RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-33-11 22. novem

) § 91 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lõige 11, vabastada ta osaliselt riigilõivu tasumisest ning lugeda OÜ Akos Apteek poolt tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 250 krooni. Taotluse kohaselt ei olnud OÜ-l Akos Apteek majandusliku olukorra tõttu võimalik tasuda riigilõivu nõutud suuruses.

§ 91

ja RLS § 56 lõige 11 on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et selline regulatsioon lubab riigilõivust vabastada vaid neid juriidilisi isikuid, kelle suhtes on kohtuotsusega välja kuulutatud pankrot. Apellant ei ole pankrotis. Riigilõivust vabastamise võimaluse puudumine ja nõutava lõivu suurus on loonud olukorra, kus OÜ Akos Apteek ei saa kasutada oma edasikaebeõigust.

1. Tallinna Ringkonnakohus kohustas
2. augusti
3. a määrusega OÜ-d Akos Apteek esitama hiljemalt
4. augustiks 2010 ringkonnakohtule oma maksejõuetust tõendavad dokumendid.
5. OÜ Akos Apteek esitas kohtumääruse täitmiseks dokumendid maksevõime kohta ja leidis endiselt, et tema majandusseisu arvestades ei ole tal võimalik riigilõivu täies ulatuses tasuda. Kaebaja selgitas, et esitatud dokumentidest nähtub, et OÜ Akos Apteek töötab kahjumiga, ja kontoseis kinnitab, et puudub raha riigilõivu tasumiseks.
6. Tallinna Ringkonnakohtu
7. septembri
8. a määrusega jäeti OÜ Akos Apteek taotlus vabastada ta osaliselt riigilõivu tasumisest rahuldamata, tema kaebus jäeti käiguta ja anti 15 päeva aega riigilõivu tasumiseks nõutud suuruses. Ringkonnakohus selgitas, et kui apellant jätab lõivu tasumata, tagastab ringkonnakohus

§ 33lõike 3 punkti 3 alusel apellatsioonkaebuse läbivaatamatult.

8.1. Tallinna Ringkonnakohus selgitas, et praegu puudub võimalus vabastada OÜ Akos Apteek

§ 91

lõike 1 alusel täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kuna OÜ Akos Apteek ei ole pankrotis, samuti ei ole tehtud tema kohta kohtumäärust pankrotimenetluse lõpetamise kohta raugemise tõttu. 8.2. Enne kui ringkonnakohus asus hindama

§ 91

lõike 1 ja RLS § 56 lõike 11 põhiseaduspärasust, hindas ta apellandi majanduslikku võimekust nõutavat riigilõivu tasuda. OÜ Akos Apteek

1. a majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu kahjum 16 141 krooni, kahjum kaeti varasemate perioodide jaotamata kasumi arvel. OÜ-l Akos Apteek puuduvad äriregistri andmetel kommertspandid, kinnistusraamatu andmetel kinnistud ja liiklusregistri andmetel mootorsõidukid. OÜ Akos Apteek on äriregistri andmetel OÜ Lahe Apteek osanik. OÜ Lahe Apteek
2. a majandusaasta aruande kohaselt sai äriühing kasumit 2092 krooni. OÜ-l Akos Apteek on kontod Swedbank AS-s, mille lõppsaldo
3. augusti
4. a seisuga on 6551 krooni 65 senti, ja AS-s SEB Pank, kusjuures ühe konto lõppsaldo
5. augusti
6. a seisuga on 11 661 krooni 87 senti ja teise lõppsaldo 1411 krooni 19 senti.
7. augusti
8. a seisuga esitatud bilansi kohaselt on OÜ-l Akos Apteek raha kassades ja kontodel kokku 175 984 krooni, nõudeid kokku 400 317 krooni, varusid 635 304 krooni väärtuses ja käibevara kokku 1 234 914 krooni. Põhivara on 10 608 krooni väärtuses (kapitaliosalus OÜ-s Lahe Apteek) ja bilansivälist vara kokku 945 345 krooni väärtuses. Kohustusi on kokku 1 177 893 krooni eest. Kokku on osaühingul bilansi järgi netovara 67 629 krooni. Ringkonnakohus järeldas, et eeltoodud andmetest lähtuvalt võib OÜ-l Akos Apteek esineda ajutisi makseraskusi, kuid arvestades seda, et tal oli riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise ajal raha kassades ja kontodel kokku 175 984 krooni, ei saa teda pidada maksejõuetuks nõutava 34 057 krooni 85 sendi suuruse riigilõivu tasumisel. 8.3.

