alust. Õiguslik alus ei tulene

§ 130lõike 1 punktist 51 ning Ts

MS § 378 lõikes 1 sätestatud menetlusõiguse normi ei saa tõlgendada materiaalõiguse normi kitsendavalt; 2) halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) ei ole eraldi sätestatud hagi (kaebuse) tagamise abinõude kohaldamiseks loa andmise korda. Seetõttu tuleb kohaldada sätet, mis reguleerib TsMS-is ettenähtud hagi tagamise abinõude kohaldamist halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisel. Kohtuliku hüpoteegi seadmine kui hagi tagamise abinõu on sätestatud TsMS § 378 lõikes 1, mille kohaselt saab kohtulikku hüpoteeki seada üksnes kostjale (mitte kolmandale isikule) kuuluvale kinnisasjale.

-i sätetest tuleneb küll maksuhalduri õigus täitetoimingute tegemisel taotleda hüpoteegi seadmist kinnisasjale, kuid see ei tähenda, et maksuhalduril on õigus esitada taotlus kinnisasja kohta, mis on kantud kinnistusraamatus asjaõiguslepingu alusel kolmanda isiku nimele, kes ei ole maksumenetluse subjekt. Vastasel juhul sekkuks maksuhaldur otseselt omandiõigussuhetesse ja piiraks intensiivselt omandiõigust isikul, kes ei ole seotud maksumenetlusega. 4. PMTK esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määruse osas, millega jäeti andmata luba taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist. Eksisteerivad alused loa andmiseks. On tõenäoline, et loa andmata jätmisel osutub hilisem otsuse sundtäitmine võimatuks. Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kohtuliku hüpoteegi seadmiseks kinnisasjale peab kinnisasi kuuluma maksukohustuslasele. N. Katsefan ei ole küll maksumenetluses menetlusosaline, kuid ta on maksumenetlusega seotud. N. Katsefan on P. Katsefani lähedane ning maksumenetluses on maksuhaldur korduvalt pöördunud teabe saamiseks tema poole. Kohus ei ole arvestanud avaliku huviga ning on põhjendamatult eelistanud üksikisiku huve. Riigi õiguste tagamine ajutise meetme kohaldamisega kaalub üles üksikisiku omandiõiguse piiramise. Vale on tõlgendada TsMS § 378 lõiget 1 kitsendavalt, see ei oleks seadusandja mõttega kooskõlas. Samuti ei selgu halduskohtu määruse põhjendustest, kuidas võiks täitmist tagavate toimingute sooritamise taotlemiseks loa andmine ja kohtuliku hüpoteegi seadmine kinnistutele tuua kaasa N. Katsefani olukorra halvendamise kuni täitetoimingute tegemiseni.

§ 130lõike 1 punkti 5¹ grammatiline ning teleoloogiline tõlgendus välistab loa andmisest keeldumise Ts

MS § 378 lõike 1 alusel. Vastupidine tõlgendus piiraks põhjendamatult

§ 136

¹ kohaldamist koostoimes

§ 130lõike 1 punktiga 51.

1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
2. veebruari
3. a määrusega PMTK määruskaebuse ja tühistas halduskohtu määruse osas, millega PMTK taotlus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et

§ 136

¹ ei näe maksuhaldurile ette erinevaid aluseid halduskohtult loa saamisel täitetoimingute tegemiseks võrreldes

§ 130

lõikest 1 tulenevate alustega, mida maksuhaldur saab kohaldada ilma halduskohtu loata pärast maksuvõla kindlakstegemist ja maksu tasumiseks antud tähtaja möödumist selle võla sissenõudmisel. Maksuhalduri taotluse saab rahuldada juhul, kui maksuvõla sissenõudmisel oleks maksuhalduril õigus maksuvõla tagamiseks taotleda maakohtult hüpoteegi seadmist kinnistule, mille maksukohustuslane on võõrandanud kolmandale isikule.

§ 130lõike 1 punktist 5¹, AÕS § 363 lõikest 1, Ts

MS § 378 lõike 1 punktist 1 ning TMS § 187 lõikest 1 tulenevalt oleks maksuvõla sissenõudmisel võimalik maksuhalduril nõuda kohtuliku hüpoteegi seadmist tagasivõitmiseks esitatud hagi tagamise abinõuna ka kinnisasjale, mille tagasivõitmist maksuhaldur saab taotleda. Praegusel juhul ei ole maksuvõlg muutunud sissenõutavaks, mistõttu tagasivõitmise nõude TMS § 187 lõikes 2 sätestatud eeldused ei ole täidetud.

