Obsah (5)

§ 28§ 11§ 22§ 147§ 27

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 28

lg-ga 2 osas, milles see ei võimalda lugeda töötuskindlustuse staaži hulka ajavahemikku, mil kindlustatu töö- või teenistussuhe oli peatatud tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, tühistada Eesti Töötukassa

1. mai
2. a otsus nr 130030226 ja kohustada Eesti Töötukassat uuesti läbi vaatama töötuskindlustuse hüvitise maksmine G. Trašanovile. Kaebust põhjendati järgmiselt: 1) TKindlS § 1 p 2 kohaselt on töötuskindlustus sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on ka kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine. Ka G. Trašanovi puhul, kes vabastati teenistustähtaja möödumise tõttu, on tegemist pealesunnitud töötuse juhtumiga, mis TkindlS § 1 järgi peaks kaasa tooma kindlustushüvitise maksmise; 2) TKindlS § 6 lg 1 p 2 järgi on õigus töötuskindlustushüvitisele kindlustatud isikul, kellel on töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. TKindlS § 7 järgi on töötuskindlustusstaaž periood, mil kindlustatu sai töölepingu alusel töötamise, avalikus teenistuses olemise või võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamise eest tasu või välisteenistuse seaduse §-s 67 ettenähtud abikaasatasu, kui nendelt on käesolevas seaduses sätestatud korras kinni peetud töötuskindlustusmakse. G. Trašanovil see staaž puudub, kuna ta oli Tartu Maakohtu
3. novembri
4. a määrusega kriminaalmenetluse ajaks Valga maavanema ametikohalt kõrvaldatud ning VVS § 83 lg 6 keelab maavanemal töötamise mis tahes teisel tasustataval ametikohal. G. Trašanov oli
5. maini 2010 olukorras, kus ta ei saanud töötasu ja tal oli keelatud töötada teise tööandja juures; 3) töötuskindlustuse seadus ei reguleeri olukorda, kus hüvitise saamiseks vajalik kindlustusstaaž puudub seetõttu, et ametnik oli teenistusest kõrvaldatud. Seepärast tuleb juhinduda

st ja töötuskindlustuse seaduse eesmärkidest. Töötuskindlustuse hüvitisest maksmisest keeldumine ei ole kooskõlas

ga.

§ 28

lg 2 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.

§ 11

lubab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas

ga, piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning piirangud ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kui riik peab vajalikuks ja põhjendatuks isiku ametikohalt kõrvaldamist ja temaga teenistussuhte peatamist aastaid kestva kriminaalmenetluse ajaks, keelates samas tal tööle asumise teise tööandja juurde, siis tuleks tagada isikule kohtueelse ja kohtuliku menetluse ajaks piisavad vahendid normaalse elatustaseme säilitamiseks. Vastupidine olukord on kaebaja hinnangul vastuolus

§ 22lg-ga 1 ja § 28 lg-ga 2.

4. Tallinna Halduskohus jättis G. Trašanovi kaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt: 1) Eesti Töötukassa on kohaldanud töötuskindlustusseadust õigesti, tuvastades, et G. Trašanovil ei ole õigust töötuskindlustushüvitisele; 2) selle kohtuasja esemeks ei ole küsimus, kas G. Trašanovile oleks pidanud olema tagatud ametist kõrvaldamise ajal minimaalne sissetulek koos töötuskindlustusmaksete tasumisega. Sellist nõuet käesolevas kohtuasjas pole esitatud; 3) töötuskindlustuse seadus, mille kohaselt Eesti Töötukassa ei saa otsustada, et õigus töötuskindlustushüvitisele on isikul, kes ametist kõrvaldamise ja töökohapiirangute tõttu ei saanud töötuskindlustusstaaži omandada, ei ole vastuolus

ga. Põhiseadus ei kirjuta seadusandjale ette täpseid reegleid, kuidas kujundada sotsiaalne kaitsesüsteem töötuse riski puhul. Seadusandjal on töötuskindlustuse korraldamisel väga lai kujundusõigus. Kehtiv seadus näeb ette selge ja kõikidele ühetaoliselt kohaldatava põhimõtte, et töötuskindlustushüvitisele on õigus isikul, kelle eest on tasutud töötuskindlustusmakseid. Kui makseid pole teatud ulatuses teatud perioodi jooksul tehtud, ei ole isikul õigust töötuskindlustushüvitisele. Seejuures ei oma tähtsust, miks jäi isikul sissetulek saamata ja miks tema eest töötuskindlustusmakseid ei tasutud. Sellise piirangu seadmine on õigustatav kindlustussüsteemi üldise põhimõttega, et kindlustatud on isik, kelle eest on tasutud kindlustusandjale kindlustusmakseid. Käesoleval juhul nõuab kindlustusandjalt kindlustushüvitist isik, kelle eest pole kindlustusmakseid nõutaval määral tasutud ja kellel pole seetõttu kindlustuskaitset tekkinud. Isikul võib kindlustusstaaž jääda omandamata väga erinevatel elulistel asjaoludel. Kindlustusjuhtumi saabumisel ei pea isikule tagama sotsiaalse kaitse mitte konkreetne kindlustusandja, vaid riik