§ 91

lõige 1 ei piira ebaproportsionaalselt äriühingute kohtusse pöördumise õigust ega ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Äriühingute võimalused riigilõivu tasumiseks vahendite leidmisel on tunduvalt laiemad kui füüsilistel isikutel. Seepärast ei ole õige võrrelda füüsilistele isikutele ja äriühingutele kehtestatud tingimusi menetlusabi saamiseks. Juriidiline isik on õiguslik fiktsioon, mille kaudu selle omanikud tegutsevad tulu saamise eesmärgil. Eelnevast tulenevalt saab eeldada, et maksejõuetu osaühingu osanikud või juhtorgani liikmed kui otsest varalist huvi omavad isikud osalevad kohtumenetluse kulude kandmisel, kui äriühingu maksejõuetus on nende arvates ajutise iseloomuga. Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse (äriseadustiku - ÄS - § 180 lõige 51). Samasisulise otsuse peavad osanikud tegema ÄS § 176 punkti 3 kohaselt, kui osaühingu netovara väheneb üle teatud piiri. Pankrotis äriühing on vabastatud riigilõivu tasumisest, ajutiste makseraskustega äriühingute puhul võib aga eeldada, et äriühingu omanikud või juhtorgani liikmed kannavad menetluskulud või võtab äriühing laenu, mistõttu ei saa väidetavat riivet põhiseaduse (PS) § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtukaebeõigusele pidada ebaproportsionaalseks. Menetlus Riigikohtus 9. OÜ Akos Apteek taotles 7. oktoobril 2010 Riigikohtule esitatud määruskaebuses, et Riigikohus tühistaks Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2010. a määruse osas, millega jäeti rahuldamata tema taotlus vabastada ta osaliselt riigilõivu tasumisest, ja teeks ise uue lahendi, millega OÜ Akos Apteek taotlus rahuldataks, jättes kohaldamata

§ 91

lõike 1 ja RLS § 56 lõike 11 ning tunnistaks need sätted põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigilõivust vabastamise võimaluse puudumine ja nõutava lõivu suurus on loonud olukorra, kus OÜ Akos Apteek ei saa kasutada oma edasikaebeõigust. OÜ Akos Apteek on seisukohal, et ringkonnakohus on tema majanduslikku võimet tasuda nõutud suuruses riigilõivu hinnanud ebaõigesti. Ringkonnakohus pole arvestanud sellega, et nõutud lõivu tasumine viiks kaebaja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kaebaja netovara vähenemine tähendaks, et kaebajal tuleb teha ÄS §-s 176 nimetatud otsus. Kaebaja maksejõulisuse hindamine eeldaks, et kohus jätaks vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata

§ 91lõike 1 ja RLS § 56 lõike 11.

Seda pole ringkonnakohus aga teinud. Ekslik on kohtu seisukoht, et äriühingul on alati paremad võimalused lõivu tasumiseks ning et osaühingu puhul peaksid osanikud ja juhatuse liikmed alati tagama nõutud suuruses lõivu tasumise, õiguseta saada menetlusabi lõivu tasumisest osalise vabastamise näol. 10. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis andis haldusasja 7. juuni 2011. a määrusega

§ 70lõike 11 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Kolleegiumil tekkis kohtuasja lahendamisel kahtlus

§ 91lõikest 1 ja 1.

jaanuarist 2009 kuni

1. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lõigetest 11 ja 18 koosmõjus tuleneva riigilõivu regulatsiooni vastavusest põhiseadusele. Kolleegiumi arvates ei ole riigilõivu selline regulatsioon, mis piirab ebaproportsionaalselt edasikaebeõigust, moonutades selle õiguse olemust, ja kohtleb äriühinguid põhjendamatult erinevalt vastavalt nende varalisele seisundile, samuti erinevalt võrreldes füüsiliste isikute ja äriühingutega tsiviilkohtumenetluses, vastavuses PS §-ga 11, § 12 lõikega 1 ja § 24 lõikega
2. Kolleegiumi arvates võib oluliseks osutuda ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse piiramine, kui nõutud suuruses lõivu tasumine viib kaebaja netovara lubatust suurema vähenemiseni ÄS § 176 mõttes. 10.
3. Kuigi ringkonnakohus leidis, et OÜ-l Akos Apteek võib esineda ajutisi makseraskusi, kuid arvestades seda, et tal oli riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise ajal raha kassades ja kontodel kokku 175 984 krooni, ei saa teda pidada maksejõuetuks täiendavalt nõutava 34 057 krooni 85 sendi suuruse riigilõivu tasumisel, oleks kohaldamisele kuuluva regulatsiooni järgi saanud kaebaja oma maksejõuetust tõendada vaid tema pankrotimenetlusega seotud tõenditega. Kehtivast regulatsioonist ei tulene, et äriühing saaks oma maksejõuetust tõendada muude kui

§ 91lõike 1 teises lauses sätestatud tõenditega.

Kolleegiumi arvates ei võinud ringkonnakohus tuvastada kaebaja tegelikku võimet tasuda nõutavas suuruses riigilõivu teisiti, kui jättes

§ 91lõike 1 kohaldamata.

Ka kolleegium ei saa asuda määruskaebuse alusel kaebaja tegelikku maksevõimet kontrollima, sest ka kolleegium peaks lähtuma kohaldamisele kuuluvast regulatsioonist, mis seob maksejõulisuse puudumise pankrotimenetlusega. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu järeldused OÜ Akos Apteek maksejõulisuse ja võimalike ajutiste makseraskuste kohta piisavalt põhjendamata ja vastuolulised. 10.

1. Riigikohtu üldkogu otsustas kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 183 lõike 1, mis ei võimaldanud anda äriühingule apellatsioonimenetluses menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamise teel, põhiseaduspärasuse üle hoolimata sellest, et menetlusabi vajava äriühingu majanduslik seisund oli tuvastamata (vt üldkogu
2. aprilli
3. a otsuse punkt 35). Halduskolleegiumi arvates on ka selles haldusasjas vajalik, et üldkogu esmalt otsustaks, kas

§ 91

lõikest 1 ning RLS § 56 lõigetest 11 ja 18 koosmõjus tulenev regulatsioon on OÜ Akos Apteek kohtuasjas põhiseaduspärane ja põhiseadusvastasuse korral ka seda, milliste põhimõtete ja kriteeriumite alusel on kaebajat võimalik riigilõivust täielikult või osaliselt vabastada. 10.3.

§ 91

lõige 1 ja RLS § 56 lõiked 11 ja 18 koosmõjus sätestavad korra, kus OÜ-l Akos Apteek tuli tasuda apellatsiooniõiguse kasutamiseks täiendavalt riigilõivu 34 057 krooni 85 senti, kusjuures kohtul puudub võimalus teda riigilõivust täielikult või osaliselt vabastada. Sellise regulatsiooni tõttu on sätestamata ka see, kuidas peaks kohus väljaspool

§ 91lõike 1 kohaldamist kontrollima äriühingu suutlikkust lõivu tasuda.

10.4. Kolleegiumi arvates võib umbes 34 000 krooni suurune riigilõiv, millest kohus ei saa äriühingust apellanti täielikult või osaliselt vabastada, piirata ülemääraselt apellatsiooniõigust ja moonutada selle õiguse olemust ning viia äriühingu, kes riigilõivu kogu ulatuses tasumiseks piisava raha puudumise tõttu ei saa apelleerida, põhjendamatu ebavõrdse kohtlemiseni. Sellist äriühingut võidakse kohelda põhjendamatult erinevalt võrreldes füüsiliste isikutega, kes saavad esitada oma tegeliku maksejõuetuse tõendamiseks kõiki asjakohaseid tõendeid, ja ka erinevalt võrreldes äriühingutega, kes suudavad nõutud suuruses riigilõivu tasuda. Riigikohtu üldkogu otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 põhiseaduse vastaseks tunnistatud TsMS § 183 lõikest 1 tulenes, et äriühingut ei saa üldjuhul riigilõivust vabastada. Selle otsuse tagajärjeks on see, et äriühingud saavad tsiviilkohtumenetluses taotleda menetlusabi ja esitada oma tegeliku majandusliku seisundi tõendamiseks erinevaid tõendeid. Seevastu halduskohtumenetluses saavad äriühingud enda maksejõuetust tõendada ainult kohtulahendiga, millega on pankrot välja kuulutatud või pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks. Seega koheldakse äriühinguid halduskohtumenetluses riigilõivust vabastamisel halvemini kui tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kolleegium kahtleb, kas selliseks erinevaks kohtlemiseks esineb mõjuv põhjus. Ka seetõttu võib

§ 91lõike 1 teine lause olla põhiseaduse §-ga 12 vastuolus.

10.

1. ÄS §-ga 176 osanikele pandud kohustuse tõttu juhul, kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, võib nõutav riigilõiv kujutada kaebaja väidete õigsuse korral endast ka lubamatut piirangut PS §-ga 31 sätestatud ettevõtlusvabadusele, sest võib viia äriühingu lõpetamise või pankrotiavalduse esitamiseni. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu
2. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates on

§ 91lõige 1 ja RLS § 56 lõiked 11 ja 18 (1.

jaanuarist 2009 kuni

1. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) koostoimes vastuolus PS §-ga 12 ja § 24 lõikega
2. 11.
3. Õigustamatult koheldakse erinevalt äriühinguid, kes osalevad tsiviil- ja halduskohtumenetluses. Alates Riigikohtu üldkogu otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 saavad äriühingud tsiviilkohtumenetluses taotleda menetlusabi ja esitada oma tegeliku majandusliku seisundi tõendamiseks ning edasikaebeõiguse (PS § 24 lõige 5) kasutamiseks erinevaid tõendeid, halduskohtumenetluses aga mitte. Äriühinguid ei kohelda halduskohtumenetluses ebavõrdselt võrreldes füüsiliste isikutega, kuna tegemist ei ole võrreldavate gruppidega. 11.
4. RLS § 56 lõiked 11 ja 18 ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus. Kohtumenetluses on tavapärane siduda tasumisele kuuluva lõivu määr nõude või vaidlustatava summa suurusega. Samas, kui äriühingul puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks ning

§ 91

lõikest 1 tulenevalt ka võimalus taotleda riigilõivuvabastust, võib kahes astmes kokku 68 615 krooni 70 sendi suurune lõiv takistada ajutiselt makseraskustesse sattunud äriühingutel oma edasikaebeõiguse realiseerimist ehk osutuda menetlusökonoomia huvides ülemääraseks piiranguks. 11.

1. Halduskohtu funktsioon on viia reaalselt ellu võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet. Halduskohtumenetluses, kus äriühingutele menetlusabi ei võimaldata, kaitsevad äriühingud oma õigusi riigi tegevuse vastu ja seda enam peaks riigil olema kohustus tagada kohtusse pöördumise õiguse realiseerimine. Riik majandus- ja äritegevuse õigusreeglite kehtestajana ei või seada ülemääraseid takistusi äripraktikas loomulikele ja paratamatutele normide kohaldamise vaidlustele kohtutes. Ülemäärane riigilõiv ei või olla vaba ettevõtluse ja initsiatiivi karistamise ega majandustegevuse väljakurnamise vahendiks. OÜ Akos Apteek
2. OÜ Akos Apteek leiab, et kuna kohtumenetlustes nõutud ebamõistlikult kõrged riigilõivumäärad võimaldavad riigi tekitatud kahju eest hüvitise nõudmist efektiivselt takistada või isegi selle praktiliselt võimatuks muuta, nagu ka praegusel juhul, ei saa selline regulatsioon ilmselt olla põhiseaduspärane. Õiguskantsler
3. Õiguskantsleri arvates on RLS § 56 lõigete 11 ja 18 koostoimes kehtiv regulatsioon PS § 24 lõikega 5 ja §-ga 11 vastuolus osas, mille alusel tuli haldusasjas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamiseks nõude puhul suuruses 686 157 tasuda riigilõivu summas 34 307 krooni 85 senti. 13.
4. Arvestades, et riigilõivu suurus ja menetlusabi moodustavad üksteisest sõltuva terviku, saab Riigikohtu hiljutise seisukoha järgi menetlusabi küsimus tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-10, punkt 52). Samuti on Riigikohus leidnud, et menetlusabi regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamiseks ja esitatud määruskaebuse lahendamiseks tuleb kindlaks määrata tasuda tulev riigilõivu summa (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 51). Kuna praegusel juhul ei ole riigilõiv põhiseaduspärase suurusega, kuid teada ei ole veel, milline on selle põhiseaduspärane suurus, siis ei pea õiguskantsler vajalikuks võtta seisukohta

§ 91lõike 1 põhiseadusele vastavuse küsimuses.

13.

1. Õiguskantsleri arvates kohaldub ka halduskohtumenetluses Riigikohtu üldkogu otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punktid 29-30) võetud seisukoht, et erandlikult on siiski võimalik tsiviilkohtumenetluses määruskaebuse läbi vaadata ka osas, mis puudutab riigilõivu nõudmist, kuna menetlusabi andmine/mitteandmine ja riigilõiv on olemuslikult lahutamatult seotud. Ka praegusel juhul on kaevatud lisaks menetlusabi andmisest keeldumise peale ning nii menetlusabi andmisest keeldumine kui ka tasumisele kuuluv lõivu määr võivad olla põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler nõustub Riigikohtu üldkogu seisukohaga kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 35), et menetlusabi andmise regulatsiooni põhiseaduspärasust saab kontrollida isiku majanduslikku seisundit kindlaks tegemata, kuna tasumisele kuuluva riigilõivu põhiseaduspärasuse samaaegse kontrolli tõttu ei ole selge, millisest lõivust vabastamise eelduste täitmist isik põhistama peaks. 13.
2. Kohtusse pöördumise õigus peab olema kohtusse pöörduja jaoks olemas nii juhul, kui kaebaja õiguste rikkumine ja kaebuse eduväljavaade on ilmselge, kui ka juhul, kui tegemist on kaheldava või vaieldava juhtumiga. Viimasel juhul võib küll ette näha täiendavaid tingimusi, kuid mitte selliseid, mis faktiliselt välistavad kohtusse pöördumise. Kohtumenetluse tulemus selgub alles asja sisulise lahendamise käigus erinevate tõendite hindamisel. Ennekõike just halduskohtu puhul peab haldusväline isik saama avaliku võimu tegevuse õiguspärasust kontrollida ka kaheldava või vaieldava rikkumise puhul. Justiitsminister
3. Justiitsministri arvates ei ole

§ 91lõikest 1 ja kuni 31.

detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lõigetest 13 ja 18 koosmõjus tulenev riigilõivu regulatsioon vastuolus PS §-dega 11, 12 ja § 24 lõikega

1. 14.
2. Viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-1310, punkt 52, ja üldkogu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 57.2., leiab justiitsminister, et ka praeguses kohtuasjas tuleb esmalt hinnata apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust ning seejärel menetlusabi andmata jätmise kooskõla põhiseadusega. Riigilõivust vabastamise küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega. 14.
3. Ka kaebeõigust riigi vastu võib kuritarvitada põhjendamatute ja liialdatud kahjunõuete esitamisega ning selle piiramine riigilõivu abil on demokraatlikus ühiskonnas lubatud. Justiitsministri hinnangul on praeguse kohtuasja asjaolusid arvesse võttes tegemist mõõduka riigilõivuga. 14.
4. Menetlusabi andmise piirangu proportsionaalsuse osas viitab justiitsminister eelmainitud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele asjas nr 3-4-1-13-10, mille punktides 61-72 on toodud riigilõivu vabastamise piirangu mõõdukuse analüüs. Justiitsminister leiab, et viidatud lahendi punkti 73 selgitused on täiel määral kohaldatavad ka praeguse kaasuse puhul. Ka selles asjas on apellatsioonimenetluses tasumisele kuuluv riigilõiv mõõdukas, mistõttu menetlusökonoomia tagamise vajadus kaalub üles PS § 24 lõikest 5 tuleneva edasikaebeõiguse riive ning seetõttu on menetlusabi andmise piirang kooskõlas PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. 14.
5. Justiitsministri arvates võib maksejõuetute, kuid mitte pankrotis äriühingute erineva kohtlemise eesmärgiks võrreldes füüsiliste isikutega pidada avaliku huvi tagamist ehk tulundusliku ja mittetulundusliku tegevuse toetamise eristamist. Juriidilistele isikutele ei pea põhiseadusest tulenevalt tagama riigilõivu tasumisest vabastamist samadel (või soodsamatel) tingimustel kui füüsilistele isikutele. Ajutiselt maksejõuetuid juriidilisi isikuid koheldakse erinevalt võrreldes äriühingutega, kes suudavad nõutud suuruses riigilõivu tasuda, kuna ajutised makseraskused on äriühingu majandustegevusega kaasnev tavaline risk.

§ 91

lõike 2 teise lause põhiseaduse vastaseks tunnistamise korral tekiks olukord, kus riigilõivust vabastamine kohtuniku hinnangulise otsustuse alusel tähendaks sisuliselt konkurentsieelise andmist võrreldes teiste äriühingutega ja tooks kaasa juriidiliste isikute põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise: majanduslikult otstarbekam oleks esitada kaebusi ajutise maksejõuetuse hetkedel, mida majandustegevuses aeg-ajalt ette tuleb. Kuna praeguses vaidluses on tegemist põhiseaduspärase ehk mõõduka riigilõivuga, on õigustatud ka suuremad piirangud menetlusabi võimaldamisel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et on seadusandja otsustada, milline süsteem luua. Praegu on tegemist variandiga, mille puhul riigilõiv on suhteliselt madal ning äriühingule riigilõivu vabastuse mittevõimaldamine on seega õigustatud. Seetõttu on põhjendatud ka äriühingute erinev kohtlemine tsiviilkohtumenetluses ja halduskohtumenetluses. Sotsiaalminister 15. Sotsiaalministri arvates moodustavad äriühingute riigilõivust vabastamist piirav regulatsioon (

§ 91

lõige 1) ja riigilõivu kehtestav regulatsioon (praeguses asjas RLS § 56 lõiked 11, 18 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) üksteisest sõltuva terviku, mis ei takista apellatsioonikohtusse pöördumist ülemäära ega ole vastuolus PS § 24 lõikega 5 juhul, kui kehtestatud riigilõiv ei ole ebaproportsionaalselt suur. Sotsiaalminister viitab seejuures Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-13-10 punktis 52 väljendatud seisukohale, et äriühingute riigilõivust vabastamise keeld hakkab kohtusse pöördumist takistama siis, kui riigilõivud on kõrged. Riigilõivust vabastamise küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega. 15.

1. Sotsiaalminister väidab, et kahju hüvitamise kaebuste puhul on suurem oht läbimõtlemata ja liialdatud nõuete esitamiseks, mistõttu on riigilõivu kõrgema määra rakendamine nende puhul enam põhjendatud kui kaebuste puhul, mille eemärgiks ei ole varaliste hüvede suurendamine. Samas ei ole välistatud, et menetlusökonoomia eesmärki võib täita ka väiksem summa kui kõnealuse riigilõivu määr. Samas möönab sotsiaalminister Riigikohtu üldkogu otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 valguses, et RLS § 56 lõikes 18 sätestatud abinõu, mille kohaselt esimeses kohtuastmes juba tasutud riigilõiv tuleb samas ulatuses teist korda tasuda, võib riivata edasikaebeõigust ebamõõdukalt isegi juhul, kui RLS § 56 lõikes 11 sätestatud riigilõivumäär loetakse põhiseaduspäraseks. 15.
2. Vastuolu võrdsuspõhiõigusega (PS § 12 lõige 1) sotsiaalminister ei näe. Samuti ei kujuta nõutav riigilõiv ettevõtlusvabaduse (PS § 31) lubamatut piirangut. Erinevalt füüsilistest isikutest eeldatakse äriühingu puhul, et tema üldisem eesmärk - teenida kasumit - annab talle võimaluse teenitu arvel ka oma rikutud õigusi kohtumenetluses kaitsta. Võib eeldada, et kui äriühingu maksejõuetus on ajutise iseloomuga, siis peaksid maksejõuetu äriühingu osanikud või aktsionärid kui äriühingu õiguste suhtes otsest varalist huvi omavad isikud olema motiveeritud osalema kohtumenetlusega seotud kulude kandmisel. Riigilõivust vabastamine kohtuniku hinnangulise otsustuse alusel võib sisuliselt tähendada konkurentsieelise andmist võrreldes teiste äriühingutega. VAIDLUSALUSED SÄTTED
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (RT I 1999, 31, 425; RT I, 23.02.2011, 3) § 91 "Riigilõivu ja kautsjoni tasumisest vabastamine" lõige 1: "

§ 84lõige 1 ja 1.

jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lõiked 11 ja 18). OÜ Akos Apteek esitas taotluse riigilõivust osaliselt vabastamiseks (34 057 krooni 85 sendi osas). Ringkonnakohus jättis

§ 91

lõike 1 teise lause alusel OÜ Akos Apteek riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata, mille peale esitas OÜ Akos Apteek määruskaebuse Riigikohtule. 20.

§ 91

lõike 1 esimene ja teine lause sätestavad: "Isiku taotlusel võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksujõuetu. Äriühingu ja mittetulundusühingu maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks." Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt saab äriühing

§ 91

lõike 1 teise lause kohaselt oma maksejõuetust tõendada üksnes pankrotimääruse või määrusega, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus kohtuasjas nr 3-31-98-09, punkt 9). Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt puudub õiguslik alus äriühingu taotluse rahuldamiseks, kui täidetud ei ole

§ 91lõike 1 teises lauses sätestatud eeldus.

21. Kuna OÜ Akos Apteek ei vasta

§ 91

lõike 1 teises lauses sätestatud tingimusele, st, et tema kohta ei ole tehtud pankrotimäärust või määrust, millega pankrotimenetlus oleks lõpetatud raugemise tõttu, ei olnud ringkonnakohtul alust hinnata, kas OÜ Akos Apteek tegelik majanduslik olukord võimaldab tal nõutavas suuruses riigilõivu tasuda või mitte, ega otsustada selle üle, kas OÜ Akos Apteek tuleks vabastada riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel. Seega on

§ 91lõike 1 teise lause näol tegemist piirava õigusnormiga.

Kui

§ 91

lõike 1 teist lauset sellisel kujul ei oleks, võiks ringkonnakohus hinnata OÜ Akos Apteek tegelikku majanduslikku olukorda ja võimet tasuda nõutavas suuruses riigilõivu ning seejärel otsustada, kas ta tuleks riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte. 22. Eeltoodust tulenevalt on üldkogu seisukohal, et

§ 91

lõike 1 teine lause on asjassepuutuvaks sätteks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause mõttes. Ka põhiseaduspärase suurusega riigilõivu tasumine ei pruugi olla äriühingule majanduslikult võimalik. Seetõttu tuleb kontrollida, kas riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastamiseks OÜ Akos Apteek maksejõuetuse tõendamine ainult

§ 91lõike 1 teises lauses loetletud tõenditega on põhiseaduspärane.

Tulenevalt kohtuasja asjaoludest kontrollib üldkogu

§ 91

lõike 1 teise lause põhiseaduspärasust üksnes osas, milles see ei võimalda apellatsioonimenetluses vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele. II

1. Halduskohtu otsuse vaidlustamisega ringkonnakohtus realiseeritakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud õigust enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata. PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on osa põhiõigusest kohtulikule kaitsele, mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, punkt 45 ja seal viidatud praktika). Edasikaebeõigus laieneb selle olemusest tulenevalt PS § 9 lõike 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12). Riigikohtu üldkogu märkis
6. aprilli
7. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-60-10 (punkt 47), et PS § 24 lõike 5 järgset põhiõigust riivab riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise võimaluse puudumine. Selles kohtuasjas riivab edasikaebeõigust

§ 91

lõike 1 teine lause, mille kohaselt saab äriühing halduskohtumenetluses oma maksejõuetust tõendada üksnes pankrotimääruse või määrusega, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu. Regulatsioon ei luba ringkonnakohtul arvestada äriühingu tegelikku majanduslikku võimet riigilõivu tasuda ja lähtuvalt sellest otsustada, kas äriühing tuleb apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte. 24. Kuna

§ 91

lõike 1 teise lause vastuvõtmisel on seadusandja järginud menetlus-, pädevusja vorminõudeid ning tegemist on õigusselge sättega, on säte formaalselt põhiseaduspärane. 25.

§ 91

lõike 1 teise lause materiaalse põhiseaduspärasuse kontrolliks tuleb määrata kontrollitava sättega tekitatud PS § 24 lõike 5 kaitseala riive lubatavad eesmärgid ja hinnata äriühingule kohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamise välistamise kui abinõu proportsionaalsust nende eesmärkide suhtes.

1. Riigikohtu üldkogu on korduvalt väljendanud seisukohta, et kuna PS § 24 lõikes 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, siis saab seda piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (Riigikohtu üldkogu kohtuasjad nr 3-2-1-60-10, punkt 52, ja nr 3-2-1-62-10, punkt 38). Riigikohtu üldkogu pidas tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet ja menetlusökonoomiat (Riigikohtu üldkogu kohtuasjad nr 3-2-1-60-10, punkt 53; ja nr 32-1-62-10, punkt 45). 26.
2. Üldkogu hinnangul on halduskohtumenetluses riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida ka sh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist, kuna selliste kaebuste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). Võimalus vabastada isik apellatsioonkaebuse esitamisel täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest soodustab omakorda edasikaebeõigust, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale edasikaebeõiguse riivele. Selle abinõu eesmärgiks on tagada isikule, kes ei suuda riigilõivu tasuda, juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi võimalus oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54). 26.
5. Üldkogu arvates on menetlusökonoomia kui põhiseaduslikku järku õigusväärtus (Riigikohtu üldkogu
6. märtsi
7. a otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 9) PS § 24 lõike 5 riive legitiimne eesmärk.

§ 91

lõike 1 teise lausega tekitatud riive aitab tagada menetlusökonoomiat eelkõige läbi selle, et vähendatakse apellatsiooniastmes kohtuasjade ja riigilõivust vabastamise taotluste hulka. Kui äriühingu tegelik majanduslik olukord on maakohtu menetluses pankrotimääruse või määrusega, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, kindlaks tehtud, aitab see kaasa riigilõivust vabastamise taotluse kiirele lahendamisele. 26.

1. Riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvides saab üldkogu arvates põhiseadusliku väärtusena käsitada ka haldusasjades õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõtet. Õigusemõistmise kulude menetlusosaliste kanda jätmisel tuleb siiski arvestada sellega, et lisaks õigusvaidluse lahendamisele peab halduskohtusüsteem viima ellu võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kuna kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust, ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt. Seetõttu saab pidada legitiimseks eesmärki, mille kohaselt haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele üksnes osaliselt.
2. Üldkogu on seisukohal, et apellatsiooniastmes äriühingu riigilõivust vabastamise võimalus üksnes juhtumil, kui on olemas pankrotimäärus või määrus, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, on sobivaks abinõuks nii menetlusökonoomia kui ka õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. Äriühingu võimalus apellatsiooniastmes riigilõivust vabastamiseks üksnes olukorras, kus on olemas pankrotimäärus või määrus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, vähendab kergekäeliste apellatsioonkaebuste esitamist ja riigilõivust vabastamise võimaluse puudumisel on kohtusüsteem haldusasjade lahendamisel tõenäoliselt säästlikum ja tõhusam. Ringkonnakohtud ei pea hindama äriühingu tegelikku majanduslikku võimekust riigilõivu tasuda ega lähtuvalt sellest otsustama, kas äriühing tuleb apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte. Samuti tagab

§ 91

lõike 1 teises lauses sätestatud abinõu selle, et äriühingud osalevad õigusemõistmise kulude kandmises. 28. Üldkogu on seisukohal, et äriühingu riigilõivust vabastamise võimalus üksnes juhtumil, kui on olemas pankrotimäärus või määrus, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, on ka vajalikuks abinõuks nii menetlusökonoomia kui ka õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. Isikut vähem koormavaks, kuid menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eemärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks võimalus laiendada apellatsioonkaebuselt tasuda tuleva riigilõivu tasumisest vabastamise võimalust äriühingutele, kes ei vasta

§ 91

lõike 1 teise lause nõuetele, kuna see ei tagaks menetlusökonoomiat ega menetluskulude osalise kandmise põhimõtet sama hästi kui praegu kehtiv säte. Menetlusökonoomia ei oleks paremini tagatud ka riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamisel või riigilõivude vähendamisel, sest kohtuasjade arv ei väheneks samaväärselt. 29. Üldkogu hinnangul ei ole

§ 91

lõike 1 teine lause edasikaebeõiguse riivena menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks aga mõõdukas abinõu. 29.1.

§ 91

lõike 1 teises lauses sätestatu tõttu ei ole äriühingul, kes soovib esitada apellatsioonkaebust, kuid kellel ei ole raha riigilõivu tasumiseks, võimalik realiseerida oma PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust. Tegemist võib olla ületamatu takistusega põhiõiguse kasutamiseks. Lisaks äriühingu püsivale maksejõuetusele võib tegemist olla olukorraga, kus äriühingu makseraskused on ajutised (vrd pankrotiseaduse § 1 lõiked 2-3). See tähendab, et äriühingu võimetus teha kulutusi on majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kui ajutiselt maksejõuetu äriühingu riigilõivust vabastamise taotlust ei rahuldata pelgalt põhjusel, et puudub pankrotimäärus või määrus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, võib küll olla tagatud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osaline kandmine, kuid äriühingu põhiseaduslik õigus kaevata vähemalt üks kord tema kohta tehtud otsus edasi jääb realiseerimata. Astmelise kohtusüsteemi eesmärgiks on tagada, et hoolimata madalama astme kohtu võimalikust eksimusest oleksid kohtuasjad lahendatud nii menetluslikult kui ka sisuliselt õigesti ja õiglaselt. Seetõttu on olukorras, kus regulatsioon ei luba apellatsiooniastmes äriühingu riigilõivust vabastamist muul juhtumil, kui pankrotimääruse või määruse, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, olemasolul, tegemist väga intensiivse riivega, mis võib välistada äriühingutele, kelle maksejõuetus on ajutise, mitte kohtumäärusega väljakuulutatult püsiva iseloomuga, edasikaebe põhiõiguse realiseerimise ja moonutada selle olemust (PS § 11 lõike 1 teise lause keeld). 29.

1. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et tegemist on põhjendamatu või pahatahtliku apellatsioonkaebusega, mille menetlemine koormaks kohtumenetlust ja ohustaks tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Sellises olukorras ei saa pidada menetlusökonoomiat ega õigusemõistmise kulude osalist kandmist sellisteks väärtusteks, mis kaaluvad üles edasikaebeõiguse väga intensiivse riive. 29.
2. Seadusandja peab tagama tegeliku võimaluse PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse kasutamiseks ka neile äriühingutele, kellel pole ajutise maksevõimetuse tõttu võimalik riigilõivu tasuda. OÜ-l Akos Apteek tuli apellatsiooniastmes tasuda uuesti riigilõivu 35 307 krooni 85 senti. Justiitsministeeriumi
3. aasta andmete põhjal oli haldusasja keskmine menetluskulu halduskohtus 10 749 krooni ja ringkonnakohtus 12 296 krooni. Kui arvestada haldusasja keskmist menetluskulu haldus- ja ringkonnakohtus kokku, siis halduskohtus kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kataks nii haldus- kui ka ringkonnakohtu keskmise menetluskulu. Nimetatud asjaolu vähendab õigusemõistmise kulude osalise kandmise kui legitiimse eesmärgi tähtsust võrreldes äriühingu põhiõigusega apelleerida esimese astme kohtu otsuse peale kõrgema astme kohtule. Ringkonnakohus määras OÜ-le Akos Apteek apellatsioonkaebuse esitamisel maksta tuleva riigilõivu
4. jaanuarist 2009 kuni
5. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse alusel, mille kohta Riigikohtu üldkogu leidis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 48.3.), et tegemist on Euroopa mastaabis erakordsete riigilõivudega. Riigilõivu tasumise kohustust ettenägevad ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele menetlusabi andmist piiravad sätted moodustavad ühtse regulatsiooni (vt Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 57.2.). Juhul, kui seadusandja otsustab luua süsteemi, kus apellatsioonkaebuse riigilõivud on võrdlemisi kõrged, tuleb lisaks avada ka ajutiselt maksejõuetutele äriühingutele võimalus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmisest osaliselt või täielikult vabastamiseks.
6. Eelnevast tulenevalt tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel

§ 91

lõike 1 teise lause põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda apellatsiooniastmes vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele. Üldkogu on seisukohal, et kuna edasikaebeõiguse (PS § 24 lõige 5) riive (

§ 91

lõike 1 teine lause) on põhiseaduse vastane, ei ole vajalik hinnata teiste põhiõiguste riivete põhiseaduslikkust (vt Riigikohtu üldkogu otsused kohtuasjades nr 3-4-2-62-10, punktid 50 ja 59, ja nr 3-4-2-60-10, punkt 63). III 31. Esmalt peab üldkogu vajalikuks analüüsida

§ 91

lõike 1 kontekstis seda, millistel alustel ja korras tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata äriühingu taotlust apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. 32.

§ 91

lõige 1 sätestab, et isiku taotluse alusel võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu. 32.1. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas

§ 91

lõike 1 tõlgendamise kohta märkinud, et kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus kohtuasjas nr 3-31-64-40, punkt 7;
3. juuni
4. a määrus kohtuasjas nr 3-3-1-20-10, punkt 15). 32.
5. Riigikohtu üldkogu on märkinud tsiviilasjas eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise kriteeriumi kohta, et kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on riigilõiv võimalik katta suuremate raskusteta müüdava vara arvel, tuleb menetlusabi andmisest keelduda ning anda tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Tähtaeg peab arvestama menetlusabi andmise taotluse lahendamise aegset turusituatsiooni, st asja müümiseks tuleb anda piisav tähtaeg (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 62.2.). Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja vastu varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 62.2.). 32.
6. Riigikohtu üldkogu märkis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 62.3) järgmist: "Eraõigusliku juriidilise isiku majandusliku seisundi hindamisel on vaja kaaluda menetlusabi andmata jätmise majanduslikke tagajärgi isiku jaoks. Normaalse ettevõtluskeskkonna loomine tähendab mh seda, et juriidiline isik ei pea riigilõivu tasumise kohustuse tõttu arvestama oma õiguste kohtuliku kaitse korral maksejõuetusse sattumise ohuga. See tähendab, et juriidilise isiku majandusliku seisundi hindamisel tuleb arvestada lisaks nt tema pangakontol olevale rahale või muule raskusteta müüdavale varale ka seda, millised on isiku kohustused kolmandate isikute ees. Sama kehtib ka juriidilise isiku võime kohta võtta riigilõivu tasumiseks laenu, st kui laenu võtmise tõttu väheneb oluliselt või lõpeb äriühingu krediidikõlblikkus igapäevase majandustegevuse korraldamiseks laenu abil, ei saa menetlusabi andmise otsustamisel viidata isiku võimalusele võtta riigilõivu tasumiseks laenu. Kohtumenetluse tarbeks riigilõivu maksmise kohustuse kehtestamine ei tohi vähemalt üldjuhul kaasa tuua juriidilise isiku lõpetamist, mis tooks omakorda kaasa nt tööpuuduse suurenemise ja muud negatiivsed majanduslikud tagajärjed. Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel on võimalik TsMS § 185 lõike 4 järgi lähtuda majandusaasta aruandest. Samuti on vajaduse korral võimalik lähtuda muudest aktuaalsetest raamatupidamisdokumentidest, mis tõendavad juriidilise isiku majanduslikku seisu menetlusabi taotluse esitamise aja seisuga. Menetlusabi taotleja peab asjakohased dokumendid esitama." Üldkogu leiab, et eelpool viidatud üldkogu otsuses tsiviilasja lahendamisel väljendatud seisukohad on valdavalt kohaldatavad ka halduskohtumenetluses. Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu vabastamise taotluse lahendamisel kaaluda eeskätt taotluse rahuldamata jätmise majanduslikke tagajärgi apellandi suhtes. Riigilõivu tasumise kohustus ei tohi viia äriühingut sellisesse majanduslikku seisu, kus on tõenäoliselt vajalik pankrotiavalduse esitamine. Samuti ei tohi riigilõivu tasumine ülemääraselt kahjustada äriühingu ettevõtlusvabadust. 32.
7. Ringkonnakohus märkis, et kui äriühing on ajutiselt maksevõimetu, saab eeldada, et tema osanikud või juhatuse liikmed osalevad kohtumenetluse kulude kandmises. Samas ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks saab sellisele eeldusele tugineda, ega nõudnud OÜ Akos Apteek juhatuse liikmetelt ja osanikelt vastavaid tõendeid.
8. Kuna Riigikohtu üldkogu ise tõendeid ei kogu ega uuri, ei ole üldkogul võimalik riigilõivust vabastamise taotlust ise rahuldada. Seetõttu tuleb OÜ Akos Apteek määruskaebus rahuldada osaliselt. Üldkogu tühistab Tallinna Ringkonnakohtu määruse osas, millega jäeti OÜ Akos Apteek taotlus riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, ja saadab asja selles osas ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohtul tuleb taotluse uuel läbivaatamisel arvestada eelpool väljendatud põhimõtetega. Kautsjon tuleb tagastada (

§ 90lõige 2).

Märt Rask Tõnu Anton Jüri Ilvest Peeter Jerofejev Henn Jõks Ott Järvesaar Eerik Kergandberg Hannes Kiris Lea Kivi Indrek Koolmeister Ants Kull Villu Kõve Lea Laarmaa Jaak Luik Ivo Pilving Tambet Tampuu Jüri Põld Harri Salmann