§ 136

¹ lõige 1 on erinormiks TMS § 187 lõike 2 suhtes, kuna lubab tagasivõitmise nõude esitamist

§-s 136¹ nimetatud tingimuste esinemisel ka sellise maksuvõla täitmise tagamiseks, mida pole veel määratud. Seetõttu võis maksuhaldur taotleda ka N. Katsefanile võõrandatud kinnisasjadele kohtuliku hüpoteegi seadmist. Halduskohus ei sea ise kohtulikku hüpoteeki, vaid annab maksuhaldurile loa seda kohases menetluses taotleda. Hüpoteegi seab maakohus.

1. N. Katsefan esitas
2. juunil 2010 määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja jätta jõusse halduskohtu määrus. Määruskaebuse esitaja ei olnud kohtumenetlusse kaasatud, kohtumääruseid talle kätte ei toimetatud. Ringkonnakohtu määrusest sai kaebaja teada
3. juunil
4. Loa andmine riivab N. Katsefani omandiõigust ning kaebajal on subjektiivse õiguse rikkumist võimaldava kohtumääruse vaidlustamiseks kaebeõigus.

§ 136

¹ lõige 1 ja § 130 lõike 1 punkt 5¹ ei võimalda maksukohustuse tagamise eesmärgil kolmanda isiku varale hüpoteeki seada. Sellist õigust ei sätesta ka AÕS § 363. TsMS § 378 lõike 1 kohaselt saab kohtuliku hüpoteegi seada üksnes kostja kinnisvarale,

§ 130lõike 1 punkt 5¹ ei sätesta maksuhaldurile hüpoteegi seadmise osas erikorda.

Ringkonnakohus ei ole kontrollinud, kas maksuhalduri valitud toiming oli vajalik ja asjakohane (

§ 136lõike 2 punkt 4).

1. PMTK palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Kaebus ei ole tähtaegne. Kaebaja sai ringkonnakohtu määrusest teada
2. juunil 2010, määruskaebuse esitas aga
3. juunil
4. Määruskaebuse esitamise 15-päevane tähtaeg oli seega möödunud ning kaebus esitatud hilinemisega. Kaebeõiguse kontrollimisel tuleb lähtuda esialgse õiguskaitse regulatsioonist ning HKMS § 12² lõike 5 kohaselt ei olnud kaebajal ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks kaebeõigust. Ringkonnakohtu määrus on õiguspärane ning ei ole alust seda muuta. Riigikohtule
5. mail 2011 esitatud täiendavas seisukohas jäi PMTK oma seisukohtade juurde ja leidis, et kuna Riigikohtu üldkogu
6. märtsi
7. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-50-10 jäeti analoogne määruskaebus läbi vaatamata, siis tuleb ka N. Katsefani määruskaebus jätta läbi vaatamata.
8. Riigikohtu halduskolleegium peatas
9. oktoobri
10. a määrusega nr 3-7-1-3-385 määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamise Riigikohtu üldkogu lahendini haldusasjas nr 3-3-150-
11. Riigikohtu halduskolleegium uuendas
12. aprilli
13. a määrusega asja menetlust ja võttis määruskaebuse menetlusse.
14. Kuna Riigikohtu halduskolleegiumis asja läbi vaadanud kohtukoosseis kahtles, kas HKMS § 60¹ lõikest 1, § 74¹ lõikest 1 ja §-st 74² ning TsMS §-st 695 tulenev edasikaebeõiguse piirang ka määruse suhtes, millega esimest korda antakse luba taotleda täitetoimingu tegemist, on kooskõlas PS § 24 lõikega 5, andis see kohtukoosseis asja HKMS § 70 lõike 11 alusel
15. juuni
16. a määrusega läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu
17. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et HKMS § 601, § 741 lõige 1 ja TsMS § 695 on PS § 24 lõigetega 2 ja 5 vastuolus osas, milles need ei kohusta halduskohut kaasama maksukorralduse seaduses sätestatud täitmist tagava toimingu menetlusse sellest toimingust puudutatud isikut, samuti osas, milles ei tagata sellele isikule ärakuulamist ja tõhusat õiguskaitset, ning osas, milles seadus ei võimalda võtta menetlusse selle isiku esitatud määruskaebust maksuhaldurile antud loa peale.
18. Riigikogu õiguskomisjon seevastu leiab, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega kooskõlas. Täitetoiminguks loa andmise määrus ei kuulu PS § 24 lõike 5 esemelisse kaitsealasse. Selle põhiõiguse esemelisse kaitsealasse kuuluvad vaid need lahendid, mis on tehtud sisulise õigusemõistmise protsessis. Vaidlusalune määrus on preventiivne meede, mis peab tagama maksude laekumise. Täitetoiminguks loa andmise ajal ei ole õiguslikku vaidlust ja seda ei pruugi tekkidagi. Kohtult loa saamise nõue on kehtestatud kohtuliku kontrolli tagamiseks menetleja tegevuse üle, et tagada maksumaksja varaliste õiguste kaitse, mitte selleks, et lahendada mingit vaidlust. Pealegi on puudutatud isikul võimalik pärast tema õigusi riivavast täitetoimingust teadasaamist pöörduda halduskohtusse. Samuti on tal võimalik pärast maksumenetluse lõppemist vaidlustada tema suhtes tehtud maksuotsus. Lisaks võib halduskohus ka ise antud loa tühistada HKMS § 30 lõike 1 alusel. N. Katsefan
19. N. Katsefan oma arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei esitanud. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus
20. PMTK leiab, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega vastuolus, kuna need ei võimalda esitada määruskaebust isikul, kelle suhtes on kohus andnud Maksu- ja Tolliametile loa sooritada

§ 130lõike 1 punktides 1-5¹ sätestatud täitetoiminguid.

Õiguskantsler

1. Õiguskantsler leiab, et HKMS § 741 lõige 1 on osas, milles see ei võimalda isikul esitada määruskaebust Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale, millega antakse esimest korda luba taotleda tema (vara) suhtes haldustoimingu tegemist, vastuolus PS § 15 lõikega 1 ning PS § 149 lõikega 3 selle koostoimes PS § 15 lõikega 1 ja PS § 24 lõikega
3. Õiguskantsleri hinnangul piisab, kui asjassepuutuvaks sätteks lugeda HKMS § 741 lõige 1 osas, milles see ei võimalda isikul esitada määruskaebust Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale, millega antakse esimest korda luba taotleda tema (vara) suhtes haldustoimingu tegemist. See säte piirab eelkõige PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse. Kaebeõiguse piirangu eesmärkidest on legitiimne ainult kohtusüsteemi efektiivsus ehk menetlusökonoomia. Piirang ei ole selle eesmärgi saavutamiseks mõõdukas.
4. Õiguskantsler lisab, et kaebeõiguse piirangute põhiseaduspärasuse üle otsustamisel ei tohiks küsimus taanduda vaid põhiõigus(t)e riive mõõdukusele. Kontrollida tuleb ka piirangu vastavust põhiseaduses kohtusüsteemi ülesehitust reguleerivatele sätetele. PS § 149 lõikest 3 tuleneb koostoimes PS § 15 lõikega 1 ja § 24 lõikega 5, et Riigikohtusse väljajõudmise potentsiaal peaks olema vähemalt kohtuasjadel, milles otsustatakse lõplikult ja isiku suhtes koormavalt isiku (põhi)õiguste või kohustuste üle. Kuna praegusel juhul see nõnda ei ole, on asjassepuutuv säte vastuolus ka PS § 149 lõikega 3 selle koostoimes PS § 15 lõikega 1 ja PS § 24 lõikega
5. Justiitsminister
6. Justiitsministri hinnangul on PS §-ga 11 ja § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 741 lõige 1 osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega anti esimest korda luba teha

§ 130lõike 1 punktides 1-51 sätestatud täitetoiming.

PS § 24 lõikest 5 tuleneva edasikaebeõiguse riive legitiimseks eesmärgiks on ühelt poolt avalik huvi maksude laekumise vastu ning teiselt poolt kohturessursi kokkuhoid (menetlusökonoomia). Maksulaekumise tagamise seisukohalt ei ole määruskaebeõiguse välistus aga vajalik abinõu, kuna sama tõhusalt täidab seda eesmärki määruse viivitamatu täitmise regulatsioon. Menetlusökonoomia seisukohalt ei ole määruskaebeõiguse puudumine mõõdukas piirang, kuna sellega saavutatav võimalik kohturessursi kokkuhoid ei kaalu üles riive intensiivsust. VAIDLUSALUSED SÄTTED 18. Halduskohtumenetluse seadustiku § 30 "Haldustoiminguks antud loa tühistamine ja määruse vaidlustamine" lõike 2 punkt 2: "

§ 136

¹ lõige 1 ja § 130 lõike 1 punkt 5¹ ei võimalda hüpoteeki seada kolmanda isiku varale.

1. Üldkogu märgib, et esitatud määruskaebust ei ole kehtiva õiguse kohaselt võimalik läbi vaadata. Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on halduskohtumenetluses reguleeritud HKMS § 741 lõikes 1, mis sätestab: "Ringkonnakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti."
2. Praegusel juhul ei ole Riigikohtule määruskaebuse esitamine HKMS § 741 lõike 1 mõttes seadusega lubatud. HKMS § 30 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib isik, kelle suhtes haldustoiminguks luba anti, esitada selle andmise määruse peale määruskaebuse, kui loa andmine otsustati kohtuistungil või kui seadus nägi ette võimaluse esitada loa andmise menetluses seletus. Isik, kelle suhtes haldustoiminguks luba anti, on seega HKMS § 30 lõike 2 punktist 2 tulenevalt loa andmise menetluses menetlusosaline.

§ 136

¹ ja

§ 130

lõike 1 punkti 51 ning HKMS § 29 alusel hüpoteegi seadmiseks loa andmist ega ühegi teise

§ 130

lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmist ei otsustata aga istungil. Samuti ei näe maksukorralduse seadus ega halduskohtumenetluse seadustik ette seletuse esitamist. Seega ei näe määruskaebuse esitamise võimalust ette ükski seadus. Kuna isikul, kelle vara suhtes täitetoiminguks luba anti, ei ole halduskohtu määruse vaidlustamiseks kaebeõigust, siis ei saa tal olla edasikaebeõigust ka ringkonnakohtu määruse peale. Loa andmise määrus ei saa ka takistada HKMS § 741 lõike 1 mõttes asja edasist menetlust. "Asjana" tuleb praegusel juhul käsitada PMTK taotluse läbivaatamist. Ringkonnakohtu määrus rahuldas selle taotluse, mistõttu ei saa see määrus enam takistada taotluse edasist menetlemist. Täitetoiminguks loa andmise määrus on selles asjas lõpplahend. Ühtlasi tähendab see, et kõne alla ei saa tulla ka vastuväite esitamine kassatsioonkaebuses. Haldustoiminguks loa andmise korral ei ole ringkonnakohtus põhimenetlust, millest tulenevalt saaks kassatsiooni esitada. 23. Seega ei võimalda HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 isikul, kelle vara suhtes andis

§ 136

¹ alusel

§ 130

lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Seetõttu tuleks N. Katsefani määruskaebus, lähtudes HKMS §-st 742 koostoimes TsMS § 695 ja § 682 lõikega 1, jätta läbi vaatamata. 24. Riigikohtu üldkogu on aga seisukohal, et määruskaebuse esitamise õigust välistavad sätted on põhiseadusega vastuolus. Täpsemalt on PS § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1, ja seda osas, milles need ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis

§ 136

¹ alusel

§ 130

lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Need sätted tuleb eelmises lauses sõnastatud osas tunnistada kehtetuks (I). Seetõttu on Riigikohtul võimalik N. Katsefani määruskaebus siiski läbi vaadata ja rahuldada (II). I

1. PS § 24 lõige 5 sätestab: "Igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule." PS § 24 lõige 5 on osa põhiõigusest kohtulikule kaitsele, mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt RKÜK
2. aprilli
3. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, punkt 45). Tulenevalt kohustusest tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt ja tagamaks põhiõiguste lünkadeta kaitse (vt Riigikohtu üldkogu
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, punkt 26), peab edasikaebeõigus põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest. Seetõttu peab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus olema põhimõtteliselt tagatud ka

§ 136

¹ alusel

§ 130

lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmise määruse peale kui kohtuotsuse peale laiemas mõttes. 26. Praegusel juhul välistab HKMS § 741 lõige 1 koostoimes HKMS § 30 lõike 2 punktiga 2 õiguse kaevata edasi

§ 136

¹ alusel

§ 130lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmise määruse peale.

Sellega riivavad need sätted PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust.

1. PS § 24 lõige 5, andes igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata seadusega sätestatud korras, näeb seega ette, et seadusega saab edasikaebeõigust piirata. PS § 24 lõige 5 annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega sätestatud korras nii menetluslikke piiranguid, nagu riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord, kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. PS § 24 lõikest 5 ei tulene seetõttu isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. aasta otsus kohtuasjas nr 32-1-62-10, punkt 38).
4. Praeguses asjas vaatluse all oleva määruse puhul ei ole edasikaebeõiguse piiramine aga üldkogu hinnangul õigustatud.
5. Edasikaebeõiguse piiramine võib üldkogu arvates olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine.

§-s 136¹ sätestatud võimalus sooritada

§ 130

lõikes 1 loetletud täitmist tagavaid toiminguid ka enne rahalise nõude või kohustuse määramist võib tõepoolest soodustada maksude paremat laekumist. See oli ka niisuguse regulatsiooni eesmärk (vt maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XI koosseis, 377 SE) seletuskiri). 30. Samas ei aita olukord, kus

§ 136

¹ alusel

§ 130

lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale on määruskaebuse esitamine välistatud, kaasa maksude paremale laekumisele. Teisisõnu ei sobi edasikaebeõiguse välistamine selle eesmärgi saavutamiseks. Nimelt ei takista loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamine selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur

§ 136¹ lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles.

1. Kohtumääruste täitmist haldusasjades reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kuigi HKMS §d 98 "Kohtulahendi täitmine" ja 99 "Kohtulahendi viivitamata täitmine" puudutavad pealkirjade kohaselt kõigi lahendite täitmist, ilmneb nende sõnastusest siiski, et neis on reguleeritud üksnes kohtuotsuste kui sisuliste lahendite ning kohtu kinnitatud kompromissi täitmist. Need sätted ei ole laiendatavad muude kohtumääruste täitmisele, millele tuleb HKMS § 5 ja § 25 lõike 8 alusel kohaldada tsiviilkohtumenetluse sätteid.
2. TsMS § 467 lõike 5 kohaselt tuleb kohtumäärust täita viivitamatult, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 667 lõige 5 sätestab, et määrus kehtib ja seda tuleb täita alates selle kättetoimetamisest või edastamisest määruskaebuse esitajale, välja arvatud juhul, kui määruse peale saab edasi kaevata ja seaduses on ette nähtud, et määrust tuleb täita alates jõustumisest.
3. Kuna halduskohtumenetluse seadustik ega maksukorralduse seadus ei sisalda erandeid, mille kohaselt tuleks

§ 136

¹ lõike 1 alusel haldustoiminguks loa andmise taotluse kohta tehtud määrust täita alles selle jõustumisest, saab ka nimetatud määrust täita üldises korras viivitamatult. Viivitamatult täidetava määruse täitmist ei takista selle peale määruskaebuse esitamine. 34. Olukorras, kus loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamine ei takista selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur

§ 136

¹ lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles, ei kahjusta edasikaebeõiguse andmine eesmärki saavutada maksude parem laekumine. 35. Üldkogu arvates võib edasikaebeõiguse välistamine põhimõtteliselt olla õigustatud ka menetlusökonoomilistel kaalutlustel ehk täitetoimingu tegemiseks kuluva menetlusaja lühendamiseks ja kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks. Edasikaebeõiguse välistamine ei aita aga lühendada täitetoimingu tegemiseks kuluvat menetlusaega, kuna selle toimingu tegemine on võimalik sõltumata määruskaebuse esitamisest (vt eespool punktid 30-34). Samas kohtute töökoormuse vähendamisele aitab edasikaebeõiguse välistamine praegusel juhul kahtlemata kaasa ja on seega selle eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. Üldkogul ei ole praeguses asjas põhjust kahelda ka selles, et edasikaebeõiguse välistamine on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik abinõu. 36.

§ 130

lõikes 1 nimetatud täitetoimingute sooritamine

§ 136

¹ lõike 1 alusel riivab aga intensiivselt selle isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kelle suhtes täitmist tagavaid toiminguid tehakse. Täitetoimingute tegemine ei võimalda isikul soovi korral saada tulu temale kuuluva vara võõrandamisest ega vara koormata (ettevõtluses näiteks käibevahendite saamiseks). Riivet ei muuda tähtsusetuks asjaolu, et tegemist on olemuselt ajutise iseloomuga meetmega ja

§ 136

¹ lõike 3 kohaselt lõpetab maksuhaldur täitetoimingu hiljemalt kahe tööpäeva jooksul pärast toimingu sooritamise tinginud asjaolu äralangemist või maksukohustuslase poolt tagatise esitamist, ega asjaolu, et enamik

§ 130

lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid ei takista isikul oma vara valdamist ja kasutamist, vaid seavad piirangud üksnes selle käsutamisele.

1. Riive olulisusele osutab kaudselt ka see, et seadusandja on pidanud põhjendatuks lubada maksuhalduril täitmist tagavate toimingute sooritamist enne rahalise nõude või kohustuse määramist üksnes halduskohtu loal. Tavapäraselt kontrollib halduskohus haldustegevuse õiguspärasust vaid järelkontrolli vormis, pärast haldustoimingu tegemist.
2. Praeguse juhtumi puhul on oluline tähele panna sedagi, et isik, kelle vara suhtes haldustoimingu tegemiseks luba taotleti ja kes seetõttu oli HKMS § 30 lõike 2 punktist 2 tulenevalt menetlusosaline halduskohtumenetluses (N. Katsefan), ning isik, kelle maksuasjas maksukohustuse täitmise tagamiseks luba taotleti ja kes oli menetlusosaline PMTK-s toimuvas maksumenetluses (P. Katsefan), ei lange kokku. N. Katsefan ei olnud ise selles maksuasjas maksukohustuslane, kuid tema vara suhtes tehti toiminguid, mis tema omandiõigust intensiivselt riivavad.
3. Omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive muudab intensiivseks ka täitetoimingu kohaldamise tähtajatus. Maksukorralduse seaduses ei ole sätestatud tähtaega sellele, mis aja jooksul tuleks maksuotsus või vastutusotsus teha olukorras, kus isiku vara suhtes on

§ 1361

alusel ennetavalt tehtud

§ 130lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid.

Abinõude jätkuv kohaldamine võib osutuda ebaproportsionaalseks, kui maksuhaldur mõistliku aja jooksul maksukohustust ei määra või kui maksu- või vastutusotsust ei tehtagi.

1. Edasikaebeõiguse puudumine välistab üldkogu hinnangul selle, et isikul oleks võimalik oma ettevõtlusvabadust või omandipõhiõigust täitetoimingutega põhjustatavate intensiivsete riivete eest halduskohtumenetluses kaitsta.
2. Arvestades ühelt poolt

§ 136

¹ alusel

§ 130

lõikes 1 nimetatud täitetoimingute tegemisega põhjustatava omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust ja võimatust kaalul olevaid põhiõigusi halduskohtumenetluses kaitsta ning teiselt poolt seda, et nende täitetoimingute tegemiseks loa andmise peale edasikaebeõiguse välistamine ei vähenda oluliselt kohtute töökoormust, ei saa kehtestatud edasikaebeõiguse piirangut pidada mõõdukaks. 42. HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 tuleb seetõttu tunnistada PS § 24 lõikega 5 vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need sätted ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis

§ 136

¹ alusel

§ 130

lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Seetõttu saab Riigikohus N. Katsefani määruskaebuse läbi vaadata.

1. Kuna edasikaebeõiguse piirang tuleb eespool toodud kaalutlustel kehtetuks tunnistada ja isiku põhiõigused on sellega tagatud, siis ei ole üldkogu hinnangul vaja praeguses kohtuasjas hinnata õiguskantsleri väidet, et edasikaebeõiguse piirang on vastuolus ka PS § 149 lõikega 3 selle koostoimes PS § 15 lõikega 1 ja PS § 24 lõikega
2. II
3. Praeguses asjas esitas PMTK halduskohtule

§ 1361lõike 1 ning § 130 lõike 1 punkti 51 alusel taotluse seada kohtulik hüpoteek N.

Katsefani kinnistutele. Taotluse kohaselt on P. Katsefan vahetult pärast talle kontrollakti väljastamist võõrandanud endale kuulunud kinnisvara N. Katsefanile. Maksuhaldur leiab, et kinnisvara võõrandamistehingute ainsaks eesmärgiks on hoida kõrvale hilisemast maksunõude või -kohustuse määramisest. PMTK on seisukohal, et maksuhalduril on maksuotsuse jõustumisel võimalik taotleda kinnisvara võõrandamistehingute tagasivõitmist. Selline võimalus säilib vaid juhul, kui on tagatud vara staatuse säilimine. Maksuhalduri väitel ei tulene

§ 130

sõnastusest, et kinnisasi, millele hüpoteek seatakse, peab kuuluma maksukohustuslasele, kes ei ole maksuvõlga tasunud. Oluline on seos maksukohustuslase ja selle kolmanda isiku vahel. 45. Riigikohtu üldkogu leiab, et maksukorralduse seadusest tuleneb küll maksuhalduri õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid see ei tähenda, et seda saab teha asja omandiõigusest sõltumata. Maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandiõiguse intensiivset riivet ei õigusta isiku seos maksukohustuslasega.

§ 1361

on kohaldatav sellistele nõuetele, mida esitatakse maksumenetluses maksukohustuslase vastu. Seega ringkonnakohus ei oleks tohtinud anda maksuhaldurile luba menetlusvälise isiku vara suhtes

1361 alusel täitetoimingut sooritada. Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur

§ 1361

korras taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist vaid maksukohustuslasele kuuluvale kinnisasjale. 46. Menetlusvälise isiku kinnisasjale

§ 1361

ja § 130 lõike 1 punkti 51 alusel kohtuliku hüpoteegi seadmist ei saa õigustada ka asjaolu, et täitemenetluse seadustiku võlgniku vara tagasivõitmise sätted näevad tagasivõitmise ühe eeldusena ette täitedokumendi olemasolu, mida aga

§-s 1361 sätestatud olukorras veel olla ei saa.

§ 1361

lõige 1 ei ole erinorm TMS § 187 lõike 2 suhtes ning tagasivõitmist saab nõuda praegu kehtiva regulatsiooni järgi vaid pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist.

1. Üldkogu selgitab, et kui maksuhaldur soovib pärast P. Katsefanile maksuotsuse kättetoimetamist tunnistada kehtetuks P. Katsefani ja N. Katsefani notariaalselt sõlmitud kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingud ja esitada hagi vara tagasivõitmiseks, siis tuleb lähtuda täitemenetluse seadustikust. TMS § 187 lõige 1 annab sissenõudjale õiguse esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks täitemenetluse seadustiku neljandas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Meetmeks on siinjuures hagi esitamine maakohtusse.
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb N. Katsefani määruskaebus rahuldada ning ringkonnakohtu määrus praeguses asjas tühistada. Jõusse saab jätta Tallinna Halduskohtu
3. novembri
4. a määruse haldusasjas nr 3-09-2566, muutes määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
5. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, tuleb HKMS § 93 lõike 4 kohaselt otsustada ka menetluskulude jaotuse üle. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. N. Katsefan taotleb kassatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist. Riigikohtule on enne kohtuvaidlusi esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (tl 95-97), mille kohaselt on N. Katsefan kassatsiooniastmes kandnud kulusid 178 eurot 3 senti. Summa sisaldab ka kautsjonit 400 krooni (maksekorraldus nr 162, tl 70; kehtivas vääringus 25 eurot 56 senti), mis HKMS § 90 lõike 2 alusel tagastatakse. Seega on N. Katsefani menetluskulud kokku 152 eurot 47 senti, mille Riigikohus mõistab PMTK-lt N. Katsefani kasuks välja. Märt Rask Tõnu Anton Jüri Ilvest Henn Jõks Ott Järvesaar Eerik Kergandberg Lea Kivi Hannes Kiris Indrek Koolmeister Ants Kull Villu Kõve Lea Laarmaa Jaak Luik Ivo Pilving Priit Pikamäe Jüri Põld Harri Salmann Peeter Jerofejev Tambet Tampuu