ga sätestatud piirides. Vastupidine järeldus oleks vastuolus kindlustuse olemusega. Kohus leiab, et töötuskindlustuse seadus ei võta isikult õigust

st tulenevale kaitsele. Tal on õigus vaidlustada sissetuleku tagamata jätmine ametist kõrvaldamise ajal, nõuda ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju, sh saamata jäänud töötuskindlustushüvitiste hüvitamist väidetava kahju tekitajalt, samuti õigus saada töötutoetust, vaieldes vajaduse korral selle toetuse määra kooskõla üle

ga.

1. G. Trašanov esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. detsembri
4. a otsusega G. Trašanovi apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus märkis, et kuigi kaebaja teenistussuhe oli peatunud kriminaalmenetluse ajaks ning tema võimalused muud tööd teha olid piiratud, ei järeldu sellest veel riigipoolne kohustus tagada nimetatud ajaks töötuskindlustuskaitse.

§-s 28 sätestatud õigus riigi abile ei pea olema tagatud üksnes läbi töötuskindlustusseaduse regulatsiooni. Võimalikud on ka muud lahendused. Antud juhul on vastustajaks Eesti Töötukassa ning kohus ei saa kohustamiskaebust rahuldada ning töötuskindlustuse seaduse regulatsiooni lugeda

vastaseks põhjusel, et töötuskindlustuse seaduse alusel saadav hüvitis on suurem kui muud töötutele pakutavad sotsiaalsed tagatised. Halduskohus on regulatsiooni põhiseaduspärasust kontrollinud, mistõttu on põhjendamatu apellandi etteheide, et halduskohus pole tema kõiki nõudeid lahendanud. Taotlus jätta mõni norm

vastasuse tõttu kohaldamata, pole nõue HKMS § 25 lg 3 tähenduses. Selles sättes on silmas peetud HKMS §-s 6 sätestatud nõudeid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. G. Trašanov esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb tunnistada TKindlS § 7 vastuolus olevaks

§ 28

lg-ga 2 osas, milles see ei võimalda lugeda töötuskindlustuse staaži hulka ajavahemikku, mil kindlustatu töö- või teenistussuhe oli peatatud tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, tühistada ringkonnakohtu otsus ning rahuldada kaebus ja tühistada Eesti Töötukassa

1. mai
2. a otsus nr
3. Kassaator väidab järgmist: 1) kassaator ei ole esitanud selles asjas kaebust võimalikult soodsate sotsiaaltagatiste ega riigipoolse abi saamiseks. Kaebaja põhiline väide on olnud kogu menetluse vältel, et ta kaotas õiguse töötuskindlustusele põhjendamatult ning selline piirang ei ole kooskõlas

ga; 2)

§ 22

lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ainuüksi kahtlustuse esitamine ei tohiks kaasa tuua kahtlustatavale täiendavaid piiranguid, välja arvatud neid, mis tulenevad otseselt seaduses sätestatud kriminaalmenetluse tagamise abinõudest ja on vajalikud kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks. G. Trašanovi suhtes tõi nimetatud otsustus kaasa töötasust ja sellega seotud sotsiaalsetest garantiidest ilmajäämise; 3) ametist kõrvaldamine kriminaalmenetluse ajaks tõi kaasa täiendavaid piiranguid: töötasust ja sellega seotud sotsiaalsetest garantiidest ilmajäämise.

§ 11

kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas

ga.

