3-1-1-86-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-1-1-86-11

1. november 2011 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kriminaalasi Heleene Mäeotsa süüdistuses KarS § 136 lg 2 ja § 314 järgi Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a määrus kriminaalasjas nr 1-09-14626 Heleene Mäeotsa kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, määruskaebus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak
4. oktoober 2011, kirjalik menetlus
5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a määrus ja saata Heleene Mäeotsa kaitsja vandeadvokaat Mall Saare apellatsioon Tartu Maakohtu
8. märtsi
9. a otsuse peale uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
10. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
11. Heleene Mäeotsale esitati süüdistus KarS § 136 lg 2 järgi selles, et lukustades seestpoolt XXXXXXX XXXXXXX tänava majas nr X asuva korteri nr XX ukse, takistas ta korteris elavate alaealiste laste A. A. ja B. B. väljumist kuni politseipoolse sekkumiseni, võttes seadusliku aluseta kannatanutelt liikumisvabaduse, hoides neid nende tahte vastaselt kinni ja takistades korterist väljumist. 1.
12. H. Mäeotsale esitati süüdistus ka KarS § 314 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et ta sisenes XXXXXXX XXXXXXX tänava maja X korterisse XX, kus elab V. T. koos oma alaealiste lastega ja vahetas ära korteri välisukse lukusüdamiku. Pärast seda lükkas ta V. T. korterist jõuga välja ning lukustas ukse, takistamaks tema pääsu korterisse. Seejärel pakkis H. Mäeots osa V. T. ja ta pere riietusesemeid, jalatseid ja isiklikke asju suurde prügikotti, mille viskas korteri uksest välja trepikotta. H. Mäeotsal puudus seaduslik alus V. T. eluruumist väljatõstmiseks, mistõttu pani ta eelkirjeldatuga toime ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise.
13. Tartu Maakohtu
14. märtsi
15. a otsusega mõisteti H. Mäeots KarS § 136 lg 2 ja § 314 järgi süüdi. Teda karistati KarS § 136 lg 2 järgi vangistusega üheks aastaks ja KarS § 314 järgi rahalise karistusega 320 eurot. Eelvangistuses viibitud aeg loeti karistusaja hulka. H. Mäeots vabastati talle mõistetud vangistusest tingimisi KarS § 74 sätete alusel. 2.
16. Maakohus leidis, et H. Mäeotsa süü kannatanutelt umbes kolmveerand tunni kestel seadusliku aluseta vabaduse võtmises on tõendatud süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolli, kannatanu tehtud fotode ja väljavõttega juhtimiskeskusele tehtud kõnest. Süüdistatav ei ole eitanud, et ta läks endale kuuluvasse, kuid üürilepingu alusel V. T. kasutatavasse korterisse ja lukustas end seejuures korterisse koos V. T. alaealiste lastega, jättes V. T. ukse taha. Kuigi ei ole kummutatud süüdistatava väide, et algfaasis andis kannatanu V. T. korteris viibivatele lastele juhise korterist mitte välja tulla. Küll aga kinnitavad tunnistajate S. T. ja N. T. ütlused seda, et vähemalt alates nende sündmuskohale jõudmisest paluti süüdistataval korteri uks avada, kuid H. Mäeots seda ei teinud. H. Mäeots keeldus korteri ust avamast ka sündmuskohale saabunud politseiametnike sellekohase korralduse peale. Kuigi kohtu hinnangul oli H. Mäeotsa tegevuse peamine eemärk takistada kannatanu V. T. korterisse sisenemist, võttis ta oma tegevuse käigus ühtlasi ebaseaduslikult alaealistelt lastelt vabaduse. Laste vanust, sündmuse käiku ja ukse taga olevate isikute pöördumisi arvestades pidi maakohtu hinnangul süüdistatav aru saama, et alaealiste laste korteris viibimine teatud hetkest ei vasta enam laste ega nende ema V. T. tahtele. H. Mäeotsal ei olnud ka mingit mõistlikku selgitust selle kohta, miks ta kannatanuid korterist väljuda ei lubanud. 2.
17. Ka H. Mäeotsa süü KarS § 314 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on maakohtu hinnangul tõendatud süüdistatava enda, kannatanute ja tunnistaja ütlustega. H. Mäeots, sisenenud V. T. kasutatavasse korterisse, asus vahetama korteri välisukse lukusüdamikku. Tekkinud sõnavahetuse käigus lukustas H. Mäeots end aga korterisse, jättes kannatanu ukse taha. Seejärel keeldus ta V. T.-d korterisse sisse laskmast ja tõstis korterist välja koti kannatanu ja tema laste isiklike asjadega. Pärast seda, kui H. Mäeots lasi korterist välja V. T. lapsed, püüdis ta ukse uuesti sulgeda, kuid ei saanud seda teha, sest politseiametnik pani jala ukse vahele. H. Mäeotsa väidet, et ta soovis V. T. lahkumist korterist üksnes ajutiselt, s.o korteri ülevaatamise ja remondikalkulatsiooni tegemise jaoks, ei kinnita üksi tõend ning see on ümber lükatud süüdistatava enda käitumisega vaidlusaluse sündmuse käigus. Kogutud tõenditega on kummutatud ka süüdistatava väide, et ta lukustas end korterisse, sest kartis kannatanut tema agressiivse käitumise pärast. Maakohus märkis, et kuna ebaseaduslik väljatõstmine on formaalne kuriteokoosseis, ei ole tagajärje saabumine oluline. Seetõttu ei oma H. Mäeotsa poolt toimepandu kvalifitseerimisel tähendust asjaolu, et kannatanu sai kuriteosündmuse järgselt korterisse naasta. Oluline on asjas see, et süüdistatav oma tegevusega kehtestas teatud ajaks enda valduse kannatanu eluruumile ja asjadele, mille tagajärjel kannatanu oma valduse kaotas.
18. H. Mäeotsa kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni ringkonnakohtule, taotledes H. Mäeotsa õigeksmõistmist. 3.
19. Kaitsja hinnangul puudus H. Mäeotsa käitumises kuriteokoosseis ja maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus ei olnud tõendeid hinnates järjekindel ega objektiivne ning jättis kõrvaldamata kahtlused H. Mäeotsa kasuks tõlgendamata. 3.
20. Kaitsja märkis, et V. T. ei olnud kuni
21. juunini 2009 lasknud eluruumi omanikul H. Mäeotsal eluruumi üle vaadata, kuigi viimane oli püüdnud seda korduvalt teha. Kriminaalmenetluse esemeks olevate sündmuste päeval oli H. Mäeots sõitnud neljandat korda Tallinnast XXXXXXX selleks, et saada ülevaadet talle kuuluva eluruumi seisundist. Et H. Mäeots on püüdnud ka varem talle kuuluvasse eluruumi siseneda, on kinnitanud ka kannatanu V. T. 3.
22. H. Mäeotsal puudus tahtlus V. T. lastelt vabadus võtta. Kannatanu V. T. ning tunnistajate S. T. ja N. T. ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mis puudutab palvet lapsed välja lasta. Seda kinnitab S. T. poolt politseile tehtud telefonikõne eristus, millest selgub, et enne S. T. kõnet on politseile helistatud iga kahe minuti tagant, kuid politsei ei ole pidanud vajalikuks kohale minna. S. T. kõnest on näha, et ta ei muretse sellepärast, et lapsi ei lasta korterist välja, vaid sellepärast, et korterisse ei saa sisse. Laste korterist välja laskmist hakati nõudma alles pärast politsei saabumist sündmuskohale. H. Mäeots lasigi lapsed korterist välja, kui sellise nõude esitas talle telefonitsi isik, kellest ta teadis, et tegemist on politseiametnikuga. Kannatanu V. T. on kohtuistungil kinnitanud, et ta tunneb H. Mäeotsa suhtes vihavaenu, mistõttu tema ütlused ei ole objektiivsed, olles kohati lausa absurdsed. 3.
23. Puutuvalt H. Mäeotsale esitatud süüdistuses KarS § 314 järgi, leiab kaitsja, et maakohus on üle tähtsustanud V. T. kui eluruumi valdaja õigusi, jättes piisava tähelepanuta, et ka H. Mäeotsal kui eluruumi omanikul on põhiseadusega tagatud õigused. V. T., kes oli varasemalt takistanud korteri omanikul H. Mäeotsal oma õigusi realiseerida, tingis H. Mäeotsa edasise käitumise, s.o V. T. trepikotta jätmise ja korteri ukse lukustamise. Asjas kogutud tõendid ei kinnita aga, et H. Mäeots tahtis V. T. eluruumist välja tõsta ja seda ka tegi. Tõendatud on, et seoses lukusüdamiku vahetamisega tekkinud konfliktiga tuli V. T. trepikotta, et H. Mäeotsa tegevust takistada. H. Mäeots läks korterisse, jättes V. T. trepikotta, ja lukustas seestpoolt korteri ukse. Mingiks ajaks jäi V. T. trepikotta. Siiski ei ole alust rääkida V. T. korterist väljatõstmisest. Eluruumist väljatõstmine seisneb nii isikute kui asjade väljatõstmises. Kaitsja märgib, et V. T. perekond on kolmeliikmeline, kuid H. Mäeots ei lasknud nendest korterisse ainult ühte - V. T.-d - ning kahe pereliikme - laste - korterisse jätmise eest tunnistas maakohus H. Mäeotsa KarS § 136 lg 2 alusel süüdi. Ühtlasi ei ole alust rääkida asjade väljatõstmisest, kui neljatoalisest korterist tõstetakse välja osa korteris olnud riietest. Kaitsja arvates kuuluvad eluruumis asuvate asjade hulka nt mööbel, ja kodumasinad. H. Mäeotsa ütluste kohaselt tõstis ta välja need riideesemed, mida V. T. soovis, ja ka need, mida ta ise arvas V. T.-l ja lastel vaja minevat. Väljas oli jahe ja toariietega välja minna ei saanud. H. Mäeots soovis, et V. T. viibiks korterist eemal üksnes nii kaua, kui ta vaatab üle korteri, näitab seda ostjale ja laseb teha vajaliku remonditööde kalkulatsiooni. H. Mäeotsal ei olnud mingit soovi korterit V. T. valdusest ära võtta, jätta teda püsivalt ilma eluruumi kasutamise võimalusest. V. T-le jäi eluruumi valdus alles ka siis, kui korteris oli H. Mäeots.
24. Tartu Ringkonnakohtu
25. juuni
26. a määrusega jäeti apellatsioon ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata. 4.
27. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väidetega, nagu poleks maakohus tõendite hindamisel olnud järjekindel ega objektiivne. Maakohtu otsuse põhiosas analüüsitakse kriminaalasjas kogutud isikulisi ja dokumentaalseid tõendeid põhjalikult ning pööratakse tähelepanu ka vastuoludele kannatanute ja tunnistajate ütlustes, jättes mõnes osas need põhjendatult tõendite kogumist välja. 4.
28. Maakohus on põhjendanud, millised tuvastatud asjaolud lubavad järeldada, et süüdistatav võttis tahtlikult V. T. lastelt vabaduse. Kuigi H. Mäeotsa tegevuse eesmärk oli takistada kannatanu V. T. korterisse sisenemist, tõi see kaasa tema alaealistelt lastelt vabaduse võtmise. Maakohus on õigustatult rõhutanud, et laste vanust, sündmuse käiku ja ukse taga olevate isikute pöördumisi arvestades pidi süüdistatav aru saama, et alaealiste laste korteris viibimine ei vasta teatud hetkest enam laste ega nende ema V. T. tahtele. Maakohus on otsuses juba analüüsinud ka vastuväidet süüdistusele selles, justkui ei saanud süüdistatav lapsi korterist välja lasta seetõttu, et nad ei olnud ilmaoludele vastavalt riides. 4.
29. Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi poolt kannatanu V. T. ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine alusetu, sest maakohtul ei tekkinud selles osas kahtlusi. 4.
30. Maakohus on H. Mäeotsa KarS § 314 järgi süüditunnistamist asjakohaselt põhjendanud. Õigustatult on viidatud tuvastatud asjaolule, et süüdistatav ütles süüdistuses märgitud ajal ja tegevuse käigus, et ta keeldus V. T.-d korterisse sisse laskmast ja käskis tal oma asjad võtta. Tuvastatud sündmuste käigust tegi maakohus asjakohaselt järelduse, et H. Mäeotsal oli soov V. T.-st vabaneda püsivalt, mitte hetkeliselt või ajutiselt. Tuvastatud on ka see, et H. Mäeots võttis vaidlusaluse korteri V. T. valdusest ära. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
31. H. Mäeotsa kaitsja vandeadvokaat Mall Saar esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule sisuliseks arutamiseks saatmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu määrus on põhjendamatu. Maakohus on tõendite hindamisel olnud vastuoluline ja sellele viitas kaitsja ka apellatsioonis. Apellatsioonis taotles kaitsja veelkordse hinnangu andmist sellele, kas süüdistatav hoidis alaealisi kannatanuid vastu nende tahtmist kinni või mitte. Selle küsimuse suhtes saanuks ringkonnakohus seisukoha võtta üksnes kogu sündmusele tervikliku hinnangu andmisel. Kaitsja vaidlustas apellatsioonis ka (viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi sellekohasele praktikale) süüditunnistamist ebaseaduslikus väljatõstmises, sest takistus eluruumi kasutamiseks oli üksnes ajutine ja tänaseni on endiselt kannatanul võimalus seda eluruumi kasutada.
32. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak esitas määruskaebuse peale vastuse, milles taotleb määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist. Prokurör leiab, et määruskaebuses ei esitata asjaolusid, mille suhtes ei oleks juba maakohtu otsuses ning ringkonnakohtu määruses seisukohta võetud. Prokurör ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et V. T. ütlused ei ole usaldusväärsed. Ringkonnakohus on asjakohaselt põhistanud, miks tuleb asuda seisukohale, et H. Mäeots pani toime talle süüksarvatud kuriteod. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
33. Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
34. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
35. juuni
36. a määrus asjas nr 3-1-1-43-11, p 6). Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
37. aprilli
38. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09;
39. aprilli
40. a määrus asjas nr 3-1-1-25-10, p 5 ja
41. novembri
42. a määrus asjas nr 3-1-1-98-10, p-d 7 ja 8).
43. Kolleegiumi hinnangul ei saa H. Mäeotsa kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid pidada õiguslikult asjakohatuteks. Samuti ei ole kõnealuse apellatsiooni läbivaatamata jätmist võimalik põhjendada sellega, et maakohtu otsus on kõigis apellatsioonis vaidlustatud aspektides kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses ei viidata apellandi argumente kummutavale kohtupraktikale. Kriminaalasja läbivaatamata jätmist ringkonnakohtus ei saa õigustada väitega, et maakohus on apellatsioonis esitatud argumentidele juba vastuse andnud. Kuna apellatsiooni põhisisuks ongi maakohtu seisukohtade vaidlustamine, ei saa pelgalt see, et maakohus on kohtumenetluse poole mingi väite suhtes juba seisukoha võtnud, vabastada ringkonnakohut kohustusest apellatsiooni alusel kontrollida, kas maakohtu selline seisukohavõtt on seaduslik ja põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
44. aprilli
45. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 10 ja
46. juuni
47. a määrus asjas nr 3-1-1-43-11, p 7). Kuna pole ka mingit muud alust väita, et tegemist on ilmselgelt perspektiivitu apellatsiooniga, ei ole H. Mäeotsa kaitsja apellatsioon Tartu Maakohtu
48. märtsi
49. a otsuse peale KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatu ja apellatsiooni ei saa selle sätte alusel jätta läbi vaatamata.
50. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
51. juuni
52. a määruse ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. H. Mäeotsa kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris