Obsah (4)

§ 6§ 35§ 2§ 33

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-64-11 17. nove

) § 33 lg 1 p 2 kohaselt on KSH läbiviimine kohustuslik. Detailplaneeringuga kavandatava tegevuse keskkonnamõju on reeglina võimalik hinnata ka muude, vähem aega ja ressursse kulutavate vahenditega. Linnavalitsusel on ka menetluse käigus võimalik jõuda äratundmisele, et KSH tuleb siiski läbi viia. Kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis kinnitaksid, et ohtu keskkonnale ei saaks kontrollida muude, sh vaidlustatud korralduses kavandatud uuringutega või KSH hilisema korraldamisega. Linnavalitsus on andnud eelhinnangu ning põhjendanud, miks KSH-d ei algatatud. Kavandatav tegevus ei ole nimetatud

§ 6lg-s 1, mistõttu ei ole KSH kohustuslik ka sellel alusel.

Seega oli linnavalitsusel KSH algatamise osas kaalumisõigus.

§ 35lg 1 kohaselt tuleb KSH algatada üheaegselt planeeringu koostamise algatamisega.

Sellest sättest ei tulene aga keeldu KSH hilisemaks algatamiseks. Tegemist ei ole juhtumiga, mil KSH tuleks algatada ilma selle vajadust põhjendamata (

§ 35lg 2).

Planeeringuga kavandatakse ehitamist maa-alale, mis on juba aktiivses kasutuses ja seotud üritustega suurtele rahvamassidele. Ükski planeeringualale kavandatavaist objektidest ei nõua kohest KSH algatamist. Tegemist on linnaruumis tavapäraste ehitistega. Tegemist pole uue elamurajooni rajamisega - ehitatakse olemasolevate hoonete keskele ega tekitata uut iseseisvat elamurajooni üldplaneeringu mõttes. Ka juhul, kui tegemist oleks elamurajooni rajamisega, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 224 näidisloendi § 13 p-s 2, oleks linnal kaalutlusõigus. Kohus ei saa oma otsusega asendada linna kaalutlusotsust. Kaebaja saab kaitsta oma õigusi planeerimismenetluses ning vajadusel vaidlustada lõppotsuse. Praeguses etapis KSH-st loobumine ei vii iseenesest õigusvastase lõppotsuseni. 4. OÜ Sulevimägi esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada. Kaebaja ei nõustunud halduskohtu põhjendustega. Lisaks senises kohtumenetluses juba esitatud argumentidele leiab OÜ Sulevimägi järgmist. 1) Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kaebeõiguse välistab asjaolu, et linn võib veel edaspidises planeerimismenetluses jõuda äratundmisele, et KSH tuleb siiski läbi viia.

§ 2

lg 2 sätestab KSH eesmärgiks keskkonnakaalutluste arvestamise planeerimisdokumentide koostamisel ja kehtestamisel.

§ 35lg 1 nõuab KSH algatamist üheaegselt planeeringu koostamise algatamisega.