§ 28

lg 2 järgi on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimatuse, toitja kaotuse ja puuduse korral; 4) teatud juhtudel võib ametikohalt kõrvaldamine olla kohane abinõu kriminaalmenetluse tagamiseks, kuid sellega kaasnev töötasu ja sotsiaalsete garantiide kaotus ei ole põhjendatud ega proportsionaalne; olukord, kus seadus võimaldab isiku pärast kahtlustuse esitamist kogu järgneva kriminaalmenetluse ajaks ametikohalt kõrvaldada koos töötasu maksmise lõpetamisega ning ainuüksi seetõttu jääb isik ilma õigusest töötuskindlustushüvitisele, s.o riigi seadusega sätestatud abile, ei ole kooskõlas

ga ja moonutab õiguse olemust; 5) Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-59-07 tunnistanud

§ 147

lg-ga 4 koosmõjus

§-dega 146 ja 15 vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmise, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikele, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud. Kuna maavanema ametikohaga kaasnevad tegevuspiirangud on sarnased kohtunike suhtes kohaldatud piirangutega, siis ei saa lugeda õiguspäraseks olukorda, kus maavanem jäeti kriminaalmenetluse käigus tehtud määrusega ilma töötasu maksmisega seotud sotsiaalsetest tagatistest; 6) kahtlemata on kaebuse esitajal võimalus esitada taotlus muude toetuste saamiseks. Kuid sellest ei saa järeldada, et töötuskindlustuse hüvitisest ilmajätmine oli seaduslik, põhjendatud ja proportsionaalne õiguste piiramine. Euroopa Inimõiguste Kohtu Suurkoja

1. septembri
2. a otsuses Sanoma Uitgevers B.V. vs. Holland (avaldus nr 38224/03) andis Suurkoda suunise, mille järgi isikule, kes soovib panna maksma oma põhiõiguse, peab olema kättesaadav menetluslik võimalus saavutada kohtu või sõltumatu ametniku hinnang sellele, kas potentsiaalne põhiõiguse riive on proportsionaalne ametivõimude poolt soovitava legitiimse eesmärgiga. Seetõttu pole asjakohane ringkonnakohtu viide teistele võimalikele sotsiaaltagatistele.
3. Eesti Töötukassa palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Töötukassa leiab, et

§ 28lg 2 mõttes on riigi abi kassaatorile töötuse puhul tagatud muude vahenditega.

Vastustaja on seisukohal, et töötuskindlustushüvitis ei ole töötasu maksmisega seotud sotsiaalne tagatis. Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik. Õigus hüvitisele on isikul, kelle eest on tasutud töötuskindlustusmakseid, millest sõltub isiku kindlustusstaaž ja vastavalt õigus hüvitisele. Vaid kindlustusjuhtumi saabumise korral peab vastustaja tagama kindlustuskaitse töötuskindlustusseaduses sätestatud korras. Muudel juhtudel peab sotsiaalse kaitse tagama riik

ga sätestatud piirides.

§-s 28 sätestatud õigus riigi abile ei pea olema tagatud üksnes töötuskindlustuse seaduse regulatsiooniga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Praegune vaidlus sai alguse sellest, et Eesti Töötukassa ei määranud G. Trašanovile pärast maavanema ametikohalt avalikust teenistusest vabastamist tema poolt taotletud töötuskindlustushüvitist. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles G. Trašanov Eesti Töötukassa otsuse, millega jäeti töötuskindlustushüvitis määramata, tühistamist ja töötuskindlustuse hüvitise väljamaksmise küsimuse uueks läbivaatamiseks kohustamist. Pooled ning halduskohus ja ringkonnakohus on ühte meelt selles, et G. Trašanovil puudub kehtiva õiguse järgi õigus töötuskindlustushüvitisele seepärast, et G. Trašanovil puudub vajalik töötuskindlustusstaaž. Ka kolleegium on seisukohal, et G. Trašanovil puudub õigus töötuskindlustushüvitisele seepärast, et tal pole TKindlS § 6 lg 1 p-ga 2 nõutavat töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. Nimetatud staaž puudus G. Trašanovil põhjusel, et tal polnud ajal, mil ta oli kriminaalmenetluse ajaks maavanema ametikohalt kõrvaldatud, tasu, millest kooskõlas TKindlS §-ga 7 sai kinni pidada töötuskindlustusmakset. G. Trašanov on kohtumenetluses olnud seisukohal, et TKindlS § 7 on osas, milles see ei võimalda arvata töötuskindlustusstaaži hulka aega, mil ta oli kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud, vastuolus

§ 22

lg-ga 1, milles sätestatakse süütuse presumptsiooni põhimõte, ja § 28 lgga 2, mille järgi Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimatuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Halduskohus ja ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustunud ning vastuolu

§ 22lg-ga 1 ja § 28 lg-ga 2 ei näinud.

Kolleegium nõustub alljärgnevatel põhjendustel halduskohtu ja ringkonnakohtuga. 10. Kolleegium on seisukohal, et töötuskindlustusstaaži puudumine põhjusel, et kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise periood ei lähe töötuskindlustusstaaži hulka, ei seondu

§ 22lg-ga 1 tagatud süütuse presumptsiooniga.

Nimetatud perioodil ei käsitatud G. Trašanovit kuriteos süüdi olevana. Täpsemalt tuleb aga kontrollida G. Trašanovi suhtes kohaldatud regulatsiooni kooskõla

§ 28lg-ga 2.

11.

§ 28

lg-s 2 sätestatakse: "Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul." Ka õigus saada hüvitist tööta oleku (töö puudumise, tööpuuduse, töökoha kaotuse) puhul on kolleegiumi arvates

§ 28

lg 2 esemelises kaitsealas, sest põhiõiguste esemelist kaitseala tuleb tõlgendada võimalikult laialt. Kolleegium märgib, et ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 34 rõhutatakse, et liit tunnustab ja austab õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele, mille kaudu pakutakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade kohast kaitset töökoha kaotuse korral. 12.

§ 28

lg-s 2 sätestatud põhiõigus on seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõigus ja see säte ei kirjuta seadusandjale ette, millises õiguslikus vormis ja milliste seadustega tuleb isikule tagada abi. 13. Praegusel juhul on seadusandja kehtestanud töökoha kaotanud isikule abi tagamiseks kaks seadust - töötuskindlustuse seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse. Kolleegium on seisukohal, et ka juhul, kui töö kaotamise juhuks

ga nõutavat abi pole sundkindlustusega mittehõlmatud isiku jaoks sätestatud ühegi seadusega, ei oleks põhjendatud seada küsimust töötuskindlustusseaduse enese

vastasusest. Abi töökoha kaotuse puhul ei pea andma ilmtingimata sundkindlustussüsteemi kaudu. Abi üldse sätestamata jätmise juhul tekib küsimus asjakohase õigusliku regulatsiooni andmata jätmise põhiseaduspärasusest. Kolleegium märgib, et G. Trašanovi kohtuasjas pole vaidluse all riikliku abi suuruse põhiseaduspärasus. Vaidluse all on töökoha kaotuse juhuks ette nähtud riikliku abi ühe võimaliku liigi mittemääramise põhiseaduspärasus. 14. TKindlS § 7 lähtub põhimõttest, et töötuskindlustusstaaž on isikul, kellele makstud tasu pealt on kinni peetud töötuskindlustusmakseid vähemalt 12 kuu eest töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. Erand on sätestatud sama seaduse § 6 lg-ga 5 kindlustatu jaoks, kes kasutas sama paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud 36 kuu jooksul rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust. Sellisel kindlustatul pikendatakse 36-kuulist perioodi nimetatud puhkusel oldud aja võrra, kui sama aja kohta puuduvad töötuskindlustuse andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži kohta. Mõlemal juhul on töötuskindlustushüvitise saamiseks nõutav vastavale perioodile eelneval perioodil kindlustusmaksete tegelik kinnipidamine. Kui kindlustusmaksed on jäänud kinni pidamata, siis vastavat perioodi kindlustusstaaži hulka ei arvata. Kolleegium ei näe mõistlikku ja sundkindlustuse põhimõtetega kooskõlas olevat põhjendust, miks peaks erinevalt kohtlema neid isikuid, kellele makstud tasust sundkindlustusmakseid tegelikult kinni ei peetud, ja isikuid, kelle puhul sundkindlustusmaksete kinnipidamine polnud palga puudumise tõttu võimalik, ning tunnustama viimaste õigust töötuskindlustushüvitisele. Ka ei pea kolleegium

st tulenevaks nõuet, et teenistusest kriminaalmenetluse ajaks kõrvaldatud isikud omaksid samasugust õigust kui isikud, kes kasutasid rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust. Erireeglistik viimatinimetatud isikute jaoks on kehtestatud seadusandja äranägemisel selleks, et soodustada

§ 27lg-te 1 ja 3 toimimist.

15. Kolleegium märgib, et G. Trašanov oli seoses kriminaalmenetlusega ametist kõrvaldatud koos töötasu maksmise peatamisega peaaegu kolm aastat, mistõttu tal puudus töötuskindlustushüvitise määramiseks nõutav kindlustusstaaž. Kolleegium on seisukohal, et õigus töötuskindlustushüvitisele võib, kuid ei pruugi tekkida Riigikohtu otsusest, millega tunnistataks

vastaseks regulatsioon, millest tulenevalt kriminaalmenetluse ajal ei tagata isikule sissetulekut. Nimelt oleks pärast Riigikohtu otsust seadusandja otsustada, kas nimetatud perioodi eest maksta palka, osa palgast või muud hüvitist ning muu hüvitise maksmise korral otsustada, kas sellest peetakse kinni töötuskindlustusmakset. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks käsitleda kassatsioonkaebuse väidet Riigikohtu üldkogu poolt

1. aprillil 2009 haldusasjas nr 3-3-1-59-07 tehtud lahendi sarnasusest käesoleva kohtuasjaga (vt käesoleva otsuse p 10 alap 5). Selles haldusasjas vaidlustas kohtunik, kelle kohta oli antud nõusolek süüdistusakti koostamiseks, töötasu maksmise peatamise kuni kriminaalmenetluse asjaolude selgumiseni. Praegune kohtuvaidlus on aga teistsugune. G. Trašanov on praeguses kohtuasjas vaidlustanud talle töötuskindlustuse hüvitise mittemääramise pärast teenistussuhte lõppemist. Praeguses kohtuasjas pole vaidluse all töötasu mittemaksmine teenistussuhte peatumise ajal. G. Trašanov pole praeguses kohtuasjas esitanud nõuet riigi vastu maksta talle teenistussuhte peatumise ajal palka või muud hüvitist. Küsimus analoogia võimalikkusest haldusasjaga nr 3-3-1-59-07 võib tekkida kohtuasjas, milles taotletakse teenistusest kõrvaldamise aja eest palga või muu hüvitise maksmist.
2. Erinevalt kassaatorist peab kolleegium asjakohaseks ringkonnakohtu viidet teiste võimalike sotsiaaltagatiste olemasolule hoolimata sellest, et kassaator nõuab just töötuskindlustushüvitist.

§ 28

lg 2 ei näe ette seda, et töötuks jäämise puhul peab olema õigus just töötuskindlustushüvitisele, ega ka seda, et töötuskindlustushüvitist tuleb maksta isikule, kes ei ole kindlustatud.

§ 28lg-s 2 silmas peetud abi võib riik anda ka teistes vormides.

G. Trašanov on tuginenud

§ 28

lg-le 2 ning selleks, et jõuda selgusele, kas praeguse kaasuse asjaoludel on tema õigusi rikutud, tuleb kontrollida, kas G. Trašanovile oli tagatud õigus

§ 28lg-ga 2 hõlmatud riigi abile.

1. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 26 lg-s 1 sätestatakse: "Töötutoetust on õigus saada töötul, kes on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 loetletud juhud, ja kelle kuu sissetulek on väiksem 31-kordsest töötutoetuse päevamäärast." Sama paragrahvi lõike 3 punkti 1 järgi loetakse tööga hõivatuks olemiseks ka töötamist töölepingu alusel või avalikus teenistuses. Sellest regulatsioonist ei selgu aga üheselt, kas tööga hõivatuks saab lugeda ka isikut, kelle töö- või teenistussuhe oli peatatud või peatunud. Vastus on tuletatav TTTS § 28 lg 2 alusel sotsiaalministri
2. aprilli
3. a määrusega nr 33 vastu võetud töötutoetuse taotlemise avaldusele kantavate andmete ja sellele lisatavate dokumentide loetelust. Nimetatud loetelu § 3 lg 1 p 1 järgi lisatakse töötutoetuse taotlemise avaldusele töö- või teenistussuhte(suhete) algust ja lõppu ning viimase töövõi teenistussuhte lõpetamise alust tõendav dokument (tööleping, tööandja tõend, ametist vabastamise käskkiri vms). Seadus ega nimetatud määrus ei anna alust järelduseks, et töötutoetust ei saa isik, kelle töö- või teenistussuhe oli TTTS § 26 lg-s 1 nimetatud perioodil peatunud. Seega on tööga hõivatuks lugemisel oluline see, kas isik oli seadusega nõutud aja kestel töö- või teenistussuhtes. Töö- või teenistussuhtes on ka isik, kelle töö- või teenistussuhe on peatatud. Järelikult on töötutoetust võimalik määrata ka isikule, kelle töö- või teenistussuhe oli enne vabastamist peatatud.
4. G. Trašanovil oli õigus töötutoetusele ja seega oli talle tagatud ka

§ 28lg-ga 2 sätestatud õigus riigi abile töö kaotuse puhuks.

Asja materjalidest nähtuvalt G. Trašanov seda õigust ka kasutas. G. Trašanov võeti

1. mail 2010 töötuna arvele ning ta on saanud Eesti Töötukassa
2. juuni
3. a otsusega töötutoetust
4. maist 2010 kuni
5. veebruarini
7. Eeltoodud põhjendustel jääb G. Trašanovi kassatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused jäävad muutmata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann