RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

(PankrS) § 18 lg 4 ei võimalda esitada määruskaebust määruse peale, millega maakohus tühistas pankrotiavalduse tagamise abinõu. Seega on esitatud määruskaebus määruse peale, mille peale ei saa PankrS § 5 lg 1 järgi määruskaebust esitada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Võlausaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Võlausaldaja arvates ei ole PankrS § 18 lg 4 asjassepuutuv. Võlausaldaja vaidlustas määruse, millega maakohus rikkus tema ärakuulamise põhimõtet, kui tühistas oma varasema määrusega seatud tagamise abinõu. Puuduvad normid, mis reguleeriks pankrotiavalduse tagamise abinõude tühistamise määruse peale määruskaebuse esitamist. Kohaldada tuleks TsMS §
2. Kuigi PankrS § 5 lg 1 järgi ei oleks võimalik määruskaebust esitada, on tegemist seaduse lüngaga, mida saab täita TsMS § 8 lg 2 alusel TsMS § 390 lg-s 1 toodud regulatsiooniga. Tühistades pankrotimenetluse tagamise abinõu, on maakohus loonud olukorra, kus võlgnikule on loodud võimalus vara Eestist välja viia ning Euroopa Liidu maksejõuetusmenetluses sätestatud kohalike huvide kaitse eesmärk jääb täitmata. Võlgniku vastu põhimaksejõuetusmenetlust alustades tuleb võlgniku maksejõuetust eeldada ning maakohus on määrusega, millega kohustas võlausaldajat tasuma kohtu deposiiti menetluskulude katteks raha, eeldanud, et võlgnikul ei ole vara isegi teisese maksejõuetusmenetluse kulude katmiseks.
3. Preseco palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata. 10.

§ 18

lg 1 võimaldab kohtul pankrotiavalduse tagamiseks rakendada hagi tagamise abinõusid.

§ 18

lg 4 järgi võib määruse peale, millega pankrotiavaldus tagati, esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud. Ei PankrS § 18 ega muud

sätted ei näe ette õigust esitada määruskaebust määruse peale, millega pankrotiavalduse tagamiseks seatud abinõu tühistati.

§ 5

lg 1 järgi võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse

s ettenähtud juhtudel. Seega on seadusandja soovinud määruskaebuse esitamise õigust pankrotiavalduse tagamise küsimustes reguleerida ammendavalt

s. Kuigi PankrS § 3 lg 2 kolmandast lausest, TsMS § 475 lg 1 p-st 122 ja § 4771 lg 2 teisest lausest lähtudes tuleb pankrotiavalduse tagamisele kui esialgse õiguskaitse abinõule kohaldada erireeglitega reguleerimata ulatuses tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagi tagamise kohta sätestatut, ei ole praegusel juhul tegemist

s reguleerimata küsimusega. Seetõttu ei saa pankrotimenetluses kohaldada ka TsMS § 390 lg 1 esimest lauset, milles on poolele ette nähtud õigus esitada määruskaebus mh maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus tühistas hagi tagamise. Tõlgendust ei muuda see, et võlausaldaja taotles EL määruse alusel esitatud teisese maksejõuetusmenetluse avalduse tagamist (vt EL määruse ja teisese maksejõuetuse menetluse kohta ka Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-11, p-d 14-22). Ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei ole seega alust. Küll on võlausaldajal õigus esitada uus pankrotiavalduse tagamise taotlus
3. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium siiski vajalikuks märkida järgmist. Pankrotiavalduse tagamise abinõu tühistamine välisriigi saneerimisnõustaja kinnituse tõttu konto avamise vajalikkusest välisriigis saneerimismenetluse toimingute tegemiseks võib olla õigustamatu ja Eesti võlausaldajate suhtes ebaõiglane. EL määrus ei näe ette tagamisabinõude tühistamist põhjusel, et nn külmutatud vara on vajalik teises riigis toimuvas põhimaksejõuetusmenetluses, mistõttu on määratud tagamise abinõu võimalik tühistada vaid riigisisese õiguse järgi. Sellele ei ole maakohus aga tuginenud, viidates üksnes Soome saneerimisnõustaja seisukohale. Seejuures on maakohus jätnud märkimata, millisele kohtule esitatud dokumendile ta tugineb. EL määruse art 18 lg 1 esimese lause järgi võib põhimaksejõuetusmenetluse likvideerija kasutada teises liikmesriigis kõiki talle menetluse algatanud riigi seadusega antud õigusi tingimusel, et selles liikmesriigis ei ole algatatud teist maksejõuetusmenetlust ega võetud maksejõuetusmenetluse algatamiseks esitatud taotluse alusel takistavaid kaitsemeetmeid. Sellest järeldub, et põhimaksejõuetusmenetluse likvideerija ei saa vaidlustada teiseses menetluses määratud avalduse tagamise abinõusid. Alles teisese menetluse hilisemates etappides tekivad likvideerijal EL määruse art-tes 33 ja 34 sätestatud õigused, mh õigus taotleda menetluse peatamist.
4. Lisaks märgib kolleegium, et PankrS § 3 lg 2 kolmandast lausest, TsMS § 475 lg 1 p-st 122 ja § 4771 lg 2 teisest lausest ning § 386 lg-st 3 nende koostoimes lähtudes tuleb enne pankrotiavalduse tagamise tühistamist anda võimalikele puudutatud isikutele seisukoha esitamise võimalus.
5. Kuna pankrotiavalduse tagamise taotluse kohta tehtud määrus ei lõpeta menetlust, ei määra kolleegium kindlaks menetluskulude jaotust. Kulujaotus lahendatakse teisese maksejõuetuse avalduse lahendamise menetluses (vt ka Riigikohtu
6. aprilli
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p-d 811).
8. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Villu Kõve