Järelikult peab haldusorgan KSH algatama planeerimismenetluse alguses ning sellele kohustusele vastab puudutatud isiku õigus nõuda haldusorganilt selle toimingu sooritamist. Edaspidise planeerimismenetluse kestel puudub kaebajal reaalne võimalus vaidlustada KSH algatamata jätmist. 2) Menetlusökonoomia põhimõttega oleks vastuolus lahendus, kus ainsaks võimaluseks KSH algatamata jätmist vaidlustada oleks kaebuse esitamine planeeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks. KSH algatamata jätmise õigusvastasuse korral tuleks planeering täies ulatuses tühistada ja planeerimislahendus ümber vaadata. KSH algatamata jätmise otsuse vaidlustamise võimaldamine on tõhusam ja kiirem lahendus, kuna siis on planeerimismenetluses veel võimalik KSH tulemustega arvestada. 3) Kaebeõigus tuleneb ka keskkonnavastutuse seadusest (KVS), mille § 23 lg 1 kohaselt on isikutel, kelle õigusi keskkonnakahju ohu tekitamine rikub, õigus taotleda kahju vältimis- või heastamismeetmete rakendamist. KSH korraldamine on keskkonnakahju vältimise meede. 4) Kaebajale peab olema tagatud efektiivne võimalus kaitsta end tegevuse eest, millega mõjutatakse õigusvastaselt looduskeskkonda ja seeläbi kahjustatakse isiku tervist ja varalisi õigusi. Kaebaja naabrusesse uue suure elamurajooni rajamisega kaasneb vaieldamatult oluline pinnase ja õhu saastatus, jäätmete teke, müra ja vibratsioon. 5) Halduskohus ei saa kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel anda hinnangut kaebaja väitele, mille kohaselt KSH oli praegusel juhul kohustuslik. Tegemist on mahuka õigusliku küsimusega, millele vastamine eeldab kaebuse sisulist lahendamist. 6) Kaebaja õigus kohtusse pöördumiseks tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest ja Århusi konventsioonist. Kaebajat planeeringuala piirinaabrina tuleks käsitada konventsiooni mõttes üldsuse esindajana, kellel art 9 lg 3 alusel on õigus vaidlustada avaliku võimu organi tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega. Kavandatav tegevus kuulub EL direktiivi 85/337/EMÜ II lisa p 10 alapunkti b alla (infrastruktuuritööd - linnaarendustööd, sh kaubanduskeskuste ja parklate ehitamine). Direktiivist 2001/42/EÜ tuleneb kohustus hinnata sellise tegevuse keskkonnamõju. Direktiivist 2003/35/EÜ tuleneb eesmärk anda puudutatud isikutele laialdane juurdepääs kohtule. Eesti õiguse tõlgendamisel tuleks arvestada nimetatud õigusaktidest tulenevate eesmärkidega.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. mai
3. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu määruse muutmata. 1) KSH läbiviimata jätmise otsusel pole iseenesest mingit mõju keskkonnale, mistõttu pole see käsitletav Århusi konventsiooni art 6 lg 1 p-s b nimetatud otsusena. Selliseks otsuseks võiks olla detailplaneeringu kehtestamise otsus, ehitusluba vms. Art-s 6 nimetamata otsuste või tegevuse vaidlustamine on võimalik üksnes juhul, kui siseriiklik õigus seda ette näeb. 2) Otsus jätta KSH algatamata on menetlustoiming. Tegemist pole (eel)haldusaktiga, millega otsustataks küsimus edasise planeerimismenetluse suhtes siduvalt ja mis võtaks võimaluse esitada edasises planeerimismenetluses vastuväiteid ja ettepanekuid KSH läbiviimise küsimuses. Praeguses etapis pole selge, kas ja milline planeering kehtestatakse. Seega ei ole KSH algatamata jätmine, isegi kui seda pidada õigusvastaseks, menetlusviga, mille tõttu ei saaks menetluse lõpptulemus enam osutuda õiguspäraseks. 3) KSH algatamata jätmine ei olnud praegusel juhul kohustuslik. Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetlemisel tuleb KSH läbi viia vajaduse korral. Seega on vastustajal kaalumisruum ning otsus KSH algatamata jätta ei too igal juhul kaasa õigusvastast detailplaneeringu kehtestamise otsust. 4) KSH algatamise kohustust ei tulene ka Vabariigi Valitsuse määrusest nr
4. Isegi kui möönda, et detailplaneeringuga pannakse alus uue elamurajooni püstitamisele, näeb määrus samuti ette kaalutlusõiguse KSH algatamise otsustamiseks. Algatatud detailplaneeringu realiseerumisel ei kaasne selliseid mõjutusi, mida oleks kahtlusteta võimalik liigitada oluliseks keskkonnamõjuks ning seetõttu redutseerida

§ 33lg 2 p-s 1 ning määruses nr 224 sisalduv kaalutlusruum nullini.

5) Sõltumata KSH algatamise kohustuse puudumisest, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu menetluse käigus analüüsima planeeringulahenduse võimalikku keskkonnamõju. See toimub aga KSH menetlusega võrreldes oluliselt lihtsamas ja vähem ressursimahuks korras. 6) Viited EL õigusele ei ole asjakohased, kuna kaebaja on kohtusse pöördunud ennatlikult. Vaidlustamise võimaluse piiramine ei ole vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, selle põhimõtte rikkumisega oleks tegemist, kui menetlus takerduks kohtuvaidluste tõttu erinevate menetlustoimingute taha. See on eriti ilmne planeerimismenetluses, kus planeeringulahendus võib menetluse käigus oluliselt muutuda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. OÜ Sulevimägi esitas määruskaebuse, milles palub haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule. Lisaks eelnevas menetluses esitatud argumentidele leiab kaebaja määruskaebuses järgmist. 1) Kohtute lähenemine piirab ebaproportsionaalselt kaebaja PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust kohtusse pöördumiseks. Kaebeõiguse eitamise puhul puudub kaebajal tõhus võimalus oma rikutud õiguste kaitseks seoses KSH algatamata jätmisega. Menetlusnorme tuleks seetõttu tõlgendada võimalik kooskõlaliselt põhiseadusega ning kaebeõigust laiendavalt. 2) KSH algatamata jätmine ei ole üksnes vähetähtis toiming detailplaneeringu menetluses. Sellega otsustatakse iseseisva haldusmenetluse läbiviimine, kusjuures tegemist on reeglina lõpliku otsustusega. 3) Kohtud on kaebuse menetlusse võtmise staadiumis asunud hindama seda, kas detailplaneeringuga kaasneb või ei kaasne oluline keskkonnamõju. Kohtute tõlgenduste kohaselt peaks kaebaja vastuvaidlematult tõendama, et konkreetsel juhul oluline keskkonnamõju esineb. Seda ei saa kaebajalt kaebeõiguse kontrollimise staadiumis nõuda. Keskkonnaõiguses kohaldub ettevaatusprintsiip, mistõttu piisab sellest, kui eksisteerib põhjendatud kahtlus keskkonnamõju võimaliku tekkimise suhtes. Järelikult ei ole haldusorganil kohustust viia KSH läbi üksnes juhul, kui olulise keskkonnamõju esinemine on kahtlusteta tõendatud. 4) Riigikohus on asunud seisukohale, et kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist. Samuti on riigikohus tunnustanud KSH algatamata jätmise vaidlustamise õigust, kui KSH läbiviimine on kohustuslik. Kuna kaebaja on põhjendanud, miks tema arvates oli praegusel juhul KSH algatamine kohustuslik, tuleb tunnustada kaebeõiguse olemasolu. Kaebuse menetlusse võtmisel ei saa kohus kaebust sisuliselt lahendama asuda. 5) Kohtud on jätnud käsitlemata kaebaja väite, mille kohaselt kaebeõigus tuleneb keskkonnavastutuse seadusest. 6) Käsitlemata on kaebaja väide, et kaebeõigus tuleneb tema õigusest puhtale keskkonnale. Kaebeõiguse tunnustamist kinnitab ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-86-06, mille kohaselt peab olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel olema isikul avaram võimalus vaidlustada menetlustoiminguid eraldi lõplikust haldusaktist. 7) KSH algatamata jätmine mõjutab vahetult kaebaja õigusi. Piirinaabrina on kaebajal õigus nõuda, et selgitataks välja planeeringuga kavandatu keskkonnamõju. 8) Eesti menetlusõigust tuleks tõlgendada Århusi konventsiooni valguses, mille eesmärgiks on laiendada isikute õigusi kohtusse pöördumiseks. Kaebeõiguse mittetunnustamise puhul puudub avalikkusel sisuline ning tõhus võimalus paluda kohtutel kontrollida KSH korraldamata jätmise õiguspärasust. Konventsiooni art 9 lg 3 kohaselt tuleb üldsuse esindajale tagada õigus vaidlustada tegevust või tegevusetust, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega. Samuti on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja viidatud EL õigusaktid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Haldus- ja ringkonnakohus on OÜ Sulevimägi kaebuse tagastanud, tuginedes HKMS § 11 lg 31 ple 5, mille kohaselt halduskohus tagastab kaebuse, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamise osas on Riigikohus selgitanud, et kaebuse saab tagastada juhul, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis tuleb asja menetleda (Riigikohtu halduskolleegiumi
3. juuni
4. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 9 ja selles viidatud lahendid). HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala laieneb ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud. Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi
5. juuni
6. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10). Halduskolleegium on rõhutanud, et kaebuse tagastamise korral HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega ja muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist (Riigikohtu halduskolleegiumi
7. juuni
8. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11).
9. KSH algatamata jätmise otsus on menetlustoiming detailplaneeringu menetluses. Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Seni, kuni lõplikku haldusakti pole veel antud, ei ole kohtul reeglina võimalik hinnata, kas menetluslikud rikkumised võivad mõjutada asja otsustamist (Riigikohtu halduskolleegiumi
10. veebruari
11. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Piirangud menetlustoimingute iseseisvale vaidlustamisele on nähtud ette haldusmenetluse ökonoomsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtuvalt. Piiramatu menetlustoimingute vaidlustamise võimalus muudaks haldusmenetluse põhjendamatult kulukaks (Riigikohtu halduskolleegiumi
12. veebruari
13. a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 20).
14. Sellest üldreeglist esinevad aga mõned erandid. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi, sõltumata menetluse lõpptulemusest (Riigikohtu halduskolleegiumi
15. juuni
16. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid). Kolleegium nõustub kohtutega, et KSH algatamata jätmise toiming iseseisvalt OÜ Sulevimägi õigusi ei riku. Kohtusse pöördumise õigus ei tulene OÜ Sulevimägi väidetavast õigusest osaleda KSH menetluses, sest see õigus ei ole lahutatav menetluse lõpptulemusest. Menetlustoimingu vaidlustamine on lubatav ka siis, kui menetluses on tehtud sedavõrd oluline ja ilmne viga, et juba menetluse käigus saab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalses mõttes (sisuliselt) õiguspärane (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
17. juuni
18. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid; planeerimismenetlusega seoses vt
19. veebruari
20. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 10). Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitatavad eelnimetatud tähenduses oluliste ja ilmsete menetlusvigadena. Menetlusvea olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast (Riigikohtu halduskolleegiumi
21. veebruari
22. a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 21).
23. Riigikohus on
24. veebruari
25. a otsuses asjas nr 3-3-1-86-06 (p 23-24) selgitanud menetlustoimingute vaidlustamise võimalust olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamise puhul. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Otsusele eelneva haldusmenetluse õiguspärasusel võib olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks olla suurem kaal. Enamasti ei ole neis asjus võimalik otsustada, et hoolimata puudustest haldusmenetluse läbiviimisel on menetluse tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Valdkonna eripärast tulenevalt peab kaebeõigust omaval isikul olema avaram õiguslik võimalus menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks eraldi lõplikust haldusaktist. Kaebaja õiguste rikkumise puudumisest ega ka väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist ei saa veel järeldada, et kaebus menetlustoimingu peale pole lubatav. Menetlustoimingu vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvestada esmajoones menetlustoimingu tähtsust ja väidetava rikkumise olulisust.
26. Detailplaneeringu menetluses KSH algatamata jätmise otsustuse kui menetlustoimingu vaidlustamise võimalikkus sõltub Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt sellest, kas nimetatud menetlustoiming on kohustuslik ning kas selle sooritamata jätmine toob kaasa ebaõige otsustuse keskkonda mõjutava objekti rajamise suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi
27. juuni
28. a määrus asjas nr 3-3-1-101-09, p 14). Kolleegium selgitab, et KSH kohustuslikkust viidatud lahendi tähenduses tuleb mõista kui vahetult seadusel põhinevat ning haldusorganile kaalutlusruumi mitte jätvat kohustust KSH planeerimismenetluses läbi viia. Sellise kohustuse eiramise puhul saab juba menetluse käigus järeldada, et planeering tuleks kehtestamise ja vaidlustamise korral tühistada, ning KSH algatamata jätmise vaidlustamine on järelikult lubatav. Järgnevalt selgitab kolleegium, millistel juhtudel puudub detailplaneeringut menetleval haldusorganil KSH algatamise otsustamisel kaalutlusruum.
29. Detailplaneeringu koostamisel korraldatakse

§ 33

lg 1 p 3 ja § 35 lg 2 kohaselt KSH selle vajadust hindamata ja põhjendamata juhul, kui kavandatakse

§ 6

lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevusi või

§ 6lg-te 2-4 järgi määratletavaid eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga tegevusi.

Riigikohus käsitleb järgnevalt kõigepealt olulise keskkonnamõjuga tegevuste kavandamist (p 13), seejärel eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga tegevuste kavandamist (p-d 14-16). 13. Riigikohtu halduskolleegiumi eeltoodud seisukohtadest (vt käesoleva otsuse p-d 8-11) saab järeldada, et juhul, kui planeeringuga kavandatakse

§ 6

lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevusi, on KSH algatamata jätmise vaidlustamine lubatav. Kuna haldusorganil puudub sellisel juhul kaalutlusruum keskkonnamõju olulisuse või strateegilise hindamise vajalikkuse üle, on KSH algatamata jätmine ilmne ja oluline menetlusviga. Kolleegium märgib, et juhul, kui kaebaja on vaidlustanud KSH algatamata jätmise

§ 6

lg-s 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuse detailplaneerimise menetluses, ei saa kohus kaebust tagastada kaebuse eseme lubamatuse tõttu. Küsimus, kas ka tegelikult kavandatakse olulise keskkonnamõjuga tegevust, tuleb reeglina lahendada asja sisulise läbivaatamise käigus. Kaebuse saab sellisel juhul HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada juhul, kui kaebuses esitatud faktiväidete õigsust eeldades on ilmselge, et tegelikult ei ole tegemist

§ 6lg-s 1 nimetatud tegevuse planeerimisega.

Praeguses asjas ei väida kaebaja OÜ Sulevimägi, et detailplaneeringuga kavandataks

§ 6lgs 1 loetletud tegevust.

14. Ka juhul, kui planeeringuga kavandatakse

§ 6

lg-te 2-4 kohaselt eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga tegevust, tuleb detailplaneeringu menetluses korraldada KSH selle vajadust hindamata ja põhjendamata (

§ 33

lg 1 p 3 ja § 35 lg 2).

§ 6

lg 2 loetleb valdkonnad, kuhu kuuluvate tegevuste kavandamisel tuleb haldusorganil anda eelhinnang tegevuse keskkonnamõju olulisusele. Eelhinnang tuleb anda, lähtudes

§ 6

lg-s 3 loetletud kriteeriumitest (nt tegevuse ala keskkonnatingimused, tegevuse iseloom, lähipiirkonna teised tegevused, avariiolukordade esinemise võimalikkus jm).

§ 6

lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus

§ 6lg-s 2 nimetatud tegevusvaldkondade täpsustatud loetelu.

See loetelu on kehtestatud Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määrusega nr 224 (edaspidi määrus nr 224). Haldusorganil on seega määruses nr 224 loetletud tegevuste kavandamisel küll hindamisruum selles osas, kas loetellu kuuluval tegevusel on konkreetsel juhul eeldatavalt oluline keskkonnamõju või mitte, kuid puudub õigus kaaluda KSH vajalikkust. Tegemist on erinevaid regulatsioone järgivate otsustustega - keskkonnamõju olulisus tuleb kindlaks määrata

§ 6

lg-s 3 sätestatud kriteeriumitest lähtuvalt, KSH vajalikkus aga

§ 33lg-te 3-6 alusel.

1. Kolleegium leiab, et juhtudel, kus haldusorganil on detailplaneeringu menetlemisel hindamisruum kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju olulisuse osas, ei ole põhjendatud KSH algatamata jätmise kui menetlustoimingu vaidlustamise võimaldamine. Kuna sellisel juhul ei tulene KSH läbiviimise kohustus vahetult seadusest, vaid eeldab haldusorgani hindamisotsust, ei ole KSH algatamata jätmise näol tegemist ilmse menetlusveaga (vt käesoleva otsuse p 9 ning seal viidatud kohtulahendeid). Haldusorgani hinnangut keskkonnamõju olulisusele ning sellest tulenevat otsust KSH algatamata jätmiseks saab sel juhul halduskohtus vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga.
2. Kaebuses väidab OÜ Sulevimägi, et Tallinna linn kavandab algatatud detailplaneeringuga määruse nr 224 § 13 p-s 2 nimetatud tegevust "infrastruktuuri ehitamine - linna arendustööd (näiteks elamurajooni, vangla rajamine), välja arvatud üksikute elamute ehitamine". Kuna sellise tegevuse kavandamisel on haldusorganil detailplaneeringu KSH läbiviimise otsustamisel kaalutlusruum tegevusega põhjustatava keskkonnamõju eeldatava olulisuse üle, ei ole KSH algatamata jätmine praegusel juhul selline ilmne menetlusviga, mille puhul menetlustoimingu halduskohtus vaidlustamine oleks lubatav. Halduskolleegiumil puudub siinkohal vajadus selgitada, kas tegemist on tõepoolest määruse nr 224 § 13 p-s 2 nimetatud tegevusega või mitte.
3. Lisaks juhtudele, kus KSH tuleb detailplaneeringu menetluses algatada selle vajadust põhjendamata, sätestab

§ 33

lg 2 juhtumid, mil keskkonnamõju tuleb hinnata selle vajaduse korral ning KSH algatamise otsusele tuleb lisada asjakohane põhjendus (

§ 35lg 3).

Selliseks juhtumiks on ka olukord, kus detailplaneeringuga kavandatakse muuta kehtivat üldplaneeringut (

§ 33lg 2 p 1 koosmõjus § 33 lg 1 p-ga 2).

KSH vajalikkusele annab haldusorgan hinnangu

§ 33

lg-tes 3-5 sätestatud kriteeriumite ja lg-s 6 nimetatud asutuste arvamuste põhjal. Seega ei ole tegemist vahetult seadusel põhineva ning haldusorganile kaalutlusruumi mitte jätva kohustusega KSH läbi viia. Järelikult ei ole KSH algatamata jätmine sellisel juhul ilmne menetlusviga ning kaebus selle menetlustoimingu vaidlustamiseks ei ole lubatav. Haldusorgani otsust KSH vajalikkuse üle saab vaidlustada koos planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisega ning halduskohus saab kaebuse lahendamisel hinnata KSH algatamata jätmise otsuse õiguspärasust. Eeltoodust lähtuvalt ei tulene OÜ Sulevimägi kohtusse pöördumise õigus ka asjaolust, et algatatud detailplaneeringuga kavandatakse Tallinna üldplaneeringu muutmist, ning tähtsust ei oma see, kui ulatuslikult üldplaneeringut muuta kavatsetakse.

1. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt kaebaja viited keskkonnavastutuse seadusele, Århusi konventsioonile ja erinevatele Euroopa Liidu direktiividele ei ole praegusel juhul asjakohased. Riigikohus ei pea vajalikuks korrata ringkonnakohtu määruses esitatud põhjendusi.
2. Eeltoodust tulenevalt ei ole KSH algatamata jätmise otsustus selles asjas selline menetlustoiming, mida saaks halduskohtus vaidlustada eraldi lõplikust haldusaktist. Kaebuse eseme lubamatuse tõttu puudub OÜ-l Sulevimägi ilmselgelt kohtusse pöördumise õigus ning kohtud on kaebuse õigesti HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastanud. Riigikohus jätab OÜ Sulevimägi määruskaebuse rahuldamata. HKMS § 72 lg 1 p 1 alusel jätab Riigikohus muutmata Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a määruse. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving